Obsah (6)

§ 310§ 291§ 271§ 324§ 97§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-9-06 Otsuse kuupäev Tartu, 29. märts 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Jerofejev ja T. Tampuu Kohtuasi H-M.K hagi AS-i T va

) §-s 300 nimetatud tingimuste olemasolul. Kostja tegi ehitustöid enda riisikol, s.t kostja ei saa tugineda üüri tõstmise nõudes sellele, et nüüdseks on eluruum täielikult renoveeritud, kuivõrd kostja jätkas eluruumi ümberehitust kohtumenetluse ajal. Lepingust ega seadusest ei tulene, et eluruumi remondi või olulise parendamise tulemusel saaks üürileandja nõuda üüri suurendamist.

1. Tallinna Linnakohus rahuldas
2. aprilli
3. a otsusega hagi ning jättis rahuldamata vastuhagi. Linnakohus leidis, et puuduvad andmed selle kohta, et üürilepingu tähtaja möödumisel
4. detsembril
5. a oleks üürileandja üürilepingu pikenemist vaidlustanud. Seega vastavalt ORAS § 121 lg-le 3 pikenes üürilepingu tähtaeg 5 aasta võrra, s.o kuni
6. detsembrini
7. a.
8. aprillil
9. a sõlmisid üürileandja ja üürnik uue üürilepingu, millega üürileandja ja üürnik leppisid kokku sama eluruumi suhtes uue kasutamise tähtaja, s.o kuni
10. aprillini
11. a. Selline üürisuhte ümbervormistamine mõlema poole nõusolekul ei olnud vastuolus kehtinud seadustega. Alates
12. aprillil
13. a sõlmitud lepingust ei reguleerinud hageja kasutusõigust mitte elamu tagastamise hetkel kehtinud üürileping, vaid hiljem poolte kokkuleppel sõlmitud üürileping ning selle lepingu kehtivust ja lõppemist tuleb vaadelda üürilepingule üldiselt kehtestatud normide alusel. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et
14. aprilli
15. a üürilepingut ei saa tõendina arvestada, kuna sel ajal ei saanud üürileandjaks olla Tallinna linn. Nagu nähtub Tallinna Linnavalitsuse
16. aprilli
17. a korraldusest nr 673-k, olid R. P ja Tallinna linn pärast tagastamist elamu kaasomanikud vastavalt 1/3 ja 2/3 osas. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 4 järgi oli aastal 1998 ja on senini kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Seega oli kaasomanikul õigus sõlmida ka üürilepinguid. Vastavalt lepingu p-dele 2.1 ja 2.4 olid pooled
18. aprilli
19. a lepingu sõlmimisel kokku leppinud muuhulgas, et lepingu tähtajaks on 5 aastat, st leping kehtib kuni
20. aprillini
21. a, ning et kui enne lepingu tähtaja möödumist kumbki pool ei taotle lepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist, loetakse see pikenenuks järgnevaks 5 aastaks. R. P tunnistajana ja hageja ei toonud esile asjaolusid, mis annaksid aluse lugeda üürileping sellest kuupäevast lõppenuks. Vastupidi, R. P ütluste kohaselt jätkus üürisuhe hagejaga kuni kinnistu müügini ning kehtivate üürilepingute hulgas, millest ta teatas maaklerile ja mis on kirjas müügilepingu p-des 1.3.1 ja 1.5.5, oli ka hagejaga sõlmitud leping. Nimetatud lepingupunktides kinnitab müüja, et lepingu ese on koormatud 2 üürniku õigustega, ja ostja, et on teadlik 2 kehtivast üürilepingust. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, nagu oleks hageja ise öelnud vaidlusaluse üürilepingu üles oma tegevusega, s.o lahkudes eluruumist omal algatusel ja asudes elama teise eluruumi. Alates
22. juulist
23. a reguleerivad üürilepingu kehtivust ja lõppemist võlaõigusseaduse sätted.

§ 310

lg 2 kohaselt, kui vähemalt 2 aastaks sõlmitud eluruumi üürilepingu puhul kumbki pool ei teata vähemalt 2 kuud enne tähtaja möödumist, et ta ei soovi lepingu pikenemist, muutub üürileping tähtaja möödumisel tähtajatuks. Seega muutus

1. aprillil
2. a sõlmitud üürileping alates
3. aprillist
4. a tähtajatuks ja tähtajatu üürilepingu lõppemine saab toimuda vaid kas korralise või erakorralise ülesütlemisega, järgides võlaõigusseaduses sätestatud tähtaegu ja korda. Sellist üürnikupoolset ülesütlemist ei ole tõendanud. Eluruumist alaline lahkumine üürilepingu lõppemise alusena oli sätestatud kuni
5. juulini
6. a kehtinud elamuseaduse ES §-s 531, mis aga võlaõigusseaduse jõustumisega kaotas kehtivuse. Tunnistajate ütlustega ja hageja seletusega on tõendatud, et alates jaanuarist
7. a hageja tõepoolest ei elanud pidevalt/igapäevaselt üüritud eluruumis ega tasunud alates suvest
8. a üürimakseid, kuid seda esmaste elamistingimuste puudumise tõttu ning kokkuleppel üürileandjaga, kusjuures kumbki pool ei tõlgendanud teise poole tegevust lepingu ülesütlemisena. Eeltoodu alusel on tõendatud kinnistu omandiõiguse kostjale ülemineku ajal,
9. aprillil
10. a eluruumi nr xx suhtes kehtiva üürilepingu olemasolu ning hagejal nimetatud eluruumi kasutamise õiguse olemasolu tähtajatu üürilepingu alusel. Vastavalt

§ 291lg-le 1 läksid seega kostjale üle kõik 13.

aprilli 1998. a üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused, sh ka kohustus anda üürniku valdusesse ja kasutusse üürisuhte objektiks olev eluruum (

§ 271lg 1 ja § 276 lg 1).

Kohus jõudis järeldusele, et sõltumata erinevast numeratsioonist, avatud köögist, väljaehitatud vannitoast ja rõdust on nüüdse eluruumi nr x näol tegemist renoveeritud endise eluruumiga nr xx ja see saab olla

1. aprillil
2. a sõlmitud üürilepingu objektiks. Asjaolu, et vaatamata renoveerimisele on elamu II korrusel säilinud endine eluruum nr xx, nähtub otseselt elamu endise ja praeguse II korruse plaanide võrdlemisest. Muudetud on korteri siseplaneeringut ja välja ehitatud 14,6 m2 rõdu, kuid eluruum samal korrusel endise eluruumi nr xx kohal on alles ja ka elamispinna suurus ei ole oluliselt muutunud (endine suurus 36,4m2, uus suurus 53,65m2, millest 14,6m2 on rõdu, seega suurenes elamispind vaid 2,65m2 võrra). Seega on võimalik kostjal ka tegelikult asuda üürileandja kohustusi täitma ja anda hagejale üle uue numeratsiooni järgi eluruumi nr x valdus. Kuna leidis tõendamist, et poolte vahel on kehtiv üürisuhe, mille objektiks on uue numeratsiooni järgi eluruum nr x, siis on kostja üürileandjana kohustatud täitma lepingust ja seadusest tulenevat kohustust anda üüritud vara üürniku kasutusse ning ta ei või üürilepingu kehtivuse ajal teha üürnikule takistusi üüritud asja kasutamisel.

§ 324

lg 1 kohaselt on kinnisasja üürnikul õigus nõuda kinnistusraamatusse üürilepingu kohta märke tegemist. Üürnik on nimetatud seadusest tulenevat õigust kasutanud, üürileandja aga teatanud, et ei nõustu märke kandmisega. Kohtul puudub alus keelduda selle nõude rahuldamisest.

§ 324

lg 2 kohaselt tagab nimetatud märge, et kinnisasja igakordne omanik või isik, kelle kasuks kinnisasja piiratud asjaõigusega koormatakse, peab lubama üürnikku kinnisasja vastavalt üürilepingule kasutada ja uuel omanikul ei ole õigust üürilepingut vastavalt

§-s 323 sätestatule üles öelda. Vastuhagis on kostja esitanud nii üürilepingu tähtaja kui ka üüri suuruse muutmise nõude. Ka vastuhagi lahendamisel tuleb lähtuda võlaõigusseaduse sätetest. Kostja nõue tähtaja kindlaksmääramiseks on sisuliselt nõue tähtajatu lepingu taas tähtajaliseks muutmiseks, mis saab toimuda vaid poolte vastastikusel kokkuleppel. Kohtul puudub seaduslik alus muuta tähtajatut üürilepingut tähtajaliseks. Isegi juhul kui seaduses oleks selline võimalus ette nähtud, ei saaks seda kostja nõuet rahuldada, kuna nõude alusena esitatud asjaoludega kohus ei nõustunud. Puudub ka alus rahuldada kostja nõuet üüri suuruse määramise osas. Vastavalt

§ 291lg-le 1 ja eespool tuvastatud asjaoludele läks 13.

aprilli 1998. a üürileping kostjale üle lepingu tekstis kirja pandud tingimustel. Üür on sätestatud lepingu p-s 4, mille kohaselt määrab korteriüüri suuruse üürileandja tegelikest kuludest lähtudes. Seega on üürilepingu järgi tõepoolest üürileandjal õigus määrata üüri suurust, kuid seda mitte lähtudes turusituatsioonist, vaid tulenevalt tegelikest kuludest konkreetsele eluruumile. Viimaste alusel aga vastunõuet esitatud ei ole. Konkreetse üürimäära lisamine lepingusse oleks sõlmitud lepingu tingimuste muutmine, mida saab nõuda

§ 97

lg-s 1 toodud alustel ja mille nõudmiseks peavad olema üheaegselt täidetud

§ 97lg-s 2 esitatud eeldused.

Muutunud asjaoluks selle sätte mõttes saaks praegusel juhul lugeda üüriobjekti väärtuse olulise tõusu ja algselt kokkulepitud üüri suuruse ebaproportsionaalsust, kuid üüri suuruse tõstmisel tähtajatute lepingute puhul tuleb lähtuda

§-s 299 sätestatust. Selle sätte lg-s 2 sätestatud teadet üürileandja üürnikule aga esitanud ei ole.

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada üürimärke osas ja teha uus otsus, millega kanda Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriossa nr xxxxx AS-i T kaasomandiosale sisse märge hageja kasuks: tähtajaline üürileping sõlmitud
2. aprillil
3. a, tähtajaga kuni
4. aprillini
5. a, üüri suurus määratletud üürilepingu p-s 4.
6. Apellatsioonkaebuse esitas ka kostja, kes palus linnakohtu otsust muuta või selle tühistada osas, millega hagi rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7. Tallinna Ringkonnakohus jättis
8. septembri
9. a otsusega Tallinna Linnakohtu otsuse muutmata, parandades üksnes otsuse resolutsioonis olnud kirjavea. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis linnakohus õigesti, et
10. aprillil
11. a sõlmitud üürileping muutus tähtaja möödumisel

§ 310lg 2 järgi tähtajatuks.

Kuna üürileping muutus seaduse alusel tähtajatuks, ei pikenenud see lepingu p 2.4 alusel kuni

1. aprillini
2. a, nagu hageja ekslikult leiab. Seda ei muuda asjaolu, et kumbki lepingupool ei ole
3. aprillil
4. a sõlmitud üürilepingut lõpetanud ega selle lõpetamist taotlenud, nagu hageja leiab. Kohus kohaldas seadust õigesti ja on oma seisukohta piisavalt põhjendanud. Asjaolu, et tähtajaline üürileping oleks hagejale soodsam, ei võimalda teha teistsugust järeldust. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks linnakohus väljunud hagi piiridest, kui luges üürilepingu tähtajatuks. Kuna pooled vaidlesid üürilepingu kehtivuse üle, pidi linnakohus andma hinnangu ka selle kehtivuse ajale. Linnakohus andis sellele hinnangu seaduse alusel. Milliseid seadusi tuleb asjas kohaldada, otsustab kohus TsMS § 228 kohaselt otsuse tegemisel. Küll ei või kohtu kohaldatav õigusnorm tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu TsMS § 171 lgst 1 tulenevat kohustust osundada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastatavaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada. Õige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et linnakohus seda ei teinud. Samas ei too nimetatud protsessinormi rikkumine endaga iseenesest kaasa seadusliku ning sisult ja lõppjäreldustes õige kohtuotsuse tühistamist TsMS § 333 alusel. Nimetatud puudust oli võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Hageja ei soovinud ringkonnakohtule uusi tõendeid esitada. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et kõikidele selles esitatud väidetele on linnakohus otsuses hinnangu andnud. Linnakohus jõudis asjas tuvastatud asjaolusid ja tõendeid hinnates põhjendatult järeldusele, et üürileandja õigused ja kohustused
5. aprillil
6. a sõlmitud üürilepingu järgi läksid

§ 291lg 1 järgi kinnisasja omandamisel kostjale üle. Ts

MS § 91 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus peab kõiki tõendeid hindama seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 95 lg-d 1 ja 2). Linnakohus pidas põhjendatult hageja esitatud tõendeid piisavaks, kinnitamaks asjaolu, et ta ei ole vabatahtlikult kaotanud korteri valdust ega asunud omal soovil elama teise kohta. Vaidluse all ei ole asjaolu, et Xxxxxxxx xx elamu oli kannatanud tulekahju tõttu, seal ei olnud vett ega elektrit ning see oli elamiseks kõlbmatu, kuni kostja asus seda remontima. Nimetatut on kinnitanud ka kõik asjas üle kuulatud tunnistajad (tl-d 153- 156). Hageja ei ole kaotanud õigust kasutada vaidlusalust eluruumi üürilepingu alusel. Kohus tegi õige järelduse, et kostja on kohustatud uue üürileandjana täitma lepingust ja seadusest tulenevaid kohustusi ja ta ei või lepingu kehtivuse ajal takistada üürnikku üüritud asja kasutamisel. Ebaõige on kostja apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks linnakohus põhjendanud, miks tuleb kinnistu ostu-müügilepingus märgitud üürnike (tl 12) all mõelda ka hagejat. Kohus on seda otsuses piisavalt põhjendanud ja märkinud, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes ta sellise järelduse tegi. Linnakohus tuvastas esitatud tõendite alusel, et üürilepingu ese on säilinud. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi, kui tegi linnakohus. Asjaolu, et eluruum on renoveeritud ja selle väärtus on suurenenud ning muutunud on selle ruumijaotus, selleks alust ei anna. Linnakohus tuvastas, et pärast korteri renoveerimist on elamispind suurenenud vaid 2,65m². Kostja ei ole seda seisukohta ümber lükanud. TsMS § 319 lg-s 2 sätestatust tulenevalt ei ole protsessiosalistel õigust apellatsioonimenetluses tugineda asjaoludele, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus tähelepanuta ega anna hinnangut apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud kostja väitele, nagu ei võiks hageja

§ 108

lg 2 p 2 järgi nõuda kostjalt üürileandja kohustuste täitmist, kuna see on kostjale ebamõistlikult koormav ja kulukas. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale või teisele ringkonnakohtule.
2. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kostja võõrandanud vaidlusaluse eluruumi enne ringkonnakohtu istungi toimumist ja esitanud ringkonnakohtule eluruumi müügilepingu, mille ringkonnakohus on vastu võtnud. Ringkonnakohus pidanuks andma kostja õigusjärglasele võimaluse astuda protsessi või hagejale võimaluse esitada taotlus kostja asendamiseks, kuid ringkonnakohus on seda tegemata jätkanud menetlust samade protsessiosalistega. Seetõttu on hagi rahuldatud ebaõige kostja suhtes. Samuti on ringkonnakohus ebaõigesti jätnud tähelepanuta kostja väited, mille kohaselt

§ 291

lgt 1 saab rakendada üksnes juhul, kui

§-s 271 ja § 276 lg-s 1 sätestatud üürilepingu eseme üürniku valdusse andmise kohustus on juba täidetud ning üürileandja õigused ja kohustused ei saa üle minna asja omandajale, kui üürnik ei teosta asja üle tegelikku võimu. Otsus on ka vastuoluline. Ringkonnakohus on leidnud, et linnakohus on õigesti lugenud tõendatuks asjaolu, et hageja ei ole vabatahtlikult kaotanud korteri valdust. Seega asus ringkonnakohus sisuliselt seisukohale, et hageja kaotas korteri valduse (küll mitte vabatahtlikult). Kohtud ei ole aga põhjendanud, millisel alusel loevad nad tõendatuks, et hageja korteri valduse enne asja omandiõiguse üleandmist kostjale tagasi sai, mistõttu osutus võimalikuks

§ 291lg 1 kohaldamine.

1. Vastustaja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
3. Esmalt vastab kolleegium kassatsioonkaebuse väidetele seonduvalt võlaõigusseaduse (

) § 291 lg 1 kohaldamisega. Võlaõigusseaduse § 291 lg 1 kohaselt, kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja üürniku valdusse andmist või kui üüritud asja omanik vahetub pärast asja üürniku valdusesse andmist võõrandamise korral sundtäitmisel või pankrotimenetluses, lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt on hageja Xxxxxxxx xx eluruumi üürnikuna kasutanud 13. aprilli 1998. a üürilepingu alusel ning ei ole selles igapäevaselt elanud alates 2003. a jaanuarist. Seega on ta olnud selle eluruumi valdaja vähemalt 2003. a jaanuarini. Kolleegiumi arvates piisab sellest asjaolust

§ 291

lg 1 kohaldamiseks ka juhul, kui eluruum võõrandati uuele omanikule pärast üürniku valduse kaotamist, mis ei lõpetanud üürilepingut.

§ 291

lg 1 kohaldamise eelduseks ei ole see, et üürnik valdaks eluruumi just üürileandja vahetumise hetkel.

§ 291lg 1 eesmärk on eelkõige üürnike kaitse tagamine omaniku vahetumise korral.

Vajalik ei ole see, et iga uus üürileandja annaks üürnikule valduse üle. Seetõttu ei olnud ringkonnakohtul vajadust ka põhjendada, millistele tõenditele tuginedes on tuvastatud, et üürnik sai enne omandiõiguse üleandmist kostjale eluruumi valduse tagasi. Täiendavalt märgib kolleegium, et üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad

§ 291lg 1 alusel üle ka siis, kui valdus kaotati eelmise üürileandja omavoli tõttu.

Sarnasele seisukohale

§ 291

lg 2 alusel on Riigikohus jõudnud oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-136-04 (RT III 2004, 37, 381).

1. Järgnevalt analüüsib kolleegium kassatsioonkaebuse väidet seonduvalt asja võõrandamisega kohtumenetluse käigus. Toimiku materjalide kohaselt on kostja ringkonnakohtule
2. septembril
3. a teatanud, et vaidlusalune eluruum on võõrandatud
4. augusti
5. a müügilepinguga (ringkonnakohtu toimik, lehekülg 203). Toimiku materjalide hulgas on ka müügilepingu ärakiri, mille punkti 4.1 kohaselt on eluruumi valdus ostjale üle antud juba enne müügilepingu allkirjastamist (toimiku lehekülg 209). Samuti on selles lepingus punkt, et ostja on teadlik käesolevast kohtuvaidlusest (lepingu p 2.1.3 ja 2.2.1). Ringkonnakohtu istung toimus
6. septembril
7. a. Sellel istungil omandiõiguse ja valduse üleminekut kahtluse alla ei seatud, samuti ei tulene see ringkonnakohtu otsusest. Seega on kohtumenetluse käigus esitatud ringkonnakohtule dokumendid vaidlusaluse eluruumi võõrandamise ja valduse üleandmise kohta ning seda asjaolu vaidlustatud ei ole. Riigikohus on mitmes varasemas lahendis (nt tsiviilasjades nr 3-2-1-102-02, RT III 2002, 27, 301 ja 3-2-1-116-04, RT III 2004, 30, 324) viidanud sellele, et ringkonnakohus peab arvestama seda, kui menetluslik olukord on pärast asja lahendamist esimese astme kohtus oluliselt muutunud ja asja lahendamine esimese astme kohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel tooks ilmselt kaasa kohtulahendi, mis on muutunud asjaolusid arvestades sisuliselt ebaõige või mida ei ole reaalselt võimalik täita. Samas leiab kolleegium, et vaidlusaluse asja võõrandamisel kohtumenetluse käigus on teistsugused tagajärjed, kui muudel põhjustel menetlusliku olukorra muutumisel. Käesolevas asjas vaidlusaluse eluruumi võõrandamise ja valduse üleandmise menetlusõiguslike ja materiaalõiguslike tagajärgede kohta märgib kolleegium seetõttu järgmist. Hagejal olnuks võimalik taotleda kostja asendamist enne
8. jaanuari
9. a kehtinud TsMS § 76 lg 1 alusel või teha ettepanek ostjale protsessi astumiseks TsMS § 78 alusel. Viimati Mainitud sätte kehtivusala on kolleegium mitmes oma varasemas lahendis (nt tsiviilasi nr 3-2-1-85-98, RT III 1998, 25, 249) laiendanud analoogia alusel ka eriõigusjärglusele. Kuna asja materjalidest tulenevalt ei ole hageja vastavaid taotlusi esitanud ega kostja eriõigusjärglane protsessi astunud, jäi esialgne kostja menetlusõiguslikult jätkuvalt kostja positsiooni ja sai kasutada kõiki kostjale ettenähtud õigusi, muu hulgas kaevata ringkonnakohtu otsuse peale Riigikohtusse. Ka enne
10. jaanuari
11. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt ei toimunud eriõigusjärgluse korral automaatset poole vahetumist.
12. Järgmisena tõusetub küsimus sellest, kas ringkonnakohtul oli võimalik rahuldada hagi kostja suhtes, kes eeldatavasti ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal hageja valdusõigust eluruumi võõrandamise ja valduse üleandmise tõttu enam rikkuda ei saanud. See on küsimus vaidlusaluse asja võõrandamise mõjust kohtumenetlusele materiaalõiguslikust aspektist. Kolleegium leiab, et enne
13. jaanuari
14. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku üldistest eesmärkidest (TsMS § 3) ja mõttest tulenevalt ei mõjutanud kohtumenetlust ka materiaalõiguslikust aspektist lähtudes see, et kostja võõrandas vaidlusaluse asja, ning seega oli ringkonnakohtul võimalik hagi rahuldada ka kostja suhtes. Kolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-28-04 (RT III 2004, 9, 109) ja eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-136-04 leidnud, et asja võõrandamine ei takista kohtumenetluse jätkamist samade protsessiosalistega, kui õigusjärglane vaatamata talle antud võimalusele protsessi ei astu. Käesolevas asjas saab lugeda protsessi astumise võimaluseks kostja õigusjärglase teadmist kohtuvaidlusest, mis nähtub ringkonnakohtule esitatud müügilepingust. Kolleegium märgib täiendavalt, et poolte vahetumist kohtumenetluses käsitlev normistik peab tagama muu hulgas ka selle, et vaidlusaluse asja võõrandamisega ei oleks võimalik tekitada teistele menetlusosalistele raskusi oma õiguste maksmapanekul. Vaidlusaluse asja võõrandamine kostja poolt jäetakse seega tähelepanuta nn irrelevantsuspõhimõtte alusel. See väljendub ka alates
15. jaanuarist
16. a kehtiva TsMS § 210 lõikes 2, mis sätestab, et vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) ei mõjuta iseenesest asja menetlust. Seega võimaldab menetluse jätkamine samade menetlusosalistega (kui teine pool ei ole taotlenud kostja asendamist või õigusjärglase protsessi astumist või muutnud hagi eset) säilitada senises menetluses saavutatut. Kohtumenetluse dispositiivsuse põhimõttest tuleneb ka see, et pooled otsustavad ise, kes on kohtumenetluse vastaspool. Seda põhimõtet toetab ka TsMS § 210 lg 3 esimene lause, mille järgi võib õigusjärglane astuda menetlusse poole õiguseelneja asemel ainult vastaspoole nõusolekul. TsMS § 210 lg 3 teise lause kohaselt võib vastaspoole nõusolekuta õigusjärglane astuda menetlusse kolmanda isikuna õiguseelneja poolel.
17. Kohtuotsuse täitmisele tuleb kohaldada alates
18. jaanuarist
19. a kehtivat täitemenetluse seadustikku (TMS) ja samast kuupäevast kehtitavat tsviilkohtumenetluse seadustikku. Sõltumata sellest, et kohtumenetluse ajal vaidlusaluse eseme omandanud isik (poole eriõigusjärglane) ei astu menetlusse poole kui õiguseelneja asemele või ei kaasata iseseisva nõudeta kolmanda isikuna (TsMS § 210 lg 3), kehtib tehtud kohtulahend täitedokumendina tema suhtes TsMS § 460 lõike 1 järgi. Vastavalt TsMS § 460 lõikele 1 kehtib kohtuotsus ka isikute suhtes, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Samuti kehtib otsus vaidlusaluse asja otsese valdaja suhtes, kes sai valduse selliselt, et üks pooltest või tema õigusjärglane on saanud asja kaudseks valdajaks. Seejuures tuleb arvestada, et TsMS § 460 lg 2 kohaselt ei mõjuta TsMS § 460 lõikes 1 sätestatu kolmanda isiku poolt õigustamata isikult heauskselt omandatud õiguse kehtivust. Vaidlus poole eriõigusjärgluse üle täitemenetluses tuleb lahendada TMS §-des 18 ja 220 sätestatud korras.
20. Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides sarnaste vaidluste korral peab kolleegium vajalikuks märkida veel järgmist. Kui käesolev asi oleks tulnud lahendada alates
21. jaanuarist
22. a kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel, ei saanuks asjas kohaldada TsMS § 211, sest nimetatud paragrahv reguleerib vaidlusaluse kinnisasja võõrandamise tagajärgi eelkõige kinnisasjaga seotud asjaõigustest tulenevate vaidluste korral. Käesolevas asjas vaieldakse aga valduse üle, mis ei ole asjaõigus või asjaõigusega võrreldav kohustus TsMS § 211 lg 1 tähenduses. Samuti ei saaks kohaldada TsMS § 211 lg 1 teises lauses sätestatud erandit kinnisasja üüri- või rendilepingust või selle puudumisest tuleneva vaidlus kohta, sest selle eeltingimus on kinnistusraamatusse lepingu kohta kantud märke olemasolu. Käesolevas asjas on märke kandmine otsustatud küll ringkonnakohtu otsusega, kuid see otsus ei ole jõustunud. L. Laarmaa, P. Jerofejev, T. Tampuu