KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-2-06 Otsuse kuupäev 3. aprill 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kohtuasi M. P. väärteoasi liikl

§ 63

lg 1 alusel määratakse nende eest üks karistus raskeimat karistust ettenägeva seadusesätte järgi.

1. Kassaator väidab, et kohtuväline menetleja oleks pidanud lahendama ka küsimuse, kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada KarS §-s 87 nimetatud mõjutusvahendeid, kuid selle asjaolu kaalumist kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud pole. Kohtuvälise menetleja kohustus kaaluda alaealise puhul KarS §-s 87 nimetatud mõjutusvahendite kohaldamist tuleneb VTMS § 108 p-st 10 koosmõjus VTMS § 72 lgga
2. Tulenevalt VTMS § 30 lg-st 2 lõpetab kohtuväline menetleja juhul, kui ta leiab, et alaealist menetlusalust isikut saab mõjutada ilma karistust kohaldamata, menetluse määrusega. Seega asjaolu, et tehtud ei ole menetluse lõpetamise määrust, vaid karistamisotsus, näitab, et kohtuväline menetleja ei pidanud karistuse kohaldamata jätmist põhjendatuks. Samas ei ole kohtuvälisele menetlejale väärteomenetluse seadustikus pandud kohustust põhjendada, miks ta mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamist võimalikuks ei pidanud. Kriminaalkolleegium märgib,

§ 87

lg 1 kohaselt sõltub mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamine isiku kõlbelise ja vaimse arengu tasemest ja isiku võimest oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida. Maakohus on sisuliselt kassaatorile vastanud, märkides otsuses, et M. P., kes sai ligi kaks kuud pärast rikkumise toimepanemist täisealiseks, pidi aru saama, et autot purjuspäi ja lubadeta juhtida ei või. 12. Kassaator heidab maakohtule ette veel seda, et kohus ei kohaldanud KarS § 66 lg-t 2 ega määranud rahatrahvi tasumisele ositi. Kriminaalkolleegium märgib esmalt,

§ 66

lg 2 sätestab rahatrahvi ositi tasumiseks määramise võimaluse "mõjuvatel põhjustel". Selliseks mõjuvaks põhjuseks on eelkõige süüdlase majanduslik võimetus tasuda korraga kogu trahvisumma. Selle kaalumiseks annab kahtlemata alust asjaolu, et menetlusalune isik õpib ning ei oma püsivat sissetulekut. Maakohus on aga leidnud, et pole esitatud tõendeid selle kohta, et M. P. õpib ja ei tööta. Samas sisaldub toimikus töölepingu koopia, millest nähtuvalt oli tööleping sõlmitud koolivaheajaks. Ka nähtub kohtuistungi protokollist, et kohus ei pidanud istungile ilmumata jäänud menetlusaluse isiku osavõttu istungist vajalikuks, mistõttu puudus võimalus küsida temalt töötamise kohta. Asjakohatu on maakohtu otsuses märgitu, et M. P.-l oleks olnud pärast väärteoprotokolli koostamist võimalus esitada kohtuvälisele menetlejale vastulause ja tõendid, samuti taotleda karistuse kandmist ositi ning kahetseda oma tegu, mida ta ei ole aga teinud. Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 6 kohaselt on menetlusalusel isikul vastulause ja tõendite esitamise õigus, mitte aga kohustus. Asjaolu, et kohtuvälises menetluses ei esitatud vastulauset ega omapoolseid tõendeid, ei võta menetlusaluselt isikult õigust esitada taotlusi kohtumenetluses. Samuti ei saa isikule ette heita seda, et ta kohtuvälises menetluses ei taotlenud karistuse ositi kandmise võimaldamist - sõltub ju selle taotlemise vajadus sellest, milline karistus talle määrati. 13. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8 tühistab kriminaalkolleegium Järva Maakohtu 21. oktoobri 2005. a otsuse osas, millega jäeti rahatrahv ositi täitmiseks määramata. Lähtudes menetlusökonoomiast ja juhindudes KarS § 66 lg-test 2 ja 3, teeb Riigikohus ise uue otsuse, millega määrab rahatrahvi 175 trahviühikut (10 500 krooni) ositi tasumiseks. Rahatrahv tuleb tasuda kaheteist kuu jooksul võrdsetes osades, s.o 875 krooni kuus. Kuna väärteomenetluses ei lõpetatud menetlust VTMS § 23 nimetatud alustel, tuleb taotlus kaitsjatasu hüvitamiseks jätta rahuldamata. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi