3-1-1-1-06

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-1-06 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartus,

1. aprillil
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Peeter Vaher Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a määrus nr 2-1/883/05, millega jäeti rahuldamata M. T. esindaja kaebus Riigiprokuratuuri
5. oktoobri
6. a määrusele Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. T. esindaja vandeadvokaat Paul Järve määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev
7. märts
8. a, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta M. T. esindaja vandeadvokaat Paul Järve määruskaebus läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. M. T. esitas Lääne Ringkonnaprokuratuuri Pärnu osakonda kuriteokaebuse, milles taotles KarS § 422 tunnustel kriminaalmenetluse alustamist
10. mail
11. a Pärnus toimunud liiklusõnnetuse uurimiseks. Selles liiklusõnnetuses sai ta raskeid tervisekahjustusi. Lääne Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi
12. septembri
13. a teatise kohaselt jäeti kriminaalmenetlus liiklusõnnetuse põhjustaja A. J.-i suhtes alustamata, sest teda oli sama teo kui väärteo eest juba karistatud. Selle peale esitas M. T.-i esindaja vandeadvokaat Paul Järve kaebuse Riigiprokuratuuri.
14. Riigiprokuratuuri
15. oktoobri
16. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Määruse põhjenduste kohaselt oli liiklusõnnetuse uurimiseks kriminaalmenetluse alustamata jätmine põhjendatud, sest A. J.-it on selle teo eest juba karistatud. Väärteomenetluse käigus antud ütlustes ei ole M. T. mingilgi määral viidanud temale tekkinud võimalikele tervisekahjustustele, kuigi õnnetuse ja tema tunnistajana ülekuulamise vahel oli enam kui kahenädalane ajavahemik.
17. M. T.-i esindaja vandeadvokaat P. Järve esitas Riigiprokuratuuri määruse peale Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse, milles taotles määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse alustamiseks, samuti taotleti M. T.-i suhtes kohtuarstlikku ekspertiisi, tuvastamaks tervisekahjustuse iseloomu ja raskusastet.
18. Tallinna Ringkonnakohtu
19. novembri
20. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalmenetluse alustamise eelduseks on uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud kuriteoteate põhjal kuriteotunnuste olemasolu sedastamine. See on vajalik kuriteoteates viidatud isiku õiguste ja vabaduste põhjendamatu riive vältimiseks. Ringkonnakohus rõhutas, et karistusõigus ei domineeri õigussuhete reguleerimisel teiste õigusharude üle, vaid kuulub kohaldamisele üksnes rangelt karistusseadustikus karistatavana kirjeldatud teo tunnuste kindlakstegemise järel. Kuna A. J.-it oli käesoleval juhul liiklusõnnetuse põhjustamise eest juba väärteomenetluses karistatud, siis oli ringkonnakohtu hinnangul PS § 23 lg-st 3 tulenevalt välistatud tema suhtes selle teo osas kriminaalmenetluse alustamine.
21. M. T.-i esindaja vandeadvokaat P. Järve esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles taotleb Tallinna Ringkonnakohtu
22. novembri
23. a määruse tühistamist ja seisukoha võtmist M. T.-i põhiseaduslike õiguste kaitsmise võimalikest viisidest. Kaebuses leitakse, et PS § 12 kohaselt on kõik isikud seaduse ees võrdsed ning PS § 13 kohaselt on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS §-le 146 vastavalt mõistab õigust üksnes kohus. Käesoleval juhul on kaebaja hinnangul nimetatud põhimõtteid rikutud, sest andmata M. T.-le võimalust vaidlustada talle liiklusõnnetusega kahju tekitanud isiku kohtuvälise menetleja poolt kiirmenetluse otsusega väärteo korras karistamist, on riik asunud süüdlasekesksele positsioonile ega näita mingit võimalust, kuidas riik kaitseb kuriteo läbi kannatada saanud isiku õigusi. Kaebuses juhitakse tähelepanu, et kannatanul puudub väärteomenetluses igasugune võimalus oma õiguste kaitseks, sest talle ei nähta menetluses ette mingit rolli. Samas ei tee ka riik kannatanu õiguste kaitseks reaalselt mitte midagi. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu sellele, et käesoleval juhul pole riigiprokuratuur ega ringkonnakohus võtnud seisukohta, miks on õigustatav M. T.-i põhiseaduslike õiguste rikkumine ja PS § 14 vastaselt tema õiguste tagamisest distantseerunud. Eelnimetatud põhjustel seatakse kaebuses kahtluse alla Väärteomenetluse seadustiku ja Karistusseadustiku kooskõla Põhiseadusega osas, milles need jätavad kõrvale kannatanu põhiseaduslike õiguste kaitse väärteomenetluses. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
24. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et KrMS § 208 alusel tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole KrMS § 385 p 8 kohaselt enam vaidlustatav ja seetõttu tuleb M. T.-i esindaja kaebus jätta läbi vaatamata. Obiter dictum korras märgib kriminaalkolleegium aga järgmist.
25. Kõigepealt vajab lahendamist küsimus, kas A. J.-i karistamine tervisekahjustusega lõppenud liiklusõnnetuse põhjustamise eest väärteona välistab tema karistamise sama liiklusõnnetusega raske tervisekahjustuse tekitamise eest. Küsimus on selles, kas mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumisega inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamine (LS §-s 7417 ettenähtud väärteokoosseis) ja mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumisega inimesele ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine või isiku surma põhjustamine (KarS § 422 lg-s 1 ettenähtud kuriteokoosseis) on lahutatavad erinevateks käitumisaktideks või tuleb teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt neid käsitada ühe teona. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26. aprilli
27. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-04, RT III 2004, 10, 117, p 8.3).
28. Käesoleval juhul põhjustas A. J. liiklusnõuete rikkumisega liiklusõnnetuse, mille käigus said M. T. jt isikud erineva raskusega tervisekahjustusi. Selline olukord on aga karistusõiguslikult selgelt hinnatav ühe teona. A. J.-i karistamise aluseks olnud väärteokoosseis ja tema poolt toimepandule tegelikult vastav kuriteokoosseis pole omavahel ideaalkonkurentsis, vaid kuriteokoosseis neelab väärteokoosseisu (spetsiaalsuspõhimõte). Liiklusnõuete rikkumisega raske tervisekahjustuse tekitamise eest tulnuks A. J.-it karistada üksnes raskema - KarS § 422 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu alusel, mis hõlmab ka LS §-s 7417 sätestatud ebaõiguse. Võimaluse, et isikut, kes kirjeldatud olukorras tunnistati ekslikult süüdi kergema süüteo toimepanemises, karistataks järgnevalt ka raskema koosseisu alusel, välistab aga PS § 23 lg-st 3 tulenev põhimõte, et jõustunud süüdimõistva või õigeksmõistva otsuse puhul isikut sama teo eest enam kohtu alla anda ega karistada ei või. Tegemist on absoluutse menetlusliku takistusega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
29. septembri
30. a otsust kriminaalasjas nr 3-11-88-02, RT III 2002, 23, 263, p 7.4) ja sellises olukorras tuleb möönda, et osa isiku põhjustatud ebaõigusest jääbki karistusõigusliku hinnanguta. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et objektiivses mõttes võib A. J.-i süüditunnistamine käesoleval juhul olla toimunud materiaalõigust ebaõigesti kohaldades, kuid vaatamata sellele pole eeltoodust tulenevalt enam võimalik tema süüditunnistamine tegelikult realiseeritud kuriteokoosseisu alusel.
31. M. T.-i esindaja märgib määruskaebuses, et rikutud on M. T.-i põhiseaduslikke õigusi. Esindaja väidab, et rikutud on võrdsusõigust ja isiku õigust riigi ning seaduse kaitsele. Samas ei nähtu kaebusest, milles tegelikult seisneb M. T.-i õiguste rikkumine. Kui võrdsusõiguse rikkumiseks peetakse seda, et süüteo läbi kannatanud isikul on õigus nõuda süüteo toimepanija karistamist, siis niisugust lähenemist Eesti kriminaalõigusdogmaatika ei toeta. Riigi karistusvolitus on iseenesest sekundaarne ning tuleneb ühiskonnaliikmetelt. See ei tähenda aga, et ühiskonnaliikmetel endil oleks säilinud õigus konkreetsel juhtumil vahetult karistamist nõuda (erasüüdistusmenetlus). Seetõttu ei saa isik võrdsusõiguse põhimõttele tuginedes nõuda kellegi süüteo arutamist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi samasisulist seisukohta
32. märtsi
33. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-18-06).
34. Õigus on M. T.-i esindajal, väites, et iga süüteo toimepannud isik peab saama oma teole vastava karistuse ning et riik peab olenemata süüteo toimepanija isikust võrdsetel alustel menetlema iga süütegu. Kuid isegi juhul, kui riik on süüteo toimepanija suhtes langetanud lõpliku otsuse ebaõigesti, mille tagajärjel ta mõistetakse õigeks või süüdi kergemas süüteos, ei ole ühelgi isikul õigust nõuda süüteo toimepanija käitumise ümberkvalifitseerimist. Süüteo teistkordne menetlemine on välistatud teistkordse kohtu alla andmise ja karistamise keelu põhimõttest ja õiguskindluse printsiibist tulenevalt. Kui eelkirjeldatud käitumisega rikutakse kellegi subjektiivseid õigusi, siis võib kõne alla tulla riigivastutuse kohaldamine.
35. Kaebuse esitaja väite kohaselt rikuti A. J.-i väärteoasjas PS §-st 146 tulenevat põhimõtet, et õigust mõistab üksnes kohus, sest A. J.-it karistati väärteo toimepanemise eest kohtuvälise menetleja otsusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu seisukohaga, nagu oleks väärteoasja lahendamine kohtuvälise menetleja poolt põhiseaduse vastane. PS § 146 mõte ei seisne mitte selles, et eranditult iga õigusliku vaidluse peab lahendama kohtus, vaid koostoimes PS §-ga 15 peab see tagama, et isikul oleks võimalik oma subjektiivsete õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Kriminaalkolleegium märgib, et kuigi väärteomenetluse seadustik ei näe kannatanule ette mingit iseseisvat menetlusliku rolli, saab VTMS § 7 kohaselt isik, kellele on väärteoga kahju tekitatud, nõuda selle hüvitamist tsiviilkorras. Kannatanu menetluspositsioonist ilmajätmine ei ole just hagemisvõimalusest tulenevalt tema põhiseaduslikke õigusi kahjustav, sest oma esmase huvi - tekitatud kahju hüvitamise, saab ta igal juhul realiseerida.
36. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 350 lg 2 p-st 2 ja § 388 lg-st 4 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium M. T.-i esindaja vandeadvokaat Paul Järve määruskaebuse läbi vaatamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher