3-2-1-17-06

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-17-06 Otsuse kuupäev Tartu,

1. aprill
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu Kohtuasi Aktsiaseltsi W hagi S Aktsiaseltsi vastu 609 211 krooni suuruse kindlustushüvitise saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1262/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aktsiaseltsi W kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Hageja Aktsiaselts W (registrikood xxxxxxxx), lepinguline esindajad Riigikohtus esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv. Kostja S Aktsiaselts (registrikood xxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma. Asja läbivaatamise kuupäev
5. märts
6. a Istungil osalenud isikud Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv ja kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma. Kohtuistungit protokollis Ragne Rebane. Resolutsioon
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
8. oktoobri
9. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
10. Kassatsioonkaebus rahuldada.
11. Tagastada Aktsiaseltsile W kassatsioonkaebuselt
12. oktoobril
13. a tasutud kautsjon 6093 (kuus tuhat üheksakümmend kolm) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
14. Aktsiaselts (AS) W (edaspidi hageja) esitas Tallinna Linnakohtule hagi S Aktsiaseltsi (edaspidi kostja) vastu, milles palus pooltevahelisest kindlustuslepingust tulenevalt kostjalt välja mõista 609 211 krooni suuruse kindlustushüvitise. Hageja palus alternatiivse nõudena juhul, kui kohtu arvates on kostjal lepingust tulenev alus osa kindlustushüvitise maksmisest keelduda, mõista kostjalt hüvitis välja vastavalt määratud osale. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid pooled kindlustuslepingu, mille kinnituseks väljastas kostja hagejale
15. mail
16. a kindlustuspoliisi (kindlustusperiood
17. maist
18. a kuni
19. maini
20. a), mille kohaselt kindlustas hageja Tallinnas Pärnu mnt 139e asuvas ehitusmaterjalide laos paikneva kauba muu hulgas murdvarguse ja röövimise riski vastu. Kostja kui kindlustusandja vastutus oli piiratud 4 000 000 krooni suuruse kindlustussummaga ja hageja kui kindlustusvõtja omavastutusega 10 000 krooni. Ajavahemikul
21. oktoobrist kuni
22. oktoobrini
23. a tungisid seni tuvastamata isikud kõnealusesse lattu sisse ja varastasid hageja vara 609 211 krooni väärtuses. Juhtumi kohta algatati kriminaalmenetlus, mis on peatatud kuni kriminaalvastutusele võetavate isikute kindlakstegemiseni. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks rikkunud kindlustuspoliisi ja/või üldiste lepingutingimuste 1/2002 (edaspidi ÜL) nõudeid. Kindlustatud objektil on ja oli valvekeskusesse ühendatud valvestatud murdvarguse häiresüsteem, mis oli kahju tekitamise hetkel töökorras. Ei ole tuvastatud, et hageja oleks häiresüsteemi tahtlikult rikkunud või selle töökindlust mõjutanud. Hageja ei ole keeldunud kostjale vajaliku informatsiooni avaldamisest.
24. Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et hageja ei täitnud kindlustuslepingu poliisi nõuet 106, mille kohaselt pidi kindlustuskohal olema kahjuhetkel valvekeskusesse ühendatud valvestatud töökorras murdvarguse häiresüsteem. Kui sündmuskohal oli sellele nõudele vastav häiresüsteem, pidi valvekeskus saama sündmuskohalt häire ja sellele reageerima. Sissemurdmine toimus ajavahemikul
25. oktoober
26. a kell 17.25 kuni
27. oktoober
28. a kell 08.
29. Turvafirma sai teate sissemurdmise kohta
30. oktoobril
31. a kell 11.
32. Seega on tõendatud, et häiresüsteem ei vastanud eeltoodud nõuetele. Samuti ei esitanud hageja andmeid, mis võimaldaksid kostjal kindlaks määrata kahjujuhtumi toimumise aega ja ohutusnõuete täitmist. Murdvarguse- ja röövikindlustuse üldiste kindlustustingimuste ES 02 (edaspidi ES 02) p 5 järgi peab kindlustusvõtja täitma kindlustuspoliisil või kindlustustingimustes antud ohutuseeskirju. Hüvitise maksmisest keeldumise aluseks on ÜL pd 7.2.1 ja 7.2.
33. Kostja viitas ka ÜL p-le 8.1.3, mille kohaselt võib kindlustusandja pärast kindlustusjuhtumi toimumist nõuda kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet.
34. Tallinna Linnakohus rahuldas
35. mai
36. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 609 211 krooni. Linnakohtu otsuse kohaselt tõendas hageja, et kindlustatud objektil oli kahju tekitamise hetkel valvekeskusesse ühendatud valvestatud töökorras murdvarguse häiresüsteem. Tunnistajate E.N ja M.A ütlustega on tõendatud, et laohoone pandi
37. oktoobril
38. a pärast tööpäeva lõppu signalisatsiooni alla. Ka AS-i Falck Eesti poolt pärast varguse toimumist, s.o
39. oktoobril
40. a tehtud häiresüsteemi kontroll ei tuvastanud rikkeid. Seega oli häiresüsteem korras ka vahetult enne süsteemi kontrolli ajavahemikul
41. oktoobrist kuni
42. oktoobrini
43. a, kui pandi toime vargus. Vastupidist ei ole tõendatud. Samuti ei ole varguse faktis toimunud kriminaalasja eeluurimine tõendanud, et hageja rikkus ohutusnõudeid. Kostja väidab, et kui sündmuskohal oli nõuetele vastav häiresüsteem, pidi valvekeskus saama sündmuskohalt häire ja sellele reageerima. Turvafirmasse aga varguse ajal häiret ei saabunud. Samas ei ole turvafirma AS Falck Eesti tuvastanud häiresüsteemi mittetoimimise põhjust. Seda ei ole tuvastatud ka varguse faktis toimunud kriminaalasja eeluurimisel. See, et hageja vahetas hiljem häiresüsteemi uuema vastu välja, ei tõenda veel, et hagejal olid kahju hetkel täitmata kindlustuslepingus kokkulepitud kindlustuskaitse kehtimise tingimused. Seega on hageja täitnud kindlustuslepinguga endale võetud kohustused ja ta pole rikkunud poliisil märgitud nõuet 106, mille kohaselt pidi kindlustuskohal olema kahjuhetkel valvekeskusesse ühendatud valvestatud töökorras murdvarguse häiresüsteem. Hageja ei rikkunud ka ühtegi ES 02 p-s 5 sätestatud ohutusnõuet. Seda, et hageja oleks rikkunud viidatud ohutusnõuet, ei ole tõendanud ka kriminaalasja eeluurimine. Vargusega põhjustatud kahju ei ole tekkinud hageja hooletuse ega muu süülise tegevuse või tegevusetuse tagajärjel. Hagejale tekitati varaline kahju kuriteoga. Seega ei ole kostjal alust keelduda hagejale võlaõigusseaduse (VÕS) § 452 kohaselt kindlustushüvitise väljamaksmisest.
44. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
45. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
46. oktoobri
47. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas linnakohus ebaõigesti materiaalõiguse normi ja hindas ebaõigesti tõendeid. Linnakohus tugines hagi rahuldamisel ebaõigesti üksnes hageja töötajate E. N ja M. A ütlustele ja jättis tähelepanuta muud asjas tähtsust omavad asjaolud. Tunnistajad kinnitasid valvesignalisatsiooni sisselülitamist
48. oktoobri
49. a õhtul pärast tööd. Tunnistajate ütlused aga ei tõenda, et valvesignalisatsioon oleks olnud sisse lülitatud varguse hetkel või et kindlustatud objekt oleks olnud valve all
50. oktoobri
51. a hommikul, kui E. N tööle tuli. Laohoone uks oli suletud hoopis teise tabalukuga, mis oli olnud tunnistaja kabinetis. Valvesignalisatsioon ei edastanud sissemurdmise hetkest signaali valvekeskusesse ega olnud sisse lülitatud ka
52. oktoobri
53. a hommikul. Kindlustuspoliisi nõude 106 täitmise tuvastamiseks ei ole seetõttu piisav tugineda vaid tunnistajate ütlustele. Linnakohus, tuginedes AS-i Falck Eesti spetsialistide
54. oktoobri
55. a arvamusele, tuvastas asjas ebaõigesti, et valvesignalisatsioon oli varguse ajal töökorras. Nimetatud tõendist nähtub, et häiresüsteem oli küll töökorras, kuid ei nähtu, miks häiresüsteem ei käivitunud varguse ajal. Samuti ei kinnita see tõend, et varguse toimepanemise ajal oleks häiresüsteem olnud sisse lülitatud. Kuivõrd varguse toimumise hetkel häiresignaali valvekeskusesse ei saabunud ja see ei olnud sisse lülitatud ka
56. oktoobri
57. a hommikul varguse avastamisel ning väidetavalt oli häiresüsteem töökorras, pidanuks hageja enne
58. jaanuari
59. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 91 lg 1 alusel tõendama, millal vargus täpselt toimus ja et sel hetkel oli häiresüsteem sisse lülitatud. Muid tõendeid asjas esitatud ei ole. Seega järeldub eelnimetatud tõenditest, et hageja ei taganud kindlustuspoliisi nõude 106 täitmist, mille kohaselt pidi kindlustuskohal olema kahjuhetkel valvekeskusesse ühendatud valvestatud töökorras murdvarguse häiresüsteem. Hageja paigaldatud süsteem ei olnud varguse hetkel kas sisse lülitatud või ei olnud see töökorras. ES 02 p-s 5 sätestatakse ohutuseeskirjad, mida kindlustusvõtja peab järgima. Sellest punktist nähtub, et kindlustusvõtja peab täitma ka kindlustuspoliisil märgitud ohutuseeskirju. Ka kindlustuspoliisi nõudes 106 sätestatu kuulub üldiste ohutuseeskirjade hulka. ÜL p 7.2.1 kohaselt on kindlustusvõtja ja isikud, kelle eest kindlustusvõtja vastutab, kohustatud järgima ohutusnõudeid. ÜL p 7.2.2 sätestab, et kui kindlustusvõtja või isikud, kelle eest ta vastutab, rikuvad süüliselt p-s 7.2.1 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest osaliselt või täielikult. Tulenevalt VÕS § 448 lg-st 2 on kindlustusvõtja kohustatud kindlustusjuhtumi toimumisel tõendama, et ta on kindlustuslepingut nõuetekohaselt täitnud. Lepingus sätestatud nõue ei ole formaalne. Häiresüsteemi käivitumine varguse toimumise hetkel ja turvafirma kiire reageering sellele aitavad tuvastada kindlustusjuhtumi toimumise täpse aja, tõkestada kahju tekitamist kindlustusvõtjale ning võimaldab sissemurdja kiiret kinnipidamist. Seega ei ole kindlustusvõtja teinud kõike temalt mõistlikult eeldatavat oma vara kaitseks ega ole tõendanud, et häiresüsteem ei rakendunud asjaolu tõttu, mille eest tema ei vastuta. Hageja ei ole kindlustusvõtjana oma hoolsuskohustust nõuetekohaselt täitnud. Eeltoodud asjaoludel võib kostja kindlustusandjana tugineda ka VÕS § 452 lg 2 p 2 alusel kindlustuslepingu lisaks olevale ÜL p-le 7.2.2 ja keelduda hagejale kahju hüvitamast. See, et kostja aktsepteeris hageja paigaldatud häiresüsteemi, ei vabasta hagejat kohustusest tõendada, et objektil oli häiresüsteem sisse lülitatud varguse toimepanemise hetkel ja et see oli töökorras. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
60. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 95 lõiget 1, sest ta ei analüüsinud kõiki asjas olulisi tõendeid. Samuti on ringkonnakohtu otsus sisuliselt motiveerimata ja vastuolus TsMS § 330 lõikega
61. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et linnakohus tugines hagi rahuldamisel vaid tunnistajate E. N ja M. A ütlustele ning jättis muud asjas tähtsust omavad asjaolud tähelepanuta. Linnakohus analüüsis tõendeid nõuetekohaselt. Tunnistajate ütlused kinnitavad, et häiresüsteem oli varguse toimepanemise hetkel sisse lülitatud. Seda asjaolu saabki tõendada vaid tunnistajate ütlustega, sest hageja häiresüsteem ei võimaldanud hiljem tuvastada selle pealepaneku või mahavõtmise aega. Selle tuvastamine pole tagantjärele võimalik ka AS-i Falck Eesti valvekeskusest. Kostja aktsepteeris hageja häiresüsteemi. Seega pidi kostja aktsepteerima ka seda, et häiresüsteemi valvestatust on tagantjärele võimalik tuvastada vaid tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja valveseade vastas kõikidele kindlustuslepingu nõuetele. Seda, et kahju tekitamise hetkel oli kindlustusobjektil töökorras häiresüsteem, kinnitab ka AS-i Falck Eesti spetsialistide arvamus. Hageja arvates on ta tõendanud, et häiresüsteem oli varguse hetkel sisse lülitatud ja vastupidise tõendamise kohustus lasub kostjal. Hageja täitis omapoolsed kindlustuslepingust tulenevad kohustused. Ta ei rikkunud ÜL p-s 7.2.1 sätestatut, ega kindlustuspoliisi nõuet
62. Seega ei saa kostja VÕS § 452 lg 2 p-le 2 tuginedes vabaneda oma kohustuste täitmisest.
63. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtu istungil jäi hageja lepinguline esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ja kostja lepinguline esindaja oma vastuväidete juurde. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
64. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb alates
65. jaanuarist
66. a kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
67. Kohtud tuvastasid, et kindlustuslepingu kohaselt kindlustas hageja Tallinnas Pärnu mnt 139e asuvas ehitusmaterjalide laos paiknevad hagejale kuuluvad kaubad muu hulgas murdvarguse ja röövimise riski vastu ning et ajavahemikus
68. oktoobrist
69. a kuni
70. oktoobrini
71. a sisenesid seni kindlaks tegemata isikud lattu ning varastasid hagejale kuuluvaid kaupu 609 211 krooni väärtuses. Pooled ei vaidle kindlustusjuhtumi toimumise fakti ja tekitatud kahju suuruse üle. Nad vaidlevad selle üle, kas hageja rikkus kindlustuslepingust ja seadusest tulenevaid kohustusi ja kas kostjal on sellest tulenevalt õigus keelduda hagejale kindlustushüvitise väljamaksmisest.
72. Poolte õigused ja kohustused on reguleeritud kindlustuslepinguga, selle lahutamatuks osaks olevate üldiste lepingutingimustega (ÜL) ja murdvarguse ja röövkindlustuse üldiste kindlustustingimustega (ES 02). ÜL p 7.2.1 sätestab, et kindlustusvõtja ja isikud, kelle eest ta vastutab, on kohustatud järgima ohutusnõudeid. ES 02 p 5 kohaselt peab kindlustusvõtja täitma kindlustuspoliisil või kindlustustingimustes antud ohutuseeskirju (ÜL p 7.2). Kindlustuspoliisil märgitud nõude 106 järgi peab murdvargusekindlustuse kindlustuskaitse kehtimiseks objektil olema kahju tekitamise hetkel valvekeskusesse ühendatud valve alla pandud töökorras murdvarguse häiresüsteem. ÜL p 7.2.2 sätestab, et kui kindlustusvõtja või isikud, kelle eest ta vastutab, rikuvad süüliselt ÜL p-s 7.2.1 märgitud kohustust, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest osaliselt või täielikult. Kostjal oli ÜL p 8.1.3 kohaselt õigus pärast kindlustusjuhtumi toimumist nõuda hagejalt lepingulise kohustuste täitmiseks vajalikku teavet. VÕS § 452 lõike 2 p 2 kohaselt ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Vastavalt VÕS § 427 lõikele 1 on VÕS §-s 452 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Seega peab ka käesoleval juhul hageja väidetav kindlustuslepingu rikkumine olema mõjunud kindlustusjuhtumi toimumisele ja/või kindlustusandja täitmise kohustusele.
73. Ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti VÕS § 448 lõiget 2, leides, et hagejal kui kindlustusvõtjal oli kohustus kindlustusjuhtumi toimumisel tõendada, et ta täitis kindlustuslepingut nõuetekohaselt, ning et hageja ei suutnud tõendada, et häiresüsteem ei rakendunud tööle asjaolu tõttu, mille eest tema ei vastuta. VÕS § 448 lg 2 ei reguleeri asjaolude tõendamise koormuse jagamist. Selles sättes öeldakse, et kindlustusandja võib pärast kindlustusjuhtumi toimumist nõuda kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet ning et tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Ka ÜL p-d 7.2.2 ja 8.1.3 ei reguleeri kindlustusjuhtumisse puutuvate asjaolude tõendamise koormust. Üldise tõendamiskoormise reegli kohaselt (TsMS § 91 lg 1) pidi kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Seega pidi hageja tõendama kindlustushüvitise saamiseks kindlustusjuhtumi saabumise ja kahju suuruse ning kostja hüvitise väljamaksmisest keeldumise õigustamiseks tõendama, et hageja rikkus kindlustuslepingut (sh ohutusnõudeid). Hea usu põhimõttest tulenevalt võib asjaolude tõendamise koormuse poole kahjuks ümber pöörata, kui ta rikub seadusest või lepingust tulenevat asjaolude tuvastamisele kaasaaitamise kohustust. Kohtud ei ole tuvastanud, et hageja oleks keeldunud kostjale kindlustuslepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks temale teadaoleva informatsiooni andmisest.
74. Ringkonnakohus ei nõustunud linnakohtu hinnanguga, et asjas esitatud tõenditest nähtuvalt ei rikkunud hageja lepingulist kohustust tagada häiresüsteemi korrasolek ja sisselülitatus. Ringkonnakohus järeldas, et kuivõrd varguse toimumise hetkel häiresignaal valvekeskusesse ei saabunud ja häiresüsteem ei olnud sisse lülitatud ka
75. oktoobri
76. a hommikul varguse avastamise hetkel, saab esitatud tõendeid hinnates asuda vaid seisukohale, et hageja ei taganud häiresüsteemi rakendumist varguse toimepanemise hetkel. Ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei anna kolleegiumi arvates siiski alust ÜL p 7.2.2 kohaldamiseks, sest tõendite hindamisel on jäetud välistamata nt võimalus, et varguse toimepanijad lülitasid häiresüsteemi välja. Sellisel juhul ei saa hagejale ette heita kindlustuspoliisi nõude 106, ÜL p 7.2.1 ja ES 02 p 5 rikkumist. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei võimaldanud kindlustatud objekti valveseadme tehniline lahendus hiljem kindlaks määrata häiresüsteemi pealepaneku ja mahavõtmise aega. Kohtud ei tuvastanud, et kostja oleks esitanud häiresüsteemi tehniliste tingimuste suhtes hagejale pretensioone. Seetõttu pole hea usu põhimõttest tulenevalt põhjendatud kostja etteheide hagejale, et viimane ei esitanud talle kindlustusjuhtumi asjaolude, sh häiresüsteemi sisselülitatuse ja korrasoleku kohta muid tõendeid peale tunnistajate ütluste ja AS-i Falck Eesti spetsialistide arvamuse.
77. Ringkonnakohus hindas tunnistaja E. N ütlusi, samuti viimase poolt kriminaalasja eeluurimise käigus tunnistajana ülekuulamise protokolli kantud ütlusi, mille kohaselt laohoone uks oli varguse avastamise hetkel
78. oktoobri
79. a hommikul suletud hoopis teise tabalukuga, mis oli olnud tema kabinetis. Sellega seoses peab kolleegium vajalikuks märkida, et tunnistaja ütlustena said kohtud arvestada üksnes tunnistaja poolt tsiviilasjas peetud kohtuistungil vande all antud, protokollitud ja allkirjastatud ütlusi (vt TsMS § 37 lg 2, § 101 ja § 107). Kriminaalasja eeluurimisel koostatud tunnistajana ülekuulamise protokolle võis hinnata üksnes kui dokumentaalseid tõendeid. Eelnimetatud asjaolu kohta ei ole E. N linnakohtu istungil ütlusi andnud. Samas ei ole ringkonnakohtu otsusest võimalik aru saada, missugust tähtust kõnealune asjaolu (et laouksel oli teine tabalukk) ringkonnakohtu arvates omab hageja väidetava lepingurikkumise seisukohalt. Ringkonnakohus ei ole E. N ise tunnistajana üle kuulanud. TsMS § 332 sätestas, et kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõne tunnistaja ütlusel, eksperdiarvamusel või poole vande all antud seletusel põhineva asjaolu osas, ei ole ringkonnakohtul õigust kohtuotsust selles osas muuta, märkimata põhjusi, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata, või tunnistajat, eksperti või poolt vande all vahetult üle kuulamata. Kolleegium leiab, et esimese astme kohtus tunnistaja poolt antud ütlustes esinevaid lünki ei ole võimalik täita teisti kui tunnistajat ringkonnakohtu istungil üle kuulates.
80. Tulenevalt ÜL p-st 7.2.2 võib kostja keelduda hagejale hüvitise maksmisest üksnes siis, kui hageja rikkus ohutusnõudeid süüliselt. Kolleegiumi arvates tuleneb ÜL p-st 7.2.2, et kostjal pole näiteks õigust keelduda hüvitise maksmisest juhul, kui häiresüsteem oli varguse toimepanemise ajal küll välja lülitatud või polnud töökorras (s.t et hageja rikkus kindlustuspoliisi nõuet 106, ÜL p 7.2.1 ja ES 02 p 5), kuid seda ei põhjustanud hageja tahtlus või hooletus. Linnakohus leidis, et hageja ei rikkunud nõuetele vastava häiresüsteemi tagamise kohustust. Ringkonnakohus leidis aga, et hageja rikkus ohutusnõudeid ja ei täitnud oma hoolsuskohustust. Kuid ringkonnakohtu otsusest ei selgu, milliste tõendite alusel asus ringkonnakohus seisukohale, et valvesignalisatsioon ei hakanud varguse toimepanemise ajal tööle just hageja süü tõttu. Lisaks jättis ringkonnakohus põhjendamata, miks ta leidis, et hageja kohustuseks oli tõendada, et häiresüsteem ei rakendunud asjaolu tõttu, mille eest hageja ei vastuta. Tulenevalt üldise tõendamiskoormuse reeglist (vt käesoleva otsuse p 11) peaks nimetatud asjaolu tõendamise koormus lasuma hoopis kostjal, kui seadusest või lepingust ei tulene teisti. Kuna käesolevas asjas ei otsustata hageja tsiviilvastutusest vabastamise küsimust, siis pole kohaldatav VÕS § 103 lg 1 teine lause, mille järgi eeldatakse, et rikkumine pole vabandatav. Seega võib (sõltuvalt kindlustuslepingus kokku lepitust) lisaks ohutuseeskirjade rikkumise tõendamise koormusele (vt käesoleva otsuse p 11) kostjal ÜL p 7.2.2 alusel hüvitise maksmisest keeldumiseks lasuda ka hageja süü tõendamise koormus.
81. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et hagiavalduse kohaselt taotles hageja alternatiivse nõudena - juhul kui kohtu arvates on kostjal lepingust tulenev alus osa kindlustushüvitise maksmisest keelduda - mõista kostjalt hüvitis välja vastavalt määratud osale. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb hagejale jätta kindlustushüvitis välja maksmata täies ulatuses. Kostja kui kindlustusandja pidi põhjendama, miks ei olnud hagejal õigus osalisele hüvitisele. Kolleegium on oma
82. märtsi
83. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-04 (RT III 2004, 8, 91) asunud seisukohale, et hüvitise vähendamise, aga ka hüvitisest keeldumise otsustamise korral tuleb kaaluda muu hulgas ka seda, kuivõrd kindlustusvõtja tegevus või tegevusetus suurendas kindlustusjuhtumi saabumise riski. Villu Kõve, Ants Kull, Tambet Tampuu