3-1-1-117-05

ERIARVAMUS Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a kohtuotsuse nr 3-1-1-117-05 kohta L. K. süüdistusasjas.
3. Meie arvates ei tulene kohtuotsuse p-s 20 esitatud käsitlus KarS § 151 sättest ega ka mõttest. Leiame, et pole vajalik sotsiaalse seisundi alusel eristatava grupi "meie" väljaselgitamine, sest sotsiaalse vaenu õhutamiseks (edaspidi - vaenu õhutamine või õhutamine) piisab täiesti grupi "nemad" määratlemisest. Õhutamise täideviija võib taotleda kindlat sihtgruppi, kellele oma üleskutse suunata, kuid sel juhul peab ta seda ka kindlalt väljendama. Vastasel korral kattub mõiste "meie" mõistega "kõik need, kes ei ole "nemad"". Kui vaenu õhutatakse üldiselt, adressaati valimata, pole vajadust ka õhutatavate sihtgrupi määratlemiseks. Seega - õhutades vaenu kristlaste vastu, konkretiseerimata, kes peaksid seda vaenu tundma, pole tähtis kas adressaadiks on moslemid, budistid, uus-meremaalased, notarid, korstnapühkijad, alaealised või keegi teine. Eeltoodu põhjal ei nõustu me väitega, et üleskutse vastab KarS § 151 koosseisule vaid juhul, kui grupp, kellele üleskutse võiks mõjuda on tõsiseltvõetav nii arvukuse kui ka sisuliste tunnuste poolest. Sellise teooria jaatamine tähendaks, et KarS § 151 peaks kaitsma ainult sellise ulatusega konflikti eest nagu rass rassi vastu, rahvus rahvuse vastu, sugu soo vastu jne. Meie arvates on seadusandja mõte olnud märgatavalt laiem kaitsta võrdsusõigust igasuguste kallalekippumiste vastu, nii sotsiaalsete gruppide, väiksemate inimkoosluste kui ka üksikindiviidide poolt.
4. Ei saa nõustuda p-s 22.1 märgituga, et lingvistikaekspertiisi määruses toodud küsimuste pinnalt soovitakse otse ja vahetult vastust käsitletava süüteo objektiivse koosseisu täidetuse kohta ning seega on sellise küsimuse esitamine keelatud. Mööndes, et ekspertiisimääruse sõnastus on mõnevõrra kohmakas ja ebaõnnestunud, arvame ometi, et lingvistikaekspert on eriteadmistega isikuna võimeline kõige täpsemalt lahti seletama sõnade üldist (ja teatud kontekstis ka konkreetset) tähendust. Seega, kui seadusandja on konstrueerinud mõne delikti objektiivse tunnuse mõiste "sotsiaalse vaenu õhutamine" kaudu, on kõigiti kohane, et lingvistikaekspert võrdleb seda mõistet talle esitatud tekstiga ning teeb lingvistikateadusele tuginedes järeldused. Asjaolu, et need järeldused on sarnased induktsiooniga, mida kasutab kohus teo objektiivse tunnuse õiguslikul sisustamisel, ei tähenda õigusküsimuse lahendamist eksperdi poolt, kuna ekspert väljendab vaid eriteadmiste pinnalt tulenevat faktiliste asjaolude (esitatud teksti) vormilist ja tähenduslikku olemust. Õiguslikud järeldused eksperdi arvamuse tähendusest teeb ikkagi kohus.
5. Nõustume maakohtu seisukohaga, et koduleheküljel avaldatud ja eraldi pealkirjastatud tekst "Meie võitlus" on vaadeldav eraldiseisva üksusena. Kui isik paigutab koduleheküljele kogu oma loomingu või kõik tema poolt allkirjastatud dokumendid, millest üks on sotsiaalset vaenu õhutav, pole mingit vajadust seda ühte analüüsida kõikide ülejäänute kontekstis. Seetõttu ei ühine me käesoleva kohtuotsuse IV jaos tehtud järeldustega ning leiame, et L. K. on KarS § 151 lg-s 1 kirjeldatud teo toime pannud.
6. Nõustudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi käesoleva otsuse p-des 26-28 toodud põhistustega selle kohta, et oluline kahju pole piisava konkreetsusega tuvastatud, tulnuks eeltoodu põhjal siiski kaaluda L. K. karistamist KarS § 151 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest. KarS § 86 lg 3 kohaselt aegub väärtegu, kui selle toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. L. K. tegu lõppes süüdistuse kohaselt
7. a maikuus. Neil asjaoludel ei ole praegu seaduslikku alust L. K. karistamiseks ka väärteo eest. Tartus,
8. aprillil
9. a. Lea Kivi, Jüri Ilvest