Obsah (4)

§ 15§ 17§ 14§ 18

KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Re

) § 15 lg 1 kohaselt abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.

1. juunil
2. a anti H. T välja testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus. Selle pärimisõiguse tunnistusega tõendas notar, et vastavalt
3. jaanuaril
4. a surnud E. P testamendile läheb pärand üle tema tütrele H. T. Pärandvara hulka kuulus Tallinnas Xxxxxx xxx xx-xx asuv ühetoaline korter (kasuliku pinnaga 33,7 m2), mis moodustab 0,84% elamu korterite üldpinnast. Pärandvara kuulub H. T kui pärijale vastavalt
5. märtsi
6. a Tallinna Hooneregistri õiendile nr 17795/
7. H. T päris E. P vaidlusaluse korteri vallasasjana.
8. veebruari
9. a kinnistamisavalduse alusel on H. T kantud kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna alates
10. maist
11. a. Korteriomand on H. T lahusvara

§ 15lg 1 mõistes ning tal oli täielik õigus korteriomandi üle.

1. jaanuaril
2. a sõlmitud notariaalse kinkelepingu ja asjaõiguslepinguga kasutas H. T asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lõikest 1 tulenevat õigust.
3. mail
4. a on korteriomanikuna kinnistusraamatusse kantud M. T.
5. Hageja M. T esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kostjad H. T ja M. T palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ning linnakohtu otsuse muutmata. Linnakohus ei rikkunud protsessiõiguse norme, kui vaatas asja läbi ilma hageja esindaja osavõtuta. Hageja esindaja I. Seimar oli teatanud linnakohtule
7. veebruari
8. a faksiga, et ei saa ilmuda samal päeval kell 15.00 toimuvale kohtuistungile, kuna viibib õppepäeval. Linnakohus leidis õigesti, et see asjaolu ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 199 lg 3 järgi seaduslikuks takistuseks, mis tingiks asja arutamise edasilükkamise. Õppepäeva toimumisest informeeris hageja esindaja linnakohut alles kohtuistungi toimumise päeval. Vastuväited abielusuhete lõppemise kohta esitasid kostjad eelmenetluses. Jõustunud kohtuotsust, kus oleks tuvastatud abielusuhete lõppemise aeg, hageja ei esitanud ega osanud nimetada, millises tsiviilasjas see tehtud on. Kostja H. T esindaja eitas sellise kohtuotsuse olemasolu.

§ 17

lg 4 kohaselt ei või võõrandada abikaasade ühisomandis olevat registrisse kantavat vallasasja teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta, sõltumata sellest, kumma abikaasa nimel on vallasasi registrisse kantud. Nimetatud säte ei keela kinnisasja võõrandada ilma abikaasa kirjaliku nõusolekuta, mistõttu ei ole vaidlusalune kinkeleping vastuolus seadusega. Hageja ei esitanud hagi

§ 17lg 5 alusel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja M. T esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 177 lg 5 kohaselt on kohus kohustatud asja edasi lükkama, kui pool on esitanud kohtus uue olulise vastuväite, mida viimane arvestab otsuse tegemisel. Kostja H. T esitas linnakohtus uusi, hagi lahendamisel olulisi asjaolusid. Tema esitatud asjaolu poolte abielusuhete lõppemise kohta
2. aasta lõpus ei olnud hagejale teada. See väide on vastuolus H. T seisukohaga Tallinna Linnakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2/285-8159/04, milles menetletakse H. T
3. a jaanuaris esitatud hagi abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Ühisvara koosseisus on ka äriühingud, mis on asutatud alles
4. aastal. Vastavalt

§ 14lõikele 1 on abikaasade ühisvaraks abikaasade abielu kestel omandatud vara.

Vaidlusalune korteriomand on omandatud

1. veebruaril
2. a, seega abielu kestel sõlmitud asjaõiguslepinguga. Ringkonnakohus viitas asjaolule, et seaduse kohaselt puudub keeld abikaasa kirjaliku nõusolekuta kinnisvara võõrandada. Kuid ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et

§ 17

kohaselt on abikaasadel küll võrdne õigus ühisvara käsutada, kuid nad teevad seda kokkuleppel. Vastustajad M. T ja H. T leidsid vastuses M. T kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohus ei rikkunud protsessiõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb alates
2. jaanuarist
3. a kehtiva TsMS § 691 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium muudab
4. jaanuarist
5. a kehtiva TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
6. Iseenesest on õige linnakohtu seisukoht, et vastavalt

§ 15

lõikele 1 on abikaasa lahusvaraks päritud vara ning vara, mille abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.

§ 14

lg 1 sätestab, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara.

§ 18

lg 2 teise lause kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Esmapilgul võib nõustuda kassatsioonkaebuse seisukohaga, et kui vallasasjaks oleva korteri baasil tekib korteriomand abielusuhete ajal, tuleb korteriomand lugeda

§ 14lõikest 1 tulenevalt alati abikaasade ühisvaraks.

Selline seisukoht oleks aga vastuolus eluruumide erastamise seaduse (EES) §ga 211, mis sätestab, et korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Viimatinimetatud sättele tuginedes on kolleegium

1. märtsi
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1605 (RT III 2005, 11, 110) leidnud, et vallasasjaks olnud korteri kinnistamisel kantakse kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna isik, kes on vallasasjast korteri omanik. Samuti on viidatud otsuses leitud, et kui kinnistusraamatusse kantakse esmakinnistamisel korteriomanikuna isik, kes tegelikult vallasasjast korteri omanik ei olnud, on kinnistusraamatu kanne ebaõige. Kuivõrd vaidlustamata asjaolude kohaselt omandas kostja H. T kõnealuse korteri vallasasjana pärimise teel, siis

§ 15lõikest 1 tulenevalt oli ta korteri kui vallasasja ainuomanik.

EES §-st 211 tulenevalt sai ta korteriomandi ainuomanikuks. Järelikult oli kinnistusraamatu kanne tema kui korteriomandi ainuomaniku kohta õige, ta oli ta õigustatud korteriomandit ilma hageja nõusolekuta käsutama ning ei saa tõusetuda hagis vaidlustatud kinkelepingu ja asjaõigusliku lepingu tühisust selle tõttu, et rikuti hageja kui ühisomaniku õigusi. Kuna korteriomand ei kuulunud ühisvara hulka, siis oli asjakohatu vaielda, millal H. T ja hageja abielusuhted lõppesid, ning kassatsioonkaebuse väited tuleb selles osas jätta tähelepanuta. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et maa ostueesõigusega erastamise korral abielussuhte ajal tekib erastatud maa osas abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühe abikaasa lahusvara hulka (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. veebruari 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-14-04 (RT III 2004, 7, 77)). 9. Ühtse kohtupraktika kujundamise eesmärki silmas pidades selgitab kolleegium alljärgnevalt mõningaid kohtute poolt käesolevas asjas esitatud seisukohti seaduse tõlgendamisel. 10. Ringkonnakohus täiendas linnakohtu otsust ja hagi rahuldamata jätmist sellega, et hageja ei esitanud hagi

§ 17lg 5 alusel.

Kolleegium leiab aga, et hagejal ei oleks olnud selleks, et saavutada hagis püstitatud eesmärki - tuvastada kinkelepingu ja asjaõigusliku lepingu tühisus vajadust esitada hagi

§ 17

lg 5 alusel.

§ 17

lg 5 sätestab, et kui kinnisasja võib lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna on kinnistusraamatusse kantud üks abikaasa, kantakse teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel ning kui kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasa keeldub ühise avalduse esitamisest, võib teine abikaasa kohtu korras nõuda enda ühisomanikuks tunnistamist ja kinnistusraamatu kande muutmist. Abikaasade ühis- ja lahusvara määratakse abieluvaralepingu puudumisel kindlaks

§-de 14 ja 15 alusel (vt käesoleva otsuse p 8). Selleks, et lugeda kinnistu abikaasade ühisvara hulka ja seda abielusuhete lõppemisel jagada, ei pea kinnistu ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmata jäetud abikaasa esitama eraldi hagi enda ühisomanikuks tunnistamiseks (vt näiteks Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-04 (RT III 2004, 7, 77)). Järelikult ei ole kinnisasja abikaasade ühisvara hulka kuulumise eelduseks mõlema abikaasa kandmine kinnistusraamatusse kinnisasja ühiste omanikena. Abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi sõltumata sellest, kas ta on eelnevalt kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna. Samas peab märkima, et kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi kinnistusraamatu kande parandamiseks

§ 17

lg 5 alusel selleks, et välistada abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnistu heauskne omandamine AÕS § 561 alusel (vt käesoleva otsuse p 11). 11. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et

§ 17

lg 4 ei keela kinnisasja võõrandada ilma abikaasa kirjaliku nõusolekuta.

§ 17

lg 4 sätestab, et abikaasade ühisomandis olevat registrisse kantavat vallasasja ei või võõrandada ega pantida teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta, sõltumata sellest, kumma abikaasa nimel on vallasasi registrisse kantud. Arvestada tuleb aga ka

§ 17

lg 2 esimest lauset, mille kohaselt abikaasad valdavad, kasutavad ja käsutavad ühisvara kokkuleppel. Seega on abikaasal keelatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvaid registrisse mittekantavaid vallasasju ja kinnisasju käsutada ilma teise abikaasa nõusolekuta. Tulenevalt AÕS § 120 lõikest 1 peab abikaasa nõusolek abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja, s.o korteriomandi võõrandamiseks olema notariaalselt tõestatud. Kuid

§ 17

lg 2 esimeses lauses sätestatu rikkumine ei too kolleegiumi arvates iseenesest kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja kohta tehtud käsutustehingu tühisust. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 87 on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.

§ 17lg 2 esimeses lauses ei ole öeldud, et seda sätet rikkuv tehing on tühine.

Otsustamaks, kas

§ 17

lg 2 esimeses lauses sätestatu mõtteks on tuua kaasa ühe abikaasa nõusolekuta ühisvaraga tehtud tehingu tühisus, tuleb arvestada ka TsÜS §-ga 114 ja AÕS §-ga

1. TsÜS § 114 lg 1 sätestab, et kui õigustamata isik on eset käsutanud, on käsutus kehtiv, kui selleks oli õigustatud isiku eelnev nõusolek, ning sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui õigustamata isikul ei olnud eseme käsutamiseks õigustatud isiku eelnevat nõusolekut, muutub tema käsutus kehtivaks, kui õigustatud isik kiidab selle käsutuse heaks. AÕS § 561 sätestab, et kui isik omandab tehinguga kinnisomandi või piiratud asjaõiguse kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse vastu on kinnistusraamatusse kantud vastuväide või kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-90-04 (RT III, 2004, 23, 251)
2. septembril
3. a tehtud otsuse p-s 18 , et kinnisasja omandi ülekandmise asjaõigusleping võib küll kehtida, kuid kui seda ei ole sõlminud käsutamiseks õigustatud isik, ei ole sellel kehtiva käsutuse tagajärgi ja asjaõiguslepingu alusel tehtud kanne on ikkagi ebaõige. Samas leiti veel, et kinnistusraamatu kanne ei ole ebaõige ja omandaja saab ka siis, kui asjaõiguslepingu sõlmis käsutamiseks õigustamata isik, kinnisomandi või muu asjaõiguse omanikuks, kui ta omandab selle kinnistusraamatu kandele tuginedes heauskselt. Seega eristati asjaõiguslepingu (käsutustehingu) kehtivust käsutuse kehtivusest. Kinnisasja suhtes tehtud käsutuse kehtivuse (mitte käsutustehingu kehtivuse) eeldused ongi sätestatud TsÜS §-s 114 ja AÕS §-s
4. TsÜS § 114 lg 2 mõtte kohaselt saab õigustatud isik heaks kiita üksnes kehtiva käsutustehingu alusel tehtud käsutust ning AÕS § 561 kohaselt saab heauskselt omandada kinnisasja, mille omandamiseks oli sõlmitud kehtiv käsutustehing. Seejuures tuleb arvestada kolleegiumi poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-128-03 (RT III, 2003, 35, 368)
5. novembril
6. a tehtud otsuse p-s 21 esitatud seisukohaga, et kinnisasja ei saa heauskselt omandada tasuta tehinguga, mis sõlmitakse esimese ja teise järjekorra seadusjärgsete pärijatega. Eelöeldu kehtib ka

§ 17lg 2 rikkumise korral.

Ühe abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamise tehing ei ole iseenesest tühine selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks (õigustamata isiku poolt käsutustehingu sõlmimine). Kinnisasja heauskse omandamise korral (AÕS § 561) kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Seega on õigustamata isiku poolt kinnisasja suhtes tehtud käsutust võimalik TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks kiita siis, kui käsutus ei kehtinud omandaja pahausksuse tõttu.

1. Kolleegium jääb oma
2. mai
3. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-3-6-05 (RT III 2005, 16, 168) esitatud seisukoha juurde, et tulenevalt asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu (kausaaltehingu) kehtivusest. Seega ei tooks ka kõnealusel juhul kausaaltehingu (kinkelepingu) kehtetus iseenesest kaasa korteriomandi käsutustehingu (asjaõigusliku lepingu) tühisust ning vastupidi - käsutustehingu tühisus ei tooks ilmtingimata kaasa kausaaltehingu tühisust. Vastavalt
4. jaanuarist
5. a kehtiva TsMS § 368 lõikele 1 võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Juhul kui hageja ei ole kausaaltehingu subjektiks (kas lepingu pooleks või lepinguga soodustatud või kaitstud isikuks vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 80 või 81), ei saa tal olla õigustatud huvi kausaaltehingu kehtivuse vastu, sest see tehing ei tekita, lõpeta ega muuda tema õigusi lepingu poolte ega teiste isikute suhtes. Kohus võib õigusliku huvita esitatud tuvastushagi menetlemisest keelduda alates
6. jaanuarist
7. a kehtiva TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, jätta sellise hagi läbi vaatamata
8. jaanuarist
9. a kehtiva TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel või teha hagi rahuldamata jätva otsuse. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu