KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-12-06 10. aprill 2006. a Eesistuja Eerik Kergandb

§ 147kohaselt loetakse arusaamisvõimetuks aga isik, kes on noorem kui kümneaastane.

Ei ole välistatud, et arusaamisvõimetus esineb ka vanemas eas kannatanul, kuid sellisel juhul tuleb see igakordselt eraldi tuvastada, st arusaamisvõimetust ei saa eeldada. Situatsioonis, kus iga vahekord noorema kui neljateistkümne aastase isikuga loetaks toimepanduks arusaamisvõimetust (ja õiguslikult mitteaktsepteeritavat nõusolekut) ära kasutades ning see kvalifitseeritakse vägistamisena KarS § 141 järgi, oleks võimatu realiseerida KarS § 145 koosseisu, mis sätestab iseseisvalt vastutuse vahekorda astumise eest noorema kui neljateistaastase isikuga.

1. Käesolevas kriminaalasjas on tehiolude kohta andnud kannatanu ja kohtualune sarnaseid ütlusi. Kannatanult küsiti nõusolekut vahekorraks, millele ta vastas "ei tea" või siis õlakehitusega. Vahekorraga ta nõus ei olnud, kuid otseselt ta seda ei väljendanud. Kui kannatanu vahekorra ajal teatas, et tal on valus, katkestas kohtualune vahekorra, hilisemalt vastas kannatanu vahekorda astumise katsele juba eitavat ning I. Meitern katkestas enda tegevuse. Toodud asjaoludel on kriminaalasja menetlenud kohtud olnud ebakindlad juba küsimuses, kas vahekorraks oli kannatanu nõusolek või mitte. Esimese astme kohus on seda eitanud muuhulgas asjaoluga, et kannatanu oli lapseealine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangut sellele argumendile p-s 9). Ringkonnakohus on selle küsimuse lahendamisel sedastanud, et "asjaolu, et I. Meitern allus kannatanu soovile tegevuse katkestamiseks ja pärast suguühet suhtus kannatanusse hästi, ei anna alust tuvastada, et suguühendusse astumine oli kannatanu tahe" (tlk 170). Nimetatud asjaolude käsitlemisel ei ole kriminaalõigusliku etteheite tegemisel vaetud aga süüdistatava, vaid kannatanu tahet vahekorraks. Heitmaks kohtualusele ette vägistamist, peab olema tuvastatud just tema arusaam objektiivselt eksisteerinud tahtevastasusest ning sellele arusaamale tuginev teadlik käitumine. Kohtud on seejuures leidnud, et I. Meiternil ei olnud alust mõista kannatanu vaikimist nõusolekuna vahekorraks. Millegagi ei ole aga tuvastatud, et kohtualune kannatanu ütlust "ei tea" ja vaikimist (või õlakehitust) kogu eelnevat sündmustikku silmas pidades (nt vahekorrale eelnenud suudlemine autos) seda sellisena siiski ei mõistnud. Kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et "vaieldamatult saab isiku teoeelne ja -järgne käitumine anda teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta". Seejuures tuleb arvestada sündmuste käiku tervikuna ning anda neile üldhinnang. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb seejuures vaieldamatult tähelepanu pöörata sellistele tuvastatud asjaoludele nagu eelneva nõusoleku küsimine, vahekorra katkestamine kannatanu nõudmise peale ning ka hilisemalt seksuaalset laadi käitumise katkestamine. Ei ole ümber lükatud kohtualuse järjekindlad ütlused, et kannatanu vaikimist käsitas ta nõusolekuna seksuaalvahekorraks. Asjaolu, et tegelikkuses nõusolekut vahekorraks ei olnud, kuid kohtualune ekslikult sellest siiski lähtus, on hinnatav süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmisena KarS § 17 mõttes. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest (KarS 17 lg 1 ls 2). Seadus ei näe aga ette vastutust ettevaatamatusega toimepandud vägistamise eest.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab seaduse ühesuguse kohaldamise tagamiseks vajalikuks lisada veel järgmist.

§ 141

lg 1 esimene alternatiiv on nn liitkoosseis ehk kaheaktiline süütegu - lisaks tahtevastasele vahekorrale tuleb tuvastada ka selle läbiviimiseks (kannatanu tahtevastasuse murdmiseks) rakendatud vägivald. Vägistamise süüteokoosseisu teine alternatiiv - abitusseisundi ärakasutamine - vägivallategu aga ei eelda. Sund ammendub sellisel juhul teadvalt sellise kannatanuga suguühenduses olemises, kes ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Seega erinevalt KarS § 141 esimesest alternatiivist on teine alternatiiv üheaktiline delikt, mis nõuab ainult abitusseisundi ärakasutamist. Abitusseisund tähendab, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Mõistmaks isikut süüdi vägistamises ei piisa aga pelgalt selle objektiivse abitusseisundi konstateerimisest, selle objektiivse olukorra peab teo toimepanija teadlikult enda tegevuse eesmärgil ära kasutama. Sellele viitab kasvõi KarS § 141 lg 1 dispositsioonis kasutatud sõnastus "...ära kasutades tema seisundit...". Sarnaselt vägivalla rakendamisele (KarS § 141 lg 1 alt 1) peab ka sellisel juhul esinema nn finalistlik seos abitusseisundi ja vahekorda astumise vahel, olukord peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama teo toimepanijal plaani (vägistamise) elluviimist. Ehk teisisõnu, teo toimepanija peab tahtlikult ära kasutama tegu võimaldava või lihtsustava kannatanu seisundi, et selle abil ületada kannatanu tahtevastasus vahekorraks. Järelikult tuleb tuvastada tahtlus ka nende objektiivsete koosseisuliste tunnuste suhtes. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et isegi kui soostuda kohtute seisukohaga, et objektiivselt abitusseisund eksisteeris, on täielikult analüüsimata I. Meiterni tegevuses tahtlus selle objektiivse asjaolu kohta. Pole tuvastatud, et I. Meitern, saades aru kannatanu abitusseisundist (joobeseisund, hirm tema ees), otsustas olukorda ära kasutada ning seega kannatanu tahte vastaselt temaga vahekorda astuda. Maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb seetõttu tühistada ka süüteokoosseisu ebapiisava analüüsi põhjendusel. 12. I. Meitern on kogu kriminaalmenetluse käigus kinnitanud, et ta teadis, et kannatanu oli kolmteist aastat vana, st lapseealine. Seetõttu soostub Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori seisukohaga, et I. Meiterni käitumine tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 145 järgi suguühendusena lapseealisega ja mõista talle uus karistus. Karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü, arvestades seejuures kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub maakohtu motiveeringuga, et kuigi I. Meitern ei ole kunagi tunnistanud kannatanu vägistamist, on ta sündmuse kohta algusest peale andnud tõepäraseid ütlusi ning avaldanud juhtunu üle kahetsust, mida tuleb arvestada karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Karistuse mõistmisel on maakohus ühe asjaoluna arvestanud ka kannatanu enda osa toimunus. Seega on karistuse mõistmisse õigustatult kaasatud ka süüteo toimepanemise tehiolud, mis moodustavad ühe osa KarS § 56 lg-s 1 kasutatavast süü laiast tähendusest. Nimetatud argumentide alusel on I. Meiternile mõistetud karistus KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni alammääras. Riigikohtu kriminaalkolleegium, vaagides nimetatud asjaolusid, leiab, et I. Meiternile tuleb mõista vabadusekaotuslik karistus sanktsiooni keskmises määras, so üks aasta kuus kuud vangistust. Arvestades seda, et käesolevat kriminaalasja menetleti eelnevalt lühimenetluse korras, tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetud karistust vähendada ühe kolmandiku võrra ning lõplikuks karistuseks KarS § 145 järgi mõista I. Meiternile üks aasta vangistust.

§ 65lg 2 alusel tuleb mõistetud karistust suurendada Saare Maakohtu 30.

septembri

1. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - kaks aastat kuus kuud vangistust - võrra, ja lõplikuks karistuseks tuleb I. Meiternile mõista kolm aastat kuus kuud vangistust. Välja mõista I. Meiternilt riigituludesse sundraha 4035.- krooni. Menetluskulude väljamõistmise osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa-ja ringkonnakohtu otsused I. Meiterni süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi, tunnistades kohtualuse süüdi KarS § 145 järgi ja mõistes talle uue karistuse. Samuti tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtuotsused sundraha 6725.- krooni väljamõistmise osas, sest erinevalt KarS §-st 141 on KarS § 145 teise astme kuritegu. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Lea Kivi