Riigikohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamus, millega on ühinenud riigikohtunikud Jüri Ilvest ja Henn Jõks Jäin Riigikohtu üldkogu poolt
- aprillil
- a kohtuasjas nr 3-3-1-63-05 (edasiselt kohtuasi "ORAS 2") tehtud kohtuotsuse tegemisel eriarvamusele, mida põhjendan järgmiselt. Käesolev kohtuasi anti Riigikohtu üldkogule läbivaatamiseks Riigikohtu halduskolleegiumi
- detsembri
- a määrusega. Määruse viimases punktis nenditakse, et üldkogu
- oktoobri
- a otsusest (otsus kohtuasjas "ORAS I"), millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks, on möödunud rohkem kui kolm aastat ilma et seadusandja oleks astunud samme põhiseadusvastase olukorra ületamiseks. Seetõttu "kolleegium soovib, et üldkogu annaks hinnangu seadusandja tegevusetuse põhiseaduspärasusele ja ORAS § 7 lg 3 kehtivusele." Tuvastamaks, milles siis tegelikult seisnes seadusandja tegevusetus, tuleks vältimatult tähelepanelikult uurida ja tõlgendada kohtuasjas ORAS 1 tehtud kohtuotsuses märgitut - selles kohtuotsuses märgitut, millega kohustati seadusandjat tegutsema. Riigikohtu üldkogu tunnistas tõepoolest
- oktoobril
- a kohtuasjas nr 3-4-1-5-02 tehtud kohtuotsusega ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Nii nagu on põhimõtteliselt täiesti õigesti märgitud kohtuasjas "ORAS I" tehtud kohtuotsusele lisatud eriarvamuses, oleks sel ajal kehtinud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses seaduse § 19 lg-s 1 sätestatud volitusnormi kohaselt pidanud põhiseadusevastaseks tunnistamisega automaatselt kaasnema ka põhiseadusevastase sätte kehtetuks tunnistamine. Kummatigi ei tunnistanud Riigikohtu üldkogu
- oktoobril
- a ORAS § 7 lg-t 3 kehtetuks. Selliseks - formaalselt võttes kahtlemata menetlusõigust rikkuva lahendi tegemiseks pidi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtul olema ja oligi väga kaalukas põhjus. Selle põhjuseni jõudmise mõttekäik on selgesti jälgitav kohtuasjas "ORAS I" tehtud kohtuotsuse põhistuste analüüsi pinnalt ja seda põhjust ennast on kokkuvõtvalt selgitatud kohtuotsuse viimases - kolmekümne seitsmendas punktis järgmiste sõnadega: "kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on, et osadele
- aastal ümberasunutele tuleks nende õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida ORAS-ga sätestatud korras. See oleks aga poliitiline otsus, mida kohus ei ole pädev vastu võtma." Võib väita, et kohtuasjas "ORAS I" tehtud kohtuotsuses jõudis üldkogu ORAS § 7 lg 3 ajaloolise, süstemaatilise ja teleoloogilise (vt näiteks kohtuasjas "ORAS I" tehtud kohtuotsuse p-s 26 esitatud justiitsministri seisukohta ja p-s 25 nimetatud halduskolleegiumi seisukohta) tõlgendamise pinnalt kindlale veendumusele, et ORAS § 7 lg 3 loogilises struktuuris sisalduvad tegelikult kaks järgmist teineteisest suhteliselt sõltumatut õigusnormi: kategooriline, olevikuline ja täiesti õigusselge norm, mille kohaselt alates
- märtsist
- aastast ei ole
- aastal NSVL ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikud enam omandireformi õigustatud subjektid; ebalev, tulevikuline ja täiesti õigusselgusetu norm, mille kohaselt
- aastal NSVL ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikutele võidakse ümberasumisega seotud kahjusid asuda heastama siis, kui riikidevaheliste lepingute alusel tekivad selleks materiaalsed võimalused. Ainuvõimalik järeldus eelnevast oleks minu arvates tagantjärele öeldes pidanud olema see, et kohtuasjas "ORAS I" tehtud kohtuotsuses oleks tulnud ORAS § 7 lg 3 tunnistada põhiseadusevastaseks vaid osas, milles
- aastal NSVL ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikutele ümberasumisega seotud kahjude heastamise kord ja tingimused olid jäetud õigusselgusetuks. Pean kahjuks veelkord vaid tagantjärele ütlema, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtul ei saa ju olla mingit õigustust tunnistada resolutsioonis põhiseadusevastaseks sellist õigusnormi, mille põhiseadusepärasust on otsuse põhistustes aktsepteeritud. Meenutagem, et kohtuasjas "ORAS I" tehtud kohtuotsuse punktis 36 on väga üheselt ja selgelt märgitud, et üldkogu arvates ei ole
- aastal NSVL ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikute väljajätmine omandireformi õigustatud subjektide hulgast vastuolus PS §-s 32 sätestatuga ega ka põhiseaduse muude sätetega. Arvestades eelmärgitut olen veendunud, et kuigi kohtuasjas "ORAS I" tehtud kohtuotsuse resolutsioonis tunnistati tegelikult põhiseadusega vastuolus olevaks ORAS § 7 lg 3 tervikuna, ei oleks käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas otsuse tegemisel tohtinud hälbida kohtuasjas "ORAS I" tehtud kohtuotsuses esitatud ORAS § 7 lg 3 tõlgendusest - arusaamast, et tegelikult on põhiseadusevastane vaid kõnealuse sätte loogilisse struktuuri kuuluv teine norm ja seetõttu oleks tulnud kaaluda vaid ORAS § 7 lg 3 osalist kehtetuks tunnistamist. Kahjuks on üldkogu käesolevas kohtuasjas ORAS § 7 lg 3 varasemast tõlgendusest siiski hälbinud, teinud ise poliitilise otsuse ja rikkunud nii ise kohtuasjas "ORAS I" tehtud kohtuotsuse punktis 37 endale kehtestatud keeldu. Pärast seda, kui Riigikohtu üldkogu oleks käesolevas kohtuasjas tunnistanud ORAS § 7 lg 3 kehtetuks vaid osas, mida on eelnevalt käsitletud punktis 3.2., oleks seadusandja täiesti loomulikult võinud teha kannapöörde ja tuua
- aastal NSVL ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikud tagasi omandireformi õigustatud subjektide hulka. Möönan, et omandireformi üldise ideoloogia kontekstist lähtuvalt võiks selline samm olla igati aktsepteeritav. Kuid siis oleks seadusandja pidanud vähemalt poliitilise vastutuse tasandil ka tõendama, miks on selline samm astutud pärast nii pikka aega väldanud tegevusetust ja kuivõrd on see samm kooskõlas näiteks õiguspärase ootuse põhimõttega. Nüüd lasub aga omandireformi vallas väga tõsise poliitilise "kannapöörde" õigsuse ja põhjendatuse tõendamise koormis Riigikohtul ja minu arvates ei kuulu see kergete koormiste hulka. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Henn Jõks