3-1-1-11-06

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-11-06 Otsuse kuupäev

1. aprill
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi Väärteoasi V. L. süüdistuses LS § 7417; § 741 lg 1 ja § 7421 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. novembri
4. a otsus väärteoasjas nr 4/9-174/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. L. kaitsja vandeadvokaat Annemarie Kunila kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. märts
6. a Istungil osalenud isikud V. L. kaitsja vandeadvokaat Annemarie Kunila Resolutsioon Jätta Harju Maakohtu
7. novembri
8. a otsus väärteoasjas nr 4/9-174/05 muutmata ja V. L. kaitsja kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Kohtuväline menetleja karistas
10. augustil
11. a V. L.-t LS §-des 7417; 741 lg 1 ja 7421 sätestatud väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega vastavalt 2400 krooni, 6000 krooni ja 9000 krooni. Otsuse kohaselt juhtis V. L.
12. juulil
13. a. Harjumaal Saku alevikus X tee 8 mootorsõidukit omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Tagurdamisel ei olnud ta veendunud selle ohutuses, mistõttu sõitis otsa seisvale sõidukile, põhjustades liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS-le Hansa Liising Eesti. V. L. osales õnnetuses mootorsõiduki juhina ja tarvitas pärast õnnetust alkoholi enne avarii asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal. Eelkirjeldatud tegudega rikkus ta LE § 91, § 105, § 70 p 1 ja § 228 nõudeid.
14. V. L. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Harju Maakohtule kaebuse, milles taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist, sest tema tegevus ei ole kvalifitseeritav liiklusseaduse sätete järgi ning ta ei rikkunud liikluseeskirja nõudeid. Kaebaja asus seisukohale, et õnnetusjuhtum toimus piirdeaiaga suletud territooriumil, mis ei ole tee teeseaduse mõistes ning seega ei ole ka juhtunud õnnetus liiklusõnnetus. Kaebaja poolt sõiduki väljatagurdamine töökojast töökoja territooriumile ei olnud sõiduki juhtimine ja kaebaja ei olnud seega sõiduki juht. Kaebaja tööandja on teda juhtunu pärast juba märkusega karistanud.
15. Harju Maakohtu
16. novembri
17. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja V. L. kaebus rahuldamata. Maakohus märkis, et LE § 2 p 48 ja Teeseaduse (edaspidi TeeS) § 2 kohaselt mõistetakse teena maanteed, tänavat, jalgteed ja jalgrattateed või muud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatavat rajatist koos seda moodustavate sõidu- ja kõnniteede, teepeenarde, haljasalade, eraldus- või haljasribadega ning muude teehoiurajatistega. Termin hõlmab ka teega külgnevale alale sissesõidu või sealt väljasõidu teed ning parklat ja puhkekohta. Liikluseeskirja § 2 p 49 järgi mõistetakse teega külgneva alana teeäärset piirkonda, kus asuv rajatis on juhile teelt näha ja kuhu võib viia juurdesõidutee. Maakohtu hinnangul oli õnnetuse toimumispaik sõidukite liiklemist võimaldav ja selleks kohandatud rajatis. Asjaolu, et õnnetuse toimumispaik oli AS-le Saku Tehno kuuluv territoorium, ei välista selle hõlmatust tee mõistest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
18. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. L. kaitsja vandeadvokaat A. Kunila, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja peab ebaõigeks maakohtu seisukohta, et liiklusõnnetuse toimumiskoht on käsitatav liiklemiseks kasutatava rajatisena tee tähenduses. Sellest tulenevalt on kassaatori arvates V. L.-le ebaõigesti süüks arvatud ka LE § 91; § 105; § 70 p 1 ja § 228 nõuete rikkumine. Kaitsja juhib tähelepanu ka asjaolule, et kohus jättis hindamata teise liiklusõnnetuses osalenud juhi käitumise, kes sisenes ilma territooriumi valdaja loata AS Saku Tehno liiklusõnnetuse toimumispaigaks olnud suletud territooriumile ja parkis seal oma auto värava esisele alale, takistades nõnda normaalset väljasõitu juures asuvast töökojast. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsiooni, märkides, et eraomandis olevat kinnist sissesõidupiiranguga territooriumi ei saa käsitada teena teeseaduse mõistes ja seetõttu ei laiene sellistele territooriumidele liikluseeskirja kehtivus. Kaitsja leidis ka, et ei kohtuväline menetleja ega maakohus pole õnnetuse tekkimises arvesse võtnud O. K. rolli. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
19. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Harju Maakohtu
20. novembri
21. a otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata.
22. Tee mõiste on antud TeeS § 2 lg-s 1, mille kohaselt loetakse teeks maanteed, tänavat, metsateed, jalgteed ja jalgrattateed või muud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatavat rajatist, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis. Liikluseeskirja § 2 p 48 kohaselt hõlmab see termin ka teega külgnevale alale sissesõidu või sealt väljasõidu teed ning parklat ja puhkekohta. Teega külgneva ala mõiste on reguleeritud liiklusseadusega, mille § 4 lg 2 kohaselt mõistetakse selle all teeäärset piirkonda, kus asuv rajatis on juhile teelt näha ja kuhu võib viia juurdesõidutee. Kaitsja väide, et tõlgendades tee mõistet mitte üksnes TeeS § 2 tähenduses, vaid koosmõjus sama seaduse §-ga 1 ei oleks AS Saku Tehno suletud territoorium käsitatav mootorsõidukite liikumiseks kohandatud rajatisena tee tähenduses, on väär. Teeseaduse §-st 1 ei tulene asjaolusid, mis võimaldaks käesoleval juhul piirata Saku alevikus asuva Üksnurme 8 territooriumi hõlmamist tee mõistest TeeS § 2 lg 1 alusel. Asjaolusid, mis niisugust tõlgendust kinnitaks, ei ole kaitsja välja toonud ka kassatsioonis. Kriminaalkolleegium märgib, et mingi territooriumi avalikuks kasutamiseks sulgemine ei välista, et vastaval maa-alal võiks asuda teena käsitatav rajatis ja seega kehtida liikluseeskiri. Teeseaduses antud tee määratlusest nähtub üheselt, et see hõlmab igasuguse omandivormiga teid ning sellest ei tulene kusagilt, et tee mõistesse ei kuulu üldiseks liiklemiseks suletud teed. Vastavat kitsendust ei näe ette ka liiklusseadus ega liikluseeskiri (vt ka Riigikohtu varasemat samasisulist seisukohta
23. mail
24. a väärteoasjas nr 3-1-1-58-02 tehtud määruses, RT III, 2002, 18, 205, p-d 9-10).
25. Mis puutub kaitsja väiteisse seoses teise liiklusõnnetuses osalenud isiku käitumisele hinnangu andmata jätmisega maakohtu poolt, siis tuleb märkida järgmist. Kahtlemata laienes ka teisele liiklusõnnetuses osalenud isikule, O. K.-le, kohustus täita liikluseeskirja nõudeid ning mitte tekitada liiklusõnnetuse ohtu. Käesolevas väärteoasjas on tuvastatud, et O. K. saabus X 8 territooriumil asuvasse teenindusettevõttesse (autoremonditöökotta) ja parkis auto territooriumile. V. L. aga tagurdas välja samal territooriumil asunud ja selle valdajaks olnud AS Saku Tehno töökojast. Seejuures ei märganud ta pargitud sõiduautot ja tagurdas sellele otsa. Isegi juhul, kui sõiduauto oli pargitud selliselt, et teistele sõidukitele ei jäänud manööverdamiseks piisavalt ruumi, ei välista see manöövrit sooritanud menetlusaluse isiku vastutust. LE § 91 kohaselt peab juht enne manöövri alustamist veenduma selle ohutuses ja tema valitud sõiduvõtted ei tohi tekitada liiklusohtlikku olukorda. LE § 105 kohaselt ei tohi juht tagurdamisel ohustada ega takistada teist liiklejat. Käesoleval juhul V. L. liikluseeskirja nimetatud nõudeid ei täitnud. Samuti ei olnud ta tagurdamise käigus piisavalt tähelepanelik, märkamaks manööverdusteel olevat takistust. Eelnimetatud nõudeid järgides saanuks V. L. sõiduautole otsatagurdamist vältida. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
26. novembri
27. a otsuse muutmata ja V. L. kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Peeter Vaher