KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-20-06 Otsuse kuupäev 20. aprill 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Peeter Vaher ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi I. F. süüdist

§ 741lg 1, § 7417 ja § 7431 järgi ning 20.

jaanuaril 2005.

§ 746järgi.

Kohus märkis, et

1. oktoobri
2. a ja
3. jaanuari
4. a väärteokaristuste tõttu ei saabunud I. F.le
5. detsembril 2003.

§ 7419järgi määratud karistuse karistusregistrist kustutamise tähtaeg Karistusregistri seaduse (Kar

RS) § 25 lg 1 p 1 alusel mitte

1. märtsil
2. a, vaid katkes vastavalt KarRS § 26 lg-le
3. Maakohus ei nõustunud süüdistatava kaitsja seisukohaga, et I. F.-l polnud
4. aprillil
5. a võimalik aru saada, et tema poolt mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine on karistatav kuriteona, mitte aga väärteona.
6. Tartu maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I. F. kaitsja Andres Vutt, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja I. F. KarS § 424 järgi õigeksmõistmist.
7. Tartu Ringkonnakohtu
8. detsembri
9. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus lähtus I. F. subjektsuse tuvastamisel õigesti KarRS § 26 lg-st
10. Karistusandmete registrist kustutamise tähtaja katkestab mis tahes uue väärteo või kuriteo toimepanemine. Kuna seadus ei sätesta, et tähtaja katkemise põhjustab ainult samaliigilise või samalaadse väärteo või kuriteo toimepanemine, siis on alust käsitleda I. F. KarS § 424 näidatud erisubjektina, sest ta pani pärast
11. detsembrit 2003 toime uued väärteod, milline asjaolu katkestas karistusandmete kustutamise tähtaja. Väärteona on karistatav vaid mootorsõiduki esmakordne juhtimine joobeseisundis, iga järgmine samasugune tegu, mis on toime pandud enne samasuguse teo eest karistusregistrist karistusandmete kustutamist, on karistatav kuriteona KarS § 424 järgi. Ringkonnakohus ei soostunud apellandi seisukohaga, et I. F. tegu ei olnud tahtlik, kuna I. F.-le arusaadavalt polnud tema tegevus kriminaliseeritud. Vastavalt KarS § 17 lg-le 3 ei välista seaduse mittetundmine tahtlust. Samuti viitas kohus asjaolule, et I. F.-l on kõrgem haridus ja tal on olnud kokkupuuteid karistusõiguse küsimustega, kuna teda on enne antud süüdistusasja korduvalt väärtegude eest karistatud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
12. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. F. kaitsja vandeadvokaat Andres Past, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja mõista I. F. KarS § 424 järgi õigeks. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt. Ringkonnakohtu lähenemine I. F. karistatuse hindamisel on formaalne ja vastuolus mitmete oluliste õiguspõhimõtetega. Olukorras, kus isiku varasem karistatus moodustab erilise isikutunnuse, tähendab karistusandmete kustutamise tähtaja katkemine mis tahes liiki väärteo või kuriteo toimepanemise tõttu seda, et karistus, mis loob erilise isikutunnuse, võib jääda kehtima määramatuks ajaks. See oleks aga vastuolus õigusriigi põhimõttega, samuti karistamise eesmärgiga. Seadusega erilise isikutunnuse ajalise kehtivuse piiri sedavõrd ebaselge määratlemine on selgelt ebaproportsionaalne. Tekib olukord, kus eriline isikutunnus ei tulene mitte KarS §-s 424 nimetatud "samast teost", vaid hoopis muust teost, mille retsidiiv ei ole kriminaliseeritud. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et KarS § 424 kohaldamispraktika on olnud erinevatel aegadel erinev ja enne
13. a kevadet lahendati käesoleva asjaga analoogilisi juhtumeid erinevalt. Erinevaid arusaamu KarS § 424 sisust kinnitavad ka erinevused Karistusseadustiku kommentaaride
14. a ja
15. a väljaande vahel. Isegi kui vaidlustatud kohtuotsuses on seadust õigesti kohaldatud, on seadus ise Põhiseadusega vastuolus. Lisaks leiab kassaator, et I. F.-l puudus tahtlus kuriteo toimepanemiseks, kuna KarS § 424 on mitmetimõistetav.
16. Kassatsioonivastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Tartu I osakonna ringkonnaprokurör Kretel Tamm, et kassatsioon on põhjendamatu. Prokurör märgib, et väide, nagu oleks KarS § 424 kohaldamispraktika olnud enne
17. aastat praegusest erinev, on alusetu, kuna kassatsioonis pole viidatud ühelegi kohtulahendile, mis kinnitaks KarS § 424 erinevat kohaldamispraktikat. Samuti leiab prokurör, et I. F. pani kuriteo toime tahtlikult. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18. Kriminaalasjas ei ole vaidlust esiteks selles, et I. F. oli
19. aprillil
20. a Tartu linnas Vabaduse puiesteel mootorsõidukit juhtides alkoholijoobeseisundis, teiseks selles, et I. F. tasus talle
21. detsembril 2003.

§ 7419järgi mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest määratud rahatrahvi 22.

märtsil

1. a ning kolmandaks ka selles, et I. F. karistati
2. oktoobril 2004.

§ 741lg 1, § 7417 ja § 7431 järgi ja 20.

jaanuaril 2005.

§ 746järgi. Karistusregistri seaduse (Kar

RS) § 31 sätestab, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest lähtutakse isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel ja et Karistusregistri karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni sama seaduse §-des 25-28 sätestatud tähtaegadel. Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 1 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest on möödunud üks aasta. Samas näeb KarRS § 26 lg 5 ette, et kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo, siis tähtaeg katkeb ja tähtaega arvestatakse viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest. Osutatud sätetest tulenevalt katkes I. F.-le 8. detsembril 2003.

§ 7419järgi määratud ja 22.

märtsil

1. a täidetud karistuse andmete kustumise tähtaeg viimati
2. jaanuaril
3. a ja see lõpeb ühe aasta möödumisel
4. oktoobril
5. a või
6. jaanuaril
7. a määratud rahatrahvi tasumisest - eeldusel, et I. F. ei ole vahepeal toime pannud uut süütegu. Mõistetavalt ei saanud toodud asjaoludel I. F.-le
8. detsembril 2003.

§ 7419järgi määratud karistuse registrist kustutamise tähtpäev saabuda enne 20.

jaanuari

1. Järelikult vastas I. F.
2. aprillil 2005 KarS §-s 424 sätestatud erilisele isikutunnusele - tegemist oli isikuga, keda oli varem karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Sellisele järeldusele on jõudnud ka maakohus ja ringkonnakohus.
3. Maakohtu ja ringkonnakohtu järelduse vastavust Karistusregistri seadusele möönab sisuliselt ka kassaator, leides samas, et Karistusregistri seadus ei ole Põhiseadusega kooskõlas. Kolleegium märgib, et I. F. poolt toime pandud kahe joobeseisundis juhtimise vahele jääv ajavahemik (
4. septembrist 2002 kuni
5. aprillini 2005 ehk vähem kui kolm aastat) oli suhteliselt lühike. Samuti olid need väärteod, mis katkestasid I. F.-le LS § 7419 järgi määratud karistuse andmete registrist kustutamise tähtaja, liiklusalased, viidates seega I. F. kestvale soovimatusele järgida ohutu liiklemise reegleid. Sellistel asjaoludel ei saa rääkida I. F. KarS § 424 järgi süüditunnistamisega kaasneva põhiõiguste riive legitiimse eesmärgi puudumisest või ebaproportsionaalsusest. Kohus saab konkreetse normikontrolli raames hinnata kriminaalõigusnormi Põhiseadusele vastavust vaid menetletava kriminaalasja asjaolude põhjal (vt ka Riigikohtu üldkogu
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-77-02 - RT III 2002, 32, 345, p 23). Eeltoodud põhjustel ei anna käesoleva kriminaalasja asjaolud alust rääkida KarRS §-st 31 ja § 26 lg-st 5 tuleneva väärteoprejuditsiooni ajalise kehtivuse ulatuse põhiseadusevastasusest, kolleegiumil aga puudub võimalus hinnata nende normide põhiseaduspärasust abstraktse normikontrolli vormis.
8. Õiguslikult ei ole arvestatav kaitsja seisukoht, et I. F. ei pannud kuritegu toime tahtlikult, kuna tal polnud
9. aprillil
10. a joobeseisundis mootorsõidukit juhtides võimalik seaduse pinnalt piisava selgusega mõista, et tema tegu ei ole karistatav mitte väärteona, vaid kuriteona. Kolleegium selgitab, et tahtluse välistab üksnes koosseisueksimus (KarS § 17). Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. oktoobri
12. a otsus asjas nr 3-1-1-95-05 - RT III 2005, 36, 347, p 8). Käesolevas asjas ei ole I. F. ega tema kaitsja osutanud kriminaalmenetluse kestel ühelegi KarS §-s 424 sätestatud kuriteokoosseisule vastavale faktilisele asjaolule, millest I. F. poleks
13. aprillil
14. a tegu toime pannes teadlik olnud. Samuti pole väidetud, et I. F. kujutas tegu toime pannes ekslikult ette faktilisi asjaolusid, mis välistanuks tema tahtliku teo õigusvastasuse (KarS § 31 lg 1). Lisaks koosseisueksimusele ja eksimusele õigusvastasust välistavas asjaolus (eksimused faktilistes asjaoludes) tunneb Karistusseadustik ka õiguslikku eksimust - eksimust teo keelatuses (KarS § 39), mis vältimatuse korral välistab isiku süü, välditavuse korral võib aga anda aluse KarS § 60 kohaldamiseks. Karistusseadustiku § 39 lg 1 kohaselt on eksimusega teo keelatuses ehk keelueksimusega tegemist juhul, kui isik ei saa aru oma teo keelatusest. Keelueksimuse puhul on tegemist eksimusega mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. oktoobri
16. a otsus asjas nr 3-1-1-95-05, p 8). Olukorras, kus isik arvab, et tema tegu ei ole karistatav mitte kuriteona, vaid väärteona (nagu see kaitsja väitel I. F. puhul oli), puudub alus väita, et isik ei saa aru oma teo keelatusest KarS § 39 mõttes. Eksimusele toimepandava süüteo liigis Karistusseadustik aga õiguslikku tähendust ei anna. Selline eksimus ei välista ei teo koosseisupärasust (sh tahtlikkust), õigusvastasust ega süülisust. Seega pole I. F. karistusõigusliku vastutuse seisukohalt oluline, kas ta arvas
17. aprillil
18. a joobeseisundis mootorsõidukit juhtides, et talle
19. detsembril 2003.

§ 7419

järgi määratud väärteokaristus on kustunud või mitte, s.t kas ta pidas toimepandavat tegu väärteoks või kuriteoks.

1. Seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks meenutab kriminaalkolleegium väljaspool kassatsioonimenetluse piire Riigikohtu üldkogu seisukohta, et liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel juhtudel (vt Riigikohtu üldkogu
2. juuni
3. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05 - RT III 2005, 24, 248, p 50). Käesolevas asjas ei ole prokurör I. F. suhtes KarS § 50 lg 1 kohaldamist taotlenud ja maakohus ei ole seda ka omal algatusel teinud. Samas ei nähtu kohtuotsusest ühtegi erandlikku asjaolu, mis õigustaks I. F.-lt juhtimisõiguse äravõtmata jätmist. Mõistetavalt ei olnud ringkonnakohtul ega ole ka Riigikohtul alust selles küsimuses maakohtu otsust muuta, kuna otsuse on vaidlustanud üksnes süüdistatava kaitsja.
4. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Ringkonnakohtu
5. detsembri
6. a otsuse asjas nr 2-1-329/05 muutmata ja I. F. kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Ott Järvesaar Peeter Vaher Lea Kivi Tartu