← Eesti

3-1-1-15-06

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-15-06 Otsuse kuupäev

  1. aprill
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi M. P. väärteoasi liiklusseaduse § 7419 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  3. detsembri
  4. a otsus väärteoasjas nr 4/9-86/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. P.kaitsja vandeadvokaat Nigul Saar, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  5. märts
  6. a Istungil osalenud isikud kassaator vandeadvokaat Nigul Saar Resolutsioon
  7. Tühistada Harju Maakohtu
  8. detsembri
  9. a otsus M. P. väärteoasjas liiklusseaduse § 7419 järgi ja lõpetada selles asjas menetlus.
  10. Kassatsioon rahuldada.
  11. Välja mõista M. P.-le riigieelarve vahenditest 2950.00 kr kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. M. P.-le koostati
  13. detsembril
  14. a väärteoprotokoll selle kohta, et ta samal päeval olles alkoholijoobes, juhtis kell 18.20 Harju maakonnas Kiiul mootorsõidukit. Väärteoprotokollile esitas vastulause M. P. kaitsja A. Reidi. Vastulauses leiti, et joobeseisundi tuvastamine ei toimunud nõuetekohaselt. Joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamise protokolli kohaselt ei nõustunud M. P. tuvastamise tulemusega ega loobunud joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest ja vereproovis alkoholisisalduse määramisest. Menetlusalune isik toimetati küll joobeseisundi tuvastamiseks Kallavere haiglasse, vere alkoholisisaldust aga ei kontrollitud, millega rikuti liiklusseaduse (LS) § 20 lg 4 teises lauses sätestatut. Kaitsja leidis, et joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma isiku veres alkoholisisaldust määramata võinuks lugeda seaduslikuks ainult juhul, kui isik oleks joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või isik on keeldunud vereproovi andmisest. Selline kinnitus aga puudub. Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti kohaselt tuvastati alkomeetriga, et M. P. väljahingatavas õhus on alkoholi 0,37 mg/l. Aktis pole aga märgitud, millise alkomeetriga joove tuvastati, mistõttu ei ole teada, kas alkomeeter vastas mõõteseaduses esitatavatele nõuetele (oli kalibreeritud või taadeldud). Neist asjaoludest tulenevalt on joobeseisundi tuvastamise akt tõendina lubamatu.
  15. Põhja Politseiprefektuur tegi
  16. aprillil
  17. a otsuse, millega karistas M. P. LS § 7419 järgi 170 trahviühiku (10 200 krooni) suuruse rahatrahviga. Vastusena väärteoprotokollile esitatud vastulausele märgiti otsuses, et menetlusalune isik vaidlustas joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti liiklusmeditsiini komisjonis, kuid vaie jäeti rahuldamata. Keskkomisjoni hinnangul oli joobeseisundi meditsiiniline tuvastamine kooskõlas joobeseisundi tuvastamise korraga. Menetlusaluse isiku joove tuvastati taadeldud alkomeetri näidu ja kliinilise pildi alusel.
  18. Menetlusalune isik esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Harju Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteoasja menetluse lõpetamist, korrates väärteoprotokollile esitatud vastulause seisukohti.
  19. Harju Maakohus jättis
  20. detsembri
  21. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohus leidis, et menetlusaluse isiku enda ütlustega, mille kohaselt ta jõi ära kaks õlut, on tõendatud alkoholi tarvitamine. Ühtlasi on tõendatud see, et auto juhtimise ajal oli tal veel mainitud alkoholi tarvitamisest tingitud kerge alkoholijoove. Joobe tuvastas Kallavere haigla arst alkomeetriga. Lisaks tugines arst joobe väljaselgitamisel kliinilisele pildile. M. P.-l joobeseisundi esinemist kinnitavad asjaolud olid alkoholilõhn suust, punetav nägu, kiirenenud pulss ning menetlusaluse isiku jutukus. Kuigi kohtumenetluses esitas M. P. tõendi, et põeb kõrgvererõhutõbe, ja väitis, et näo punetamine, kiire pulss ja kõrge vererõhk olid tingitud sellest, nähtub joobe meditsiinilise tuvastamise aktist, et kontrolli momendil ta kõrgvererõhutõve esinemist ei maininud. Menetlusaluse isiku väide, mille kohaselt kasutas arst joobeseisundi tuvastamisel indikaatorvahendit ning see ei olnud kalibreeritud volitusi omava ettevõtte poolt, ei oma tähtsust. Isegi juhul, kui haiglas kasutatud indikaatorvahend ei olnud kalibreeritud volitusi omava asutuse poolt, on materjalide hulgas protokoll joobeseisundi tuvastamise kohta politseiametnike poolt, millest samuti nähtub, et M. P.-l tuvastati väljahingatavas õhus alkoholi 0,45 mg/l. M. P. väited selle kohta, et ta nõudis vereproovi võtmist, on paljasõnalised. Pealegi on Vabariigi Valitsuse
  22. aprilli
  23. a määruse nr 120 " Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" (Kord) § 14 p 1 kohaselt arstil õigus valida iseseisvalt teaduslik metoodika joobeseisundi tuvastamiseks.
  24. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. P. kaitsja N. Saar, kes palub otsuse tühistada ja väärteoasjas menetluse lõpetada. Ühtlasi taotletakse kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Kassaator ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kohtuväline menetleja on kogunud küllaldaselt tõendeid selle kohta, et M. P. on toime pannud talle etteheidetava väärteo. Nimelt ei järgitud LS § 20 lg 4 teises lauses sätestatut, mille kohaselt on isikul õigus nõuda alkoholisisalduse määramist veres. Seejuures vaidleb kassaator vastu sellele, et menetlusaluse isiku väited vereproovi võtmise nõudmise kohta on paljasõnalised. Joobeseisundi indikaatoriga tuvastamise protokollis väljendas menetlusalune isik soovi, et selgitataks välja vere alkoholisisaldus, kuivõrd ta ei andnud allkirja ei joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest ega veres alkoholisisalduse määramisest loobumise kohta. Ka joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktist ei nähtu, et ta oleks vere alkoholisisalduse määramise taotlemisest loobunud. Kohus on jätnud need asjaolud tähelepanuta ega ole selgitanud, miks ta loeb M. P. väited vere alkoholisisalduse kindlaksmääramise taotlemise kohta paljasõnalisteks. Kassatsioonis leitakse, et kuna LS § 20 lg 4 teise lause kohaselt oleks tulnud kontrollida vere alkoholisisaldust, on joobeseisundi tuvastamise akt lubamatu tõend ja kohus ei võinud otsuse tegemisel sellele tugineda. Alusetu on kohtu viide Korra § 14 p-le 1, mille kohaselt on arstil iseseisvalt õigus valida teaduslik metoodika, millele tuginedes ta joobeseisundit tuvastab. Seda õigust kitsendab menetlusaluse isiku õigus nõuda alkoholisisalduse tuvastamist veres. Samuti ei asenda vere alkoholisisalduse määramist menetlusaluse isiku ülekuulamisel antud ütlused, mille kohaselt ta oli varem joonud ära kaks pudelit õlut. Ebaõige on kohtu seisukoht, et see, millist indikaatorvahendit Kallavere haiglas kasutati ja kas see oli nõuetekohaselt kalibreeritud, ei oma tähtsust, sest politseiametnike teostatud kontrolli käigus tuvastati väljahingatava õhu alkoholisisaldus 0,45 mg/l. Kohus jätab tähelepanuta, et politseiametnike käsutuses olnud alkomeeter oli indikaatorvahend ja sellega ei saa kindlaks teha, kui palju oli väljahingatavas õhus alkoholi. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  25. Käesolevas asjas käib vaidlus selle üle, kas M. P. joobeseisundi tuvastamine on toimunud seaduslikult - kas on nõuetekohaselt tuvastatud, et alkoholisisaldus ühes liitris tema väljahingatavas õhus oli 0,1 milligrammi või rohkem või veres 0,2 promilli või rohkem.
  26. Harju Maakohus, lugedes joobeseisundi tuvastatuks, lähtus joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktist, tõdedes samas, et arst tugines eelkõige alkomeetri näidule. Kohus leidis, et asjaolu, kas kasutatud alkomeeter oli kalibreeritud või mitte, ei oma tähtsust. Politseiametnikud olid varasemalt kindlaks teinud indikaatorvahendiga M. P. väljahingatavas õhus alkoholisisalduse 0,45 mg/l.
  27. Tuginedes oma varasematele lahenditele, märgib Riigikohus esmalt, et indikaatorvahendi näidu alusel ei saa mõõteseadusest tulenevalt tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. See tähendab, et isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada ainult seda, kas isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle kontsentratsiooni. Selle kindlaksmääramine, kui palju isiku väljahingatavas õhu ühes liitris on alkoholi, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus. Kuni
  28. a
  29. jaanuarini piisas selleks MõõteS § 50 lg-st 5 tulenevalt nõuetekohaselt kontrollitud seadme kasutamisest. MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri
  30. aprilli
  31. a määruse nr 112 "Metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite taatluskehtivusajad, mõõtevahendite täpsus- ja üldnõuded" järgi on tõenduslike alkomeetrite nõuetekohaseks kontrolliks nende regulaarne taatlemine. Seega saab alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus tõendada väärteomenetluses ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või (vt Riigikohtu
  32. oktoobri
  33. a otsus asjas nr 3-1-1-87-05 - RT III 2005, 32, 319 p 5). Just seetõttu, et politseiametnike kasutatavad alkomeetrid on indikaatorvahendid ja nendega ei saa tõendada alkoholikogust ühes liitris isiku väljahingatavas õhus, tulebki anda isikule võimalus taotleda alkoholikontsentratsiooni kindlaksmääramist veres.
  34. Vastavalt LS § 20 lg-le 4 on juhil õigus pärast tema väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda alkoholisisalduse määramist veres. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on põhjendamatu ja meelevaldne Harju Maakohtu järeldus, et M. P. vereproovi võtmiseks oli paljasõnaline. M. P. nõudis joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ja vere alkoholisisalduse kindlaksmääramist tervishoiuasutuses (väärteoasja toimik lk 4). Väärteoasja materjalidest ei nähtu, kas Korra § 11 lg 2 kohaselt koostati M. P. toimetamisel tervishoiuasutusse saatekiri, milles oleks märgitud saatmise eesmärk. Kuid meditsiinilisele läbivaatusele ta Kallavere haiglasse toimetati. Kahtlemata on isikul õigus meditsiinilisel läbivaatusel keelduda vereproovi andmisest, kuid selle kohta tuleb teha vastav märge joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti (Kord § 15 lg 2). Käsitletavas asjas aga selline märge aktis puudub. Kohtuistungil Harju Maakohtus andis M. P. ütlusi, et ta nõudis vereproovi võtmist, seda aga haiglas ei tehtud (tl 41 p-l). Harju Maakohus jättis välja selgitamata, miks M. P.-lt vereproovi ei võetud. Vajaliku tähelepanuta jäeti ka asjaolu, et vaatamata Korra §-s 14 sätestatule, mille kohaselt on arstil õigus iseseisvalt valida teaduslik metoodika joobeseisundi väljaselgitamiseks, on arsti valikuõigus siiski piiratud liiklusseaduse kui kõrgema õigusakti § 20 lg-st 4 tuleneva isiku õigusega nõuda vereproovi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-118-04 - RT III, 2005, 3, 20).
  35. Seega juhtudel, mil isik nõuab enda toimetamist tervishoiuasutusse vereproovi võtmiseks ja vere alkoholisisalduse määramiseks ning kui ta ei loobu sellest nõudest või ei keeldu vereproovi andmisest (see peab olema kirjalikult fikseeritud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis), tuleb alkoholisisaldus veres ka kindlaks määrata. Kooskõlas LS § 20 lg-s 4 sätestatuga on see ainuke seaduslik võimalus teha kindlaks, kas isiku veres on alkoholisisaldus lubatust suurem ja ta on juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis.
  36. Riigikohtu kriminaalkolleegium tõdeb, et kuna käesolevas asjas ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud alkoholisisaldust M. P. väljahingatavas õhus ega ka veres ja seda pole võimalik enam kindlaks teha, siis tuleb menetlus selles asjas lõpetada.
  37. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 29 lg 1 p-st 1 ja § 174 p-st 4, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  38. detsembri
  39. a otsuse M. P. väärteoasjas ja lõpetab väärteomenetluse. Vastavalt VTMS § 23 lg-le 1 tuleb M. P.-le hüvitada riigieelarve vahenditest tema poolt makstud kaitsja tasu 2950.00 krooni. Ott Järvesaar, Lea Kivi, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.