3-1-1-14-06

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-14-06 Otsuse kuupäev

1. aprill
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi K. K. süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a otsus nr 2-1-242/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik K. K. kaitsja vandeadvokaadi abi Kristiina Lee kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. märts 2006, kirjalik menetlus Resolutsioon
6. Viru Ringkonnakohtu
7. novembri
8. a otsus K. K. süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi tühistada karistuse mõistmise osas ja saata kriminaalasi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
9. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Lääne-Viru Maakohtu
11. augusti
12. a otsusega tunnistati K. K. KarS § 263 p 1 järgi süüdi selles, et ta tungis
13. aprillil
14. a X linnas kallale alaealisele M. B.-le, lüües teda kaks korda rusikaga näkku ja püüdes korduvalt jalaga lüüa. K. K. karistati vangistusega neljaks kuuks.
15. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. K. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kes taotles K. K. tegevuse ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi ja tema karistuse kandmisest tingimisi vabastamist. Kaitsja märkis, et KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust karistusena mõista üksnes siis, kui karistuse eesmärke pole võimalik saavutada kergema karistusega. Käesoleval juhul on alaealine süüdistatav oma süüd tunnistanud ja kahetsenud, tema käitumises puuduvad raskendavad asjaolud. Maakohus pole põhjendanud, miks ei saa K. K. karistuse kandmisest tingimisi vabastada. Maakohtu mõistetud karistus ei vasta kaitsja arvates teo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Tema hinnangul saab süüdistatava suhtes karistuse eesmärgid täita ka ilma reaalset vangistust kohaldamata, sest K. K. on enda käitumist oluliselt parandanud, muutunud on suhtumine koolikohustuse täitmisse, ta plaanib asuda tööle ja on lõpetanud alkoholi tarvitamise. Kaitsja leiab, et alaealisele karistusena reaalse vangistuse mõistmine ei ole tavapärane ning kujutab endast lihtsama vastupanu teed minemist, sest ei alluta K. K. peale vabanemist ühelegi kontrollile. Seevastu tingimusliku karistuse kohaldamisel on tagatud pidev ja regulaarne kontroll selle üle, et K. K. jääks seaduskuulekale teele. Sel põhjusel taotles kaitsja K. K. maksimaalkestusega katseaja määramist. Kaitsja leiab, et maakohus kohaldas K. K. KarS § 263 p 1 järgi süüdi tunnistades ebaõigesti materiaalõigusnormi ja menetlusõigust, sest kahtlustatavana kuulati teda üle KarS §-s 121 ettenähtud kuriteos ja see säte oli välja toodud ka kohtueelse menetluse kokkuvõttes. Ilma KrMS §-s 223 sätestatud täiendavaid menetlustoiminguid läbi viimata koostati aga süüdistusakt, milles K. K. tegevust hinnati KarS § 263 p 1 ettenähtud kuriteona. Sellega rikuti kaitsja arvates K. K. kaitseõigust. Ühtlasi asus kaitsja seisukohale, et K. K. tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 121 järgi.
16. Viru Ringkonnakohtu
17. novembri
18. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et K. K. tegu tuleks kvalifitseerida kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi. Kriminaalasja materjalidega on tuvastatud, et M. B. ründamise põhjuseks polnud süüdistatava ja kannatanu vahelised isiklikud suhted. K. K. tungis kannatanule kallale avalikus kohas teiste isikute juuresolekul, kes ei olnud õigusrikkujaga isiklikult seotud. Kannatanu ja süüdistatava vahel polnud vaenulikke suhteid, mis andnuks ründeks alust. Ringkonnakohtu hinnangul põhjendati maakohtu otsuses piisavalt, miks tuli K. K.-le mõista reaalne vangistus. Maakohus tugines selles osas muuhulgas kriminaalhooldaja negatiivsele arvamusele ja kaitsja väide, et K. K. käitumine peale juhtunut paranes, ei leidnud kinnitust. Ühtlasi märkis ringkonnakohus, et KarS § 73 lg-st 6 tulenevalt on keelatud kohaldada karistusest tingimisi vabastamist varem vangistusega karistatud isikule. K. K.-i aga karistati vangistusega
19. detsembril
20. a ja
21. novembril
22. a. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kohta, märkides, et peale K. K. ja tema kaitsja mittenõustumist kokkuleppemenetlusega koostati süüdistusakt kriminaalasja üldkorras menetlemiseks ja selles hinnati süüdistatava tegevus KarS § 263 p-s 1 sätestatud kuriteona. Süüdistusakti koopiad anti kätte nii süüdistatavale kui ka tema kaitsjale. Seega oli neil aega kohtuistungiks oma seisukohti ette valmistada. Kohtuistungil kuulati K. K. süüdistusaktis esitatud süüdistuse suhtes üle kaitsja juuresolekul. Asjaolu, et kohtueelse menetluse käigus oli K. K. ülekuulatud kahtlustatavana üksnes KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses, ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaitseõiguse rikkumine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
23. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. K. kaitsja vandeadvokaadi abi Kristiina Lee, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist K. K. mõistetud karistuse osas ja uue otsusega talle mõistetud vangistuse KarS § 74 sätete alusel tingimisi kohaldamata jätmist. Kassaator märgib, et isiku karistamise alus on tema süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huve. Vangistuse võib KarS § 56 lg 2 kohaselt karistuseks mõista üksnes siis, kui karistuse eesmärke pole kergema karistusega võimalik saavutada. Kui süüdistuse esemeks olev eriosa säte võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus vangistuse mõistmist põhistama. Käesoleval juhul esinevad K. K. käitumises kergendavate asjaoludena oma süü tunnistamine ja kahetsus. K. K. on alaealine. Karistust raskendavad asjaolud tema käitumises aga puuduvad, samuti puudub toimepandud süüteol raske tagajärg ja kannatanu on nõus talle andestama. Kaitsja hinnangul tuleb karistuse mõistmisel arvestada eripreventiivset prognoosi, mille arvestamisel on omakorda määrav süüdlase isik. Käesolevas kriminaalasjas on kohtute eripreventiivne prognoos väär. Ringkonnakohus on arusaamatul põhjusel ja kriminaalmenetluse seadust oluliselt rikkudes jätnud täielikult tähelepanuta kõik tõendid, mis näitavad K. K. eluviisi otsustavat muutust positiivses suunas alates talle süüksarvatud teo toimepanemisest kuni ringkonnakohtu istungini. K. K. käitumise paranemine tuvastati juba maakohtus. Seetõttu leiab kaitsja, et K. K. reaalse vangistusega karistamine on ebaõige. Seoses ringkonnakohtu väitega, et K. K. ei saa varem vangistusega karistatud isikuna KarS § 73 lg 6 kohaselt vangistusest tingimisi vabastada, märgib kaitsja, et ringkonnakohus jätab tähelepanuta võimaluse sellise isiku tingimisi koos käitumiskontrolliga vangistuse kandmisest vabastamiseks KarS § 74 sätete alusel.
24. Kassatsioonile esitatud lisa kohaselt on K. K. rase ja kaitsja palub ka seda karistuse mõistmisel arvestada, leides, et seegi on üks karistusest tingimisi vabastamise aluseks olev asjaolu. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
25. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib isikule mõista karistusena vangistuse üksnes juhul, kui karistuse eesmärke pole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui karistusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.
26. Riigikohtu kriminaalkolleegium juhib siinjuures tähelepanu asjaolule, et eriti tähelepanelikult tuleb suhtuda karistuse mõistmisse alaealistele. Alaealiste puhul tuleb muuhulgas meeles pidada, et nad ei ole isiksusena reeglina veel väljakujunenud ning alaealiste kuritegevuse põhjused ja sellest tulenevalt nende meelestatus õiguskorra suhtes on teistsugune kui täiskasvanud isikul. Tihtipeale on alaealiste kuritegeliku käitumise ajenditeks grupis enesekehtestamise soov, julguseproov, tähelepanuvajadus jms. Alaealised on oluliselt kergemini mõjutatavad, mistõttu ühelt poolt pole vangistus nende õiguskuulekale käitumisele suunamisel sageli vajalik ja karistuse eesmärgid saab realiseerida kergemaliigilise karistusega. Teisalt tähendab alaealise kerge mõjutatavus aga sedagi, et vangistus võib katkestada süüditunnistatud alaealise sidemed normaalse eluga, tekitada läbikukkumise tunde ning frustratsioonimeeleolu, mille tõttu alaealine kaotab üleüldse huvi ja motivatsiooni endas õiguskuuleka sättumuse kujundamiseks. Seetõttu tuleb alaealise vangistusega karistamist eriti põhjalikult motiveerida, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele. Kui kohus leiab siiski, et konkreetsel juhul on vajalik karistada alaealist vangistusega, peab edasiselt hindama võimalusi mõistetud karistuse tingimuslikuks täitmisele pööramata jätmiseks KarS §-de 73 või 74 sätete alusel. Ka selles etapis tuleb arvesse võtta alaealiste eelkäsitletud eripära ja vangistus täitmisele pöörata üksnes nendel juhtudel, kus tõepoolest puudub tõsiseltvõetav prognoos alaealise kurjategija ilma vabaduskaotuseta seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas.
27. Seoses eelöelduga ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, nagu ei saaks K. K. talle mõistetud vangistuse kandmisest tingimuslikult vabastada, sest teda on varem vangistusega karistatud. Tuleb tähele panna, et varem vangistusega karistatud isiku tingimusliku karistuse kandmisest vabastamise keeld sisaldub üksnes KarS § 73 lg-s
28. Samas ei ole takistatud sellise isiku karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine ühes allutamisega käitumiskontrollile KarS § 74 sätete kohaselt, mida ka K. K. kaitsja apellatsioonis taotleti.
29. Käesolevas kriminaalasjas karistati K. K.-i maakohtus reaalse vangistusega, sest varem korduvalt nii väär- kui kuritegude eest karistatuna ning nii koolist, kodust kui ka kriminaalhooldaja poolt negatiivselt iseloomustatuna ei näinud kohus muud võimalust tema suhtes karistuse eesmärkide realiseerimiseks. K. K. kaitsja apellatsioonis märgiti aga terve rida asjaolusid, mis näitasid olulist muutust K. K. suhtumises ja käitumises. Ringkonnakohtu istungi toimumise ajaks esitas kaitsja veel mitu dokumentaalset tõendit, mis iseloomustasid K. K. positiivset elumuutust peale talle süüksarvatud teo toimepanemist (tõendid õppimise kohta Rakvere kutsekeskkoolis ja õhtukeskkoolis ning nende koolide direktorite poolt antud iseloomustused, K. K.-le kiituse avaldamise käskkiri, K. K. hinneteleht). Seega oli ringkonnakohtu istungi toimumise ajaks kriminaalasjas kogunenud uusi tõendeid, mis näitasid, et K. K. käitumine on oluliselt muutunud. Ringkonnakohus pole K. K.-i karistust hinnates aga nimetatud asjaolusid arvesse võtnud, vaid on lähtunud üksnes neist andmetest, mis olid otsuste tegemise ajal teada maakohtule.
30. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kuigi ringkonnakohus võib üldjuhul isikule karistuse mõistmisel lähtuda juba maakohtus tuvastatud asjaoludest, ei tohi sellegipoolest tähelepanuta jätta peale maakohtu otsuse tegemist selgunud ning karistuse mõistmist oluliselt mõjutada võivaid asjaolusid. Käesolevas kriminaalasjas K. K. kohta apellatsioonimenetluse käigus selgunud faktid on piisavalt erandlikud, et ringkonnakohus oleks pidanud neid oma otsuse motiveerivas osas sisuliselt käsitlema.
31. Lähtudes eeltoodust rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni osaliselt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Viru Ringkonnakohtu
32. novembri
33. a otsuse K. K.-le karistuse mõistmise osas ning saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks. Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi