← Eesti

3-2-1-27-06

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-27-06 Otsuse kuupäev Tartu, 25. aprill 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Kohtuasi OÜ M (pan

§ 306lg-st 2 tulenevat kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt asunud seisukohale, et nimetatud kohustus tähendab ka seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, siis võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib kaasa tuua vastutuse äriühingule tekitatud kahju eest. Kui kostja oleks tegutsenud äris nõutava hoolega (kontrollinud kinnistut omandada sooviva äriühingu maksevõimet, seadnud ostuhinna tasumise tagamiseks mõne reaalse tagatise või vähemalt mõistliku tähtaja jooksul nõudnud sundtäitmist) poleks hagejal tekkinud kahju kinnistu ostuhinna tasumata jätmisest. Kostja ei ole tõendanud oma süü puudumist.

§ 187

lg 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kõnealuse kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisega tekitatud kahju, mis seisneb summas, mis hagejal jäi lepingu järgi saamata, s.o 1 600 000 krooni. Hagi rahuldamise aluseks ei ole asjaolu, et selle lepingu sõlmimine oleks olnud pankrotiseaduse sätete mõttes raske juhtimisviga, mis põhjustas hageja maksejõuetuse. 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja jätta hagi rahuldamata. Kinnistu müümisega ei ole kostja hagejale kahju tekitanud. Kinnistu ostja jättis tasumata ostuhinna, kuid jätkuvalt on hagejal olemas tema vastu nõudeõigus ostuhinna tasumiseks. Fakt, et kostja sõlmis müügilepingu, ei põhjustanud iseenesest kahju.

§ 187

lõikest 2 tuleneb põhimõte, et enne tuleb oma nõue pöörata põhivõlgniku vastu ja alles siis vastutavad juhatuse liikmed solidaarselt.

  1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus maakohtu otsuse jätta muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  3. novembri
  4. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega hagi osaliselt rahuldati. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi täies ulatuses rahuldamata.
  5. Äriseadustiku (

) § 187 lg 1 sätestab, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Tulenevalt sellest sättest on juhatuse liikmel kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldusteks osaühingul kahju olemasolu, juhatuse liikme poolt oma kohustuste rikkumine (nende täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine), põhjusliku seose olemasolu juhatuse liikme kohustuste rikkumise ja kahju tekkimise vahel ning juhatuse liikme süü. Osaühing peab seejuures nõude esitamisel tõendama, et kahju tekkis ning et selle põhjustas juhatuse liige oma kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega. Maakohus leidis otsuses ebaõigesti, et tõendatud on hagejal kahju tekkimine Aardla 27 kinnistu müügi tõttu. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 222 lg 2 järgi mõisteti kahjuna võlausaldaja tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti võlausaldajal saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Analoogselt sisustavad kahju mõiste ka kehtiva VÕS § 128 lõiked 2 ja 3, sätestades, et hüvitatava varalise kahjuna on eelkõige käsitatavad otsene varaline kahju, mis hõlmab kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, ning saamata jäänud tulu. Hageja esitatud asjaoludest nähtuvalt eeldab ta, et kinnistu ostjalt või ka nõude loovutamise lepingu kehtivuse korral nõude ostjalt OÜ-lt G ei ole võimalik sisse nõuda lepingutes kokku lepitud müügihinda. See, et kinnistu müügilepingus ei seatud asjaõiguslikke tagatisi ostuhinna tasumiseks ning et kinnistu ostja ei ole siiani täitnud oma lepingust tulenevat ostuhinna tasumise kohustust, aga samuti, et müügiobjektiks olnud kinnistu on kinnistu ostja omakorda võõrandanud, ei tõenda iseenesest, et müügilepingujärgse võla sissenõudmine kinnistu ostjalt oleks täielikult või osaliselt võimatu. Hageja ei ole ka pärast kostja volituste lõppemist juhatuse liikmena võtnud midagi ette selleks, et sundida kinnistu ostjat oma lepingujärgset kohustust täitma. Ringkonnakohtule esitatud täiendavatest tõenditest nähtuvalt on kinnistu ostja tegutsev äriühing ning tema majanduslik olukord võimaldab tal lepingujärgset ostuhinda hagejale tasuda. Isegi kui pidada kehtivaks hageja ja OÜ G (edaspidi "nõude ostja") vahel 2. veebruaril 2000. a sõlmitud nõude loovutamise lepingut, ei saa sellest järeldada, et nõude loovutamise eest kokkulepitud tasu sissenõudmata jätmisega oleks kostja tekitanud hagejale kahju. Maakohtule ei ole esitatud andmeid, et nõude ostja oleks maksejõuetu või et tal poleks piisavalt vara lepingu kehtivuse korral nõude loovutamise eest kokku lepitud tasu hagejale maksta. Nõude loovutamise lepingu kehtivuse korral tuleks arvestada nõude ostja varana (varalise õigusena), mille arvelt saaks rahuldada hageja nõude 1 000 000 krooni maksmiseks, ka viimase õigust nõuda kinnistu ostjalt kinnistu müügihinna 1 600 000 krooni tasumist. Hageja ei ole püüdnudki esitada nõuet kinnistu ostja või nõude ostja vastu lepingujärgse võla kättesaamiseks. Kuivõrd ei ole tõendatud, et hageja ei saa nõuda lepingu täitmist kinnistu ostjalt või nõude ostjalt, siis ei ole tõendatud ka kahju ja kostja vastutus on välistatud

§ 187lg 1 alusel.

8. Juhul kui oleks tõendatud see, et kinnistu ostjalt või nõude ostjalt ei oleks enam võimalik nõuda lepingulise kohustuse täitmist, siis saaks kostja vastutada kahju hüvitamise eest

§ 187

lg 1 alusel, sest kostja rikkus oma kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kostja ei esitanud maksetähtaegade saabumise järel kinnistu ostja või nõude loovutamise lepingu kehtivuse korral nõude ostja vastu ostuhinna tasumise nõuet ega võtnud tarvitusele muid abinõusid võla kättesaamiseks. Kostja sellist süülist käitumist saaks lisaks võlgnikupoolsele lepingurikkumisele käsitada hagejale kahju tekkimist soodustava asjaoluna. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta maakohtu otsus jõusse. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et tõendatud ei ole hagejal kahju tekkimine Aardla tn 27 kinnistu müümise tõttu. Kahju on VÕS § 128 lg 3 kohaselt muu hulgas ka vara väärtuse vähenemine. Hageja vara väärtus on vähenenud. Ringkonnakohus kitsendas osaühingu juhatuse liikme poolt tema kohustuste täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise kohustust. Ringkonnakohus ei eristanud juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmise tulemusel äriühingule tekkinud kahju hüvitamise nõuet ja kolmanda isiku poolt täitmata jäetud kohustuse täitmise nõuet. Halduril on pankrotimenetluses kohustus esitada nõue juhatuse liikme vastu juhul, kui ta leiab, et juhatuse liige on oma kohustuste rikkumisega tekitanud äriühingule kahju. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et kuni halduril on võimalus esitada lepingulise kohustuse täitmise nõuet juhatuse liikme poolt ilmselgelt halvasti valitud lepingupartneri vastu, ei rahuldata hagi juhatuse liikme vastu viimase poolt oma kohustuste täitmata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõudes. Ringkonnakohus asus ebaõigele seisukohale, et kostja rikkus küll juhatuse liikme hoolsuskohustust, kuid sellise rikkumise tulemusena ei tekkinud hagejale kahju, sest haldur ise pole asunud hageja lepingupartnerilt võlga sisse nõudma. Nõustuda ei saa ka ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja ei ole püüdnudki esitada nõudeid kolmandate isikute vastu lepingutest tulenevate võlgade sissenõudmiseks. Võimaluse all nõuda kolmandalt isikult võla tasumist tuleb mõista reaalset võimalust. Nõude faktiline olemasolu ei anna veel alust väita, et seda nõuet on võimalik realiseerida. Kui kolmas isik jätab täitmata lepingulise kohustuse, siis üksnes fakt, et nimetatud kolmas isik on endiselt olemas ja et tema pankrotti ei ole välja kuulutatud, ei anna veel alust väita, et on olemas võimalust nõuda temalt kohustuse täitmist. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 tehtud otsuses märkinud, et kolmanda isiku vastu nõudeõiguse olemasolu ei välista iseenesest kahju hüvitamise nõuet, samas sõltub selle hindamine, kas vastav summa on ka reaalselt sisse nõutav, konkreetsest olukorrast. Praegusel juhul ei ole ei kinnistu ostja ega nõude ostja võimelised hageja nõudeid rahuldama.
  2. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb alates
  4. jaanuarist
  5. a kehtiva TsMS § 691 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium muudab
  6. jaanuarist kehtiva TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
  7. Ringkonnakohtul puudus alus hinnata hageja nõuet Tartus Aardla tn 27 asuva kinnistu müügilepingust tuleneva tasunõude loovutamise lepinguga kahju tekitamise osas. Maakohus luges tõendatuks, et kostja ei kirjutanud nõude loovutamise lepingule alla, ning leidis, et kostja tekitas hagejale 1 600 000 krooni suuruse kahju üksnes kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisega. Enne
  8. jaanuari
  9. a kehtinud TsK § 319 lg 1 järgi oli ringkonnakohtul õigus kontrollida maakohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu otsust vaidlustanud nõude loovutamise lepingut puudutavas osas.
  10. Ringkonnakohus põhjendas hagi rahuldamata jätmist õigesti sellega, et hagejal on kinnistu müügilepingust tulenev tasunõue ostja vastu, et hageja ei ole tõendanud ostja võimetust kokku lepitud tasu hagejale maksta ega teinud midagi selleks, et nõuda ostjalt lepingu täitmist. Ringkonnakohtu põhjendused on kooskõlas kolleegiumi
  11. mail
  12. a tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 (RT III 2005, 17, 181) tehtud otsuse punktis 55 avaldatud seisukohaga, mille kohaselt kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Viidatud kohtuotsuses juhtis kolleegium tähelepanu sellele, et kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil õigusliku aluseta üleantu tagastamist, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada ning et kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Kolleegium leiab, et sama põhimõtet tuleb kohaldada ka juhtudel, kus äriühingu juhatuse liige on äriühingu nimel sõlminud äriühingu jaoks väidetavalt kahjuliku, kuid kehtiva lepingu, mille alusel on äriühingul rahaliselt hinnatav nõue lepingu teise poole vastu. Seega oleks hageja pidanud kostjalt kahjuhüvitise saamiseks tõendama, et kinnistu müügilepingust tulenev tasunõue ostja vastu on väärtusetu. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuigi kinnistu müügilepingus ei olnud seatud asjaõiguslikke tagatisi ostuhinna tasumiseks ning kinnistu ostja ei ole siiani täitnud ostuhinna tasumise kohustust, ei tõenda see iseenesest seda, et tasu nõudmine kinnistu ostjalt oleks täielikult või osaliseltki võimatu. Kinnistu ostja maksevõimetust ei tõenda ainuüksi see, et ta oli müügilepingu sõlmimise ajaks olnud äriregistris lühikest aega ja et tema osakapital oli 40 000 krooni. Hageja ei esitanud muid asjaolusid kinnistu ostja maksejõuetuse või nõude, mis tal on kinnistu ostja vastu, väärtusetuse tõendamiseks.
  13. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kui kinnistu ostjalt ei oleks enam võimalik nõuda lepingulise kohustuse täitmist, vastutaks kostja

§ 187lg 1 (enne 1.

jaanuari 2006. a kehtinud sõnastuses) alusel, sest ta rikkus oma kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil.

§ 187

lg 1 alusel vastutuse kohaldamiseks pidi osaühing oma juhatuse liikmelt kahju hüvitamise nõude esitamisel tõendama, et kahju tekkis ning et selle põhjustas juhatuse liige oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega. TsK § 227 esimese lause järgi oli vastutus kohustise rikkumise eest süüline ja sama paragrahvi teise lause järgi pidi süü (tahtluse või ettevaatamatuse) puudumist tõendama kohustust rikkunud isik. Osaühingu juhatuse liikme poolt osaühingu nimel müügilepingu alusel vara ära andmine maksejõuetule isikule tasu kohe saamata või ilma tagatiseta tähendaks üksnes kohustuse rikkumist, kuid mitte veel süülist käitumist. Osaühingu juhatuse liige võiks kirjeldatud juhul olla kohustuse rikkumises süüdi, kui ta müügilepingut sõlmides teadis või oleks pidanud teadma ostja maksejõuetusest. Ka see, et kostja ei esitanud maksetähtaegade saabumise järel kinnistu ostja vastu ostuhinna tasumise nõuet ega võtnud tarvitusele muid abinõusid võla kättesaamiseks, ei annaks iseenesest alust võtta kostjat vastutusele hagejale kahju tekitamise eest. Asja müümisel maksejõuetule isikule võib ostuhinna tasumata jätmisest tulenev kahju saabuda juba müügilepingu sõlmimisel. Järgnev tegevus või tegevusetus ostjalt võla sissenõudmisel ei pruugi sellisel juhul olla põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.