KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-74-05 25. aprill 2006 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ind

) § 22 lg 2 p 4 alusel menetlus osas, mis puudutas OÜ XXXXXXXXXX XXXXX kaebust MTA

1. detsembri
2. a maksuteate nr 16.2.2-9/45 tühistamiseks kuni Euroopa Ühenduste esimese astme kohtu otsuse tegemiseni Poola Vabariigi kaebuses Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ osaliseks kehtetuks tunnistamiseks ning eraldati MTA maksuteate peale esitatud kaebus iseseisvaks menetluseks. Halduskohus leidis, et vaidlustatud haldusaktide sisu tõttu on asjakohane Poola Vabariigi kaebus Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ peale, mitte aga Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ peale, mis reguleerib suhkrusektorit. Samuti leidis kohus, et Poola Vabariigi kaebus ei oma tähendust selles osas, mis puudutab põllumajandusministri käskkirjaga ülemääraste varude kindlakstegemist. Küll aga võib Poola kaebuse lahendamine mõjutada ülemäärase varu eest nõutava maksu määra kindlaksmääramist (MTA maksuteadet). Kohtul tuleb muuhulgas selgitada, kas Üleliigse laovaru tasu seaduse sätted on vastavuses Euroopa Komisjoni määrusega ja kas määruse sätted on selles asjas kohaldatavad ja kehtivad. Viimast ei saa aga teha halduskohus ise, Euroopa Komisjoni määruse kohaldamata jätmise ja kehtivuse üle otsustab Euroopa Kohus.

§ 25

lg-tes 5 ja 6 ning PS §-s 152 nimetatud õigustloovate aktide all ei saa mõista EL-i õigusakte. Samuti ei saa halduskohus võtta seisukohta küsimuses, kas Poola kaebus tuleks rahuldada või mitte. Kui Euroopa Komisjoni määrus osutub teatud osas kehtetuks, tekib küsimus Üleliigse laovaru tasu seaduse sätete kohaldamise võimalikkusest selles haldusajas. Halduskohus leidis, et kui Euroopa Ühenduste esimese astme kohtus kõnealust vaidlust ei oleks, siis puuduks Eesti kohtul alus kahelda Euroopa Komisjoni määruse osalises, praeguses ja tulevases kehtivuses. Samuti leidis halduskohus, et kuivõrd Riigikohus on 20. märtsi 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-7-03 leidnud, et

§ 22

lg 2 punkti 4 kohaldamine on võimalik ka teistel sättes nimetamata juhtudel, mis mõjutavad õigustloova akti kehtivust, tuleb menetlus peatada

§ 22lg 2 p 4 alusel.

Eesti kuulumise tõttu Euroopa Liitu saab

§ 22

lg 2 p-i 4 tõlgendada selliselt, et peatamine on lubatud ka Euroopa Kohtu menetluses olevate asjade lahendamise suhtes kuni asjas tehtud otsuse jõustumiseni. Kaebuse esitaja ei ole taotlenud esialgse õiguskaitse korras vaidlustatud haldusaktide toime peatamist ja ka Euroopa Kohtusse kaebamine Euroopa Komisjoni määruse toimet automaatselt ei peata, mistõttu tuleb kaebajal summa MTA-le tasuda ja väär on MTA seisukoht, et menetluse peatamisel ettevõtja summa tasumine peatub ning riik peab seetõttu Euroopa Liidule makstava trahvi tasumiseks otsima omakorda vahendeid mujalt.

1. Maksu- ja Tolliamet esitas halduskohtu määrusele erikaebuse, milles palus määruse menetluse peatamise osas tühistada. MTA arvates ei ole halduskohus analüüsinud võimalust Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohtul, kui tal tekib kahtlus Euroopa Liidu õigusakti kehtivuses, küsida Euroopa Kohtult eelotsus. Menetluse peatamine ei ole põhjendatud ja menetlust on võimalik jätkata. Põllumajandusministeerium nõustus MTA erikaebusega.
2. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. augusti
4. a määrusega haldusasjas nr 23/753/05 rahuldati MTA erikaebus ning tühistati Tallinna Halduskohtu
5. aprilli
6. a määruse punkt
7. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu poolt menetluse peatamiseks

§ 22

lg 2 p 4 analoogia korras kohaldamine ei ole põhjendatud, sest on olemas vahetult kohaldatav menetlusnorm (

§ 22lg 1 p 3), mida on 16.

jaanuari

1. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-2-03 tõlgendanud ka Riigikohus ja mis sätestab, et halduskohus peatab menetluse asja läbivaatamise võimatuse korral enne teise kohtuasja lahendamist kuni kohtulahendi jõustumiseni. Ringkonnakohus leidis, et kuna käesolevas asjas on menetluse peatamise küsimus tekkinud vajaduse tõttu saada selgust Euroopa Ühenduse (EÜ) õigusakti sätte kehtivuses, on siiski asjakohane arvestada, millistel alustel on siseriiklikul kohtul alust taotleda eelotsust Euroopa Kohtult EÜ õigusakti kehtivuse küsimuses, millega kaasneb samuti menetluse peatumine siseriiklikus kohtus. Analüüsides vastavasisulist Euroopa Kohtu praktikat (
2. oktoobri
3. a otsus asjas 314/85: Foto-Frost ja
4. oktoobri
5. a otsus asjas 283/81: CILFIT), jõudis ringkonnakohus järeldusele, et siseriiklikul kohtul on õigus sisuliselt hinnata kohtuasjas esitatud poolte väiteid EÜ õigusakti kehtivuse suhtes ja otsustada selle alusel edasiste menetluslike sammude võtmine vaatamata sellele, et siseriiklikud kohtud ei ole pädevad EÜ institutsioonide akte ise kehtetuks tunnistama. Seetõttu ei ole õige halduskohtu seisukoht, et Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 3 suhtes kaebuse esitamine võtab Eesti kohtult õiguse vastava sätte kehtivust sisuliselt hinnata. Kuivõrd halduskohus leidis, et kui Poola Vabariik ei oleks Euroopa Ühenduste esimese astme kohtusse kaebust esitanud, ei oleks Tallinna Halduskohtul olnud alust Euroopa Komisjoni määruse kehtivuses kahelda, siis ei olnud siseriikliku menetluse peatamine põhjendatud. Kuna halduskohus on seisukohal, et üleliigse laovaru suuruse määramise küsimuses on võimalik menetlust jätkata, siis oleks võinud halduskohus esialgu menetluse peatada vaid kuni põllumajandusministri käskkirja tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamiseni, sest kui enne Euroopa Kohtu otsust selgub, et selles asjas maksuteate aluseks olnud põllumajandusministri käskkirjaga on üleliigse laovaru suurus määratud ebaõigesti, ei sõltu selles asjas maksuteate tühistamine enam Euroopa Kohtu seisukohast. Ringkonnakohus märkis siiski, et tema määrus ei võta halduskohtult võimalust menetluse edasises staadiumis menetlust peatada, kui selleks on alust probleemi faktiliste ja õiguslike asjaolude tõttu, mis võivad täiendavalt ilmneda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
6. OÜ XXXXXXXXXX XXXXX erikaebuses ei nõustuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
7. augusti
8. a määrusega tervikuna, palutakse see tühistada ja halduskohtu määrus jõusse jätta. Erikaebust põhjendatakse järgmiselt: - halduskohus on õigesti kohaldanud menetluse peatamise alusena

§ 22lg 2 p-i 4.

Tegemist ei ole asja läbivaatamise võimatusega halduskohtus enne Poola Vabariigi kaebuse läbivaatamist Euroopa Kohtus, vaid praegusel juhul võiks see, kui halduskohus kohaldaks Poola Vabariigi poolt Euroopa Kohtus vaidlustatud Euroopa Liidu määruse nr 1972/2003/EÜ artikli 4 lg-t 3 tingimusteta, viia ebamõistliku tulemuseni. Mitte ainult Riigikohtu lahend ei või mõjutada haldusasjas kohaldatava õigustloova akti kehtetust, vaid ka teised juhud. Riigikogul tuleks täiendada

§ 22

lg-t 2 uue sättega, mis oleks asjakohane pärast Eesti Vabariigi Euroopa Liitu astumist ja mis annaks halduskohtule võimaluse vajadusel peatada asja menetlus Euroopa Kohtus menetluses oleva asja lahendamise ajaks ka juhul, kui Euroopa Kohtu menetluses on asi, mille lahendamine võib mõjutada Eesti Vabariigi kohtuasjas kohaldatava õigustloova akti kehtivust; - iseenesest võib õige olla ringkonnakohtu seisukoht, et siseriiklikul kohtul on õigus sisuliselt hinnata kohtuasjas esitatud poolte väiteid EÜ õigusakti kehtivuse kohta ja otsustada edasiste sammude võtmine, kuid Euroopa Kohtu

1. oktoobri
2. a otsusest asjas 314/85: Foto-Frost ei saa teha järeldust, et kui üks liikmesriikidest on juba vaidlustanud Euroopa Kohtus EÜ õigusakti mõne sätte, mida tuleb kohaldada ka Eesti kohtu menetluses olevas asjas, peab halduskohus küsima vaidlustatud asjas eelotsust. Halduskohus leidis, et Euroopa Kohtus juba vaidlustatud säte võib mõjutada asja otsustamist Eestis, ja arvas, et on mõistlik ära oodata vastav Euroopa Kohtu (Euroopa Ühenduste esimese astme kohtu) lahend.
3. Maksu- ja Tolliamet leiab oma kirjalikus vastuses erikaebusele, et Tallinna Ringkonnakohtu määrus on õiguspärane ja motiveeritud ning et asjas on võimalik menetlust jätkata vaatamata sellele, et Poola Vabariik on üleliigse laovaru tasumise aluseks olevad Euroopa Komisjoni määrused Euroopa Kohtus (Euroopa Ühenduste esimese astme kohtus) vaidlustanud. Siseriiklikul kohtul on õigus sisuliselt hinnata kohtuasjas poolte esitatud väiteid EL-i õigusaktide kehtivuse kohta ja otsustada edasised menetluslikud sammud. Tallinna Halduskohus ei ole aga tühistatud määruses analüüsinud võimalust Euroopa Kohtult eelotsust küsida (MTA viitab siinjuures Euroopa Kohtu
4. veebruari
5. a lahendile liidetud kohtuasjades C-143/88 ja C-92/89: Zuckerfabrik ning
6. oktoobri
7. a lahendile kohtuasjas 314/85: Foto-Frost), mistõttu ei ole halduskohus taganud võimalikult kiiret ja efektiivset menetlust.
8. Põllumajandusministeerium arvab samuti, et ringkonnakohtu määrus on õiguspärane ja motiveeritud. Ringkonnkohus on õigesti leidnud, et menetluse peatamine

§ 22

lg 2 p 4 alusel on põhjendamatu ja et Euroopa Kohtule esitatud kaebus ei ole asjaoluks, mis tooks kaasa käesoleva asja läbivaatamise võimatuse. Üleliigse laovaru tasu seadus ei ole Euroopa Komisjoni määrusega nr 1972/2003/EÜ lahutamatult seotud. Kaaludes kohtumenetluse peatamist, tõstatab siseriiklik kohus sisuliselt kõnealuse Euroopa Komisjoni määruse kehtivuse küsimuse, kohus peab sellisel juhul küsima Euroopa Kohtult eelotsust EL-i õiguse ühetaolise kohaldamise tagamiseks. Samas ei ole Eesti õiguses vastavaid sätteid: Halduskohtumenetluse seadustikus puuduvad alused ja kord, kuidas peaks Eesti kohus toimima eelotsuse küsimise menetluses või Euroopa Kohtus menetletava Eesti kohtu menetluses oleva haldusasjaga seotud kohtuasja puhul. Põllumajandusministeerium leiab, et võib osutuda vajalikuks Halduskohtumenetluse seadustiku vastav täiendamine, arvestades teiste riikide ja Euroopa Kohtu praktika kogemusi. Kehtivast Halduskohtumenetluse seadustikust ei selgu üheselt, kas kohtul on õigus või kohustus menetlus peatada kas

§ 22

lg 1 p 3 või

§ 22lg 2 p 4 alusel, tõlgendades viimast laiendavalt.

Põllumajandusministeeriumi arvates tulnuks menetluslikust aspektist lähtuvalt käesolevas asjas menetlus peatada

§ 22lg 1 p 3 alusel ja ringkonnakohus on seda ka piisavalt põhjendanud.

Kuid sisuliselt ei oleks menetluse peatamine üldse mõistlik, välja arvatud juhul, kui kohus küsiks ka ise Euroopa Kohtult eelotsust. Tuleb arvestada asja vastu suunatud avalikku huvi asja viivituseta lahendamiseks. Viivitus, mille menetluse peatamine kaasa tooks, lükkaks õigusliku selguse loomise määramata ajaks edasi ega oleks proportsionaalne. Poola Vabariik on kaebuse esitanud eesmärgiga tunnistada Euroopa Komisjoni määruse vastav säte kehtetuks, see ei annaks kinnitust selle sätte kehtivuse kohta käesoleva haldusasja lahendamise ajal. Nii MTA kui Põllumajandusministeerium paluvad seega jätta OÜ XXXXXXXXXX XXXXX erikaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Riigikohtu halduskolleegiumil tuleb käesoleva asja lahendamiseks analüüsida, milline on Eesti halduskohtuniku tegevus juhul, kui tema arvates asjassepuutuva Euroopa Liidu õigusakti sätte kehtivuse küsimuses on juba algatatud kohtumenetlus Euroopa Kohtu kohtusüsteemis. Seega tuleb kolleegiumil vastata kahele küsimusele: millisele alusele toetudes tuleks sellisel juhul Eestis halduskohtumenetlus peatada (II), kas ja millal on sellisel juhul menetluse peatamine üldse õigustatud (III). Esmalt peab aga Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks selgitada, kes ja kuidas teostab järelevalvet EL-i teisese õiguse EL-i esmasele õigusele vastavuse üle ning millised on Eesti halduskohtuniku peamised ülesanded EL-i määruse kohaldamist puudutava asja lahendamisel (I). I
2. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et
3. septembri
4. a rahvahääletusel Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamiseks vastu võetud Põhiseaduse täiendamise seaduses (PSTS) määratletakse Eesti ja Euroopa Liidu suhted ning Eesti Euroopa Liitu kuulumise tingimused - Põhiseaduse aluspõhimõtetest kinnipidamine ja Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkus ning teatud tingimustel vahetu kohaldatavus. Vastavalt PSTS §-le 2 kohaldatakse Eesti kuulumisel Euroopa Liitu Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Liitumislepinguga võttis Eesti selles lepingus sätestatud tingimustel üle Euroopa Liidus kehtiva õigustiku (acquis communautaire'i). Eeltoodud põhjendustel ei saa Eesti täiendatud Põhiseaduse ja Euroopa Liidus praegu kehtiva esmase õiguse (EL-i leping, EÜ asutamisleping) vahel vastuolu esineda. Eesti kohus ei saa kahelda Euroopa Liidu aluseks olevate lepingute ja EL-i ülejäänud esmase õiguse kehtivuses. EL-i institutsioonide poolt EÜ asutamislepingu alusel antavad EL teisese õiguse aktid (määrused, direktiivid ja otsused) peavad olema vastavuses EÜ asutamislepinguga. Euroopa Liidu teisese õiguse esmasele õigusele vastavust puudutavaid vaidlusi lahendab Euroopa Kohus või vastavalt Euroopa Ühenduste esimese astme kohus (vt EÜ asutamislepingu art 230, ka 232, 234). Sellega tagatakse EL-i õiguse ühetaoline kohaldamine Euroopa Liidus.
5. Kui Eesti kohtul tuleb lahendada vaidlus, mis võib olla seotud EL-i määruse rakendamisega, nagu see on käesolevas asjas, siis peab kohtunik esmalt otsustama, kas vastav EL-i määrus on tema lahendamisel olevas vaidluses asjassepuutuv. Reeglina on oma õiguslikult iseloomult üldiselt kohaldatav EL-i määrus vastavalt EÜ asutamislepingu art 249 lg-le 2 kõikides liikmesriikides (sh Eestis) tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav. Seega on EL-i määrus üldjuhul tervikuna kehtiv seni, kuni Euroopa Kohus ei ole seda määrust täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistanud. Liikmesriigi poolt EL-i määruse ülevõtmine selle sätete siseriiklikusse õigusesse ümber kirjutamise abil on vastuolus Euroopa Kohtu seisukohtadega (vt Euroopa Kohtu
6. veebruari
7. a otsus kohtuasjas 39/72: Komisjon v. Itaalia, EKL 1973, lk 101 ja Euroopa Kohtu
8. veebruari
9. a otsus kohtuasjas 50/76: Amsterdam Bulb BV v. Produktschap voor Siergewassen). Küll aga võib mõnel juhul olla vajalik määruse rakendamiseks võtta vastu siseriiklikke õigusakte selleks, et määrata kindlaks EL-i õigust kohaldavad liikmesriigi institutsioonid, liikmesriigi õigusega sobivad sanktsioonid EL-i määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest jms. EL-i määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla EL-i õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL-i määruses sätestatud volitusnormi ulatusele. Käesolevas asjas on Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ rakendamiseks Eestis vastu võetud Üleliigse laovaru tasu seadus. EL-i määruse Eesti rakendusakti puhul tuleb Eesti kohtunikul kahtluse korral kindlaks teha, kas rakendusakt (praegusel juhul Üleliigse laovaru tasu seadus) vastab EL-i määrusele. Selleks võib muuhulgas osutuda vajalikuks välja selgitada, kui suur valikuruum siseriiklikul seadusandjal EL-i määruse rakendamisel üldse tekkis. Kui EL-i määrust rakendav Eesti õigusakt vastab EL-i määrusest tulenevatele nõuetele, siis kohaldatakse selles osas vastavat Eesti õigusakti (praegusel juhul Üleliigse laovaru tasu seadust). Kui esineb vastuolu, siis tuleb selgitada, kas EL-i määrust saab hoolimata kohaldamatust rakendusaktist kohaldada vahetult. Eelkirjeldatud küsimuste tekkimisel võib vastuse leidmiseks osutuda vajalikuks EL-i määruse tõlgendamine. Kui Euroopa Kohtul puudub väljakujunenud praktika EL-i määruse vastavate sätete tõlgendamiseks või see ei ole Eesti kohtunikule piisavalt arusaadav, samuti kui vastus EL-i õiguse tõlgendamisel tekkinud küsimusele ei ole Eesti kohtule ega oleks ka teiste liikmesriikide kohtutele ilmselge, sõltumata sellest, kas Euroopa Kohtu varasem praktika esineb, võib Eesti esimese ja teise astme kohus paluda abi Euroopa Kohtult (kohtu osas, mille otsuste peale ei saa siseriiklikult edasi kaevata, vt lisaks Euroopa Kohtu
10. oktoobri
11. a otsus asjas 283/81: CILFIT, EKL 1982, lk 3415). Seega saab Eesti kohus EL-i määruse tõlgendamiseks küsida Euroopa Kohtult eelotsust ka selleks, et otsustada, kas EL-i määrust rakendav Eesti õigus vastab EL-i määrusele.
12. Põhimõtteliselt võib üksikutel juhtudel Eesti kohtul ikkagi tekkida kahtlus selles, kas Euroopa Liidu teisene õigusakt (praegusel juhul EL-i määrus) on vastavuses EÜ asutamislepinguga või EL ülejäänud esmase õigusega. EL esmase õiguse alla kuuluvad ka uute liikmesriikide ühinemisleping Euroopa Liiduga, ühinemisakt ja selle lisad. Eesti kohus, sh Riigikohus ei saa sellisel juhtumil jätta ise EL-i õigusakti kohaldamata ega seda kehtetuks tunnistada. EL-i õigusakti kehtetuks tunnistamise õigus on üksnes Euroopa Kohtul (Euroopa Ühenduste esimese astme kohtul). EL-i õigusaktide üle ei saa Eesti kohtud järelevalvet teostada. Kui Eesti kohtul tekib kahtlus Euroopa Liidu teisese õiguse kehtivuses, ka sellisel juhul, kui kahtlus tekib EL-i õigusakti suhtes, millel põhineb siseriiklik meede, mis omakorda on Eesti kohtus toimuvas menetluses asjassepuutuv (vt Euroopa Kohtu
13. veebruari
14. a otsus liidetud kohtuasjades C143/88 ja C-92/89: Zuckerfabrik, EKL 1991, lk I-415), peatab Eesti kohus arutamisel oleva asja menetluse ja küsib Euroopa Kohtult asjassepuutuva EL-i õigusakti või selle sätte kehtivuse väljaselgitamiseks eelotsust. Kui samas küsimuses on Euroopa Kohtule juba eelotsus esitatud või kui samas küsimuses on Euroopa Kohtus või Euroopa Ühenduste esimese astme kohtus käimas EL-i õigusakti kehtivust selgitav menetlus, tuleb Eesti kohtul otsustada, kas menetlus peatada, ja vajadusel ka ise Euroopa Kohtult eelotsust taotleda. II
15. Halduskohtumenetluse peatamise alused sätestatakse

§-s 22. Käesolevas asjas peatas halduskohus menetluse

§ 22lg 2 p 4 alusel.

Ringkonnakohtu arvates on menetluse peatamise õigeks õiguslikuks aluseks

§ 22

lg 1 p 3.

§ 22

lg 1 p 3 ja lg 2 p 4 sõnastuste kategoorilisuse astme erinevusest hoolimata tuleb mõlemal juhul kohtul menetluse peatamist põhjendada. 16. Otsustamaks, kas peatada menetlus

§ 22

lg 2 p 4 alusel, tuleb kohtunikul hinnata, kas põhiseaduslikkuse küsimus võib mõjutada haldusasjas kohaldatava õigustloova akti kehtivust. Riigikohtu halduskolleegium on 26. augustil 2003 asjas nr 3-3-1-7-03 tehtud otsuses leidnud, et menetlust võib peatada Riigikohtu menetluses põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise ajaks kuni asjas tehtud otsuse jõustumiseni, kui see võib mõjutada haldusasjas kohaldatava õigustloova akti kehtivust, ja lisanud: "Kuid põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ei piirdu kohtumenetlusega. Näiteks on õiguskantsleril Põhiseaduse § 142 alusel kohustus enne kohtumenetluse algatamist teha vaidlustatud akti vastu võtnud organile ettepanek viia see Põhiseaduse või seadusega kooskõlla. Seetõttu peab Riigikohtu halduskolleegium õigeks tõlgendada

§ 22

lg 2 p-i 4 laiendavalt ning peatada menetlus, kuna õiguskantsler on teinud Riigikogule ettepaneku viia vaidlustatud akt põhiseadusega kooskõlla." Sellest laiendavast tõlgendusest hoolimata ei ole võimalik

§ 22

lg 2 p 4 mõista selliselt, et Eesti seadusandja oleks omal ajal ette näinud ja et tal oleks üldse pädevus ette näha, et põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamine tähendab ka EL-i teisese õiguse EÜ asutamislepingule vastavuse kontrolli, mille teostamise õigus on Euroopa Kohtul. EL-i teiseste õigusaktide Euroopa Liidu esmasele õigusele vastavuse järelevalve EL-i tasandil ei ole võrdsustatav peamiselt Riigikohtus toimuva siseriikliku õiguse põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusega. Tulenevalt eelnevast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et käesolevas asjas ei ole

§ 22lg 2 p 4 kohaldatav.

17. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on Euroopa Kohtus või Euroopa Ühenduste esimese astme kohtus läbivaatamisel olevat asja võimalik mõista

§ 22

lg 1 p-s 3 märgitud "teise kohtuasjana" ja praegusel juhul on sobivam menetluse peatamise korral toetuda

§ 22lg 1 ple 3.

III 18. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et käesolevas asjas ei ole halduskohus menetluse peatamist piisavalt põhjendanud.

§ 22

lg 1 p-s 3 sätestatud juhul menetluse peatamisel on rida tingimusi, mis peavad olema täidetud. Samuti näeb EL-i õigus ette, et menetlus tuleb peatada siis, kui siseriiklik kohtunik kahtleb EL teisese õiguse kehtivuses ja tahab jätta EL-i teisese õiguse kohaldamata. 19.

§ 22

lg 1 p 3 kohaselt peab kohus menetluse peatamisel olema olukorras, kus asja lahendamine enne teise asja lahendamist on võimatu. Selliste juhtude hindamiseks on Riigikohtu halduskolleegium 16. jaanuari 2003. a lahendis asjas nr 3-3-1-2-03 andnud järgmised kriteeriumid: "

§-s 22 lg 1 p 3 sätestatud asja läbivaatamise võimatust tuleb mõista kui sellist seost kahe menetluses oleva haldusasja vahel, kus ühe haldusasja kohtumenetluse eesmärkidele ja nõuetele vastava läbivaatamise eelduseks on teise asja lahendamine, sest esimese asja läbivaatamisel on määrava tähtsusega teises asjas tuvastatav asjaolu. Ka siis, kui teine kohtuasi pole haldusasi või pole tegemist samade protsessiosalistega, võib teises asjas tuvastatud asjaolu olla sama, mida tuvastatakse ka esimese haldusasja läbivaatamisel. Menetluse peatamise nõude kohaldamisel tuleb vältida haldusasjade lahendamise põhjendamatut venimist. Menetluse peatamise tõttu tekkiv viivitus peab olema proportsionaalne peatamise eesmärgiga." Samu põhimõtteid on Riigikohtu halduskolleegium sisuliselt korranud ka

1. jaanuari
2. a lahendis asjas nr 3-3-1-6-
4. Kindlasti on käesoleval asjal ja Poola Vabariigi poolt Euroopa Ühenduste esimese astme kohtus algatatud asjal kokkulangevaid lahendamist vajavaid küsimusi, kuna vaidlustatakse osaliselt sama õigusakti samu sätteid, mis on asjassepuutuvad ka Eesti halduskohtu menetluses olevas asjas. Samas tuleb möönda, et lahendus Poola Vabariigi algatatud kohtuasjas ei pruugi veel selgust tuua Eesti kohtu menetluses olevasse asja. Argumendid, miks Poola vastava EL-i määruse vaidlustas, ei lange osaliselt kokku Eesti kohtumenetluses menetlusosaliste esile toodud argumentidega. Halduskohus oleks pidanud menetluse peatamist põhjendama, arvestades eriti seda, et halduskohus lahutas üleliigse laovaru kindlaks määranud põllumajandusministri käskkirjale esitatud kaebuse menetlemise MTA maksuteatele esitatud kaebuse menetlemisest. Kui halduskohus oleks jõudnud põllumajandusministri käskkirjale esitatud kaebust menetledes seisukohani, et see tuleb kehtetuks tunnistada, siis oleks ära langenud ka MTA maksuteate alus ja asja lahendamise seisukohalt ei omaks enam tähendust see, millisele tulemusele jõuab Euroopa Ühenduste esimese astme kohus EL-i määruse kehtivuse küsimuses. Mis puudutab nõuet järgida menetluse peatamisel, et peatamise tulemusena haldusasja lahendamine põhjendamatult ei veniks, siis tähendanuks käesolevas asjas selle nõude täitmine põhjendatud kahtluse korral Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist. Seda enam arvestades võimalust, et Poola Vabariigi kaebuse lahendamine Euroopa Ühenduste esimese astme kohtus ei pruugi olla lõplik, sest vastav otsus võidakse õiguslikes küsimustes edasi kaevata Euroopa Kohtusse.
5. Euroopa Kohtu praktika kohaselt (Euroopa Kohtu
6. oktoobri
7. a otsus kohtuasjas 314/85: Foto-Frost, EKL 1987, lk 4199) laieneb EL-i teisese õigusakti kehtivuses kahtlemise korral Euroopa Kohtult eelotsuse küsimise kohustus sõltumata kohtuastmest kõikidele siseriiklikele kohtutele. Euroopa Kohus on oma
8. detsembri
9. a otsuses asjas C-461/03: Gaston Schul muuhulgas märkinud, et siseriiklikud kohtud ei ole pädevad ise tuvastama EL-i institutsioonide õigusaktide kehtetust ja punktides 20 ning 22 lisanud: "Isegi esmapilgul sarnastel juhtudel ei saa välistada, et sügavamal uurimisel selgub, et sätet, mille kehtivus on vaidlustatud, ei saa samastada juba kehtetuks tunnistatud sättega eelkõige põhjusel, et õiguslik või teatud juhul faktiline taust on erinev. /.../ Selles osas tuleb meenutada, et kehtivuse hindamiseks esitatud eelotsusetaotlus on tühistamishagiga samaväärne ühenduse õigusaktide seaduslikkuse kontrollimise vahend." Euroopa Kohtu arvates ei saa menetluse kestuse lühendamine olla aluseks, mis õigustaks sekkumist ühenduse kohtu ainupädevusse otsustada EL-i õigusaktide kehtivuse üle. Kohustus taotleda Euroopa Kohtult eelotsust määruse sätete kehtivuse küsimuses võib tekkida ka siis, kui Euroopa Kohus on juba tunnistanud kehtetuks teise võrreldava määruse sarnased sätted. See kohustus eeldab siiski, et siseriiklik kohus analüüsib ja põhjendab, miks tema arvates on alust kahelda EL-i õigusakti kehtivuses. Ainuüksi asjaolu, et kehtivuse küsimuse on Euroopa Kohtu kohtusüsteemis vaidlustanud mõni teine liikmesriik, ei anna veel alust EL-i õigusakti kehtivuses kahtlemiseks ja menetluse peatamiseks. Käesolevas asjas on aga halduskohus põhjendanud menetluse peatamist vaid asjaoluga, et Poola Vabariik esitas kaebuse ja sellepärast on alust Euroopa Komisjoni määruse kehtivuses kahelda ka Eesti halduskohtul. Halduskohtu kahtluse vähesest põhjendatusest annab tunnistust ka see, et Tallinna Halduskohus on
10. detsembri
11. a otsuses haldusasjas nr 3-2562/2004 (mis tekkis käesoleva asja menetluse käigus asjade eraldamise tulemusena) leidnud kohtuotsuse põhjendava osa punktis 2 järgmist: "Kohtul puudub alus kahelda Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003/EU sätete kehtivuses ning vastavuses Asutamislepingu sätetele. Seega saab kohus käesoleva vaidluse lahendamisel juhinduda Euroopa Komisjoni määrusest 1972/2003/EU."
12. Niisiis tulnuks praegusel juhul halduskohtul põhjendada EL-i määruse kehtivuses kahtlemist täiendavate argumentidega, mitte aga toetuda üksnes asjaolule, et Poola Vabariik on EL-i määruse vaidlustanud. Kui halduskohus oleks EL-i määruse kehtivuses kahtlemist piisavalt põhjendanud, tulnuks käesolevas asjas kohtul lisaks menetluse peatamisele eelistatult küsida ise eelotsust Euroopa Kohtult. Kui Euroopa Ühenduste esimese astme kohus teeb vahepeal Poola Vabariigi algatatud kohtuasjas otsuse või Euroopa Kohus leiab, et Eesti halduskohtu eelotsuse taotluse näol on tegemist identse küsimusega, mille kohta Euroopa Kohus on juba otsuse teinud, võib Euroopa Kohus teha lihtsustatud korras põhistatud määruse, milles viidatakse vajaduse korral kohtu eelnevale otsusele või asjakohasele kohtupraktikale (vt Euroopa Kohtu kodukorra art 104 lg 3). Juhistes liikmesriikide kohtutele Euroopa Ühenduste Kohtu eelotsuse taotlemiseks (ELT C 143, 11.06.2005, lk 1, punkt 16) sedastatakse, et iga siseriiklik kohus, kui tal tekib ühenduse õigusakti kehtivuses kahtlus, peab esitama küsimuse Euroopa Kohtule, märkides põhjused, miks ta leiab, et ühenduse õigusakt võib olla kehtetu. Lisaks EL-i õiguse ühetaolise kohaldamise tagamisele peab tagatud olema ka õiguskindlus siseriiklikus õiguses. Eelnimetatud juhiste punkti 17 kohaselt võib siseriiklik kohus, kui tal tekib tõsine kahtlus ühenduse niisuguse õigusakti kehtivuse suhtes, millel põhineb siseriiklik õigusakt, erandkorras jätta selle siseriikliku akti ajutiselt kohaldamata või rakendada selle suhtes ajutisi meetmeid. Sel juhul peab ta küsima Euroopa Kohtult eelotsust. Käesolevas asjas siseriikliku akti toimet ei peatatud.
13. Menetluse peatamise alusena saab kohaldada

§ 22

lg 1 p-i 3, kui Euroopa Kohtu või Euroopa Ühenduste esimese astme kohtu menetluses on sama õigusakti kehtivuse küsimust puudutav vaidlus, mis on asjassepuutuv Eesti halduskohtumenetluses. Siseriiklikus õiguses puudub aga alus menetluse peatamiseks juhul, kui Eesti kohus soovib taotleda või peab taotlema Euroopa Kohtult eelotsust. Menetlusosalised on juhtinud tähelepanu sellele, et taoline lünk seadusandluses tuleks kõrvaldada. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et Eesti menetlusõiguses menetluse peatamist võimaldava täpse sätte puudumine ei saa takistada Euroopa Liiduga liitumisest tulenenud Eesti kohtu õigust või vastavalt kohustust küsida Euroopa Kohtult eelotsust EL-i õiguse tõlgendamises või kehtivuses. EÜ asutamislepingus sätestab eelotsuse küsimise alused art 234, millele Eesti kohus saab menetlust peatades tugineda. Siiski peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks märkida, et Riigikogu menetluses olev Halduskohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (857 SE II) näeb ette Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 356 täiendamist lõikega 3, mida kohaldatakse ka halduskohtumenetluses ja mis näeb ette, et kui kohus taotleb asjas tõusetunud küsimuses Euroopa Kohtult eelotsust, peatab kohus menetluse kuni Euroopa Kohtu eelotsuse jõustumiseni. Kuivõrd Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemise küsimuse otsustamiseks on vajalik, et eelotsust taotlev kohus määraks kindlaks probleemi faktilised ja õiguslikud asjaolud, et anda ka Euroopa Kohtule otsustamiseks vajalikud andmed, ei ole Riigikohtu halduskolleegiumil praegusel juhul erikaebust lahendades võimalik otsustada Euroopa Kohtult eelotsuse küsimise vajaduse üle. Seda peab tegema halduskohus asja sisuliselt menetledes. 24. Tulenevalt eelnevast jätab kolleegium OÜ XXXXXXXXXX XXXXX erikaebuse rahuldamata. Jõusse jääb Tallinna Ringkonnakohtu 26. augusti 2005. a määrus, mida täiendatakse käesoleva määruse põhjendustega. Kautsjon tuleb arvata riigituludesse. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque