Obsah (5)

§ 180§ 388§ 358§ 326§ 323

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-38-06 Tartu, 27. aprill 2006 Kohtuasja number Määruse tegemise koht ja kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja l

1. peatüki
2. jao rikkumisena, mis KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt annaks aluse Harju Maakohtu otsuse apelleerimiseks. MENETLUS RIIGIKOHTUS
3. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S. Põldoja kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske, kes palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Esitatud taotlust põhistatakse määruskaebuses järgmiselt. Harju Maakohus konfiskeeris S. Põldojalt läbiotsimise käigus ära võetud kolm mobiiltelefoni kui kuriteo toimepanemise vahendid, ehkki kriminaalasjas pole tuvastatud, milliseid telefone S. Põldoja kuriteo toimepanemise vahenditena kasutas.
4. detsembril
5. a S. Põldoja, tema kaitsja ja prokuröri abi poolt allkirjastatud kokkuleppe kohaselt kuulus DNA ekspertiisi nr GE-1139-05/2798 kulu summas 33 580 krooni S. Põldoja poolt hüvitamisele osaliselt. Harju Maakohtu
6. jaanuari
7. a istungil jäid menetlusosalised sõlmitud kokkuleppe juurde ja palusid selle kinnitada.

§ 180

lg 3 kohaselt peab kohus menetluskulusid määrates arvestama süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. S. Põldoja on 19-aastane ja kohtu poolt esimest korda süüdi mõistetud. S. Põldojal on põhiharidus ja enne vahistamist töötas ta lühikest aega Linnakioskis müüjana. Põhiliselt on ta vanemate ülalpeetav, samuti puudub tal erialane haridus.

1. ja
2. a S. Põldojal maksustatav tulu puudus,
3. a osas pole seda eeluurimisel välja selgitatud. Seetõttu on sedavõrd suurte menetluskulude jätmine süüdimõistetu kanda vastuolus seaduse mõttega. Samuti ei tohiks hävitada asitõendeid. Lisaks tuleb arvestada, et DNA ekspertiis nr GE-1139-05/2798 ei puudutanud mitte üksnes S. Põldoja, vaid veel mitmeid isikuid. Seetõttu peaks kõnealuse ekspertiisi tegemise kulu jääma riigi kanda. Pealegi ei andnud ekspertiis uurijat rahuldavat tulemust. Ka enamus narkoekspertiise on seotud S. Gavrilovi isikuga, kellele käesolevas kriminaalasjas süüdistust esitatud ei ole. Vastavalt KrMS §-le 245 ei nõua kokkulepe kohtukulude ja asitõendite menetlemisega seonduvat, vaid see on KrMS § 313 lg 1 p-de 11 ja 12 kohaselt kohtu kohustus.
5. märtsil
6. a edastas Põhja Ringkonnaprokuratuur faksi teel Riigikohtusse S. Põldoja ja tema kaitsja T. Vaske nimel koostatud avalduse, milles teatatakse esitatud määruskaebusest loobumisest. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6.

§ 388

lg 4 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel

10.,

1. või
2. peatüki sätteid, arvestades sama seadustiku
3. peatükis sätestatud erisusi.

15. peatükk ei reguleeri määruskaebusest loobumise tingimusi ja korda, mistõttu Riigikohus juhindub selles küsimuses kassatsioonist loobumise kohta sätestatust.

§ 358

lg 1 kohaselt on kassaatoril õigus kassatsioonist osaliselt või täielikult loobuda enne seda, kui Riigikohus lahkub istungisaalist otsust tegema. Mõistetavalt tuleb sellist loobumisõigust tunnustada ka kriminaalasja läbivaatamisel kirjalikus menetluses. Viimatinimetatud juhul peab loobumisavaldus olema Riigikohtule esitatud enne kohtuasja kirjaliku läbivaatamise algust. Arvestades asjaolu, et KrMS § 347 lg 4 kohaselt peab kassatsioon olema kassaatori poolt allkirjastatud ja kuupäevastatud, leiab kolleegium, et samasugune nõue kehtib ka kassatsioonist loobumise avalduse suhtes.

§ 358

lg 2 näeb ette, et kaitsja või esindaja võib kassatsioonist loobuda, kui kaitsealune või esindatav on andnud selleks kirjaliku nõusoleku. Kolleegium märgib, et kaitsealuse nõusoleku kirjalikkus eeldab, et nõusolek oleks esitatud omakäeliselt allkirjastatult. Eeltoodud põhjustel leiab kriminaalkolleegium, et kuna S. Põldoja ja tema kaitsja avaldus määruskaebusest loobumiseks esitati Riigikohtule üksnes faksi teel, s.o ilma süüdistatava ja kaitsja originaalallkirjata, ei ole see käsitatav vormikohase avaldusena määruskaebusest loobumiseks. Seetõttu jätab kolleegium jätab kõnealuse avalduse tähelepanuta. 7. Ringkonnakohtu vaidlustatud määruses on S. Põldoja kaebus jäetud läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kui ilmselt põhjendamatu. Oma seisukohta on kohus põhjendanud asjaoluga, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust saab apellatsiooni korras vaidlustada üksnes viitega

1. peatüki
2. jao mingi sätte rikkumisele, kuid S. Põldoja kaebuses sellist viidet ei ole. 8.

§ 326

lg 2 esimese lause kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile KrMS § 323 lõike 2 punktides 1- 3 sätestatud alustel või kui kohtuistungi alguseks on apellatsioonist loobutud.

§ 326

lg 2 teise lause kohaselt võib ringkonnakohus apellatsiooni määrusega jätta läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et hinnangu, kas apellatsioon on KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatu saab ringkonnakohus anda alles seejärel, kui on tuvastatud, et apellatsiooni läbivaatamiseks ei esine vormilisi takistusi, s.t et puudub alus apellatsiooni läbi vaatamata jätmiseks KrMS § 326 lg 2 esimese lause alusel. Kui apellatsioonis esinevad KrMS § 323 lg 2 punktides 1-3 nimetatud puudused, tuleb see jätta läbi vaatamata KrMS § 326 teise lõike esimese, mitte aga teise lause alusel. 9.

§ 323

lg 2 p 2 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole KrMS § 318 järgi apellatsiooniõigust. Vastavalt KrMS § 318 lg 3 p-le 4 on kohtumenetluse poolel kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitamise õigus üksnes juhul, kui tegemist on

1. peatüki
2. jao sätete rikkumisega. Kui ringkonnakohus asub seisukohale, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi

1. peatüki
2. jao sätete rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 ls 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata ja küsimust apellatsiooni ilmsest põhjendamatusest KrMS § 326 lg 2 ls 2 mõttes ei saagi tõusetuda.
3. Hinnates ringkonnakohtu vaidlustatud määruse põhistustes väljendatud seisukohta, mille kohaselt ei saanud S. Põldoja tulenevalt KrMS § 318 lg 3 p-st 4 kokkuleppemenetluses tehtud Harju Maakohtu
4. jaanuari
5. a otsust vaidlustada, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Apellatsiooni korras on kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamine KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt tõepoolest lubatav üksnes

1. peatüki
2. jao sätete rikkumise motiivil. Ehkki üldreeglina toimub esimese astme kohtu otsuse ringkonnakohtus vaidlustamine apellatsiooni korras, sätestab KrMS § 189 lg 3, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette Kriminaalmenetluse nähtud kohtuotsuses, seadustiku
3. võib peatüki selle vaidlustada kohaselt (s.t kohtuotsusest eraldi määruskaebemenetluses). Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ei ole ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut. Kolleegium leiab, et kohtulahendi peale esitatud kaebuse või selles sisalduva üksiktaotluse võib jätta kaebeõiguse puudumise motiivil läbi vaatamata üksnes juhul, kui kaebus või selles sisalduv üksiktaotlus ei mahu ühegi seaduses konkreetse kohtulahendi vaidlustamiseks ette nähtud kaebuseliigi raamidesse.
4. S. Põldoja pealkirjastas ringkonnakohtule esitatud kaebuse määruskaebusena, ent ringkonnakohus menetles sama kaebust apellatsioonina. S. Põldoja poolt ringkonnakohtule esitatud kaebuse põhisisu seisnes taotluses vabastada kaebuse esitaja osaliselt menetluskulude tasumise kohustusest (kaebus kandis pealkirja: "Määruskaebus kohtukulude väljamõistmise kohta"). Ehkki samas kaebuses vaidlustati ka mobiiltelefonide konfiskeerimist ja taotleti konfiskeeritud sularaha arvestamist menetluskulude katteks, ei välista viimatinimetatud asjaolu S. Põldoja õigust vaidlustada määruskaebe korras maakohtu otsuses sisalduvat kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Kaebeõiguse piires esitatud taotlust ei saa jätta läbi vaatamata põhjusel, et see esitatakse samas dokumendis taotlusega, mille esitamise võimalust seadus ette ei näe.
5. Seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tulenevalt KrMS § 189 lg-st 3 ei laiene KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud kaebepiirang S. Põldoja poolt ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvale taotlusele muuta Harju Maakohtu
6. jaanuari
7. a otsuses ette nähtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Järelikult tuleb ringkonnakohtul S. Põldoja taotlus menetluskulude vähendamiseks lahendada lähtudes

1. peatükis sätestatud menetluskorrast.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 388 lg-st 4, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a määruse osas, milles ringkonnakohus jättis läbi vaatamata S. Põldoja taotluse vabastada ta osaliselt menetluskulude hüvitamise kohustusest. Tühistatud osas saadab Riigikohtus kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Muus osas jätab Riigikohus ringkonnakohtu vaidlustatud määruse sisuliselt muutmata, kuid loeb KrMS § 361 p 2 alusel S. Põldoja kaebuse osalise läbivaatamata jätmise õiguslikuks aluseks KrMS § 326 lg 2 lause 2 asemel KrMS § 326 lg 2 lause 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p
5. S. Põldoja kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Peeter Vaher Jüri Ilvest Lea Kivi