3-1-1-37-06

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-37-06 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

1. aprill
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher Kohtuasi I. K. väärteoasi NPAS § 151 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a määrus väärteoasjas nr 2-410 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I. K. kaitsja vandeadvokaat Maimu Schmidt, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. märts
6. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
8. veebruari
9. a määrus I. K. väärteoasjas NPAS § 151 järgi ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
10. Määruskaebus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. I. K. peeti kinni
12. augustil
13. a, kui ta juhtis sõiduautot narkojoobes, ületas lubatud sõidukiirust ja tal oli kinnitamata turvavöö. Talle koostati kaks väärteoprotokolli. Ühe väärteoprotokolli kohaselt rikkus I. K. Liikluseeskirja (LE) nõudeid, juhtides autot narkojoobes, ületades sõidukiirust ning sõites kinnitamata turvavööga. Need rikkumised kvalifitseeriti Liiklusseaduse (LS) § 7419, § 7422 lg 2 ja § 7435 lg 1 järgi. Teises väärteoprotokollis oli rikkumise kirjelduseks "tarvitas narkootilist või psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta" ja see kvalifitseeriti Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse (NPAS) § 151 järgi. Mõlema väärteo toimepanemise ajaks märgiti
14. august
15. a kell 04.
17. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati I. K.-d Liiklusseaduse sätete rikkumise eest
18. augustil
19. a kokku 250 rahatrahvi trahviühiku ulatuses, s.o summas 15000 krooni. Kohtuvälise menetleja otsust ei vaidlustatud.
20. Väärteoasja NPAS § 151 järgi arutas Tallinna Linnakohus ning
21. detsembri
22. a otsusega lõpetati väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohus leidis, et väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanemine I. K. poolt ei ole tõendatud. Menetlusalune isik ei tunnistanud kordagi narkootikumide tarvitamist
23. augustil
24. a kell 04.30 ning muud väärteo toimepanemist kinnitavad tõendid puuduvad. Kohus märkis, et kui võrrelda I. K.-le koostatud väärteoprotokolle, siis neis mõlemas on märgitud üks ja sama väärteo toimepanemise aeg ning koht, mis tähendab, et I. K. oli
25. augustil
26. a mootorsõidukit juhtides narkojoobes ning samal ajal tarvitas ka narkootikume. Ühest küljest oli I. K. autot juhtides seega juba narkojoobes, teisalt ta aga alles tarvitas narkootikume. Kohus leidis, et auto juhtimise ajal narkootikumide manustamine juhi poolt ei ole loogiline. Seetõttu puudus kohtu hinnangul I. K. käitumises väärteokoosseis.
27. Linnakohtu otsuse peale esitas kohtuvälise menetleja esindaja apellatsiooni, milles palus kohtuotsuse tühistada ja teha asjas uus otsus.
28. Tallinna Ringkonnakohtu
29. veebruari
30. a määrusega apellatsioon rahuldati - linnakohtu otsus tühistati ja väärteomenetlus lõpetati otstarbekuse kaalutlusel. Ringkonnakohus leidis, et vastuvaidlematult on leidnud tõendamist I. K. poolt narkootikumide tarvitamine ilma arsti ettekirjutuseta. Kohus märkis, et I. K. on karistatud Liikluseeskirja sätete rikkumise eest, kusjuures nende väärtegude toimepanek tõendati muuhulgas joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga ja menetlusaluse isiku enda ütlustega. Auto juhtimist narkojoobes ei ole I. K. seejuures vaidlustanud. Pärast kinnipidamist
31. augustil
32. a tuvastati I. K.-l Wismari haiglas amfetamiinist ja kanepist tingitud narkojoove. Oma seletuses väitis I. K. algul, et tarvitas narkootikume viimati kolm aastat tagasi. Linnakohtu istungil seevastu ei eitanud ta asjaolu, et võis kinnipidamisel olla narkojoobes, kuid narkootilist ainet tarvitas ta eelmisel päeval. Kuna I. K. ei andnud narkootikumide tarvitamise kohta adekvaatseid selgitusi ning tuvastatud narkootiliste ainete manustamise täpset kellaaega ei olnud võimalik määratleda, märgitigi väärteoprotokolli väärteo toimepanemise ajaks rikkumise kindlakstegemise aeg. Väärteoprotokolli märgitud aega ei saa seega pidada eksitavaks ning see ei välista tema süüd narkootilise aine tarvitamises ilma arsti ettekirjutuseta, sh ka vahetult enne protokollis märgitud aega. Kohus soostus samas kohtuvälise menetleja taotlusega lõpetada menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel.
33. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse I. K. kaitsja vandeadvokaat Maimu Schmidt, kes palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja jõustada linnakohtu otsus. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada I. K. kaitseõiguse rikkumise tõttu. Kaitsja märgib, et ringkonnakohtus pidi istung toimuma esmalt
34. veebruaril
35. a. Sellele istungile oli kutsutud ka menetlusaluse isiku valitud lepinguline kaitsja, kes ei olnud advokaat. Kuna esimene istung lükkus edasi, määrati kohtuistungi toimumise uueks ajaks
36. veebruar
37. a. Sellele istungile aga I. K. kaitsjat enam ei kutsutud, mispeale I. K. keeldus istungil osalemisest. Kuigi menetlusalusele isikule määrati kohtu poolt teine, advokaadist kaitsja, leitakse määruskaebuses, et see määramine toimus otsitud põhjustel ning tegelikult jäeti menetlusalune isik lubamatult ilma tema poolt valitud kaitsjast. Sellega rikuti oluliselt menetlusaluse isiku kaitseõigust. Kaebuses väidetakse samuti, et väärteo toimepanemine I. K. poolt on tõendamata. Kaitsja märgib, et kui puudus võimalus kindlaks teha, millal täpselt I. K. narkootikume tarvitas, tulnuks väärteoprotokolli märkida, et I. K. on teinud seda "eelnevalt". Praegu vaadeldavast väärteoprotokollist tuleneb aga, nagu tarvitanuks I. K. narkootikume
38. augustil
39. a kell 04.
40. See on aga ilmselgelt vale. Ka ülekuulamisel ja kohtus antud ütlustes on menetlusalune isik narkootikumide tarvitamist sellel ajal eitanud. Seega pole I. K. väärteoprotokollis märgitud ajal narkootikume tarvitanud. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
41. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada väärteo-menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kolleegium põhjendab seda järgnevalt. 7.1 Väärteomenetluse seadustiku § 20 lg 1 kohaselt võib menetlusalust isikut kaitsta väärteomenetluses kas advokaat või muu isik, kes vastab samas kehtestatud haridusnõuetele. Sama lõige sätestab ühtlasi, et isik, kes ei ole advokaat, saab olla kaitsjaks vaid juhul, kui tal on selleks menetleja luba. Sellise loa andmise, aga ka andmata jätmise korda, samuti seda, kuidas peaks loa andmine või selle andmata jätmine olema vormistatud, menetlusseadus ei reguleeri. Praktikas on aga levinud, et kaitsja lubamine menetlusse leiab aset sellega, et menetleja, olles veendunud kaitsja vastavuses kehtestatud haridusnõuetele, võimaldab kaitsjal kaitseülesannete täitmisele asuda või neid ülesandeid jätkuvalt edasi täita. 7.2 Käesolevas väärteoasjas valis I. K. enda kaitsjaks isiku, kes ei ole advokaat. Kaitsja osales väärteoasja arutamisel esimese astme kohtus, samuti esitas ta ringkonnakohtule apellatsiooni kohta kirjaliku vastulause. Ringkonnakohus saatis samale kaitsjale ka kutse
42. veebruariks
43. a kavandatud kohtuistungile. Sellel kohtuistungil, kus menetlusalune isik ja tema kaitsja ei viibinud, lükkas ringkonnakohus kohtumenetluse poolte põhjendatud taotluste alusel väärteoasja arutamise edasi, määras uueks kohtuistungi toimumise ajaks
44. veebruari
45. a ja otsustas kohtuistungi protokollist nähtuvalt (tl 63) korrata varemsaadetud kutseid. Menetlusaluse isiku kaitsjale kohus aga kutset ei saatnud vaid see saadeti Advokatuuri juhatusele, kes tagas kohtuistungil advokaadist kaitsja osalemise. Ringkonnakohtu
46. veebruari
47. a kohtuistungi protokolli kohaselt (tl 70) ilmus kohtusse määratud kaitsja, kuid ilmumata jäid nii menetlusalune isik kui ka tema mitteadvokaadist kaitsja. Väärteoasja materjalidest nähtub, et ringkonnakohus, kutsudes I. K. valitud lepingulise kaitsja kohtuistungile, võttes asja juurde tema poolt esitatud menetlusdokumente ja käsitades teda ka
48. veebruari
49. a (s.o pärast määratud kaitsja ilmumist protsessi) kohtuistungi protokollis menetlusaluse isiku kaitsjana, lubas I. K. lepingulisel kaitsjal väärteomenetluses osaleda. Andmeid selle kohta, et menetluse mingis etapis oleks ringkonnakohus otsustanud seda kaitsjat edaspidi menetlusse mitte lubada, väärteoasja toimikus ei sisaldu. Ka asjaolu, et menetlusaluse isiku kaitsele asus advokaat, ei anna alust järelduseks, et menetlusaluse isiku valitud lepinguline kaitsja ei või menetluses osaleda. Vastupidi - VTMS § 20 lg 3 kohaselt võib menetlusalusel isikul olla kuni kaks kaitsjat. 7.3 Seega evis ka I. K. lepinguline kaitsja kõiki VTMS §-s 21 sätestatud kaitsja õigusi, sh õigust võtta osa menetlusest, osaleda menetluses koos menetlusaluse isikuga või iseseisvalt, esitada tõendeid ja taotlusi ning vaidlustada kohtu lahendit. Need õigused säilisid tal seni, kuni kohus selgesõnaliselt poleks otsustanud vastupidist. Kaitseõiguse täielikuks tagamiseks tulnuks vastavasisulisest otsustusest teavitada nii menetlusalust isikut kui ka tema poolt valitud kaitsjat. See andnuks menetlusalusele isikule muuhulgas võimaluse endale uue lepingulise kaitsja valimiseks. 7.4 Kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 3-1-1-86-03 (RT III 2003, 25, 252) tehtud otsuses märkinud, et selgitamaks välja, kas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena võib olla vaadeldav kriminaalasja arutamine olukorras, kus valitud kaitsjatest üks kohtuistungilt puudub, on määrav tähtsus küsimusel sellest, kas puuduvat kaitsjat on kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitatud. Sama põhimõte on kolleegiumi hinnangul kohaldatav ka väärteomenetluses. Väärteomenetluse seadustik sätestab üheselt, et kohtumenetluse pooled kutsutakse kohtuistungile VTMS §-de 40 ja 41 kohaselt (VTMS §-d 86, 122, 141 lg 2). Tulenevalt VTMS § 17 lg-st 1 ja §-st 16 on kohtumenetluse poolteks lisaks kohtuvälisele menetlejale samuti menetlusalune isik ja tema kaitsja. Seega peab ka menetlusaluse isiku kaitsja kutsumine kohtusse toimuma VTMS §-de 40 ja 41 kohaselt. Eeltoodust nähtuvalt lasub kohtul kohustus teavitada menetlusaluse isiku kaitsjat kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ja kutsuda ta kohtuistungile kohtukutsega. Väärteomenetluse seadustik ei erista teistest neid juhtumeid, kus menetlusalusel isikul on kaks kaitsjat - kohtuistungi toimumise ajast ja kohast tuleb sellisel juhul teavitada mõlemat kaitsjat. Kui üks kaitsja ei tea kohtuistungi toimumisest, ei saa ta oma kaitsealust kohaselt kaitsta ja menetlusaluse isiku kaitseõigus võib olla seega oluliselt rikutud. Seetõttu märgib kriminaalkolleegium, et väärteoasja arutamine ühe kaitsja puudumisel olukorras, kus seda kaitsjat ei ole ettenähtud korras kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitatud, on vaadeldav väärteo-menetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS §150 lg 2 mõttes, sest selline rikkumine võib kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamatu lahendi.
50. Tühistades ringkonnakohtu määruse väärteomenetlusõiguse ülalmärgitud olulise rikkumise tõttu, ei pea kriminaalkolleegium võimalikuks käsitleda määruskaebuse väiteid selle kohta, et väärteo toimepanemine I. K. poolt on tõendamata.
51. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 194 lg-st 3, 150 lg-st 2 ja § 174 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu määruse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Peeter Vaher