KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-19-06 2. mai 2006 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Harri S

) § 6 lg 2 kohaselt on riigi kehakultuuri- ja sporditöö korraldamine Kultuuriministeeriumi valitsemisalas, Kultuuriministeeriumi ülesanded spordi riiklikul korraldamisel ning edendamisel (

§ 7

) ei kattu spordiorganisatsioonide ülesannetega (

§ 11

). Kaebuse esitaja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et Kultuuriministeerium oleks nimetatud avalik-õiguslike ülesannete täitmise halduslepinguga pannud EVF-ile. Riigikohus on oma

1. juuni
2. a otsuses asjas nr 3-2-1-3-05 määratlenud sportlase ja mistahes spordiorganisatsiooni omavahelisi suhteid tsiviilõiguslikena.
3. Erikaebuses palus K. K. halduskohtu määrus tühistada, sest EVF on avalik-õiguslikke funktsioone teostav eraõiguslik isik ja vaidlus allub halduskohtule.
4. juunil 2001 toimunud EVF-i üldkoosolekul kinnitatud põhikirja kohaselt on EVF vaba algatuse alusel vabatahtliku ühendusena avalikes huvides asutatud ja mittetulundusühinguna tegutsev spordialaliit, mille põhitegevus on suunatud võrkpalli arendamisele Eestis. EVF-i pädevuses on mitmed avalik-õiguslikud funktsioonid nagu üleriigiline tiitlivõistluste korraldamine, võistluse korraldamiseks litsentside väljaandmine, lähetamine maavõistlustele ning rahvusvahelistele tiitli- ja spordivõistlustele, tulumaksusoodustusega stipendiumide määramine ja eraldamine jms.

§ 5

p 3 kohaselt on spordialaliit (-föderatsioon) üht kindlat spordiala viljelevate spordiklubide asutatud vastavasse rahvusvahelisse spordialaliitu kuuluv ning sellest tulenevalt seda spordiala ainuesindav üleriigiline ühendus. Haldusmenetluse delegeerimisega füüsilisele ja juriidilisele isikule kaasneb nende füüsiliste ja juriidiliste isikute muutumine avaliku halduse kandjaks. EVF esineb vastavate ülesannete täitmisel riigi asemel haldusõigussuhte poolena. Halduskohtumenetluses võib vastustajaks olla ka isik, kellele delegeeritud avalike ülesannete teostamise käigus antud haldusakt või toiming piirab isiku õigusi (vt ka HKMS § 7 lg 4). Antud vaidluses ei oma tähendust see, et kaebuse esitaja on MTÜ K Club juhatuse liige, samal ajal kui MTÜ K Club on EVF-i liige. Rannavõrkpalliturniiridel osaledes ei esinda sportlased klubisid, kuhu nad kuuluvad, vaid iseend kui füüsilisest isikust sportlast. 4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. detsembri 2005. a määrusega nr 2-3/1028/05 halduskohtu määruse muutmata ja K. K. erikaebuse rahuldamata, nõustudes esimese astme kohtu seisukohtadega. Ringkonnakohus leidis, et spordivõistluse korraldamine ei ole juba oma olemuselt avalik-õiguslik ülesanne ning seepärast ei saa rääkida ka sellise ülesande üleandmisest eraõiguslikule isikule.

§d 6, 7 ja 9 määratlevad, millises osas on spordi korraldamine ja edendamine riiklik ülesanne. Sama seaduse § 11 p 3 kohaselt on spordivõistluste korraldamine spordiorganisatsioonide ülesanne. Viimati nimetatud sätet ei saa tõlgendada kui avalik-õigusliku ülesande delegeerimist spordiorganisatsioonidele. Tegemist on deklaratiivse sättega, mille kohaselt tegelevad spordivõistluste korraldamisega eraõiguslikud institutsioonid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 5. K. K. erikaebuses palutakse ringkonnakohtu ja halduskohtu määrused tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Erikaebuse esitaja leiab, et vaidlusalune suhe tema ja vastustaja vahel omab subordinatsioonisuhte iseloomu. EVF teostab antud vaidluse kontekstis eraõigusliku isikuna avalik-õiguslikke funktsioone. Halduskoostöö seaduse (HKTS) § 3 lg 1 kohaselt võib haldusülesande täitmiseks volitada ka eraõigusliku isiku, kas seadusega, seaduse alusel antud haldusaktiga või halduslepinguga.

§ 5

p 3 kohaselt on spordialaliit kindlat spordiala viljelevate spordiklubide asutatud rahvusvahelisse alaliitu kuuluv liit ja seda ala ainuesindav üleriigiline ühendus. EVF-i põhikirja kohaselt on EVF asutatud avalikes huvides. Nimetatud põhikiri erineb äriregistrist kättesaadavast põhikirjast, kuna sisaldab muudatusi, mis kinnitati EVF-i

1. juuni
2. a üldkoosolekul. EVF-i tegevus on sarnane tüüpilise halduskandja tegevusega, tema pädevuses on mitmed avalik-õiguslikud funktsioonid. Haldusülesande delegeerimise tulemusena esineb EVF vastavate ülesannete täitmisel riigi asemel haldusõigussuhte poolena, võttes endale õigusi ja kohustusi ning vastutades toimepandud õigusrikkumiste ja tekitatud kahjude eest. Halduskohtumenetluses võib vastustajaks olla ka isik, kellele delegeeritud avalike ülesannete teostamise käigus antud haldusakt või toiming piirab isiku õigusi. Antud vaidluses ei oma tähendust asjaolu, et kaebuse esitaja on MTÜ K Club juhatuse liige ja et MTÜ K Club on omakorda EVF-i liige, kuna vaidlusalustel võistlustel osaledes ei esinda sportlased klubisid, vaid iseend kui füüsilisest isikust sportlast, vaidlusalustel võistlustel osalemiseks ei ole sportlasel vaja kuuluda EVF-i liikmeks olevasse klubisse. Vastustaja pädevuses on anda välja litsentse, võistluste, sh Eesti meistrivõistluste korraldamiseks. Vastustaja keelas võistluste korraldajal kui kolmandal isikul lubada kaebajat Eesti meistrivõistlustel ja teistel Eestis
3. a suvel toimunud võistlustel osaleda. Selline piirangu kehtestamine väljub organisatsioonisiseste regulatsioonide reguleerimisalast. Suhe kaebaja kui sportlase ja vastustaja kui kaebaja õigusi kolmandale isikule antud korralduste läbi piirava organisatsiooni vahel omab subordinatsioonisuhte iseloomu. Ringkonnakohtu väide, et spordivõistluste korraldamine ei ole juba oma olemuselt avalik-õiguslik ülesanne, on ekslik. Eestis toimuvate võistluste (eelkõige Eesti meistrivõistluste) tulemuste alusel otsustatakse, millised sportlased saavad õiguse esindada Eesti Vabariiki rahvusvahelistel tiitlivõistlustel. Vastustajal on ainuõigus otsustada, kes osaleb Eesti meistrivõistlustel. Ekslik ja meelevaldne on ka ringkonnakohtu tõlgendus, mille kohaselt

§ 11p 3 on deklaratiivne säte.

Nimetatud norm annab spordivõistluse korraldamise ja neist osavõtu võimaldamise spordiorganisatsioonide pädevusse, seda sätet tuleb tõlgendada koostoimes

§ 15

lg 3 punktiga 2, mille kohaselt toetatakse üleriigilisi spordiorganisatsioone riigieelarvest. Vastustaja saab Eesti meistri selgitamiseks vahendeid riigieelarvest. Eesti esindatust rahvusvahelistel võistlustel ei saa lugeda sportlase või spordiorganisatsiooni erahuviks.

1. MTÜ Eesti Võrkpalli Föderatsiooni kirjalikus vastuses teatatakse, et K. K-le rannavõrkpalli võistlustel takistuste tegemise kohustus tuli EVF-ile Rahvusvaheliselt Võrkpalliföderatsioonilt (FIVB-lt), kelle liige EVF on. FIVB andis K. K-le ja veel kolmele Eesti võrkpallurile võistluskeelu nii rahvusvahelisel, kontinendi (Euroopa) kui ka rahvuslikul (Eesti) tasandil lõpptähtajaga
2. september 2005 seoses sellega, et nimetatud võrkpallurid osalesid
3. a suvel FIVB poolt aktsepteerimata võistlustel ning jätkasid nendel osalemist vaatamata korduvatele FIVB hoiatustele. EVF-i kirjavahetusest FIVB-ga lähtub et K. K. oli võistluskeelu andmisest teadlik. Eeltoodust tulenevalt jääb EVF-ile arusaamatuks, miks K. K. kaebab EVF-i toimingute peale, kes lihtsalt järgis rahvusvahelise katusorganisatsiooni antud sanktsioone. Samas nõustub EVF täielikult ringkonnakohtu põhjendustega, et käesolev vaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse. Euroopalikus spordisüsteemis (Euroopa Nõukogu Spordiarengu Komitee ja Euroopa Liidu Spordiüksuse erinevad dokumendid) jaguneb spordisüsteem riiklikuks ja mitteriiklikuks teineteisega tihedat koostööd tegevaks osapooleks. Mitteriiklike organisatsioonidena käsitatakse eelkõige vabatahtlikkuse alusel asutatud ja tegutsevaid spordialaliite/föderatsioone. Eesti on oma spordisüsteemi üles ehitanud, järgides euroopalikke üldpõhimõtteid, vastavad regulatsioonid sisalduvad Spordiseaduses. On kahetsusväärne väita, et avalikes huvides (s.t kõiki klubidesse ja võistkondadesse liitunud võrkpallihuvilisi vabatahtlikkuse alusel ühendades ja ühistegevust arendades) tegutsev spordialaliit tegutseb avalik-õiguslikuna, milleks on olemas spordi eest vastutav ministeerium, mis teeb seda koostöös teiste riigiasutuste ja osaliselt ka omavalitsustega. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
5. mai
6. a otsuses asjas nr 3-2-1-3-05 leidnud, et selle otsusega lahendatud vaidluse tekkimise ajal kehtinud Spordiseaduse kohaselt võib sportlane sõlmida spordiorganisatsiooniga lepingu ja et seadus võimaldab eri liiki lepingute sõlmimist, kuid ei reguleeri lepingulisi suhteid lähemalt. Tsiviilkolleegiumi arvates on seaduse eesmärgiks võimaldada sportlase õigustes ja kohustustes kokku leppida mistahes tsiviilõigusliku lepinguga, sh töölepinguga. Käesolev kohtuasi puudutab aga sportlasele võistluskeelu rakendamist spordiorganisatsiooni poolt. EVF-i pädevuses on välja anda litsentse võrkpallivõistluste, sh Eesti meistrivõistluste korraldamiseks. Nende võistluste tulemuste alusel otsustatakse, kes pääseb rahvusvahelistele võistlustele. K. K-d võistlustele ei lubatud. Käesoleval juhul ei olnud K. K ja EVF-i vahel lepingulisi suhteid hoolimata sellest, et K Club, mille juhatuse liige on K. K., on samal ajal ka EVF-i liige. Seetõttu tuleb Riigikohtu halduskolleegiumil analüüsida, milliseid ülesandeid EVF selle vaidlusega seoses täidab, millises õigussuhtes oli K. K. EVF-iga, kas K. K. õigusi on rikutud ning kas see on halduskohtus vaidlustatav.
7. Vaidlusele kohaldatava Spordiseaduse (kuni
8. jaanuarini 2006 kehtinud seaduse) § 5 p 3 kohaselt on spordialaliit (-föderatsioon) üht kindlat spordiala viljelevate spordiklubide asutatud vastavasse rahvusvahelisse spordialaliitu kuuluv ning sellest tulenevalt seda spordiala ainuesindav üleriigiline ühendus. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et EVF on mittetulundusühing, mis juhindub oma tegevuses vastavalt põhikirjale Mittetulundusühingute seadusest. Seega on tegemist eraõigusliku subjektiga.
9. Erinevalt kassaatori seisukohast ei saa Riigikohtu halduskolleegium ka EVF-i seda funktsiooni, mida vaidlus puudutab, vaadelda avalik-õiguslikuna. Kohaldamisele kuuluva

§ 3

kohaselt on spordi korraldamine ja edendamine riigi ja kohaliku omavalitsuse kõrval ka spordiorganisatsioonide ülesanne. Näiteks Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovituses liikmesriikidele täiendatud Euroopa spordiharta kohta (nr R

§ 6

lg-le 2 on Eestis riigi kehakultuuri- ja sporditöö korraldamine Kultuuriministeeriumi valitsemisalas. Kultuuriministeeriumi ülesanded spordi riiklikul korralda ja edendamisel ei kattu spordiorganisatsioonide funktsioonidega. Tegemist ei ole ka ülesannete delegeerimisega spordiorganisatsioonile, mis oleks võimalik nii seadusega, selle alusel antud haldusaktiga kui ka seaduses sätestatud korras sõlmitud halduslepinguga. Üleriigiliste tiitlivõistluste korraldamine ja selleks litsentside väljaandmine, samuti maavõistlustele ning rahvusvahelistele tiitlivõistlustele lähetamine ei ole oma olemuselt riiklikud ülesanded hoolimata sellest, et riik võib sellist tegevust tunnustada ja finantseerida. Ka varem kehtinud

§ 11

p 3 järgi oli spordivõistluste korraldamine spordiorganisatsioonide (eraõiguslike institutsioonide) ülesanne. Tulenevalt eeltoodud põhjendustest ei ole tegemist võistlustel osalemise sellise õigusega, mille kaitsmine oleks halduskohtu pädevuses. 10. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et K. K-le võistlustel osalemise keeld tuleneb Rahvusvaheliselt Võrkpalliföderatsioonilt FIVB-lt. Võistluskeelu kehtestamise ajal kehtinud

§ 20

lg 3 alusel kohustub Eesti sportlasi rahvusvahelistest spordivõistlustest osa võtma lähetav spordiorganisatsioon järgima rahvusvahelise spordiorganisatsiooni kehtestatud korda. Vastavalt EVF-i põhikirja punktile 3 juhindub EVF oma tegevuses muuhulgas Rahvusvahelise Võrkpalliföderatsiooni poolt kehtestatud aktidest ja suunistest. Riigikohtu halduskolleegiumil ei ole teada, kas K. K on vaidlustanud rahvusvaheliselt kehtestatud võistluskeeldu. 11. Lähtuvalt eelnevast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et K. K. kaebus tuleb jätta rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohtu 2. detsembri 2005. a määrus jääb jõusse ja muutmata ning kautsjon tuleb arvata riigituludesse. Tõnu Anton, Julia Laffranque, Harri Salmann