← Eesti

3-1-1-5-06

Obsah (6)§ 141§ 139§ 101§ 1773§ 41§ 101p

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-5-06 Otsuse kuupäev 4. mai 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi G. S.

§ 141lg 2 p-de 1, 2 ja 4; § 101 p-de 1 ja 7 järgi ja G.

Š. süüdistuses

§ 139

lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3, 4 ja 41 ning § 101 p-de 1 ja 7 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu

  1. oktoobri
  2. a kohtuotsus nr 2-1-52/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik G. S. kaitsja vandeadvokaat Toomas Alpi ja G. Š. kaitsja vandeadvokaat Margo Normanni kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
  3. märts
  4. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
  5. Tühistada Lääne-Viru Maakohtu
  6. detsembri
  7. a ja Viru Ringkonnakohtu
  8. oktoobri
  9. a otsused osaliselt, s.o: 1.1 G. Š. ja G. S. süüditunnistamises ja karistamises

§ 101p-de 1 ja 7 järgi; 1.2 G. S-le Kar

S § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 järgi liitkaristuste mõistmise, ärakantud karistuse osa ja karistuse kandmise aja alguse määramise osas; 1.3 G. Š-le KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmise osas;

  1. Saata kriminaalasi Lääne-Viru Maakohtu
  2. detsembri
  3. a ja Viru Ringkonnakohtu
  4. oktoobri
  5. a otsuste tühistatud osas uueks arutamiseks Viru Maakohtule.
  6. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  7. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
  8. Tühistada Lääne-Viru Maakohtu
  9. jaanuari
  10. a määrus, millega KrMS § 413 alusel liideti G. S-le erinevate kohtuotsustega mõistetud karistused. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Lääne-Viru Maakohtu
  12. detsembri
  13. a otsusega tunnistati G. S.

§ 141lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi süüdi selles, et 2.

juunil 1999. a tungis ta koos teiste isikutega X linnas A.-B. B. elamusse, kus tervisele ohtlikku vägivalda kasutades tekitati A.-B. B.-le rasked kehavigastused ja rööviti temalt raha ning pudel vahuveini. G. S. karistati selle kuriteo eest vangistusega kuueks aastaks.

§ 101p-de 1 ja 7 järgi tunnistati G.

S. süüdi selles, et ta

  1. juunil
  2. a tungis koos teiste isikutega M. M. elamusse, kus pekstes M. M.-i raha saamise eesmärgil käte ja jalgadega pähe ja rindkere piirkonda, põhjustades nõnda eriti piinaval ja julmal viisil tema surma. Selle kuriteo eest karistati G. S-st vangistusega kümneks aastaks. KarS § 64 lg 1 kohaselt mõisteti talle liitkaristuseks vangistus kümneks aastaks ja KarS § 65 lg 1 järgi lõplikuks liitkaristuseks samuti vangistus kümneks aastaks. Karistuse kandmise aja hulka arvati ärakantud karistus alates
  3. juulist
  4. a kuni
  5. detsembrini
  6. a
  7. Sama kohtuotsusega tunnistati G. Š.

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdi selles, et ta 18.

novembril 1998. a varastas koos G. S. ja A. K-ga X vallas X külas asuvast X tapamajast liha. G. Š. karistati selle kuriteo eest vangistusega üheks aastaks ja kuueks kuuks.

§ 141lg 2 p-de 1, 2, 3, 4 ja 41 järgi tunnistati G.

Š. süüdi koos A. K. ja G. S-g V. N.-i röövimises tema elukohas

  1. novembril
  2. a, E. S.-ilt erinevate asjade röövimises tema elukohas
  3. juulil
  4. a ning koos teiste isikutega A.B. B.-lt sularaha ja vahuveini röövimises tema elukohas
  5. juunil
  6. a. Nende kuritegude eest karistati G. Š. vangistusega seitsmeks aastaks. Veel tunnistati G. Š. süüdi

§ 101p-de 1 ja 7 järgi selles, et ta koos teiste isikutega 3.

juunil

  1. a tappis raha saamise eesmärgil eriti piinaval ja julmal viisil pekstes M. M.-i. Selle kuriteo eest mõisteti talle karistuseks vangistus üheteistkümneks aastaks. KarS § 64 lg 1 kohaselt mõisteti G. Š-le liitkaristuseks vangistus kolmeteistkümneks aastaks, millest KarS § 68 lg 1 alusel arvati kantuks eelvangistuses viibitud aeg. Lääne-Viru Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsusega tunnistati süüdi veel A. K., kuid tema osas kassatsioonimenetlust ei toimu.
  4. Samas kriminaalasjas oli koos teiste isikutega
  5. augustil
  6. aastal kohtu alla antud ka R. M. Kui aga kohus püüdis R. M-le Murru vanglasse edastada süüdistuskokkuvõtet, siis osutus see võimatuks põhjusel, et R. M. oli justiitsministri
  7. novembri
  8. a käskkirja nr 337 alusel antud välja Läti Vabariigile vastavalt Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi vahel sõlmitud õigusabi ja õigussuhete lepingu art-le
  9. Pärast seda pöördus kriminaalasja menetlev kohtunik
  10. aprillil
  11. a Riigiprokuratuuri poole taotlusega valmistada ette R. M. väljaandmise taotlus (6.kd, lk 55). Riigiprokuratuuri vastuses (6.kd, lk 55) teatati kohtunikule, et ei ülalnimetatud kolme riigi vahelise õigusabi lepingust ega ka mitte Läti Vabariigi põhiseadusest lähtuvalt ei ole Läti Vabariigi kodaniku R. M. väljaandmine Eesti Vabariigile võimalik. Sellest lähtuvalt eraldas kohtunik
  12. juunil
  13. a KrMK § 216 alusel kriminaalasjast materjalid R. M. suhtes ja otsustas saata need Läti Vabariigi pädevale asutusele kriminaalmenetluse jätkamiseks.
  14. Lääne-Viru Maakohtu
  15. detsembri
  16. a otsuses on M. M.-i tapmine süüdistatavate poolt loetud tõendatuks G. S. ja G. Š. kohtueelses menetluses antud ütlustega, millest nad aga kohtumenetluses loobusid. Maakohtu otsuses on samuti märgitud, et "käesolevas kriminaalasjas ei saa tõendina kasutada R. M. ütlusi, kuid kohus ei saa eirata kriminaaltoimiku materjalidest lähtuvat teadmist nende ütluste olemasolust ja tähelepanuta jätta nende ütluste olulisust kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus. Seda enam et just need ütlused koos hilisemate G. Š. ja G. S. ütlustega olid ajendiks mitmete kriminaalasja oluliste menetlusdokumentide (Riigikohtu 27.03.
  17. a otsus nr 3-1-2-1-02, Riigiprokuratuuri 21.06.
  18. a määrus kriminaalasja osalise lõpetamise kohta) koostamisel ja leiavad nendes ka kajastamist." Nii R. M. kui ka G. S. ja G. Š. poolt kohtueelsel uurimisel M. M.-i tapmise kohta antud ütluste usaldusväärsust tõstab kohtu arvates ka asjaolu, et neid ütlusi anti hoopis teise kriminaalasja uurimise raames ja ajal, mil M. M.-i tapmise eest kandsid karistust vennad X.
  19. Lääne-Viru Maakohtu
  20. jaanuari
  21. a määrusega moodustati KrMS § 413 alusel G. S. Lääne-Viru Maakohtu
  22. mai
  23. a, Tallinna Linnakohtu
  24. märtsi
  25. a ja Harju Maakohtu
  26. septembri
  27. a kohtuotsustega mõistetud karistustest seisuga
  28. detsember
  29. a kohtuotsuste kogumi järgi liitkaristus 10 aastat vangistust, millest arvati maha ärakantud karistus alates
  30. juulist
  31. a kuni
  32. detsember
  33. a , s.o 5 aastat 4 kuud ja 18 päeva vangistust. Kandmisele kuuluvaks karistuseks määras kohus 4 aastat 7 kuud ja 12 päeva vangistust karistuse kandmise aja algusega
  34. detsember
  35. a.
  36. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid G. Š. kaitsja vandeadvokaat Margo Normann ja G. S. kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp. G. Š. kaitsja taotles oma kaitsealuse õigeksmõistmist A.-B. B., E. S. ja V. N. röövimises ning M. M. tapmises kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise, kohtuotsuse sisalduvate kohtu järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavuse ning kriminaalmenetluseõiguse olulise rikkumise tõttu. G. S. kaitsja taotles oma kaitsealuse õigeksmõistmist talle

§ 141lg 2 p-de 1, 2 ja 4 ning § 101 p-de 1 ja 7 järgi esitatud süüdistuses.

Kaitsja leidis, et pole tõendatud G. S. osalemine M. M. tapmises ega A.-B. B. röövimises.

  1. Viru Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja piisavalt põhistatud. KrMS § 342 lg 3 p-st 1 lähtuvalt jättis ringkonnakohus esimese astme kohtu põhjendused kordamata. Ringkonnakohtu otsuses on märgitud, et M. M.-i tapmises on G. S. ja G. Š. süü tõendatud eksperdi arvamusega, D. Ž., G. S. ja G. Š. kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, samuti G. S. ütluste ja sündmuskoha olustiku seostamise protokolliga. Ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks võtta tõendina kriminaalasja juurde R. M. kirja, milles viimatinimetatu on loobunud enda varasematest G. S.ja G. Š. M. M.-i tapmises süüstavatest ütlustest. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et kuna maakohus otsustas mitte kasutada tõenditena R. M. ütlusi, siis puudub alus lugeda tõendiks ka R. M. kirja. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
  4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid G. Š. kaitsja vandeadvokaat M. Normann ja G. S. kaitsja vandeadvokaat T. Alp. 8.
  5. G. Š. kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kõik apellatsioonis toodud viited menetlusnormide rikkumisele. Kaitsja hinnangul on G. Š. süüditunnistamisel rikutud süütuse presumptsiooni ja kaitseõigust, sest ebaseaduslikult arutati kriminaalasja ühe kaassüüdistatava - R. M. osavõtuta. Kaitsja arvates puudusid alused R. M. osas materjalide kriminaalasjast eraldamiseks. Maakohus, olles küll märkinud, et R. M. ütlusi ei saa tõendina kasutada, on sellegipoolest kohtuotsuse neile rajanud. Kaitsja märgib veel, et ei maa- ega ringkonnakohus pööranud mingit tähelepanu asjaolule, et tunnistajate A. K. ja E. T. väitel saadi neilt ütlusi peksmise ja piinamise tulemusena. M. Normann leiab, et käesolevas kriminaalasjas pole maakohus usaldusväärselt tuvastanud ka G. S., G. Š. ja R. M. kokkulepet ega ühist tegutsemist M. M. suhtes vägivalla tarvitamisel. Kohtud ei näita, milliste tõenditega on tuvastatud, et G. Š. pidas võimalikuks M. M.-i surma saabumist ja möönis seda. Kaitsja asub seisukohale, et ka G. Š. röövimises süüditunnistamine on kriminaalasja menetlemise käigus jäänud usaldusväärselt tõendamata. 8.
  6. Vandeadvokaat T. Alp taotleb G. S. õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et kriminaalasja menetlemisel on rikutud KrMK § 50 lg-test 1 ja 2 tulenevat kriminaalasja arutamise vahendituse põhimõtet, samuti põhimõtet, mille kohaselt pole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kuigi R. M. ütlusi ja tema kirjutatud avaldust ei saanud maakohtu seisukohale vastavalt tõendina kasutada, on maakohus oma süüdimõistva otsuse rajanud just neile. Kaitsja märgib ka, et erinevalt maakohtu väitest, pole G. S. end kunagi M. M.-i tapmises süüdi tunnistanud. Kaitsja hinnangul kohaldatakse käesolevas kriminaalasjas meelevaldselt ja ebaõigesti teovalitsemise teooriat. Tähelepanuta jäetakse seegi, et isegi teovalitsemise teooria rakendamisel tuleb lahendada täideviija ekstsessi küsimus. Kaitsja leiab, et G. S. poolt A.-B. B. röövimise toimepanemises osalemine on täielikult tõendamata. 8.
  7. Viru ringkonnaprokurör Ave Arnimi kassatsioonivastuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse muutmata- ja kassatsioonide rahuldamata jätmist. Prokurör ei nõustu G. Š. kaitsja väidetega, nagu tugineks G. Š. röövimistes süüditunnistamine üksnes E. T. ja A. K. peksmise ja piinamise tulemusel saadud ütlustele. Prokuröri hinnangul on G. Š. süü tõendatud nii tema enda, kannatanute kui ka tunnistajate ütlustega kogumis. G. S. kaitsja kassatsiooni osas ei nõustu prokurör väidetega nagu oleks G. S. osalemine A.-B. B. röövimises tõendamata. Prokurör peab eksitavaks G. S. kaitsja seisukohta kriminaalkoodeksi kontekstis teovalitsemise teooria rakendamise meelevaldsuse kohta ja selgitab, et kohtualuste käitumise objektiivsest pildist nähtuvalt tegutsesid nad M. M.-i tapmisel kaastäideviijatena. Prokurör ei nõustu kaitsjate etteheidetega, et maakohus poleks tohtinud käesolevat kriminaalasja ilma R. M. osavõtuta arutada, sest R. M. viibis Läti Vabariigis ja tema väljaandmine Eestile oli Eesti, Leedu ja Läti vahelise õigusabilepingu kohaselt välistatud. Ka R. M. Euroopa vahistusmääruse alusel Eestile loovutamine oli kriminaalasja maakohtus arutamise ajal võimatu, sest selleks ajaks ei olnud veel jõustunud Läti Vabariigi põhiseaduse muudatused, mis võimaldasid oma kodanikku loovutada. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  8. Käesoleva kriminaalasja raames menetletakse
  9. juunil
  10. a asetleidnud M. M.-i tapmisega seonduvaid asjaolusid teistkordselt pärast seda, kui Riigikohus oli riigiprokuröri teistmisavalduse alusel kohtuotsusega nr 3-1-2-1-02 (RT III 2002, 22, 252) tühistanud Järva Maakohtu
  11. mai
  12. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  13. septembri
  14. a otsused D. Ž., V. Ž. ja I. Ž. süüditunnistamises

§ 101p-de 1 ja 7 järgi.

Riigiprokuröri teistmisavalduses loeti teistmisaluseks seda, et Keskkriminaalpolitsei menetluses oleva kriminaalasja uurimisel on välja selgitatud, et tegelikult tapsid M. M.i hoopis R. M., G. Š. ja G. S. Need isikud on kirjeldanud asjaolusid, mida ei võinud teada kuriteosse mittepuutuvad isikud ja nende antud ütlused on detailsemad ning täpsemad kui D. Ž., V. Ž. ja I. Ž. ütlused. Prokurör märkis, et vendade X süü puudumisele M. M.-i tapmises viitab peale eeltoodu ka nende alibit kinnitanud tunnistajate eeluurimisel ja kohtus antud ütlused, mida varem ei peetud usaldusväärseteks. Sellest lähtuvalt taotles prokurör vendasid X süüdimõistvate kohtuotsuste tühistamist ja nende õigeksmõistmist ja kriminaalasjas menetluse uuendamist. Riigikohus rahuldas teistmisavalduse osaliselt: tühistas kohtuotsused ja vabastas vennad X kinnipidamisasutusest ilma neid õigeks mõistmata ja saatis kriminaalasja Järva Maakohtule uueks arutamiseks alates süüdistatavate kohtu alla andmise staadiumist. 10. Järva Maakohtu 23. mai 2002. a määrusega saadeti kriminaalasi täiendavaks eeluurimiseks. Riigiprokuratuuri 21. juuni 2002. a määrusega lõpetati kriminaalasja menetlus M. M.-i tapmises osaliselt - s.o D. Ž., V. Ž. ja I. Ž. süüdistuses

§ 101

pde 1 ja 7 järgi ning kriminaalasi saadeti Keskkriminaalpolitseile täiendavaks kohtueelseks uurimiseks. Kohtueelse uurimise raames on

  1. juunil
  2. a M. M.-i talus asetleidnud sündmustes osalemise kohta ütlusi andnud nii R. M., G. Š. kui ka G. S., kuid keegi neist otseselt tapmise toimepanemist tunnistanud ei ole.
  3. Lääne-Viru Maakohtu istungil loobusid G. S. ja G. Š. kohtueelses menetluses antud ütlustest. G. S. väitis kohtus, et eeluurimisel ei saanud ta aru, millistele ütlustele alla kirjutab. G. Š. aga väitis, et ta andis kohtueelsel uurimisel ütlusi "Läti poisilt kuuldu põhjal", et politseinikud peksid teda ja käskisid kuhugi alla kirjutada. Selle kuriteo kohtuliku uurimise tulemina on kohus märkinud, et "R. M. eemalviibimise ja kohtualuste ütluste vastuolulisuse tõttu on nende tegevusele õigusliku hinnangu andmine keeruline. Mõlemad kohtualused on küll tunnistanud oma kohalolekut, kuid eitavad vägivalla tarvitamist M. M.-i suhtes." Ilmselt just tõendamisraskusi tunnistades ongi maakohtu otsuses märgitud, et "käesolevas kriminaalasjas ei saa tõendina kasutada R. M. ütlusi, kuid kohus ei saa eirata kriminaaltoimiku materjalidest lähtuvat teadmist nende ütluste olemasolust ja tähelepanuta jätta nende ütluste olulisust kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus. Seda enam et just need ütlused koos hilisemate G. Š. ja G. S. ütlustega olid ajendiks mitmete kriminaalasja oluliste menetlusdokumentide (Riigikohtu 27.03.
  4. a otsus nr 3-1-2-1-02, Riigiprokuratuuri 21.06.
  5. a määrus kriminaalasja osalise lõpetamise kohta) koostamisel ja leiavad nendes ka kajastamist." Sellise vastuolulise väite esitamise järgselt on kohtuotsuses märgitud, et nii R. M. kui ka G. S. ja G. Š. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste usaldusväärsust tõstab see, et neid ütlusi anti hoopis teise kriminaalasja uurimise raames ja ajal, mil M. M.-i tapmise eest kandsid karistust vennad X. Eelkirjeldatu analüüsi pinnalt nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatorite arvamusega, et tegelikult on maakohus G. S. ja G. Š. süüditunnistamisel tuginenud ka R. M. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele - seega isiku ütlustele, keda selle kriminaalasja raames ei ole alust lugeda ei menetlusosaliseks ega ka tunnistajaks. Selliselt toimides on maakohus rikkunud KrMK §-s 206 sätestatud kohtuliku uurimise vahendituse põhimõtet, mida tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 (KrMS § 339 lg 2) mõttes. Kuna Viru Ringkonnakohtu
  6. oktoobri
  7. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja maakohtu põhistused kordamata, kandus kõnealune kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine edasi ka ringkonnakohtu otsusesse, sest R. M. ei kuulatud üle ka ringkonnakohtus.
  8. Riigikohtule esitatud kassatsioonivastuses osutatakse varasematele objektiivsetele menetlustakistustele R. M. toimetamiseks Eestisse. Kuid kassatsioonivastuses viidatakse tegelikult ka asjaolule, et tänaseks on need menetlustakistused lakanud olemast, sest R. M. toimetamiseks Eestisse saaks kasutada KrMS XIX peatüki
  9. jaos sätestatud meetmeid. Euroopa Liidu Nõukogu raamotsusega vastuvõetud Euroopa vahistusmääruse alusel kujundatud isiku loovutamise instituut prevaleerib Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi vahelise õigusabi ja õigussuhete lepingu ees ning kohustab Läti Vabariiki ka oma kodanikke kriminaalmenetluse läbiviimiseks Eestile loovutama. Seega on käesoleval ajal võimalik taotleda R. M. loovutamist ja tema ning G. S. ja G. Š. üle ühist kohtupidamist Eestis.
  10. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub maakohtu ja ringkonnakohtu järeldustega G. S. ja G. Š. süüditunnistamises röövimiste episoodides ning märgib, et kaitsjate kassatsioonides ei sisaldu ühtki nimetatud seisukohti kummutavat õiguslikku põhjendust.
  11. Samas aga ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium G. S. kaitsja väitega, teovalitsemise teooria kohaldamatuse kohta kriminaalkoodeksi kehtivusajal toimepandud kuriteo analüüsimisel. Teovalitsemise teooria kohaselt loetakse täideviijaks isikut, kes ise kõik koosseisuasjaolud realiseerib (üksiktäideviimine), saavutab teo toimepanemise teise isiku poolt, kasutades ära oma ülekaalukat teadmist või võimu (vahendlik täideviimine) või kes paneb teo toime ühiselt ja kooskõlastatult teise isikuga (kaastäideviimine). Eelnimetatud kaastäideviimise kontseptsioon on mõnevõrra laiem formaal-objektiivsest kaastäideviimise teooriast, mida kriminaalkoodeksi kehtivusajal algselt rakendati, sest erinevalt formaal-objektiivsest teooriast ei pruugi teovalitsemise teooria kohaselt kaastäideviija tingimata ise koosseisuasjaolusid realiseerida. Sellegipoolest ei anna muutus õigusdogmaatikas alust väitele, et selle rakendamine isiku toimepandud teo hindamisel oleks meelevaldne või raskendava karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise keeldu rikkuv. Teovalitsemise teooria ei seondu immanentselt üksnes praegu kehtiva karistusõiguse aluseks oleva dogmaatikaga, vaid nimetatud dogmaatiline lähenemine võeti Eesti karistusõigusteoorias ja -praktikas omaks juba varem (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-23-01 ( RT III 2001, 8, 91) p-d 6-
  13. Kuna G. S. ja G. Š. süüditunnistamine

§ 101

p-de 1 ja 7 järgi tuleb tühistada, tuleb tühistada ka kohtualustele mõistetud liitkaristused. Tingituna sellest tuleb tühistada ka Lääne-Viru Maakohtu

  1. jaanuari
  2. a määrus, millega liideti
  3. detsembri
  4. a kohtuotsusega G. S-le mõistetud karistusega Lääne-Viru Maakohtu
  5. mai
  6. a, Tallinna Linnakohtu
  7. märtsi
  8. a ja Harju Maakohtu
  9. septembri
  10. a kohtuotsustega mõistetud karistused. See omakorda tingib G. S. suhtes kohtuotsuste tühistamise ka ärakantud karistuse osa ja karistuse kandmise aja alguse osas. 15.1 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Lääne-Viru Maakohtu
  11. mai
  12. a kohtuotsusega (kd 6 tl 68-86) mõisteti G. S. lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 8 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust, millest seisuga
  13. mai
  14. a jäi kanda 6 aastat 8 kuud ja 19 päeva. Tallinna Linnakohtu
  15. märtsi
  16. a kohtuotsusega (kd 6 tl 284)

§ 1773

järgi mõistetud 6 kuule vabadusekaotusele liitis kohus

§ 41alusel täielikult eelmise, Lääne-Viru Maakohtu 11.

mai

  1. a otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa ja mõistis G. S-le lõplikuks karistuseks 6 aastat 4 kuud ja 18 päeva arvates karistuse kandmise aja alguseks
  2. märtsi
  3. a. Harju Maakohtu 29 septembri
  4. a kohtuotsustega (kd 6 tl 286) tunnistati G. S. süüdi ja teda karistati KarS § 331 järgi 6 kuu vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus seda karistust eelmise Tallinna Linnakohtu
  5. märtsi
  6. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aasta 10 kuu ja 1 päeva võrra ning mõistis liitkaristuseks G. S-le 4 aastat 4 kuud ja 1 päeva vangitust lugedes karistuse alguseks
  7. septembri
  8. a. 15.
  9. Sõltuvalt kriminaalasja arutamise tulemustest tuleb Viru Maakohtul mõista süüdistatavatele ka uued liitkaristused. Seejuures on vajalik silmas pidada, et käesolevas asjas G. S-le mõistetud karistustele tuleb KarS § 65 lg-te 1 ja 2 kohaselt liita üksnes eelmise, s. o Harju Maakohtu
  10. septembri
  11. a kohtuotsusega mõistetud karistus, sest selle kohtuotsusega mõistetud karistusega on juba hõlmatud varasemate (Lääne-Viru Maakohtu
  12. mai
  13. a ja Tallinna Linnakohtu
  14. märtsi
  15. a) kohtuotsustega mõistetud karistused.
  16. Lähtudes eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 339 lg-st 2 tühistab Riigikohus Lääne-Viru Maakohtu
  17. detsembri
  18. a ja Viru Ringkonnakohtu
  19. oktoobri
  20. a otsused G. Š. ja G. S. süüditunnistamises ja karistamises

§ 101p-de 1 ja 7 järgi Samuti G. S-le Kar

S § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 järgi liitkaristuste mõistmise, ärakantud karistuse osa ja karistuse kandmise aja alguse määramise osas ning G. Š-le KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmise osas. Tühistatud osas saadab Riigikohus kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.