3-1-1-24-06

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-24-06 Otsuse kuupäev 5. mail 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Kriminaalasi M. H. süüdistuses KarS § 356 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 22. detsembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-270/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. H. kaitsja vandeadvokaat Rando Antsmäe, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 12. aprill 2006. a, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Tühistada Lääne-Viru Maakohtu 22. septembri 2005. a otsus ja Viru Ringkonnakohtu 22. detsembri 2005. a otsus M. H. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 356 lg 1 järgi. 2. Kriminaalasi saata Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 3. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Lääne-Viru Maakohtu 22. septembri 2005. a otsusega tunnistati M. H. süüdi KarS § 356 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks kümme kuud vangistust. Karistus jäeti tingimuslikult täitmisele pööramata kolmeaastase katseajaga. Tsiviilhagi katteks mõisteti kohtualuselt välja 47 525.- krooni. Kohtuotsuse kohaselt pani M. H. talle kuuluval maaüksusel ajavahemikus september-oktoober 2002. a vahendliku täideviimise vormis toime ebaseadusliku metsaraie. Metsateatise kohaselt oli tal luba raiuda metsa 50 tm ulatuses. Määrates, kus ja kuidas raiet teostada, andis M. H. loa lisaks lubatule raiuda metsa määratlemata koguses. Metsa raie-eelne täius oli 1,0 ning seda oli harvendusraiega lubatud viia täiuseni 0,65, kuid tegelikkuses oli raiejärgseks täiuseks 0,34 - arvestuste kohaselt raiuti lubatust rohkem 65,4 tm kasvavat metsa. Sel viisil raiuti mets hõredamaks õigusaktidega kehtestatud rinnaspindala ja täiuse alammäärast ning tekitati keskkonnale oluline kahju. Kohus tuvastas, et raiet teostati metsaeraldusel M. H. teadmisel ja heakskiidul. M. H. selgituste kohaselt otsis ta ajalehekuulutuse kaudu firma, kes teostaks metsateatise alusel metsas raietöid, täpsemalt piirisihiraiet. Ta edastas firmale metsateatise, millest tehti koopia. Vastavalt kokkuleppele võis firma raieloaga lubatud ulatuses (50

1. tm)puud endale võtta, temale pidi toodama kaks koormat küttepuid (enda sõnade kohaselt sai ta sel viisil umbes 90 tm-i küttepuid). Koguseid ta täpselt ei määratlenud, sest metsatöölised kui professionaalid pidid oskama lugeda metsateatist. Täiendavalt lubas ta firmal võtta metsast rämpspuitu ja langetada puid, kui see oli vajalik piirisihi raie teostamiseks (nt väljaveotee). Kohus leidis, et sellisel viisil andis M. H. tööde teostajale korralduse raiuda metsa määratlemata koguses, mille tulemusel ületati lubatud raiemahtu. Seega pidas kohtualune algusest peale võimalikuks, et teostatud raie oli ebaseaduslik ja looduskeskkonnale tekitatakse kahju. Kohus märkis, et metsale kui eraomandile on kehtestatud teatud piirangud ja neist kinnipidamine oli kohustuslik ka M. H.-le. Kohus ei soostunud kaitsja väitega, et M. H. ei olnud ebaseadusliku metsaraie täideviija. Nimelt saab täideviijaks olla ka isik, kes paneb teo toime teisi isikuid ära kasutades. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale, märkis kohus, et kui vahetu täideviija isik pole tuvastatud, tuleb kindlaks teha tegu kriminaalõiguslikus mõttes, pärast mida saab otsustada teo toimepanemisvormi üle. Kohus osutas, et M. H. ei ole andnud metsatöid reaalselt läbi viinud isikute andmeid. Soostudes, et tõendamiskohustust ei saa asetada M. H.-le, märkis kohus, et raiet teostanud isikute andmete mitteütlemisega on kohtualune ise võtnud võimaluse kontrollida kõiki kriminaalasjas tähtsust omavaid asjaolusid. Vaatamata asjaolule, et vahetuid täideviijaid ei suudetud tuvastada, leidis kohus, et M. H. ütlustega on tõendatud, et ta pani ebaseadusliku metsaraie toime vahendlikult, s.o teisi isikuid ära kasutades. Kohus märkis veel, et nimetatud isikute vastutus võib olla välistatud erinevatel põhjustel. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et M. H. tuleb süüdi tunnistada KarS § 356 lg 1 järgi. Tuvastamist leidis raie ebaseaduslikkus ja keskkonnale põhjustatud oluline kahju, ning kohus märkis, et subjektiivsest küljest piisab koosseisu realiseerimiseks kaudsest tahtlusest. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. H. kaitsja Andrus Varki, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja kohtualune õigeks mõista. 3. Viru Ringkonnakohtu 22. detsembri 2005. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohus soostus maakohtu järeldusega, et M. H. pani talle süüksarvatud teo toime vahendliku täideviimise vormis, lisades sellele enda seisukoha järgmises sõnastuses: "Vastavalt KrMS § 7 lg 2 sättele ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud tõendama oma süütust. Teiselt poolt, seadusandja mõttes, tähendab see, et kellelgi ei ole õigust takistada tõe tuvastamist. Vastavalt KarS § 12 lg 2 sättele süüteokoosseisu objektiivseks tunnuseks võib samuti olla tegevusetus. Ja kui M. H., nagu on leidnud kohus, ise, oma passiivse tegevusetusega /ei ole andnud metsalõikust reaalselt läbiviinud isikute andmeid/ takistas tõe tuvastamist, siis tema käitumises on olemas KarS § 356 lg-s 1 ette nähtud objektiivne tunnus. Arvestades ülaltoodut ja neid tõendeid, mis on põhjalikult kontrollitud ja tuvastatud maakohtu istungil, leiab ringkonnakohus, et kuriteo objektiivsete tunnuste kaudu on tõendatud ka M. H. tegevuses subjektiivne tunnus - tahtlus". Vastates apellandi argumendile täideviimise ja osavõtu kohustusliku piiritlemise kohta, märkis kohus, et kuna käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et kuriteo oleks toime pannud veel teised isikud peale M. H., pole mõtet hakata hindama nende tegevust. Ka muus osas soostus ringkonnakohus täiel määral maakohtu järeldustega. MENETLUS RIIGIKOHTUS 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. H. kaitsja vandeadvokaat R. Antsmäe, kes palub maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning M. H. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 4.1 Kassaatori arvates on lubamatult M. H. kahjuks tõlgendatud asjaolu, et ta ei ole osanud nimetada isikuid, kes tegelikkuses raietöid teostasid. Süüteo tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tõendamine on riigi kohustus ning kriminaalmenetluses lasub see süüdistusfunktsiooni kandjal. Kohtualune ei ole kuidagi takistanud raietöid teostanud isikute leidmist, nt telefonikõnede eristuse kaudu. Eeluurimise puudulikkust ei saa aga panna M. H. süüks. Tuvastamist on leidnud, et piirisihi lõikamine ja üleraie on teostatud üheaegselt. Tuvastatud ei ole aga, kas seda on teostanud üks ja seesama ettevõte. Kuna ei ole selge, kes teostas üleraiet, ei ole välistatud ka kohtualusele kuuluva metsa vargus. Seadusest tulenevalt peab eeluurimise läbi viima igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, selgitades mh välja ka isikut õigustavad asjaolud. Käesoleval juhul on menetlus algusest peale olnud tendentslik, kus M. H. on seatud olukorda, kus ta peab ise tõendama enda süütust. 4.2 Seetõttu on alusetu ka kohtute järeldus, et M. H. käitumises on tuvastatud süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Kohtualusel puudus tahtlus raiuda metsa lubatust suuremal määral ning vastupidine ei ole millegagi tõendatud. Tema lubas tellimuse saanud ettevõttel raiuda 50 tm puitu, soovides endale kaks koormat küttepuid. Seega ei ole M. H. teostanud vahendlikult puude ebaseaduslikku raiet. M. H. ei ole kordagi öelnud, et ta lubas ettevõttel raiuda rohkem puid kui metsateatisel märgitud. Olles metsatöödes ebapädev, tellis ta selle professionaalselt ettevõtjalt. M. H. ei saa olla süüdi selles, et tema teadmatust ära kasutades teostati raiet lubatust suuremal määral. Kohtualune on ekslikult väitnud, et talle toodi 90 tm küttepuid - tegelikkuses oli seda ca 13 tm-t, mis taaskord kinnitab tema ebakompetentsust metsanduses. 5. Kassatsioonile esitatud vastuses leiab ringkonnaprokurör Marge Voogma, et maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Prokuröri hinnangul ei ole kohtud eksinud materiaal- ja menetlusõiguse kohaldamisel. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kassatsiooni ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada materiaal- ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. I 7. Esmalt peatub Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtute seisukohal, et M. H. pani ebaseadusliku metsaraie toime vahendliku täideviijana. Selles osas märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Süüteo inkrimineerimisel tuleb kohustuslikus korras tuvastada, millises toimepanemisvormis isik teo toime pani - kas täideviija või osavõtjana (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-3-9-00 - RT III 2000, 20, 220). Sõltuvalt etteheidetavast toimepanemisvormist tuleb süüteo inkrimineerimisel juhinduda konkreetsele õiguslikule figuurile teoorias ja kohtupraktikas esitatavatest nõuetest. Käesolevas kriminaalasjas on kohtud leidnud, et teo (ebaseadusliku metsaraie) pani M. H. toime vahendliku täideviijana. Enamasti tähendab vahendlik täideviimine seda, et teo tegelik toimepanija (vahend) ei pane õiguslikus mõttes toime süütegu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-01 - RT III 2001, 25, 268). Sellisel juhul esineb teo toimepanija ja tagaseisja vahel nn ärakasutamissuhe, mis seisneb teo ülekaaluga valitsemises. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt saab see toimuda kolmes vormis - valitsemine ülekaaluka teadmise, tahte või võimuaparaadi abil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 - RT III 2003, 17, 159). Isiku käitumises tuleb sellisel viisil tuvastada nn teovalitsemise kvaliteet (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-93-05 - RT III 2005, 31, 311). 8. Lahendatavas kriminaalasjas on kohtud viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale leidnud, et M. H. valitses tegu ülekaaluka teadmisega. Viimane tähendab, et vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-64-05 - RT III 2005, 26, 272). Nimetatud lahendis on Riigikohus järgnevalt märkinud, et teovalitsemise kvaliteet ei saa tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest: "Asjaolu, et ta näitas osaühingu töötajatele ette raiekohad ning selle, kui palju sealt raiuda, ei tähendanud nende isikute ärakasutamist - ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes" (tsit otsuse p 11). 9. Seega pidanuks käesolevas kriminaalasjas vahendliku täideviimise jaatamiseks olema esmalt tuvastatud, et raietööde teostajate arvates oli neil lubatud raiuda puitu mahus, nagu nad seda tegid (st eksimus). Midagi sellist kriminaalasja materjalidest aga ei tulene. Asjaolu, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt ei ole vältimatult nõutav vahetu täideviija tuvastamine ning piisab, kui on tehtud kindlaks tegu kriminaalõiguslikus mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-01 - RT III 2001, 25, 268), ei vabasta aga menetlejat kohustusest tuvastada ning esitada fakte, mille alusel saab tõsikindlalt väita, et vahend tegutses tegu toime pannes (metsa raiudes) tema jaoks vältimatus eksimuses. Käesolevas kriminaalasjas on nii süüdistus kui ka kohtud lähtunud teesist, et M. H. lubas lisaks metsateatisega lubatule (50
2. tm)raiuda määratlemata koguses metsa. Seejuures on kohtud lugenud tõeseks M. H. väite, et ta esitas töid teostanud firmale vallast saadud metsateatise, millest tehti koopia. Juba sellest faktist johtuvalt on alusetu väita, nagu saanuks tööde teostajad lähtuda teadmisest, et neil oli lubatud raiuda metsa ulatuses, nagu nad seda tegid. Seega on välistatud M. H. vastutus ebaseadusliku metsaraie vahendlikus täideviimises, mis seisnes valitsemises ülekaaluka teadmisega, ning selles osas tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks veelkord toonitada, et teovalitsemise kvaliteeti tähenduses, et isik määrab ära, kas, kus ja kuidas tegu toime panna, ei saa sisustada pelgalt nt raiekoha kättenäitamisega. M. H. oli kättenäidatud maaüksuse omanik ning ärakasutamissuhe ei saa tuleneda sellest, et omanik näitab tööde teostajatele kätte endale kuuluva metsa asukoha ning määratleb aja, millal tohib ja tuleb seal töid teostada. Teovalitsemine selles mõttes tähendab siiski ebaseadusliku teo kui sellise valitsemist, st toimepandud tegu tervikuna määratletakse seda kujundava ja juhtiva ehk tegu valitseva tahte kaudu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-01 - RT III 2001, 8, 91). Vastasel korral oleks sisuliselt võimatu rääkida omaniku poolt teo toimepanemisest kihutamise või kaasaaitamise vormis. 10. Tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt peab olema arusaadav ning jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-119-04 - RT III 2004, 38, 387; samuti otsus kriminaalasjas nr 31-1-142-05). Nimetatud kujunenud siseveendumuse edastamisel peab olema ka arusaadav kohtualusele tehtud konkreetne karistusõiguslik etteheide. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et selles osas on maakohtu otsus mitmeti tõlgendatav. Nii leiab kohus, et andes korralduse (loa) raiuda määratlemata koguses metsa, möönis M. H. algusest peale, et teostatakse ebaseaduslikku raiet ja tekitatakse kahju keskkonnale. Sellisel juhul saaks tõepoolest rääkida teo toimepanemisest nt kaasaaitamise vormis, kui leiab tõendamist, et M. H. oli teadlik raiemahtude ületamisest tööde teostaja poolt ning ta kiitis selle heaks. Sellisel juhul saab rääkida kaasaaitamisest tegevusetusega. Kohe seejärel on kohus aga leidnud, et metsale kui eraomandile on Eesti Vabariik kehtestanud teatavad piirangud ning nendest kinnipidamine oli kohustuslik ka M. H.-le. Nõustudes küll täielikult kohtu poolt öelduga, märgib kriminaalkolleegium, et sellisel viisil on M. H.-le heidetud ette omanikupoolse kontrolli teostamata jätmist - st ta ei määratlenud piisava täpsusega ega kontrollinud töid, mida teostati temale kuuluvas metsas. Sisuliselt on sellisel juhul tegemist hoolsuskohustuse rikkumisega, mis viitab aga ettevaatamatusele. Ning KarS § 356 koosseisu realiseerimises osalemine ettevaatamatusest ei ole võimalik. Eeltoodu tähendab veelkord, et kohus peab kriminaalasja uuel menetlemisel tuvastama, kas (kui üldse) ja milline seos oli M. H.-l toimepandud ebaseadusliku metsaraie kui põhiteoga. Kui ta oli teadlik raiemahtude ületamisest tööde teostamise ajal, võib kõne alla tulla tema käitumise kvalifitseerimine toimepanemisena nt kaasaaitamise vormis. Kui aga raieloa andmisega tööde teostajatele ei kaasnenud piisava omanikupoolse kontrolli teostamist ning seda ei tehtud hooletusest, on süüdimõistva otsuse tegemine KarS § 356 järgi välistatud. Seejuures tuleb kohtul lahendada küsimus, kas ja millisel määral saab metsaomanik tugineda usalduspõhimõttele juhul, kui ta on töö teostamise tellinud sellega elukutseliselt tegutsevalt ettevõtjalt (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-93-05 - RT III 2005, 31, 311). Seejuures tuleb tähelepanu pöörata, et M. H. väiteks kogu kriminaalasja menetlemise vältel on olnud, et tema ei määratlenud raiutavat kogust ning ei kontrollinud teostatavaid töid just põhjusel, et metsatöölised kui professionaalid pidid oskama lugeda metsateatist ning ta usaldas tööde teostajat. II 11. Edasiselt peatub Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuses sisalduvas menetlusõiguse rikkumisel. 12. Riigikohtu üldkogu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-24-05 (RT III 2005, 39, 379) on märgitud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Eelnevast tuleneb samuti, et kohtualune peab aru saama, milles teda süüdistatakse ning kohaldatav säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32). 13. Maakohus on leidnud, et kuna M. H. ei avaldanud õiguskaitseorganitele metsatöid reaalselt teostanud isikute andmeid, on ta ise võtnud võimaluse kontrollida kõiki kriminaalasjas tähtsust omavaid asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib siinjuures, et M. H. selgituste kohaselt ei ole ta edastanud raie teostajate andmeid põhjusel, et ta ei ole neid lihtsalt säilitanud. Kriminaalasja kohtueelses menetluses on M. H. üle kuulatud kahel korral. Tööde teostajate suhtes on menetleja esitanud vaid järgnevad küsimused - miks ei kirjutanud M. H. üles töid teostanud firma nime ja ei uurinud firma tausta (tlk 53) ning kuidas toimus suhtlemine firma esindajatega (tlk 114). Kohtueelses menetluses ei ole tehtud mingeid täiendavaid jõupingutusi, leidmaks tööde tegelikku teostajat. Seetõttu suhtub Riigikohtu kriminaalkolleegium kriitiliselt prokuröri kassatsioonivastuses esitatud argumenti, et eeluurimise käigus puudus võimalus kõneeristuste tegemiseks ja ajalehekuulutuste uurimiseks, kuna selleks puudusid vajalikud eelandmed. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-05 - RT III 2005, 27, 287). 14. Eelöeldu valgusel peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks kriitiliselt peatuda ka ringkonnakohtu motiividel (vt käesoleva otsuse p 3). Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses kriminaalasjas nr 3-1-3-9-00 (RT III 2000, 20, 220) selgitanud, et ebaseaduslik metsaraie kujutab endast nn spetsiifilise teokirjeldusega kuriteokoosseisu. Kuriteo täideviimine ei ole võimalik mistahes teoga, vaid ainult teatud kindla, spetsiifilise, dispositsioonis kirjeldatud või sealt tuletatava teoga. Ebaseadusliku metsaraie puhul on see tegu metsa raiumine, st kasvavate puude mahavõtmine. Täideviijana saab siiski vaadelda ka vahendlikku täideviijat. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et õiguslikult on sügavalt ekslik väide, nagu saaks isiku teojärgne käitumine realiseerida süüteokoosseisu. Tuvastada tuleb puutumus põhiteoga selle toimepanemise ajal. Isiku hilisem käitumine võib anda küll kaudset teavet teo tehiolude ja toimepanemise kohta, kuid ei saa olla süüteokoosseisus kirjeldatud teoks endaks. Teiseks märgib kriminaalkolleegium, et tegemist on süüdistuse radikaalse muutmisega teodeliktist tegevusetusdeliktiks. See eeldanuks uue süüdistuse esitamist, mida aga tehtud ei ole. Sisuliselt on tegemist kohtualuse jaoks talle esitatud süüdistust silmas pidades üllatusliku sätte kohaldamisega, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Punktides 13-14 kirjeldatud minetused toovad samuti kaasa maa-ja ringkonnakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja saatmise esimese astme kohtusse uueks menetlemiseks. III 15. Riigikohtu kriminaalkolleegium juhib tähelepanu veel sellele, et karistuse mõistmisel on kohus märkinud, et peale kuriteo toimepanemist on M. H. ühe korra väärteo korras karistatud (tlk 221). Väärteokaristus on tehtud aga sama kriminaalasja raames - seoses sellega, et M. H. ei esitanud metsateatist (tlk 44 ja 45). Nimetatud väärtegu on otseses puutumuses toimepandud ebaseadusliku metsaraiega ning ei ole seetõttu arvestatav karistuse mõistmise juures. IV 16. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa-ja ringkonnakohtu otsused M. H. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 356 lg 1 järgi ja saadab kriminaalasja Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Peeter Vaher, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar