3-4-1-3-06

Riigikohtunik Villu Kõve eriarvamus Jään eriarvamusele Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi nimel esitatud arvamuse suhtes Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 111 tõlgendamise osas ja põhjendan seda alljärgnevalt:

1. Mulle jääb arusaamatuks sellise arvamuse tähendus ja õiguslik jõud. Põhiseaduslikkuse järelevalve üldised põhimõtted ja seega ka n.ö järelevalve mudel on sätestatud põhiseaduses eneses. Konkreetselt väljendub see esmajoones PS §-dest 15 ja 152 tuleneva kohtu kohustusena mõista õigust vaid põhiseadusega kooskõlas olevate õigusaktide alusel ja Riigikohtu õigusega tunnistada põhiseadusega vastuolus olev õigusakt kehtetuks. Abstraktse normikontrolli algatamise võimalused on samuti ette nähtud põhiseaduses, mh PS § 107 järgse Vabariigi Presidendi õigusena ning PS § 142 järgse õiguskantsleri õigusena. N.ö eelnevat normikontrolli enne seaduse vastuvõtmist Riigikogus eelnõu tasandil põhiseadus ette ei näe. Seega tulnuks käesolevas asjas vähemalt kaaluda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse
2. detsembril
3. a jõustunud muudatuste kooskõla põhiseadusega. Lisaks jääb arusaamatuks, kas Riigikohtu arvamusel on nt ka mingi Riigikohtule endale siduv tähendus analoogselt kohtulahenditega ning kas sellise "arvamuse" andmine välistab nt samas asjas analoogse abstraktse või konkreetse normikontrolli.
4. Analüüsides Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse (PSTS) § 2 tähendust, tulnuks hinnata ka sama seaduse § 1, mis viitab Euroopa Liiduga ühinemisel tingimusena lähtumise põhiseaduse aluspõhimõtetest. Praegu jääb arusaamatuks PSTS §-de 1 ja 2 omavaheline suhe kui ka nt põhiseaduse I peatüki tähendus tervikuna pärast Euroopa Liiduga liitumist.
5. Kolleegium on minu arvates Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõtet Eesti õiguskorra suhtes "üle hinnanud", leides, et põhiseadus on PSTS-i tulemusena läbivalt muutunud ning et põhiseadusel on jätkuvalt toime vaid osas, mida Euroopa Liidu õigusega ei reguleerita või mis on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas. Nõustun, et PSTS § 2 järgi on liitumislepingul kohaldamise prioriteet põhiseaduse ees, problemaatiline on aga selle prioriteedi sisustamine. Euroopa Kohtu praktikast tuleneva Euroopa Liidu õiguse kohaldamise ülimuslikkuse nõude liikmesriigi ees on kolleegium minu arvates põhjendamatult lugenud samaaegselt põhiseaduse muutmiseks. Riigikohtu üldkogu on oma
6. aprilli
7. a otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-05 (RT III 2005, 13, 128) (p 49) leidnud, et: "Euroopa Liidu õigus on küll ülimuslik Eesti õiguse suhtes, kuid see tähendab Euroopa Liidu Kohtu praktikat arvestades kohaldamise ülimuslikkust. Kohaldamise ülimuslikkus tähendab, et Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb konkreetses vaidluses kohaldamata jätta (vt ka ühendatud kohtuasjad C-10/97 kuni C-22/97, Ministero delle Finanze vs. IN.CO.GE.'90, [1998] ECR I-6307). Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 226 kohaselt on Euroopa Liidu Komisjonil õigus algatada liikmesriigi vastu menetlust juhul, kui liikmesriik jätab täitmata asutamislepingust tuleneva kohustuse, sealhulgas ei vii siseriiklikku õigust kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. See ei tähenda, et sarnane abstraktne kontrollimenetlus liikmesriigi õiguse üle peaks eksisteerima siseriiklikult." Leian, et põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on käsitlenud Euroopa Liidu õiguse kohaldamise ülimuslikkuse põhimõtet sisuliselt põhjendamatult laiemalt, kui seda tegi Riigikohtu üldkogu, tuletades kohaldamise ülimuslikkuse põhimõttest koostoimes PSTS-ga põhiseaduse läbiva muutmise. Kõigi Euroopa Liidu õigusaktide tingimusteta kohaldamist liikmesriigi siseselt ei nõuta ka Euroopa Kohtu praktikas. Riigikohus on
8. märtsi
9. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06 (RT III 2006, 12, 118) (p-d 30 ja 58) viidanud Euroopa Kohtu praktikale, mille järgi ei saa nt direktiiviga panna kohustusi kodanikele ning sellise direktiivi ja siseriikliku seaduse vastuolu korral tugineda otse direktiivile (vt Euroopa Kohtu
10. juuli
11. a otsust kohtuasjas C-355/96; Silhouette International Schmied GmbH & Co. KG vs. Hartlauer Handelsgesellschaft mbH (EÜT L 299, 26.09.1998, lk-d 9-10)). Seda ei muuda ka asjaolu, et kõne alla saab tulla riigi vastutus direktiivi rakendamata jätmise eest (vt nt Euroopa Kohtu
12. novembri
13. a otsust ühendatud kohtuasjades C-6/90 ja C-9/90; Andrea Francovich, Danila Bonifaci jt vs. Itaalia Vabariik (EKL 1991, lk 5357) ning
14. juuli
15. a otsust kohtuasjas C-91/92; Paola Faccini Dori vs. REKLeb Srl (EKL 1994, lk 3325)). Otse direktiivile tuginemine on võimalik üksnes riigi suhtes (vt nt Euroopa Kohtu
16. veebruari
17. a otsust kohtuasjas C-152/84; M. H. Marshall vs. Southampton And South West Hampshire Area Health Authority (Teaching)(EKL 1986, lk 723)). Villu Kõve