KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-29-06 11. mai 2006 Eesistuja Tõnu A

§ 12lg 1 p 5) alusel tähtajalise elamisloa taotluse.

Siseminister jättis 29. oktoobril 2002 käskkirjaga nr 466

§ 12lg 4 p-de 5 ja 8 alusel taotluse rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a otsusega haldusasjas nr 23/522/03 see käskkiri tühistati. Otsuses leiti, et siseminister tugines elamisloa andmisest keeldumisel ühe alusena ebaõigesti

§ 12lg 4 p-le 8.

Kuna üks oluline keeldumise alus on määratletud ebaõigesti, pole kohtul võimalik kontrollida, kas diskretsiooni on kohaldatud õigesti.

1. Kohtumenetluse ajal,
2. mail 2003, esitas V. Ž. uue tähtajalise elamisloa taotluse elama asumiseks abikaasa juurde

§ 12lg 2 alusel.

1. Siseminister vaatas mõlemad taotlused läbi ühes menetluses ja lahendas need ühe käskkirjaga. Siseministri
2. mai
3. a käskkirjaga nr 214 jäeti V. Ž.-i mõlemad taotlused rahuldamata ning keelduti talle erandina tähtajalise elamisloa andmisest

§ 12

lg 4 p 5 alusel, leides, et erandi tegemine

§ 12lg 5 alusel ei ole põhjendatud.

Elamisloa andmisest keeldumist põhjendati järgmiselt: 1) elamisloa omamine või mitteomamine ei saa mõjutada taotleja perekonnaelu elamise võimalust karistuse kandmise ajal. Väär on seisukoht, et elamisloa andmisest keeldumisel peab V. Ž. lahkuma Eestist. Karistuse kandmise ajal puudub Eestist lahkumise võimalus. Seega on põhjendamatu väide, et elamisloa andmisest keeldumine paneb V. Ž.-i Eesti kodanikust abikaasa ja tütre olukorda, kus nad pereelu jätkamiseks peavad lahkuma Eestist; 2) taotlejal on õigus, et välismaalase, kellel on elamisluba, võib enne tähtaega tingimisi vanglast vabastada, kui ta vastab KarS §-s 76 sätestatud tingimustele. Ennetähtaegne vabastamine on karistusseadustiku eelnõu menetlemisel antud selgituste järgi pigem erand kui reegel. Ennetähtaegse vabastamise eesmärgiks ei ole kinnipeetavale perekonnaelu võimaldamine, vaid isikule, kelle osas vangistus on täitnud oma eesmärgi, kiirema ühiskonda sulandumise võimaldamine. Seega pole ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tähtis, kas isikul on või pole Eestis perekonnaelu. Taotleja puhul ei täidaks ennetähtaegne vabastamine eesmärki, sest tema kuulub isikute hulka, kelle Eestis viibimist ei pea riik soovitavaks ja kellel võimaldatakse Eestis viibida üksnes erandlike asjaolude korral. Võimalus vabaneda vanglast enne tähtaega pole erandlik asjaolu, mis tingib elamisloa andmise. Elamisluba soovib taotleja tegelikult eesmärgil, et taotleda kinnipidamiskohast ennetähtaegset vabastamist; 3) nõustuda ei saa V. Ž.-i väitega, et ta ei kujuta endast mingit ohtu Eesti riigi julgeolekule. Taotleja pani tahtlikult toime kuriteod, mille ühiskonnaohtlikkus on kõrge ja mille eest mõisteti talle vabadusekaotus. Üks kuritegudest kuulub raskeimate kuritegude hulka. Narkootikumidega seotud õiguserikkumisi peetakse ühiskonnas rasketeks õiguserikkumisteks, mida näitab ka 17. detsembril 2003 vastu võetud Kriminaalmenetluse koodeksi, karistusseadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus, millega karmistati oluliselt narkokuritegude eest mõistetavaid karistusi; 4) Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovituse Rec

§ 181

ekslikult, leides, et vaatamata sellele sättele nõuab Välismaalaste seadus õiguslikku alust Eestis viibimiseks. Kuna vanglas viibimise ajal on välismaalane kohustatud viibima Eestis kohtuotsuse alusel, siis ei vaja ta vanglas viibimise ajal muud seaduslikku viibimisalust. Ekslik on V. Ž.-i seisukoht, et talle peaks andma elamisloa vaatamata

§-le

2. V. Ž. esitas
3. mail 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse siseministri nimetatud käskkirja tühistamiseks ja siseministrile ettekirjutuse tegemiseks vaadata elamisloa taotlus uuesti läbi ja teha ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise päevast uus otsus. Kaebuses väideti järgmist: 1) V. Ž. on Eestis elanud 13 aastat, tal on Eesti kodanikust abikaasa ja laps ning naine ootab teist last.

§ 12

lg 2 kohaselt võib anda tähtajalise elamisloa välismaalasele, kes on abielus alaliselt Eestis elava isikuga. Kaebajal pole väljaspool Eestit tööd ega elukohta. Tema Venemaal elavatel vanematel pole võimalik kindlustada kaebajat ja tema peret elamispinnaga Venemaal; 2) elamisloa puudumise tõttu ei saa ta elada pärast vabanemist normaalset perekonnaelu. Ta peab Eestist lahkuma ning võib üldse kaotada võimaluse 10 aasta jooksul Eestisse tulla, sest Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 14 lg-st 3 ja § 331 lg-st 3 lähtuvalt kohaldatakse Eestist elamisloata väljasaadetud välismaalase suhtes 10-aastast sissesõidukeeldu. See tähendab, et kooselu huvides peaksid kaebaja abikaasa ja lapsed vastu tahtmist lahkuma oma kodumaalt. Vastavalt Põhiseaduse §-le 27 on perekond riigi kaitse all, PS §-s 26 on sätestatud igaühe õigus perekonnaelu puutumatusele. Elamisloa andmisest keeldumisega on rikutud PS §-dega 26 ja 27 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8 tagatud õigusi; 3) vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et siseminister on sisuliselt kaalunud kaebaja reaalset ohtu Eesti riigi julgeolekule ühelt poolt ja tema perekondlikke sidemeid Eestiga teiselt poolt; 4) elamisloa andmisest keelduti tuginedes

§-le 181, mis aga kaebaja esimese taotluse esitamise ajal

1. oktoobril 2001 ei kehtinud. Vastavalt Vabariigi Valitsuse
2. novembri
3. a määruse nr 364 p-le 77 vaadatakse enne määruse jõustumist esitatud elamisloa taotlused läbi taotluse esitamise ajal kehtinud sätete alusel. Halduskohtu istungil kinnitas V. Ž., et ta ei kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule, ning väitis, et tema autost leitud narkootikumid ja kodust leitud 5 padrunit jätsid sinna tema teadmata teised isikud.
4. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et elamisloa andmise kohta

§ 12

lg 4 p 5 ja lg 5 alusel tehtav siseministri otsus on kaalutlusotsus, mille tegemisel ei ole käesoleval juhul rikutud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kohus viitas Tallinna Linnakohtu

1. detsembri
2. a otsusele kriminaalasjas ning selles tuvastatud vastustust raskendavale ja kergendavale asjaolule ja leidis, et kaebaja poolt toimepandud kuritegude raskus ja laad annavad alust pidada teda Eesti riigi julgeolekut ohustavaks. Kohus nõustus, et elamisloa taotlemise tegelikuks põhjuseks on kaebaja soov taotleda vabadusekaotusliku karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamist. Seda kinnitab ka asjaolu, et elamisloa tähtaeg lõpeks enne karistuse ärakandmist. Võimalus vabaneda vanglast enne tähtaega pole erandlik asjaolu, mis tingib Eesti riigi julgeolekule ohtlikule isikule elamisloa andmise. Vastasel juhul tekiks olukord, kus välismaalane, kes on toime pannud sedavõrd raske kuriteo, mida karistatakse vabaduskaotusega, omandab elamisloa taotlemisel eelistatud seisundi võrreldes seaduskuulekalt käituva välismaalasega.
3. V. Ž. palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada halduskohtule esitatud kaebus. Apellant väitis järgmist: 1) ebaõige on seisukoht, et V. Ž. kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule. Apellant on asunud paranemise teele; 2) elamisloa andmisest keeldumisega on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest rohkem kui sada välismaalast on saanud elamisloa hoolimata sellest, et neid on korduvalt karistatud; 3) halduskohus pole pööranud tähelepanu sellele, et siseminister rikkus diskretsioonireegleid, kohaldades

§ 181. See säte ei kuulu kohaldamisele.

Ministri vastusest ilmneb selgelt, et § 181 välistab tema arvates elamisloa andmise. Ühel viibimisalusel Eestis viibimine ei saa välistada elamisloa andmist teisel viibimisalusel. Minister pidanuks põhjendama, miks viibimine vanglas välistab elamisloa andmise; 4) väär on halduskohtu järeldus, et elamisloa taotlemise tegelikuks eesmärgiks oli taotleda vabaduskaotusliku karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamist. See järeldus on vastuolus sellega, et V. Ž. taotles esimest elamisluba

1. jaanuaril 2001, s.o enne kohtuotsuse jõustumist
2. detsembril
3. Elamisloa taotlemise eesmärk oli legaliseerida elamine Eestis, kus viibib tema perekond. Praegu ootab abikaasa teist last ja vastav tõend oli esitatud ka halduskohtule. Apellant tahab elada perekonnaelu Eestis, mitte aga külastada perekonda viisa alusel.
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, põhjendades otsust järgmiselt: 1)

§ 12

lg 4 p 5 kohaselt ei anta välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus pole kustunud või kustutatud või karistusandmed pole karistusregistrist kustutatud.

§ 12lg 5 sätestab, et sama paragrahvi 4.

lõike p-des 5-8 ja 14 loetletud välismaalasele võib erandina anda tähtajalise elamisloa ja seda pikendada, kui tema suhtes pole tuvastatud

1. lõike punktides 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu; 2) apellant on elamisloa taotlemisel toonud esile asjaolu, et tal on Eestis perekond ja elamisluba on vaja perekonnaelu elamiseks. Seda asjaolu on vaidlustatud käskkirjas hinnatud ja leitud, et apellandi huvi saada elamisluba ei ole siiski piisavalt kaalukas. Keeldumisel olulist tähtsust omavaks asjaoluks on käskkirjas peetud seda, et taotleja kannab vanglakaristust ja tema karistusaeg lõpeb
2. juulil
3. Eeltoodud asjaolu keeldumise olulise põhjusena hinnates pole vastustaja kaalutlusõiguse teostamisel eksinud. Kuna elamisloa andmisel ei tekiks kaebajal vabaduskaotusliku karistuse kandmise tõttu automaatselt võimalust elada alaliselt koos perekonnaga, vähendab see elamisloa andmisest keeldumisega kaasneva perekonnaelu riive kaalukust oluliselt. Arvestada tuleb, et vanglakaristuse kandmise tõttu ja

§ 181

kohaselt ei too elamisloa mitteandmine kaasa apellandi Eestist lahkumist ning, nagu ilmneb ka apellatsioonkaebusest, on apellandil olnud võimalik kinnipidamiskohas viibimise ajal kohtuda perekonnaliikmetega; 3) elamisloa andmisest sõltub apellandi võimalus taotleda vanglast ennetähtaegset vabanemist. Seega on apellandil võimalus elada perekonnaelu teatud sõltuvuses temale elamisloa andmisest. Kuid asjaolu, et elamisloa andmisest keeldumine takistab apellandi ennetähtaegset vabanemist vanglast, ei saa käsitada elamisloa andmise kasuks kõnelevana. See oleks vastuolus

§ 12

lg-st 4 tuleneva kaalutlusõiguse eesmärgi ja piiridega, kuna vabaduskaotusliku karistuse kandmist tuleks

§ 12

lg 4 p 5 kohaselt käsitada elamisloa andmise vastu kõneleva asjaoluna; 4) vaidlustatud käskkirjas sisalduv väide, et elamisloa andmise tegelikuks põhjuseks on soov taotleda ennetähtaegset vabastamist kinnipidamiskohast, ei tähenda, et vastustaja eitaks apellandil perekonnaga tihedamalt koosviibimise soovi. Asjaolu, et apellandil on Eesti kodanikust abikaasa ja alaealine laps, on käskkirja andmisel arvesse võetud. Õige on see, et vabaduskaotusliku karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamine oli elamisloa taotlemise vahetu eesmärk, mille realiseerimine võimaldaks apellandile muid hüvesid, mis vabaduses viibimisega kaasneksid; 5) vastustaja pole

§ 181

tõlgendanud vaidlustatud käskkirja andmisel elamisloa taotlemise õigust välistava sättena. Käskkirja viimasel leheküljel olevast põhjendusest nähtub, et siseminister on viitega

§-le 181 põhjendanud mittenõustumist taotleja seisukohaga, et seadus nõuab ka neilt välismaalastelt, kes viibivad Eestis vanglas, elamisluba. Asjaolu, et vanglakaristuse kandmise ajal pole

§-st 181 tulenevalt nõutav Eestis viibimiseks muu

§ 51

lg-s 1 sätestatud seadusliku viibimisaluse omamine, oli üheks elamisloa andmisest keeldumise põhjuseks. Vaidlustatud käskkirjas oli viitamine

§-le 181 asjakohane, sest see säte omas elamisloa andmise otsustamisel olulist tähtsust, kuna selle sätte puudumisel oleks kaebuse esitajale muu viibimisaluse puudumise tõttu tulnud vanglakaristuse täideviimise tagamiseks elamisluba väljastada; 6) iga elamisloa taotlus vaadatakse läbi, võttes arvesse taotleja suhtes tuvastatud asjaolusid. Seetõttu on iga kaalutlusotsus eriline ja ainukordne. Asjaolu, et erinevalt lahendatud juhtumite asjaolud langevad mingis ulatuses kokku, ei tähenda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Apellandi lisatud Tallinna Halduskohtu

1. mai
2. a otsuses asjas nr 3-889/2004 lahendatud juhtum erines käesolevast asjast juba selle poolest, et tolles asjas lõppes vabadusekaotuse kohaldamise tähtaeg varem kui aasta enne elamisloa andmisest keelduva otsuse tegemist; 7) väide, et elamisloa andmisest keeldumine põhjustab vanglast vabanemisega kaasneva väljasaatmise ja sissesõidukeelu, pole asjakohane, sest elamisluba taotles apellant kolm aastat enne vangistuse tähtaja lõppu. Samas oli tal elamisluba võimalik saada üksnes aastaks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
3. V. Ž. palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus. Kassaator väidab järgmist: 1) ringkonnakohus jättis arvestamata, et tulenevalt Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 14 lg-st 31 saadetakse välismaalasest kinnipeetav, kellel pole elamisluba, vabastamise või tingimisi enne tähtaega vabastamise korral Eestist välja ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata. Kassaator saadetaks Eestist välja
4. juulil 2006 karistuse ärakandmise tõttu.

§ 331

lg 3 järgi kohaldatakse väljasaadetud välismaalaste suhtes seadusest tulenevat sissesõidukeeldu kümneks aastaks väljasaatmise päevast arvates. Kassaator kaotaks kümneks aastaks võimaluse elada koos oma abikaasa ja kahe lapsega, kes kõik on Eesti kodanikud. Vaidlustatud siseministri otsus pole proportsionaalne; 2) kassaator pole Eesti riigi julgeolekule ohtlik. Seda tõendab Väljasõidutunnistuse nr 156 koopia, sest vangla administratsioon võimaldas tal minna puhkusele ja veeta mõne aja koos naise ja kahe lapsega. Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, et kassaatori elama asumisest Eestisse on möödunud üle 14 aasta; 3) VMS § 181 kohaldamine mõjutas otsust kassaatori kahjuks.

1. Siseminister palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Vaidlustatud käskkirjas on selgitatud, et vanglas viibimise ajal ei mõjuta elamisloa omamine või mitteomamine perekonnaelu elamise võimalust karistuse kandmise ajal ja seetõttu pole vanglas viibimise ajal elamisloa andmine põhjendatud. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Siseminister jättis V. Ž.-i tähtajalise elamisloa taotlused rahuldamata. Elamisloa andmisest keeldumisel leiti, et elamisloa puudumine ei mõjuta kinnipidamiskohas karistust kandva V. Ž.-i võimalusi elada perekonnaelu. Samuti hinnati V. Ž.-i toimepandud kuritegude ühiskonnaohtlikkust. Halduskohus ja ringkonnakohus jätsid siseministri käskkirja jõusse.
3. Käesoleva asja lahendamiseks on oluline teada, mis eesmärgil V. Ž. taotles elamisluba. HKMS § 7 lg 1 järgi saab halduskohtust kaitset oma subjektiivsete õiguste rikkumise vastu. Haldusakt tühistatakse, kui see rikub isiku õigusi. Asja materjalidest nähtuvalt taotles kinnipidamiskohas karistust kandev V. Ž. tähtajalist elamisluba, et asuda pärast karistuse ärakandmist abikaasa juurde Eestisse elama. V. Ž.-i väitel oli elamisloa taotlemise eesmärgiks legaliseerida elamine Eestis, mitte aga taotleda vabaduskaotusliku karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamist (vt käesoleva otsuse punkti 7 alapunkt 4).
4. V. Ž. on abielus
5. aprillist 2003.

§121

lg 3 järgi ei tohi välismaalasele, kes on olnud abielus Eestis seaduslikult elava isikuga vähem kui kolm aastat, antava tähtajalise elamisloa kehtivusaeg ületada ühte aastat ja seda elamisluba võidakse pikendada järgneval kolmel aastal mitte kauemaks kui üheks aastaks korraga. Seega ei oleks

1. mail 2004, kui siseminister tegi käesolevas asjas vaidlustatud käskkirja, saanud V. Ž.-ile anda elamisluba kauemaks kui aastaks. Elamisloa saanuks anda kuni
2. maini
3. V. Ž. kannab vabadusekaotuslikku karistust kuni
4. juulini
5. Seega ei saanud siseministri
6. mai
7. a käskkiri rikkuda V. Ž.-i õigust elada perekonnaelu.
8. Kuna elamisloa tähtaeg oleks lõppenud enne seda, kui V. Ž. vabaneb kinnipidamiskohast, siis ei saa siseministri
9. mai
10. a käskkirjaga elamisloa andmisest keeldumise tagajärjeks olla V. Ž.-i väljasaatmine Eestist.
11. V. Ž.-i kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus jääb jõusse. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann