KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-32-06 15. mai 2006 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek

), mille § 6 lg 1 nägi ette kuuekuuse kohtusse pöördumise tähtaja, arvates isiku suhtes tehtud lahendi jõustumisest. Aluseks tuleb võtta

1. aprilli
2. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Seega aegus nõude esitamine
3. a oktoobris. Rahandusministeeriumi kaudu hüvitati
4. a mais U. M.-le alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju. Sellest ajast oli U. M.-le teada kahju hüvitamise kord ja tähtajad. Kaebajal oli
5. a maist esindajana advokaat ja võimalus õigusalaste teadmistega isiku abi kasutades esitada nõuded seaduses sätestatud tähtaegadel. Rahandusministeerium palus lõpetada asja menetlus tähtaja möödumise tõttu. Kuna õigus hüvitise taotlemiseks tekkis kaebajal juba
6. aasta aprillis, möödus hagi esitamise tähtaeg tulenevalt RVS § 31 lg-st 2 ja

§ 6lg-st 1 sama aasta oktoobris.

1. Tallinna Halduskohus jättis
2. novembri
3. a määrusega nr 3-1674/2005 kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja lõpetas menetluse järgmiste põhjendustega: 1)

§ 6

lg-te 1 ja 2 kohaselt isikul on õigus esitada hagi riigi vastu temale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast, kusjuures isikul, kes on saanud hüvitist kohtuvälises korras, pole õigust saada sama seaduse § 5 lg-s 4 näidatud kahju eest hüvitist kohtu kaudu; 2) U. M.-lt oli alusetult vabadus võetud ajavahemikul

1. veebruarist kuni
2. veebruarini
3. Kriminaalmenetluse tema suhtes lõpetas Pärnu Politseiprefektuur
4. aprillil 2001 määrusega. Rahandusministeerium hüvitas
5. mail 2001 kohtuvälises korras kaebajale 8 päeva vahi all pidamisega tekitatud kahju 10 187,55 krooni; 3) eeltoodust koosmõjus
6. aastal kehtinud

§ 1

lg 1, § 2 lg 1, § 3, § 4 lg 2 ja 6, § 5 lg 4 ning § 6 lg 1 ja 2 võib teha järelduse, et U. M.-l oli õigus 6 kuu jooksul

1. aprilli
2. a määruse jõustumisest taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist kas kohtuväliselt või kohtu kaudu. Kuna kaebaja taotles ja talle ka hüvitati kahju kohtuväliselt, siis puudus tal õigus taotleda samal alusel kahju hüvitamist ka veel kohtu kaudu. Kui kaebaja pidas väljamakstud summat ebaõigeks, oleks ta pidanud pöörduma üldkohtusse hiljemalt novembris 2001; 4) antud juhul ei kuulu kohaldamisele HKMS-s sätestatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg. Aga isegi siis, kui lähtuda HKMS enne
3. jaanuari 2002 kehtinud § 9 lg 2 üldnormist, oleks kaebus esitatud tähtaja rikkumisega, sest kaebaja pidi kahju tekkimisest saama teada
4. veebruaril 2001 või hiljemalt
5. aprillil
6. Kaebajal pidi eelnimetatud ajal olema selge, et ta ei saa täita äriühinguga Blesk sõlmitud lepingut, mille kohaselt pidi ta kokkulepitud kauba tarnima hiljemalt
7. veebruaril 2001; 5) juba
8. a kevadel teadis U. M. enda kinnipidamise alusetusest, talle tekkinud kahjust, kahju hüvitamise võimalusest ja korrast. Lisaks oli tal võimalus kasutada õigusalaste teadmistega isiku abi. Järelikult oleks U. M. olnud võimeline esitama nõuded seaduses sätestatud tähtajal ja korras. Tähtaja ennistamise aluseks ei saa olla ka kaebaja ekslik pöördumine linnakohtusse või paar kuud enne käesoleva kaebuse esitamist halduskohtusse. Kuna kohus ei tuvastanud ühtegi objektiivset asjaolu, mis oleks takistanud U. M.-l kaebusega õigeaegselt kohtusse pöörduda või mis oleks seadnud tema elu ohtu, siis puudub alus tähtaja ennistamise taotluse rahuldamiseks.
9. Erikaebuses palus U. M. ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Kaebuse esitaja on elatanud, halva tervisega võõramaalane, kellel sisuliselt ei ole kokkupuudet Eesti kultuuri- ja õigusruumiga. U. M. on olnud väga aktiivne, püüdes jalule seada oma õigusi. Ta on esitanud korduvalt kaebusi nii politseile, Riigiprokuratuurile kui ka Vabariigi Presidendile. Kuigi formaaljuriidiliselt on esindajal raske kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise osas kohtule ja vastustajale vastu vaielda, siis sisuliselt on U. M. talle tekitatud kahju asjaga kogu aeg tegelenud. U. M. esindaja on seisukohal, et kaebuse ennistamise tähtaja käsitlemisel tuleks lähtuda ka õiguslikes küsimustes kogenematu kaebaja tegutsemise aktiivsusest ja sihikindlusest. Kaebajal oli põhjendatud ootus, et tema suhtes toimepandud ülekohus heastatakse.
10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu määruse ja saatis asja edasiseks menetlemiseks samale kohtule. Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt: 1) kuigi erikaebuses ei esitatud otseseid vastuväiteid kohtu järeldusele, et kaebuse esitamise tähtaeg on mööda lastud, kontrollis ringkonnakohus kõigepealt kaebuse esitamise tähtaegsust, sest tähtaegse kaebuse puhul oleks menetluse lõpetamine igal juhul ebaõige; 2) kaebus esitati
11. juunil
12. Sellega nõuti ebaseadusliku kinnipidamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus lähtus kaebetähtaja kontrollimisel alusetult

sätestatud tähtajast, jättes tähelepanuta, et kaebaja taotleb avaliku võimu õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist, mitte alusetu kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist (kaebuse täpsustus lk 204). Vaheteole alusetu ja ebaseadusliku kriminaalmenetluse toiminguga tekitatud kahju osas on tähelepanu juhtinud Riigikohtu halduskolleegium

1. aprilli
2. a otsuses asjas nr 3-3-110-
3. Alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks näeb seadus ette erikorra ja lühendatud tähtajad, kuid kui kaebaja väitel on kahju tekitatud politsei õigusvastase tegevusega, tuleb kaebuse esitamise tähtaja osas lähtuda kahju tekitamise ajal kehtinud HKMS § 9 lg-st 2, mille kohaselt võib kaebuse õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates kahju tekitamisest teada saamisest, kuid mitte hiljem, kui kümne aasta möödudes õigusvastase haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest (RVS § 31 lg 2); 3) kaebuses (tlk 126) on selgitatud kahju tekkimise asjaolusid selliselt, et firmaga Moshe Nasim ja Co
4. jaanuaril 2001 sõlmitud vahendustegevuse lepingu kohaselt pidi ta saama komisjonitasu 17 miljonit krooni, kuid saades teada kaebaja kinnipidamisest, lõpetas eelnimetatud firma
5. juunil 2001 kaebajaga lepingu. Seega peab kaebaja varalise kahju tekkimisest teada saamiseks viimati nimetatud kuupäeva. Kohus on leidnud, et kui kohaldada HKMS § 9 lg-s 2 sätestatud tähtaega, siis pidi kaebaja kahju tekkimisest saama teada
6. veebruaril 2001 või hiljemalt
7. aprillil 2001, mil kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetati. Kohus lähtus asjaolust, et kaebajal pidi eelnimetatud ajal olema selge, et ta ei saa täita äriühinguga Blesk sõlmitud lepingut, sest selle täitmise kuupäev oli
8. veebruar
9. Toimiku materjalide põhjal (istungiprotokoll lk 110 ja kaebus lk 126) nähtub, et kaebaja ei soovi enam kahju äriühinguga Blesk sõlmitud lepingu nurjumise pärast, sest ta tegutses seal üksnes OÜ Koppeno esindajana. Seega ei ole kohtu põhjendused asjakohased.
10. jaanuaril 2001 firmaga Moshe Nasim ja Co sõlmitud vahendustegevuse kavatsuste protokollis (lk 19) ei ole teenuste täitmise tähtaegu märgitud ja ainukeseks viiteks lepingu ülesütlemise kohta on
11. juuni
12. a kiri. Kuna kohtul puuduvad muud andmed väidetavast kahjust teadasaamise aja kohta, tuleb eeldada kaebaja esitatud väite õigsust. Seega pole kaebus eelnimetatud lepingu ülesütlemisest väidetavalt tekkinud kahju nõudmiseks aegunud; 4) aegunud pole ka mittevaralise kahju nõue, sest kaebaja väitel halvenes tema tervis kinnipidamise tagajärjel ning tema hea nimi on määritud, mistõttu ta kaotas endised lepingupartnerid ja kliendid. Kinnipidamise tagajärjed ilmnesid kaebaja väitel mitte vahetult peale vabastamist või kriminaalasja menetluse lõpetamist. Kaebaja on kaotanud täielikult töövõime ja on maksujõuetu; 5) kuna kaebus on esitatud tähtaegselt, pole vaja hinnata erikaebuse väiteid mõjuvate põhjuste olemasolust tähtaja ennistamiseks ega vastustajate vastuväiteid samas küsimuses; 6) kaebus on esitatud Pärnu Politseiprefektuuri (õigusjärglane on Lääne Politseiprefektuur) õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Rahandusministeerium on alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitanud ja kaebuses ei väideta, et ministeerium tegi õigusvastaseid toiminguid. See, et alusetu kinnipidamise eest makstud hüvitis kaebajat ei rahulda, ei tähenda Rahandusministeeriumi toimingu vaidlustamist. Kaebaja peab kinnipidamist seadusevastaseks, sest tema arvates oleks politseil hoolika ja kohusetundliku toimimise korral pidanud kriminaalasja algatamise avalduse saamisel olema selge, et tegelikult puudub kaebaja käitumises kuriteo koosseis. Kaebaja nõuab tekitatud kahju hüvitamist täies ulatuses, arvestades kahju hüvitamise regulatsiooni ja põhimõtteid; 7) asja menetlemisel tuleb kaaluda, kas Rahandusministeerium kaasati protsessi õigesti vastustajana. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
13. Rahandusministeerium palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ja jätta jõusse halduskohtu määrus ning väidab järgmist: 1) U. M. tahe on saada hüvitist, mis on seotud tema ebaseadusliku kinnipidamisega

mõttes (tl 126). Ta leiab, et Rahandusministeeriumi kaudu makstud hüvitis ei leevenda kannatusi, mis said talle osaks kriminaalasja menetlemise ajal. Kriminaalasja menetlemise lõpetamisest teeb ta järelduse, et menetlus oli ebaseaduslik; 2) moraalse kahju hüvitamise nõuet põhjendati ebaseaduslikust kinnipidamisest tingitud tervise halvenemise ja hea nime kaotusega. Kaebuse esitajat peeti kinni

1. kuni
2. veebruarini
3. Kriminaalmenetlus lõpetati sama aasta
4. aprillil; 3)
5. a
6. jaanuaril jõustunud RVS § 31 lg 2 kohaselt võib enne RVS jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks kaebuse esitada enne Riigivastutuse seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul seaduse jõustumisest arvates.
7. a reguleeris alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus, mille § 6 lg l andis seaduse § l lg-s l näidatud isikule õiguse esitada riigi vastu temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks hagi kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast, antud juhul kriminaalmenetluse lõpetamise määruse jõustumisest. Kuna õigus hüvitise taotlemiseks tekkis juba
8. a aprillis, siis möödus hagi esitamise tähtaeg sama aasta oktoobris; 4) mittevaralise kahju osas leidis ringkonnakohus, et kaebuse esitaja väitel ilmnesid kinnipidamise tagajärjed mitte vahetult pärast vabastamist või kriminaalasja menetluse lõpetamist. Ringkonnakohus ei märgi, mis ajast tuleb lugeda kaebuse esitamise tähtaja kulgemist, kuid leiab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue esitati tähtaegselt; 5) kaebuse esitaja terviseprobleemid ilmnesid Pärnu Politseiprefektuuri arestimajas viibimise ajal. U. M. oli haiglas
9. ja
10. veebruaril
11. U. M. väidab
12. märtsi
13. a kaebuses, et sai neljanda infarkti kinnipidamise ajal. Lääne Politseiprefektuuri esitatud väljavõte Pärnu Politseiprefektuuri dokumendiregistrist kinnitab, et kinnipidamise ajal ja vahetult pärast seda asus kaebuse esitaja uurima kinnipidamise õiguspärasust, leides, et vahi all pidamine mõjutas oluliselt tema tervislikku seisundit.
14. mai
15. a kirjas prokurörile väidab kaebuse esitaja sõnaselgelt, et tervis halvenes järsult kinnipidamise ajal. Seega tekkis kahju hüvitise esitamise õigus hiljemalt
16. aprillil 2001, kui kriminaalmenetlus lõpetati. U. M. oli 100% töövõimetu juba
17. a enne kinnipidamist. Vaatamata tervislikule seisundile tegeles ta vahendustegevusega rahvusvahelisel tasemel. Halduskohus on õigesti hinnanud mittevaralise kahju teadasaamise aega ning selle hüvitamise tingimusi alusel; 6) möödas on ka varalise kahju hüvitamise nõude tähtaeg.

§ 5

lg 4 ja § 6 lg 2 koosmõjust võib väita, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud varalise kahju, mis ei seisne töötasu, pensioni või muu kindla sissetuleku kaotuses, hüvitamise alused tulenevad teistest tsiviilõiguses kahju hüvitamist reguleerivatest normidest. Teisisõnu, varalise kahju, mis on tekkinud muul põhjusel kui kindla sissetuleku kaotus, hüvitisele ei laiene kahju hüvitamise seadusest tulenev hüvitise maksmise piirmäär. Samas ei saa

§ 6

lg-s 2 varalise kahju hüvitamise kohta sätestatust välja lugeda, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude esitamise kord erineb sama paragrahvi lõikes l sätestatud korrast. Kuna

§ 6

lg-s 2 räägitakse vaid varalise kahju hüvitamise alustest, ent mitte korrast, tuleb järeldada, et ka varalise kahju hüvitamiseks tuleb nõue esitada kahju hüvitamise seaduses sätestatud korras, s.o kuue kuu jooksul kriminaalmenetluse lõpetamise määruse jõustumise päevast; 8) varalise kahju teadasaamise tähtaja osas ringkonnakohus märgib, et U. M. ei soovi enam kahju äriühinguga Blesk sõlmitud lepingu nurjumise pärast, sest tegutses seal üksnes OÜ Koppeno esindajana. Kuigi kaebuses (tl 126) ei mainita nimetatud lepingut, ei tähenda see iseenesest, et U. M. ei tugine selle lepingu alusel võetud kohustuste mittetäitmisest tekkinud kahjunõudele. Ka juhul kui U. M. loobus nõude esitamisest, saab nimetatud dokumenti käsitada tõendida kaebuse esitamise tähtaegsuse hindamisel. Halduskohus jõudis õigele järeldusele kaebuse esitamise tähtaegsuse osas. Nimetatud dokument kinnitab kahju teadasaamise tähtpäeva, s.o vahetult pärast kinnipidamist, kuid mille hiljem kui

1. aprill 2001; 9) U. M. tugines nõudes PS §-dele 20 ja 25, RVS § 2 lg l p-dele 5, 7 ja 9, § 17 lg-le l ning TsK §le
2. Kahju tekkimisest teadasaamise ajal, s.o
3. aprillil 2001, kehtis Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus, millega kehtestati kahju hüvitamise tähtajad ja tingimused isikutele, kelle suhtes kriminaalmenetlus lõpetati eeluurimise staadiumis; 10) kaebuse esitaja ei ole esitanud ka mõjuvaid põhjuseid kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. U. M. on halduskohtule esitanud kaks nõuet. Esiteks nõuab ta ebaseadusliku vahi all pidamisega tekitatud saamatajäänud tulu hüvitamist. Teiseks nõuab ta ebaseadusliku vahi all pidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Väidetav kahju tekitati U. M.-le aastal 2001, s.o enne seda, kui
5. jaanuaril 2002 jõustus Riigivastutuse seadus. Kahjunõuded on esitatud halduskohtule
6. juunil 2004, s.o Riigivastutuse seaduse (RVS) kehtimise ajal.
7. RVS § 31 lg-d 1, 2 ja 3, mis reguleerivad nimetatud seaduse rakendamist, sätestavad: "

).

1. U. M. väidetest võib aru saada, et tema kahju tekkis ja ta sai kahjust teada
2. a. Ka ringkonnakohus on lähtunud sellest seisukohast ja eeldanud kaebaja väidete õigsust (vt käesoleva otsuse punkti 8 alapunkt 3). Seega tuleb U. M. puhul juhinduda RVS § 31 lg-test 1 ja
4. Ajal, mil U. M.-le väidetavalt tekitati kahju, kehtis Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus enne Riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud redaktsioonis.

nimetatud redaktsioonis kehtinud § 6 lg-d 1, 2 ja 3 sätestasid: "

§ 2

lg 1 sätestas: "Hüvitise taotlemise õigus tekib isikul kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast." 16.

§ 6lg-s 2 nimetatud tsiviilseaduse sätteks oli TsK § 451, mis sätestas järgmist: "

§ 6

lg-t 1 tuleb mõista nii, et selles sättes peetakse silmas nõudeid, mis vahetult tuginevad Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse enese sätetele.

§ 6lg-s 1 nimetatud kuuekuuline kohtusse pöördumise tähtaeg ei laienenud nõuetele, mida sai esitada Ts

K § 451 lg 1 alusel. Nendele nõuetele laienesid hagi esitamise üldised tähtajad.

1. juunil
2. a vastu võetud TsÜS § 113 lg 1 sätestas hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks kümme aastat. Tulenevalt RVS § 31 lg-st 2 sai halduskohtusse selliseid nõudeid esitada
3. jaanuarini
4. Arvestades RVS § 31 lg-t 1 ja 2 ja TsÜS § 113 lg-t 1 nõustub Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu lõppjäreldusega, et U. M. nõue väidetava varalise kahju hüvitamiseks pole aegunud.
5. Kaebusest nähtuvalt väidab U. M. ka oma hea nime määrimist ja tervise kahjustamist. 22.

§ 5

lg 4 sätestas: "Hüvitise maksmisega loetakse isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju töötasu, pensioni või muu kindla sissetuleku kaotamise näol, samuti tekitatud moraalne (mittevaraline) kahju." Kolleegium on seisukohal, et

§ 5

lg-s 4 peeti silmas sellist mittevaralist kahju, mis seisneb näiteks hea nime määrimises, ja ei peetud silmas isiku tervisele tekitatud mittevaralist kahju.

1. Asja materjalidest nähtuvalt (halduskohtu tl 12) on Rahandusministeerium U. M.-le Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel maksnud ebaseaduslikult vahi all viibitud aja eest 2968 krooni pärast seda, kui kriminaalasja menetlus lõpetati
2. aprillil
3. a kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Seega on U. M.-le nimele tekitatud kahju

§ 5lg 4 mõttes hüvitatud.

U. M. peab aga seda hüvitist ebapiisavaks.

§ 5

lg 4 ei saa kolleegiumi arvates võtta isikult Põhiseaduse §-ga 15 tagatud võimalust pöörduda kohtusse ja nõuda täiendavat hüvitist lisaks sellele, mis oli saadud Rahandusministeeriumi kaudu. Isik peab saama tõstatada kohtu ees küsimuse sellest, kas seadusega kindlaksmääratud hüvitise suurus on proportsionaalne Põhiseaduse §-s 20 nimetatud vabaduspõhiõigusesse sekkumise tagajärjega. Seepärast kontrollib Riigikohtu halduskolleegium, kas U. M. mittevaralise kahju nõue on tähtaegne. Tulenevalt

§ 6

lg-st 1 ja § 2 lg-st 1 tulnuks kohtusse pöörduda kuue kuu jooksul kriminaalasja menetluse lõpetamise päevast. Kriminaalasja menetlus lõpetati

1. aprillil 2001 seoses kuriteo koosseisu puudumisega. U. M. sai väidetavast kahjust (nime väidetavast määrimisest) teada
2. a. Kuuekuuline tähtaeg oli halduskohtule kaebuse esitamise ajaks ilmselgelt möödunud. Kaebetähtaja ennistamise aluseid või teistsuguste kaebetähtaegade kohaldamise aluseid kolleegium ei näe. Seega on aegunud U. M. nõue hüvitada talle nime määrimisega tekitatud väidetav kahju, mida ei katnud

§ 5lg-s 4 nimetatud hüvitis.

1. U. M. nõue hüvitada tema tervisele
2. a tekitatud mittevaraline kahju saab tulenevalt RVS § 31 lg-st 1 põhineda TsK §-l
3. Kuna U. M. kaebus halduskohtule esitati enne
4. jaanuari 2005, siis on see nõue RVS § 31 lg-te 1 ja 2 ning TsK § 113 lg 1 järgi esitatud tähtaegselt ja kuulub läbivaatamisele halduskohtus.
5. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et tähtaegselt on esitatud U. M. kaebus talle tekitatud varalise kahju hüvitamise, samuti tervisele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise osas. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et U. M. kaebus talle nime määrimisega tekitatud kahju hüvitamise oas on esitatud tähtaegselt. Selles osas nõustub kolleegium halduskohtuga ja leiab, et U. M. nõue hüvitada talle nime määrimisega tekitatud kahju on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist. Rahandusministeeriumi määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Selleks, et Riigikohtu määruse resolutsioon oleks üheselt arusaadav, tühistab Riigikohtu halduskolleegium nii ringkonnakohtu kui ka halduskohtu määruse. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld