Obsah (4)

§ 27§ 77§ 90§ 117

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-35-06 Otsuse kuupäev Tartu, 15. mai 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik Kohtuasi V. S hagi U AS-i vastu

) § 77 alusel ebaseaduslikuks, ennistada hageja tööle ja mõista kostjalt välja keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest. Hagiavalduse kohaselt leidis hageja

1. aasta märtsis Internetist CV-Keskuse kodulehelt kostja töökuulutuse, ta kutsuti intervjuule ning võeti tööle. Vaatamata sellele, et kuulutuses pakuti alalist tööd ja hageja seda aktsepteeris, pakkus kostja hagejale tähtajalist töölepingut, põhjendades seda katseajaga. Pärast seda lubati hagejaga sõlmida tähtajatu tööleping. Hageja uskus lubadust ning sõlmis
2. aprillil
3. a kostjaga tähtajalise töölepingu üheks aastaks, lõpetas eelmise tööandjaga töösuhte ja asus
4. aprillil
5. a kostja juures tööle.
6. aprillil
7. a pakkus kostja hagejale veel kolmeks kuuks töölepingut ja
8. aprillil
9. a sõlmisid pooled uue tähtajalise töölepingu.
10. juunil
11. a teatas kostja töölepingu lõpetamisest tähtaja möödumise tõttu, kuid hageja haigestumise tõttu lõpetati leping
12. juulil
13. a. Töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik. Hageja võeti tööle deklarant-ekspediitorina ja tal oli alus eeldada, et temaga sõlmitakse tähtajatu tööleping. Tähtajalise töölepingu sõlmimine on lubatud üksnes seaduses sätestatud alustel. Esimene tööleping sõlmiti määratud ajaks pettuse tõttu, sest hageja arvas, et temaga sõlmitakse tööleping määramata ajaks. Esimese töölepingu lõpetamine tähtaja möödumise tõttu oli hagejale üllatav. Kostja andis töölepingu lõpetamisel lepingu tähtajale teistsuguse tõlgenduse kui see, milles pooled lepingu sõlmimisel kokku leppisid. Teise töölepingu tähtaeg ei ole kooskõlas VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega ning töölepingu lõpetamisest loobumine koondamise tõttu sellise lepingutähtaja jooksul ei saa olla erisoodustuseks

§ 27lg 2 p 5 mõttes.

1. mail
2. a esitatud avalduses keskmise palga arvutamise kohta leidis hageja, et individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 29 lg 2 järgi on tal
3. märtsil
4. a teise tööandja juurde tööle asumise tõttu õigus nõuda enda tööle ennistamist alates
5. juulist
6. a ja lugeda end töölt omal algatusel lahkunuks
7. märtsist
8. a. Sama ajavahemiku eest nõudis hageja ka saamata jäänud palka 121 338 krooni 68 senti.
9. Kostja palus jätta hagi rahuldamata, kuna hageja nõue on aegunud. Tööleping sõlmiti
10. aprillil
11. a kooskõlas töölepingu seadusega. Hageja sai oma õiguse väidetavast rikkumisest teada
12. aprillil
13. a. Vastavalt ITVS § 7 lg-le 1 lõppes nõude esitamise neljakuuline tähtaeg
14. augustil
15. a. Hageja esitas hagi
16. augustil
17. a.
18. aprillil
19. a sõlmiti tööleping määratud ajaks ühel

§ 27lg-s 2 sätestatud ammendavas loetelus ettenähtud alusel.

Selle lepinguga võttis kostja endale kohustuse mitte lõpetada töötajaga töölepingut koondamise tõttu, mis oli soodustus hagejale, ja andis talle kogu lepingu tähtajaks kindlustunde. Hageja sai aru ja pidi lepingu sõlmimisel arvestama asjaoluga, et tähtaja möödumisel leping lõpeb, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Hageja nõustus kõigi lepingu tingimustega. Juhul, kui ta ei oleks nendega nõustunud, olnuks tal kogu aasta jooksul võimalik teha kostjale ettepanek lepingu muutmiseks või leping tühistada. Hageja seda ei teinud. Tööleping lõpetati kooskõlas

§ 77lg 1 p-ga 2 alates 13.

aprillist

1. a. Kostja maksis hagejale lõpparve. See, et hageja lootis tähtajalise lepingu muutumist tähtajatuks, ei tähenda, et kostja on hagejale midagi lubanud, teda eksitanud või petnud. Esimese töölepingu lõppemist ei saa lugeda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 97 mõttes erakorraliseks vajaduseks, sõltuvussuhteks, kogenematuseks või muuks selliseks asjaoluks, mille tõttu oleks hageja olnud sunnitud
2. aprillil
3. a sõlmima teise töölepingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Tegelikkusele ei vasta hageja väited, et kostja esindaja pidas esimese töölepingu tähtaega pikendatud katseajaks. Teine tööleping sõlmiti kooskõlas töölepingu seaduse nõuetega määratud ajaks. Hageja ei põhjendanud, miks on kolmeks kuuks sõlmitud lepingu tähtaeg ebamõistlikult lühike ja millisest tähtajast alates on tähtaeg tema arvates mõistlik. Teine tööleping nägi hagejale ette erisoodustuse, mis andis töötajale kindluse, et lepingu tähtaja jooksul teda ei koondata. Lisaks sellele on hageja esitanud oma rahalise nõude suuremas summas, kui tal oleks hagi põhjendatuse korral võimalik saada, sest ta töötab juba teise tööandja juures ja tal ei oleks ka töölepingu ebaseadusliku lõpetamise puhul võimalik hüvitist saada üle kuue kuu keskmise palga, s.o üle 92 469 krooni. Töötaja asumine teise tööandja juurde tööle tähendab töötaja soovimatust jätkata tööd selle tööandja juures ja seega on töövaidlusorganil ITVS § 29 lg 2 järgi õigus lugeda töötaja töölt omal algatusel lahkunuks teise tööandja juurde tööle asumisele eelnevast päevast. Seetõttu ei saa ka hagejat tööle ennistada. Töölepingu ebaseaduslikuks tunnistamisel on kohtul õigus mõista hagejale hüvitis kuue kuu keskmise palga, s.o mitte rohkem kui 92 469 krooni ulatuses.
4. Tallinna Linnakohus rahuldas
5. mai
6. a otsusega hagi osaliselt, tunnustas poolte
7. aprillil
8. a sõlmitud töölepingu p 1.2 tühisust ja luges lepingu sõlmituks määramata ajaks, tunnistas töölepingu lõpetamise

§ 77järgi ebaseaduslikuks, luges poolte 2.

aprillil 2004. a sõlmitud töölepingu lõppenuks hageja algatusel ja mõistis kostjalt töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hageja kasuks välja hüvitise 46 242 krooni. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude tööle ennistamiseks ning sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga saamiseks. Vastavalt

§ 27

lg 2 p-le 5 võib määratud ajaks töölepingu sõlmida juhul, kui töölepingus nähakse töötajale ette erisoodustused. Teine tööleping oli sõlmitud kolmeks kuuks ja selles oli erisoodustusena märgitud tööandja loobumine töölepingu lõpetamisest koondamise tõttu lepingutähtaja jooksul. Tööandja selline loobumine ei ole käsitatav erisoodustusena, kuna see ei soodusta töötajat. Koondamise tõttu töölepingu lõpetamisest peab tööandja töötajale teatama ette vähemalt kaks kuud või maksma hüvitist ning lisaks maksma töölepingu lõpetamise hüvitist ka kahe keskmise kuupalga ulatuses. Seega on teise töölepingu sõlmimisel rikutud

§ 27, mistõttu selle lepingu p 1.2 on Ts

ÜS § 87 järgi tühine ning lepingut tuleb käsitada tähtajatuna. TsÜS § 85 järgi ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust ja ülejäänud osas on leping kehtiv. Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja vaidlustas töölepingu lõpetamise seaduses sätestatud tähtaja jooksul. ITVS § 6 lg 2 järgi on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu. Vaidlusalune tööleping lõpetati

1. juulil
2. a. Hagi esitati kohtusse esmaspäeval,
3. augustil
4. a, seega tähtaegselt. Hageja ei pidanud eraldi vaidlustama lepingu p 1.2, sest tal on igal ajal õigus tugineda lepingu tühisusele. Teine tööleping on tähtajatu ja see lõpetati ebaseaduslikult, kuna lepingu lõpetamiseks puudus alus. Kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan ITVS § 30 lg 2 järgi töötajale välja hüvitise kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvitise suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Hageja palus end tööle ennistada, välja mõista keskmise palga sunnitud töölt puudumise aja eest ning lugeda töölepingu lõpetatuks omal algatusel alates
5. märtsist
6. a. Samas asus hageja
7. märtsil
8. a tööle teise tööandja juurde, millest nähtub, et hageja ei soovi töötada kostja juures. Hageja nõuded on vastuolulised. Kuna hageja soovis algul tööle ennistamist, kuid asus menetluse kestel tööle uue tööandja juurde ja soovis tuvastada, et leping lõpetati hageja algatusel, tuleb hageja lugeda töölt lahkunuks omal algatusel ja tööleping lõpetatuks päevast, mil hageja viimati töötas kostja juures, s.o
9. juulist
10. a. Kuna kostja lõpetas töölepingu ebaseaduslikult, peab kostja ITVS § 30 lg 2 järgi maksma hagejale hüvitist. Põhjendatud on maksta hagejale hüvitist tema kolme keskmise kuupalga ulatuses, s.o 46 242 krooni, sest hageja teadis, et kostja kaalub tema töökoha kaotamist, hageja tähtajalised töölepingud ei andnud alust arvata, et kostja soovib töölepingu sõlmida aastateks ning

§ 90

lg 1 p 1 järgi pidanuks kostja hageja koondamisel maksma hüvitist kahe kuu keskmise palga ulatuses. Hageja töölepingu ebaseaduslikule lõpetamisele eelnenud kuue kuu keskmine palk oli 15 414 krooni. Hageja nõue saada palka sunnitud töölt puudumise aja eest on alusetu, kuna hageja on asunud uuele töökohale.

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata tema nõue keskmise palga väljamõistmiseks sunnitud töölt puudumise aja eest. Vastavalt ITVS § 29 lg-le 2 loeb töövaidlusorgan töötaja omal algatusel lahkunuks töötaja teise tööandja juurde tööle asumisele eelnevast päevast. Hageja asus uue tööandja juures tööle
2. märtsil
3. a, kuid kohus otsustas lugeda ta lahkunuks
4. juulist
5. a. Kohus asendas iseseisvalt hageja nõude alternatiivse nõudega ja rahuldas selle, rikkudes protsessiõiguse norme. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
6. Kostja palus apellatsioonkaebuses linnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja kostjalt mõisteti välja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitis 46 242 krooni. Nii esimene kui teine tööleping sõlmiti määratud tähtajaks vastavalt

§-le 27. Puudub alus teise töölepingu p 1.2 tühiseks tunnistamiseks TsÜS § 87 alusel.

§ 27

lg 2 järgi on üheks määratud tähtajaks töölepingu sõlmimise aluseks tööandja loobumine töölepingu lõpetamisest töötaja koondamise tõttu, mis on seaduses otsesõnu nimetatud töötajale ettenähtud erisoodustuseks. Kuna hageja võttis end

1. augustil
2. a, s.o 21 päeva pärast töölepingu lõppemist, töötuna arvele, mis on töötuskindlustushüvitise saamise eelduseks, on hageja nõue töölepingu p 1.2 tühiseks tunnistamiseks ja sellest tulenevalt töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamine ning kaasnev hüvitise nõue üheaegselt töötuskindlustuse hüvitise saamisega käsitatav hageja soovina kostja arvel alusetult rikastuda. Kostja palus apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral vähendada hüvitist ühe kuu keskmise palgani, s.o 15 414 kroonini. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus muutis
4. novembri
5. a otsusega linnakohtu otsust hüvitise ja riigilõivu suuruse osas ning muutis kuupäeva, millest alates tuleb hageja lugeda omal algatusel töölt lahkunuks. Muus osas leidis ringkonnakohus, et linnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja töötas kostja juures kahe töölepingu järgi, et mõlema lepingu p-s 1.2 nimetati erisoodustuseks tingimust tööandja loobumise kohta töölepingu lõpetamisest koondamise tõttu lepingutähtaja jooksul, et teise töölepingu järgi pidi hageja töötama kostja juures
6. aprillist
7. a
8. juulini
9. a, et hagejale teatati selle töölepingu lõpetamisest ette
10. juunil
11. a, et hageja haigestumise tõttu lõpetati tööleping
12. juulil
13. a ja et hageja töötab alates
14. märtsist
15. a teise tööandja juures. Pooled vaidlevad selle üle, kas kolmeks kuuks sõlmitud töölepingus saab tingimust koondamisest loobumise kohta pidada erisoodustuseks, kas selline lepingutingimus kehtib, kas see tööleping lõpetati õigesti ja kui lepingut ei lõpetatud õigesti, siis milline on kostja vastutus. Vaidlus on ka selle üle, kas hagejal on õigus pärast teise tööandja juurde tööle asumist nõuda enda tööle ennistamist ajavahemikuks töölepingu lõpetamise päevast kuni teise tööandja juurde tööle asumise päevani ja nõuda kostjalt keskmise palga väljamõistmist kogu selle ajavahemiku eest või on tal ainult õigus saada hüvitist

§ 117lg 2 järgi.

Linnakohus leidis õigesti, et teist töölepingut tuleb käsitada määramata ajaks sõlmitud töölepinguna, kuna selle lepinguga erisoodustust tegelikult ei antud. Lähtudes

§ 27

lg 2 p 5 mõttest, on erisoodustuseks vaid selline lepingusse võetav tingimus, mis on töötajale seadusest tulenevatest ja tavaliselt kasutatavatest tingimustest soodsam. Kui töötaja oleks töölepingu kehtivuse ajal koondatud, oleks ta saanud hüvitist suuremas ulatuses, kui oleks olnud tema palk töölepingu kogu aja eest. Seega ei ole koondamisest loobumine erisoodustus. Kuna tähtajalise töölepingu sõlmimiseks alust ei olnud, siis on töölepingu lõpetamine tähtaja möödumise tõttu ebaseaduslik. Linnakohus tuvastas ebaõigesti, et hageja lahkus omal algatusel töölt

1. juulil
2. a. Kui töötaja oli pärast töölepingu lõpetamist asunud tööle teise tööandja juurde, loeb töövaidlusorgan töötaja ITVS § 29 lg 2 järgi omal algatusel lahkunuks töötaja teise tööandja juurde tööle asumisele eelnevast päevast. Kuna hageja asus teise tööandja juures tööle
3. märtsil
4. a, tuleb lugeda hageja kostja juurest töölt lahkunuks
5. märtsist
6. a.

§ 117

lg-te 1 ja 2 kohaselt on töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitist kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hageja taotles hagis enda tööle ennistamist ja keskmise palga väljamõistmist sunnitud töölt puudumise aja eest.

1. mail
2. a esitatud avalduses palus hageja end tööle ennistada alates
3. juulist
4. a ja lugeda omal algatusel lahkunuks
5. märtsil
6. a. Linnakohus jättis õigesti rahuldamata hageja taotluse tema tööle ennistamise ja keskmise palga nõudes, kuna töölepingu seadus ei näe ette töötaja tööle ennistamist ja talle keskmise palga maksmist

§ 117

lg 1 järgi, kui töötaja juba töötab teise tööandja juures ja ei soovi endise tööandja juurde uuesti tööle asuda. Hagejal on õigus saada

§ 117lg 2 järgi hüvitist.

Linnakohus ei asendanud omal algatusel hageja nõuet alternatiivse nõudega, vaid, tuvastanud töölepingu lõpetamise asjaolud, kohaldas kooskõlas enne

1. jaanuari
2. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-ga 4 hageja varalise nõude osas

§ 117lg-t 2 ja mõistis välja hüvitise selle alusel.

Linnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise hageja kolme kuu keskmise palga ulatuses. Võttes arvesse, et hageja oli kostjaga töölepingut sõlmides teadlik, et kostja ei soovi täita deklarantekspediitori kohta määramata ajaks tööle võetava töötajaga, et hageja töötas kostja juures suhteliselt lühikest aega ja et kostja ise nõustus kõigi töölepingusse võetud tingimustega, on linnakohus mõistnud kostjalt hageja kasuks välja liiga suure hüvitise. Puuduvad tõendid selle kohta, et hagejat peteti või esinesid muud asjaolud, mis ei võimaldanud tal selliste lepingute sõlmimisest mõistlikult järeldada selle tööandja juures töötamise lühiajalisust. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis ühe kuu keskmise palga, s.o 15 414 krooni ulatuses. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 15 414 krooni. Hageja palus teha selles osas uue otsuse asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata ning ennistada hageja tööle, lugeda tööleping lõppenuks
2. märtsil
3. a ja mõista kostjalt hageja kasuks välja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk 121 338 krooni 68 senti. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ületas linnakohus nõude piire, kui tegi otsuse nõude kohta, mida hageja ei esitanud. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et linnakohus kohaldas tuvastatud asjaoludele õigesti

§ 117

lg-t 2.

§ 117

lg-d 1 ja 2 on alternatiivsed ja üksnes töötajal on õigus valida, mille alusel ta hüvitist saada soovib. Kohtud käsitasid ekslikult hageja uue tööandja juurde tööle asumist endise tööandja juurde tööle ennistamisest loobumisena. Seadus ei keela töölepingu lõpetamise vaidlustamise korral asuda tööle uue tööandja juurde. Põhjendamatu on lugeda tööleping lõpetatuks

1. märtsist
2. a ja jätta kuni selle ajani keskmine palk välja mõistmata. Kui selle aja eest palka ei maksta, siis ei ole tööandja kohustatud ka maksma sotsiaalmaksu ega arvestama pensioniõiguslikku staaþi, mille arvestamine on ilmselt ITVS § 29 lg 2 eesmärgiks. Hüvitiselt sotsiaalmaksu ei maksta. Kohtud leidsid ekslikult, et tööle ennistamine on võimatu, kuna hageja töötab teise tööandja juures, jättes arvestamata, et töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest kuni töövaidlusorgani otsuse jõustumiseni ennistatakse töötaja tagasiulatuvalt tööle n-ö fiktiivselt. Hageja palus end tööle ennistada ja mõista välja keskmise palga sunnitud töölt puudutud aja eest

§ 117lg 1 alusel.

Töölepingu seadus ei kohusta töötajat muutma oma nõuet, kui ta asub vaidluse ajal tööle teise tööandja juurde.

1. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hageja kostja juurde tööle ennistamise nõue ja mõisteti hagejale

§ 117lg 2 alusel välja hüvitis 15 414 krooni töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Tühistatud osas tuleb asi Ts

MS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

1. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja lõpetas
2. juulil
3. a hagejaga töölepingu ebaseaduslikult ja luges töölepingu lõppenuks hageja algatusel
4. märtsist
5. a. Kuna selles osas ringkonnakohtu otsust vaidlustatud ei ole, siis kolleegium nimetatud küsimuses ringkonnakohtu otsust läbi ei vaata. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on õigus pärast teise tööandja juurde tööle asumist nõuda

§ 117

lg 1 alusel enda tööle ennistamist kuni teise tööandja juurde tööle asumise päevani, sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist ja töölepingu hageja soovil lõpetatuks lugemist.

2. juuni
3. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-03 (RT III 2003, 21, 209) asus kolleegium seisukohale, et tööle ennistamine ning sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga saamise õigus (

§ 117

lg 1) ja tööle ennistamisest loobumisel kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses hüvitise saamise õigus (

§ 117

lg 2) on töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel iseseisvad ja erinevad õiguskaitsevahendid. Samal seisukohal on kolleegium ka praegu. Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja algatusel on töötajal

§ 117

lg 1 järgi õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmist palka. Sama tuleneb ka ITVS § 29 lg-st 1, mille kohaselt on töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötajal õigus nõuda endist tööd või ametikohta, ja ITVS § 30 lg 1 järgi mõistab töövaidlusorgan töötaja tööle ennistamisel töötajale välja keskmise palga sunnitud töölt puudumise aja eest, välja arvatud seaduses ettenähtud erijuhtudel. Seega on töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel töötajal eelkõige õigus nõuda enda tööle ennistamist ja hüvitist sunnitud töölt puudumise aja eest. Juhul, kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja

§ 117

lg 2 järgi kohustatud maksma töötajale hüvitist kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. ITVS § 29 lg-s 2 on täpsustatud, et kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis peab töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel lugema töötaja omal algatusel lahkunuks alates töövaidlusorgani otsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui töötaja oli pärast töölepingu lõpetamist asunud tööle teise tööandja juurde, loeb töövaidlusorgan töötaja omal algatusel lahkunuks töötaja teise tööandja juurde tööle asumisele eelnevast päevast. Sellisel juhul mõistab töövaidlusorgan ITVS § 30 lg 2 järgi töötajale välja hüvitise kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel ning hüvitise suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Eeltoodust tulenevalt on töötaja esmaseks nõudeks tööle ennistamise ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga nõue. Kui töötaja loobub tööle ennistamisest, saab

§ 117

lg 2 ja ITVS § 30 lg 2 järgi mõista talle välja hüvitise kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Seega saab töötaja ise valida, kumma nõude ta esitab. 12. Kolleegium leiab, et kui töötaja on esitanud

§ 117

lg 1 alusel tööle ennistamise ja sellest tuleneva keskmise palga nõude, kuid on vahepeal asunud tööle teise tööandja juurde, võib töötaja oma nõuet kohtumenetluses muuta, st nõudest loobuda ning nõuda töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest

§ 117lg 2 alusel hüvitist kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses.

Kui töötaja oma nõuet kohtumenetluses ei muuda ja nõuab endiselt

§ 117

lg 1 alusel enda tööle ennistamist ja keskmist palka sunnitud töölt puudutud aja eest, ei saa kohus rahuldada hageja nõuet

§ 117lg 2 alusel.

Kolleegium jääb

1. juuni
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-03 väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt saab töövaidlusorgan kohustada tööandjat maksma töötajale

§ 117lg 2 järgi hüvitist ainult siis, kui töötaja loobub tööle ennistamise nõudest.

(Vt ka Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-05 (RT III 2006, 8, 72)). Käesolevas vaidluses palus hageja enda tööle ennistamist ja sunnitud töölt puudutud aja eest keskmise palga väljamõistmist kuni tema tööleasumiseni uue tööandja juures

§ 117lg 1 alusel.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et hageja loobus tööle ennistamise nõudest, sest hageja ei ole hagi menetlusõiguse kohaselt muutnud. Kuna hageja ei muutnud kohtumenetluses oma nõuet ega nõudnud töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitist

§ 117

lg 2 alusel, ei saanud kohtud hagejale hüvitist ka nimetatud sätte alusel välja mõista. Tehes otsuse nõude kohta, mida hageja ei esitanud, ületasid kohtud hagi piire, rikkudes sellega otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 229 lg-t

2. Asjas on tuvastatud, et tööleping hagejaga lõpetati ebaseaduslikult
3. juulil
4. a.
5. märtsil
6. a asus hageja tööle teise tööandja juurde. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hagejaga tuleb tööleping lugeda nendel asjaoludel lõppenuks teise tööandja juurde tööleasumisele eelnevast päevast, s.o
7. märtsist
8. a. Nimetatud asjaolusid ei ole kassatsiooniastmes vaidlustatud. Lisaks asus ringkonnakohus seisukohale, et linnakohus jättis õigesti rahuldamata hageja taotluse tema tööle ennistamise ja keskmise palga nõudes, kuna töölepingu seadus ei näe ette töötaja tööle ennistamist ja talle keskmise palga maksmist

§ 117

lg 1 järgi, kui töötaja juba töötab teise tööandja juures ja ei soovi endise tööandja juurde uuesti tööle asuda. Kolleegium nimetatud seisukohaga ei nõustu. Töölepinguseadus ja individuaalse töövaidluse lahendamise seadus ei näe ette seda, et töötaja tööle asumisel teise tööandja juurde ei saa töötajat endise tööandja juurde tööle ennistada ja sellest tulenevalt mõista töötajale keskmist palka sunnitud töölt puudutud aja eest. Kui töötaja soovib enda tööle ennistamist, olles asunud vahepeal tööle teise tööandja juures, võib kohus töötaja tööle ennistada. Kui töötaja ei soovi enda tööle ennistamist, peab töötaja vastav soov olema väljendatud ka menetlusõiguslikult arusaadaval viisil, s.o hagi muutmisega. Asja materjalidest hagi muutmise avaldust ei nähtu. Samas saab kohus töötaja tööle ennistamise ja keskmise palga saamise nõuet lahendades arvestada ka asjaoluga, et hageja on vahepeal asunud tööle teise tööandja juures. Kohus ei saa ennistada töötajat tööle tagasiulatuvalt teatud kuupäevani, lugedes järgnevalt töölepingu lõpetatuks töötaja enda soovil, sest see ei oleks kooskõlas

§ 117lg 1 mõttega.

Tööle ennistamine kui töötaja kaitsevahend töölepingu ebaseadusliku lõpetamise vastu on suunatud sellele, et töötaja saaks tagasi oma töö- või ametikoha, kus ta soovib töötada. Kui töötaja ei soovi endise tööandja juures töötada, puudub alus töötaja tööle ennistamiseks ja

§ 117lg 1 alusel hagi rahuldamiseks.

14. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama, kas hageja soovib saada tagasi oma töökoha kostja juures, s.o kas töötaja tööle ennistamiseks ja sunnitud töölt puudutud aja eest keskmise palga maksmiseks on

§ 117lg 1 järgi alust.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik