KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-43-06 Otsuse kuupäev Tartu, 15. mai 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu Kohtuasi Tulundusühistu B h

§ 341lg 1 järgi kulgema ka kassatsioonitähtaeg.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) § 2 lg 1 kohaselt tuleb enne

1. jaanuari
2. a kulgema hakanud tähtaja arvestamisel kohaldada enne
3. jaanuari
4. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Enne
5. jaanuari 2006.

§ 41

lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument tähtajal esitatuks, kui see on sideasutusele edastamiseks üle antud tähtaja viimasel päeval enne kella 24.

1. Sama lõike teise lause kohaselt võrdsustatakse sideasutusele esitamisega dokumendi teksti edastamine faksi või muu sidevahendiga. Asja materjalidest nähtub, et hageja on kassatsioonkaebuse edastanud Tallinna Ringkonnakohtule faksiga
2. jaanuaril
3. a kell 18.00, s.o kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja viimasel päeval. Oluline ei ole, et faks on registreeritud
4. jaanuaril
5. a. Kassatsioonkaebuse originaal on registreeritud Tallinna Ringkonnakohtus
6. jaanuaril
7. a. Kaebus esitati ebaõigesti ringkonnakohtule, kuigi kehtiva TsMS § 671 lg 1 järgi tuleb see esitada Riigikohtule. Kolleegiumi arvates saab kaebuse lugeda siiski tähtaegselt esitatuks, rakendades analoogia korras TsMS § 65, kuid kolleegium peab vajalikuks märkida, et menetlusosalised ei tohi menetlusdokumentide esitamisel TsMS § 65 võimalust kuritarvitada (TsMS § 200 lg-d 1 ja 2). Vastasel juhul tuleb kõne alla nt menetlusosalise trahvimine TsMS § 200 lg 2 teise lause järgi. Kolleegium märgib, et ka kehtiva TsMS § 62 lg 2 järgi võib dokumendi edastada nt faksi või elektronpostiga kuni tähtaja viimase päeva kell 24.00-ni, st mitte kohtu tööaja lõpuni. Sel juhul tuleb kohtule TsMS § 335 järgi viivitamata (st esimesel võimalusel) esitada ka dokumendi originaal, v.a kui dokument on varustatud nt digitaalallkirjaga (TsMS § 336).
8. Kolleegium märgib lisaks, et kohtud on tähelepanuta jätnud, et asja materjalidest nähtuvalt on hageja muutnud menetluse kestel sisuliselt nii hagi eset kui alust, st algselt esitatud hagil (toimiku I kd lk-d 1-7) raudtee kasutamise rendilepingu kehtivuse kohta ei ole pea midagi ühist hilisema hagiga mahalaadimissõlme talumiskohustuse kohta (toimiku I kd lk-d 164-169). Ka ei kattu suures osas hagi aluseks olevad asjaolud. Selline üheaegne hagi eseme ja aluse muutmine ei olnud enne
9. jaanuari 2006.

§ 154lg 1 järgi lubatud (ega ole lubatud ka kehtiva Ts

MS § 376 lg 1 järgi). Kuna kostja hagi muutmisele vastu ei vaielnud ja maakohus võttis muutmise vastu, leiab kolleegium menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes, et muudetud hagist saab lähtuda ka asja uuel läbivaatamisel maakohtus.

1. Kolleegiumi arvates on kohtud kohaldanud AÕSRS § 152 lg-t 1, ilma et oleks selgeks teinud ja tuvastanud selle sätte kohaldamise olulised eeldused. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu nimelt üheselt, mida ta tehnorajatiseks ei lugenud. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest, mille maakohus tehnorajatiseks luges. Ebapiisav on nn naftasaaduste mahalaadimissõlme mõiste kasutamine, näitamata konkreetselt, millistest osadest see mahalaadimissõlm koosneb ning millised osad mahalaadimissõlmest asuvad kostja kinnisasjal. Maakohus on küll viidanud hageja esitatud tehnilistele joonistele, nt laadimissõlme üldvaatele ja väliselektrivõrgu joonistele, kuid nendel tehnilistel joonistel ei ole märgitud kinnisasjade piire. Seetõttu jääb ebaselgeks, millised mahalaadimissõlme osad paiknevad kostja kinnisasjal. Sellekohast järeldust ei saa teha ka ringkonnakohtu otsuses sisalduvast lausekatkest, et mahalaadimissõlm koosneb haruraudtee all paiknevast torustikust, pumpadest, maa-alustest mahutitest jms. Tuvastamata, mida vaidlusalune mahalaadimissõlm endast kujutab, ei saa hinnata ka selle tehnorajatiseks lugemise võimalusi. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel esmalt selgeks teha, mille suhtes palub hageja talumiskohustuse olemasolu tuvastada.
2. Kolleegium ei jaga ringkonnakohtu seisukohta, et tootmisega seotud tehnoloogiline rajatis ei ole seaduse mõttes tehnorajatis. Kuigi tehnorajatiste õigusliku regulatsiooni peamiseks eesmärgiks võib tõepoolest pidada selliste tehnorajatiste hõlmamist, mis on ette nähtud teatud hüve viimiseks tarbijani (nt elekter, gaas, soojus, vesi, side) või tarbijale teatud hüve kasutamise võimaldamiseks (nt kanalisatsioon), ei tähenda see, et ka tootmisega seotud tehnorajatis ei saaks olla tehnorajatis asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse tähenduses. Alates
3. jaanuarist
4. a on nii AÕS §-s 158 kui ka AÕSRS § 152 lg-s 1 sätestatud tehnorajatise mõiste loetelu kaudu. Nende sätete kohaselt on tehnovõrk või rajatis kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustik, telekommunikatsiooni- või elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis. Kuigi enne
5. jaanuari
6. a ei olnud tehnorajatise mõistet seaduses täpsustatud (mõiste ise tuli kasutusele
7. aprillil
8. a), mõisteti tehnorajatiste all just eelkõige eelnevalt loetletud rajatisi (vt nt Riigikohtu
9. mai
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02 (RT III 2002, 17, 198), p 8). Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kostja kinnisasjal asuvad hageja märgitud mahutid ja teatud osa naftasaaduste edasijuhtimiseks ettenähtud torustikust ja pumpadest, võib tegemist olla nt surveseadmestikuga surveseadme ohutuse seaduse § 4 lg 1 esimese lause tähenduses. Kolleegiumi arvates ei välista seadus, et tehnorajatiseks loetaks lisaks seaduses otse sätestatutele ka nendega sarnastel eesmärkidel kasutatavaid ja sarnastel põhimõtetel toimivaid rajatisi. Rajatise tehnorajatiseks lugemine eeldab aga tuvastamist, millest rajatis koosneb, mis on selle eesmärk ja kus see täpselt asub (vt käesoleva otsuse p 13), ning seejärel asjaoludele õigusliku hinnangu andmist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul seega selgitada, millest mahalaadimissõlm koosneb ja kas seda saab lugeda tehnorajatiseks AÕS § 158 ja AÕSRS § 152 lg 1 mõttes.
11. Asja materjalide kohaselt (nt ENSV projekteerimise ja teadusliku uurimise instituudi projektülesanne Maardu bituumenitehase laiendamise kohta juulist
12. a, toimiku II kd, tl 96 jj) on bituumenitehas asunud ja tegutsenud vaidlusaluses kohas pikemat aega. Riigikohus on korduvalt leidnud, et rajatise lugemisel tehnorajatiseks omab tähtsust ka selle reaalne kasutamine (vt nt Riigikohtu viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02, p 8 ja
13. novembri
14. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-71-03 (RT III, 2003, 36, 373), p 19). Asja materjalidest nähtub, et hageja soovib mahalaadimissõlme kasutada kostja kinnisasjal asuva raudtee kaudu tuleva kütuse edastamiseks hageja kasutuses oleval kinnisasjal paikneva tehaseni. Ebaselgeks jääb, kas hagejal on selle raudtee kasutamiseks õiguslik alus. Raudtee kasutamisõiguse kohustamise haginõudest on hageja loobunud (toimiku I kd lk-d 162-163) ning kohus on selle nõude osas menetluse lõpetanud (toimiku I kd lk 176). Välja ei ole selgitatud, kas ja kuidas on hageja jaoks tagatud, et talle kuuluvad naftasaadused jõuavad mahalaadimissõlmeni. Võõral kinnisasjal asuva raudteeharu kasutamine naftasaaduste edasitoimetamiseks mahalaadimissõlmeni peab põhinema kas mõnel piiratud asjaõigusel või võlaõiguslikul lepingul. Ringkonnakohtu istungi protokolli kohaselt (toimiku III kd lk 163) on hageja esindaja kohtule teatanud, et hetkel tegevust ei toimu ja raudteed pidi tagumistele mahutitele ligi ei pääse. Kasutada saab ainult autosid. Tuvastatud ei ole, kas autodega on võimalik jõuda kostja kinnisasjal oleva mahalaadimissõlmeni ning kas hagejal on selleks õiguslik alus. Ka ei ole kohtud tuvastanud, kas hageja kasutuses olev kinnisasi kuulub temale või on tema kasutuses mingil muul õiguslikul alusel. Kolleegiumi arvates eeldab rajatise tehnorajatiseks lugemine lisaks tehnorajatise faktilisele kasutamisele või selle võimalikkusele ka rajatise kasutamise õiguslikku võimalikkust ja lubatavust lisaks talumiskohustusele. Seega saab rajatise lugeda tehnorajatiseks ja tunnustada selle talumise kohustust üksnes juhul, kui tehnorajatise talumiskohustuse olemasoluga kaasneb muus osas nii faktiline kui õiguslik võimalus tehnorajatist kasutada. Talumiskohustus ise hõlmab AÕSRS § 152 lg 1 järgi üksnes kohustust taluda, et selline tehnorajatis kohustatud isiku kinnisajal asub ja seda kasutatakse sihtotstarbeliselt, mh teenindatakse, remonditakse või rekonstrueeritakse. Talumiskohustus ei hõlma aga nt kostja kohustust taluda kinnisasja kasutamist ka raudtee osas, mida kasutataks mahalaadimissõlmeni kütuse transportimiseks, ega ka muul viisil transpordi jaoks. Seda ei saa lugeda tehnorajatise teenindamiseks. Kui hageja ei tõenda, et tal on õiguslik alus raudteed kasutada või nt autodega mahalaadimissõlmeni jõuda, võib mahalaadimissõlme sihtotstarbeline kasutamine olla õiguslikult võimatu, mis välistab ka sellise tehnorajatise talumiskohustuse.
15. Asja lahendamisel omab tähtsust Riigikohtu
16. aprilli
17. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-3-04 (RT III 2004, 13, 160). Sellega on käesolevas asjas kohaldatud AÕSRS § 152 lg 1 tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda kinnistu omanikul nõuda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist muul alusel, kui üksnes juhul, kui tehnorajatis ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Lisaks on sama otsusega tunnistatud kehtetuks AÕSRS § 154 lg 2 tehnorajatise tasuta talumiskohustuse kohta kuni
18. a
19. aprillini. Viidatud otsuse p-s 36 on Riigikohus leidnud, et kuigi AÕSRS § 152 lg 1 järgne tehnorajatise talumiskohustuse regulatsioon on üldiselt põhiseadusepärane, pidanuks seaduses olema ette nähtud rohkem tagatisi maaomanikele. Seejuures ei erista seadus õiguslikul alusel ja ilma selleta rajatud tehnorajatisi. Ka ei eristata tehnorajatisi, mille püsimise vastu on ilmne avalik huvi (olulised elektriliinid, soojatrassid jms), ja tehnorajatisi, mille püsimise vastu sellist huvi ei ole. Samuti ei võimalda AÕSRS § 152 lg 1 kaaluda omavahel kinnistu omaniku huvi tehnorajatise talumiskohustuse lõpetamiseks või muutmiseks ja tehnorajatiste omaniku huvi tehnorajatise senisel kohal püsimiseks. Sama otsuse p-s 37 märkis kolleegium, et tehnorajatise piiramatu talumiskohustus võib takistada kinnistu eesmärgipärast kasutamist ning kinnistu omanikul peab olema võimalik talumiskohustust vaidlustada. Huvide kaalumise võimalus on selle lahendi järgi möödapääsmatult põhiseadusepärase regulatsiooni koostisosaks. Lisaks leiti, et põhiseadusevastane oli regulatsioon, mille järgi pidi kinnisasja omanik taluma tehnorajatist tasuta (p-d 41 ja 42). Samuti on otsuses märgitud, et Riigikohtu õiguslik hinnang puudutab ka teisi tehnorajatiste ja -võrkudega seonduvaid sätteid, mistõttu võib osutuda vajalikuks tehnorajatisi puudutava regulatsiooni terviklik korrigeerimine.
20. Käesolevas asjas on hageja hagiavalduse ühe nõude selgelt suunanud tehnorajatise talumiskohustuse tunnustamisele. Seega on kohtud kohaldanud põhiseadusevastaseks tunnistatud sätteid. Riigikohus on väljendanud, et huvide kaalumist mittevõimaldav ja tehnorajatise tasuta talumiskohustuse panev regulatsioon on põhiseadusevastane (vt käesoleva otsuse p 16). Seda ei saa hagi lahendamisel tähelepanuta jätta, sõltumata sellest, kas hageja sellele tugineb. Asja uuel läbivaatamisel tuleb pooltele tekkinud õiguslikku olukorda selgitada ja võimaldada esitada sellest tulenevalt oma seisukohad. Kui kohus leiab, et mahalaadimissõlm on tehnorajatis ja täidetud on ka muud selle talumiskohustuse eeldused (s.t tuvastatud tehnorajatise talumiskohustuse sätete asjassepuutuvus) ning asjakohaseid sätteid ei ole vahepeal põhiseadusega kooskõlla viidud, tuleb asja uuel läbivaatamisel kaaluda vastavate sätete tervikuna kohaldamata jätmist ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Vaatamata Riigikohtu otsusele põhiseaduslikkuse järelevalve asjas ei ole seadusandja regulatsiooni põhiseadusega kooskõlla viinud, olgugi et otsuse tegemisest on möödunud üle kahe aasta.
21. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei ole olnud hoolikas asjas osalevate menetlusosaliste ringi väljaselgitamisel. Harju Maakohus on menetlusse kaasanud iseseisva nõudeta kolmanda isikuna Eesti Vabariigi (toimiku I kd lk 144), kuid apellatsioonkaebuse esitamisest ei ole talle teatatud ning ringkonnakohtu istungile ei ole teda kutsutud. Siiski ei mõjuta see asja lahendamist Riigikohtus, kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks.
22. Kolleegium jätab tähelepanuta hageja väited nõude aegumise kohta. Aegumise kohaldamist taotles kostja, kuid ringkonnakohus aegumise kohaldamise küsimust ei lahendanud, kuna jättis hagi rahuldamata muul põhjusel. Asja uuel läbivaatamisel saab maakohus nõude aegumise kohta seisukoha võtta.
23. Arusaamatuks jääb kassatsioonkaebuse väide, nagu oleksid mahutid rajatise päraldised. Kui hageja väide oli, et mahutid peaksid olema käsitatavad bituumenitööstuse päraldistena (sest ringkonnakohus on leidnud vastupidist), leiab kolleegium, et võõral kinnisasjal asuvad ja sellega püsivalt ühendatud asjad ei saa olla samaaegselt teise kinnisasja päraldised TsÜS § 57 mõttes.
24. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et kohtud ei ole välja selgitanud kõiki asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid ning on tõlgendanud ja kohaldanud ebaõigesti tehnorajatiste kohta käivaid sätteid. Lähtudes TsMS § 692 lg 5 teisest lausest, tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada ka maakohtu otsus ja asi saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kolleegiumi arvates on tõenäoline, et ringkonnakohus peab saatma asja uuesti esimese astme kohtule.
25. Kassatsioonkaebuse ülejäänud väited menetlusõiguse normide rikkumise kohta jätab kolleegium analüüsimata, kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse materiaalõiguse ebaõige tõlgendamise ja kohaldamise tõttu.
26. Lähtudes TsMSRS §-st 3, lahendatakse poolte kohtukulude hüvitamise taotlused asja uuel läbivaatamisel. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu