KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-37-06 Otsuse kuupäev Tartu, 22. mai 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik Kohtuasi J. S hagi AS-i

§ 113

lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või millele aegumist ei kohaldata. Kuna kahju põhjustanud sündmuse toimumise ajal normatiivne baas mittevaralise kahju nõudmiseks puudus, ei saa aegumistähtaja algust praegusel juhul arvestada TsK §-st 86 lähtudes, s.t päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Kõige varasem ajahetk, millest oleks võimalik arvutada hagi aegumistähtaega, on põhiseaduse jõustumine

1. juunil
2. a. Kuigi PS § 25 lõi isikutele põhimõttelise võimaluse mittevaralise kahju hüvitamise nõuete esitamiseks, ei pruukinud see asjakohase täpsustava regulatsiooni puudumise tõttu tagada moraalse kahju hüvitamisele suunatud nõuete tegelikku kohtulikku realiseeritavust. Seetõttu on põhjendatud arvestada hagi aegumistähtaega
3. septembrist
4. a, sest sellel päeval jõustunud TsÜS § 172 lgd 2-4 sisaldasid mittevaralise kahju hüvitamise nõude jaoks konkreetset regulatsiooni. Arvestades
5. septembril 1994.

§ 113

lg-st 1 tulenevat nõuete üldist 10-aastast aegumistähtaega ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg-s 3 sätestatut, aegus hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks

1. septembril
2. a. Hagi esitati
3. mail
4. a, s.o enne nõude aegumistähtaja lõppu. Hageja mittevaralise kahju nõue on põhjendatud 700 000 krooni ulatuses. Tööõnnetuse tagajärjel amputeeriti hagejal mõlemad jalad. Teaduse ja meditsiini tänapäeva arengutaset arvestades on see kahtlusteta vaadeldav kehalise terviklikkuse püsiva kaotusena. Taolise vigastusega kaasnevad vältimatult ka püsivad piirangud hageja tegevuses ja elukorralduses. Hageja kirjalike seletustega on tõendatud, et tekkinud invaliidsuse tõttu on hageja tugevalt piiratud oma töökoha valikul. Samuti on raskendatud mis tahes töö leidmine ja sotsiaalsed tegevused, nagu reisimine, harrastustega tegelemine ning isegi sisseostude sooritamine poodides. Samuti ei tunne hageja ennast täisväärtusliku abikaasa ega vanemana, kuna pole tervisekahjustuse tõttu võimeline teenima pere jaoks piisavalt elatist. Kuni
5. juulini
6. a kehtinud TsÜS § 172 lg 4 kohaselt peab kohus hüvitise suuruse määramisel arvestama tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Samuti on oluline arvestada seda, millise hüve (tervise, vabaduse, au ja hea nime või muude õigushüvede) kahjustamise eest hüvitist nõutakse. Õnnetuse tagajärjel on pöördumatult kahjustatud hageja tervist kui põhiseaduslikult tagatud õigushüve. Nimetatud õigushüve puutumatus omab teiste isikule seadusega tagatud õigushüvede tegeliku realiseeritavuse seisukohast määravat tähtsust. Kahju on tekitatud ettevaatamatusest, kuid samas tuleb arvestada, et õnnetuse toimumises moodustas kostja õiguseellase süü siiski 80%. Arvestades ka Eesti ühiskonna üldise heaolu taset ning senist kohtupraktikat analoogsete juhtumite lahendamisel, tuleb hageja nõutavat mittevaralise kahju hüvitise suurust vähendada. Mõistlik ja põhjendatud on 700 000 krooni suurune hüvitis. Kuna kostja on 300 000 000 krooni suuruse aktsiakapitaliga äriühing, ei koorma sellise hüvitise väljamõistmine ebamõistlikult kostja majandustegevust.
7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse hagi rahuldavas osas tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja ei nõustunud linnakohtu järeldusega, et enne põhiseaduse jõustumist tekkinud mittevaralise kahju hüvitamine on üldse võimalik. Kohus on otsuses möönnud, et enne põhiseaduse jõustumist puudus normatiivne baas mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tööõnnetus toimus hagejaga
8. märtsil
9. a. Sel ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätted moraalse kahju hüvitamist ette ei näinud. Moraalse kahju hüvitamise nõude esitamise võimalus sätestati esmakordselt
10. juunil
11. a vastu võetud PS §-s
12. Kahju hüvitamise üldtunnustatud põhimõtete kohaselt tuleb kahju suurus kindlaks määrata selle tekkimise momendi seisuga. Kehavigastusest tekkinud moraalse kahju puhul võib sellega hõlmatud olla nii heaolu langus, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ja elukorralduses, kui ka kehavigastusega seotud füüsiline ja hingeline valu. Asjaolud, et hageja kaotas töövõime 100% ulatuses, et ta ei suuda edaspidi töötada enda valitud elukutsel, et tema edaspidine töö ei saa olla seotud rohket kõndimist ja tasakaalu nõudvatel aladel, selgusid hagejale kohe pärast õnnetusjuhtumit. Nimetatud juhtumi puhul ei saa tugineda hageja hilisema paranemise lootusele, mis oleks siis hilisem kustunud ja mis võis olla seotud hagejale hilisema kahju tekkimisega. Juhul kui asuda seisukohale, et põhiseaduse jõustumisega tekkis isikul võimalus mittevaralise kahju hüvitamiseks ka nende kahjude osas, mis olid tekkinud enne põhiseaduse jõustumist, ei oleks see kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega.
13. a kehtinud TsK § 81 sätestas hagi korras õiguse kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud, kolm aastat. TsK § 86 kohaselt algas hagi aegumise tähtaja kulgemine hagemisõiguse tekkimise päevast. Hagemisõigus tekib päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Seega sai hagiavalduse esitamise viimaseks kuupäevaks olla
14. märts
15. a. Kohus on aegumise algusaja määratlemist põhjendanud reaalse kaebeõiguse puudumisega põhiseaduse vastuvõtmisest kuni tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumiseni, kuid ei ole nimetatud seisukohta põhjendanud. Kõik hageja nõuded on oma sisult käsitatavad varalise kahju nõuetena.
16. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
17. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
18. novembri
19. a otsusega linnakohtu otsuse protsessinormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu ja jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli TsK §-de 81 ja 86 kohaselt hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks kolm aastat alates hagemisõiguse tekkimise päevast. Hagemisõigus tekkis päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Hagejal oli ka nimetatud aja jooksul võimalus PS § 25 alusel esitada moraalse kahju nõue. Hagi oli TsK § 81 järgi võimalik esitada
20. märtsini
21. a. Samuti on möödas
22. septembril 1994.

§ 113lg 1 ja 1.

juulil 2002.

§ 150lg 3 järgsed aegumistähtajad.

Seega ei ole millegagi põhjendatud hagi esitamine 14 aastat pärast hagejale kahju tekkimist ja hagi tuleb aegumise tõttu jätta rahuldamata. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas hagi rahuldav otsus. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus rikkunud oluliselt nii menetlusõiguse kui ka materiaalõiguse norme. Hagi ei ole aegunud, sest TsK § 86 järgi ei pruugi õiguserikkumise ja isiku poolt oma õiguste rikkumisest teadasaamise hetk kokku langeda.
2. a jõustunud PS § 25 järgi tekkis küll põhimõtteline võimalus mittevaralise kahju hüvitamise nõuete esitamiseks, kuid puudus asjakohane täpsustav regulatsioon, mis kehtestati alles
3. septembril
4. a. Seega tuleb ka hagi aegumise tähtaega arvestada alates sellest kuupäevast. Kuna kostja on kohustatud maksma hagejale igakuist hüvitist ja hageja tervislik seisund ei ole paranenud, on tegemist kehtiva TsÜS § 153 lg-s 1 nimetatud nõudega, mis sama paragrahvi teise lõike kohaselt aegub hiljemalt 30 aasta jooksul arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Hageja on linnakohtule esitatud tõendiga tõendanud mittevaralise kahju tekkimise.
5. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse ega materiaalõiguse norme. Hageja ei ole kassatsioonkaebuses osundanud, milliseid menetlusõiguse norme ringkonnakohus rikkus. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et hagi on aegunud. Kõik hagiavalduses toodud nõude aluseks olevad asjaolud olid hagejale teada vahetult pärast tööõnnetuse toimumist. Sel ajal polnud võimalik mittevaralise kahju hüvitamise nõuet esitada. Hagejal oli võimalus esitada oma nõue kohtule pärast põhiseaduse jõustumist, kuid hageja seda ei teinud. Hiljem tekkinud moraalse kahju asjaolusid ei ole hageja esile toonud. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, kuid ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on lõppjäreldustes õige.
7. Vaidluses tuvastatud asjaolude kohaselt toimus hagejaga tööõnnetus
8. märtsil
9. a. Hageja esitas hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks
10. mail
11. a. Kolleegium on seisukohal, et nimetatud asjaoludel kohaldas ringkonnakohus vääralt hageja nõudele TsK § 81 ja 86 ning leidis, et hageja nõue on aegunud. Tööõnnetuse toimumise ajal kehtinud TsK §-d 448 ja 463 ei näinud ette mittevaralise kahju hüvitamist. Esimest korda sätestati mittemateriaalse kahju hüvitamise võimalus
12. a jõustunud PS §-s
13. Seejärel täpsustati mittevaralise kahju hüvitamise regulatsiooni
14. septembril 1994.

§-dega 23-26 ja

2. septembril 1994.

§ 172

lg 1 järgi kohaldati nimetatud sätteid moraalse kahju hüvitamisele ka siis, kui isiklikke õigusi rikuti enne

1. aasta
2. septembrit. Kolleegium leiab, et TsÜS § 172 lg 1 järgi saab
3. septembril
4. a jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid kohaldada vaid sellise mittevaralise kahju hüvitamisele, mis tekkis pärast põhiseaduse jõustumist, sest enne PS § 25 jõustumist puudus materiaalõiguslik alus mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Põhimõtteliselt samale seisukohale on Riigikohus asunud ka
5. märtsi
6. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-32-98 (RT III 1998, 13, 141), kus kolleegium leidis, et pärast põhiseaduse vastuvõtmist ja enne alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse jõustumist
7. jaanuaril
8. a tuleb alusetult vabaduse võtmisega tekitatud moraalne kahju hüvitada PS § 25 alusel, mille kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamist.
9. Kuna hageja nõude rahuldamiseks puudub materiaalõiguslik alus, pole põhjust rääkida hageja nõude aegumisest. Seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata mitte hageja nõude aegumise, vaid hageja nõude rahuldamiseks vajaliku materiaalõigusliku aluse puudumise tõttu. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Jaak Luik