3-1-1-33-06

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-33-06 Otsuse kuupäev

1. mai 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi J. K. väärteoasi Liiklusseaduse § 7430 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Lääne-Viru Maakohtu
2. detsembri
3. a otsus väärteoasjas nr 4-9/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
4. aprill 2006 Istungil osalenud isikud J. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson RESOLUTSIOON
5. Jätta Lääne-Viru Maakohtu
6. detsembri
7. a otsus J. K. väärteoasjas Liiklusseaduse § 7430 lg 1 järgi muutmata.
8. Kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Ida Politseiprefektuuri
10. detsembri
11. a otsusega karistati J. K. Liiklusseaduse (LS) § 7430 lg 1 järgi 100 trahviühiku (6000 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et ta
12. novembril
13. a kell 14.05 Rakvere vallas Vanamõisa-Veltsi-Paide mnt
14. kilomeetril Tallinn-Narva mnt poole sõites eiras politseiametniku käega ja politseiauto töötava sinise ja punase vilkuri abil antud kohustuslikku peatamismärguannet.
15. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas J. K. kaitsja R. Bergson kaebuse Lääne-Viru Maakohtule. Kaebuses märgiti, et kohtuvälises menetluses olid väärteotoimiku ainsateks materjalideks väärteoprotokoll ja vaidlustatav otsus, kuid puudusid tõendid, sh väärteoprotokollis märgitud menetlusaluse isiku ja tunnistaja ülekuulamise protokollid. Seetõttu ei ole ka menetlusalusel isikul võimalik esitada vastuväiteid ega omapoolseid tõendeid. Lisaks märgiti kaebuses, et J. K. ei tunnista end süüdi, kuivõrd ta ei mäleta, et ta oleks
16. novembril
17. a autot juhtinud.
18. Lääne-Viru Maakohtu
19. detsembri
20. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohus luges tõendatuks, et J. K. juhtis kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal ja kohas sõiduautot Fiat Bravo ega peatunud politsei peatamismärguande peale. Kohus tugines seejuures tunnistajate A. S.-i, A. R.-i ja M. O. ütlustele, mille kohaselt nad nägid J. K. avariilise Fiat Bravo roolis Päide ristmikul või teel Veltsi poole. Eelnevat kinnitavad ka tunnistajate M. K., K. L-i, M. O. ja K. P. ütlused, millest nähtuvalt põhjustati J. K. kasutuses oleva sõiduautoga Fiat Bravo samal päeval kell 13.55 liiklusõnnetus. Selle eest on J. K. karistatud Ida Politseiprefektuuri
21. detsembri
22. a otsusega, mida J. K. ei ole vaidlustanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
23. Maakohtu otsuse peale esitas J. K. kaitsja R. Bergson kassatsiooni, milles taotleb Lääne-Viru Maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist. Kassatsiooni alusena on kaitsja märkinud VTMS § 157 p 2 ning § 150 lg 1 p-d 7 ja
24. Kassatsioonis korratakse maakohtule esitatud väiteid, et kohtuvälises menetluses koosnesid väärteoasja materjalid üksnes väärteoprotokollist ja kohtuvälise menetleja otsusest ning J. K. oma süüd ei tunnista. Kassatsioonis ei nõustuta maakohtu hinnangutega kohtus uuritud tõenditele. Kaitsja leiab, et peamiselt olid kohtuotsuse aluseks autot peatada püüdnud politseiametnike A. S.-i ja A. R.-i ütlused, kuid nende ütlustest nähtub, et kumbki tunnistaja ei tundnud kindlalt ära autot juhtinud isikut. Kohtuotsuses toetuti ka tunnistaja M. O. ütlustele, kes kohtus selgitas, et ta juhtunut ei mäleta. Ülekuulamisprotokollist nähtub, et ta nägi juhti vaid paar sekundit, juht oli halli peaga, politseis näidati talle väikest fotot, mis pidi olema selle inimese foto, kes autos pidi olema. Eelnevast nähtuvalt on kohus lubamatult rajanud oma otsuse oletustele, jõudes ebaõigele järeldusele, et auto roolis oli J. K. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
25. Asjaolu, et kohtuvälise menetluse materjalid, millega menetlusaluse isiku kaitsja kohtuvälises menetluses tutvuda sai, koosnesid üksnes väärteoprotokollist ja kohtuvälise menetleja otsusest, kujutab endast menetlusõiguse rikkumist - sellega võeti menetlusaluselt isikult võimalus ennast kohtuvälises menetluses kaitsta. Siiski jääb arusaamatuks nimetatud küsimuse tõstatamine uuesti kassatsioonis. Tegemist oli kohtuvälise menetleja veaga ning see tõsteti esile maakohtule esitatud kaebuses. Kõnealune viga kõrvaldati maakohtu menetluses. Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohustab maakohut vaatama väärteoasja läbi täies ulatuses, kontrollides alati, kas rikkumine on tõendatud. Selleks toimus kohtus kohtumenetluse poolte esitatud tõendite vahetu uurimine - maakohtu istungitel kuulati tunnistajad üle ning kohus avaldas ka kohtuvälise menetluse materjalid. Seega võimaldati J. K. kaitsjal tutvuda kõigi otsuse aluseks olevate materjalidega ja esitada neile vastuväiteid. Kuivõrd kassatsioon on kohtu otsuse peale esitatav kaebus, eeldab see VTMS § 157 p-des 1 ja/või 2 loetletud kassatsiooni aluste olemasolu kohtu otsuses. Käesolevas kassatsioonis on viidatud küll väärteomenetlusõiguse rikkumisele VTMS § 157 p 2 ning § 150 lg 1 p-de 7 ja 8 järgi, kuid ei selgitata, milles seisneb maakohtu otsuses põhistuste puudumine (VTMS § 150 lg 1 p 7) või milles ei vasta maakohtu otsuse lõpposa järeldused tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele (VTMS § 150 lg 1 p 8). Asjaolu, et kassaator ei nõustu uuritud tõenditele kohtu poolt antud hinnangutega, esitatud põhistustega ning tehtud järeldustega ei ole kassatsiooni aluseks VTMS § 157 p-s 2 mõttes.
26. Kontrollimaks, kas käesolevas asjas on vajalik väljuda kassatsiooni piiridest VTMS § 166 lg 2 alusel, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist. 6.1 Maakohus tugines otsuses muuhulgas tunnistaja A. S.-i ütlustele, kelle puhul on aga tegemist käesolevat väärteoasja kohtuvälises menetluses menetlenud (tunnistajaid üle kuulanud ja väärteoprotokolli koostanud) politseiametnikuga. Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 2 ei tohi väärteoasja menetlenud kohtuvälise menetleja ametnik menetluses tunnistajana osaleda, s.o tõendada tõendamiseseme asjaolusid oma ütlustega. Selliste ütluste puhul on tegemist lubamatu tõendiga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
27. mai
28. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-43-05 p 7 - RT III 2005, 22, 223). 6.2 Samuti tugines maakohus tunnistaja M. O. kohtuvälises menetluses antud ütlustele, mille kohaselt nägi ta auto roolis J. K. Kohus ei pööranud tähelepanu viisile, kuidas saadi M. O.-lt kinnitus selle kohta, et autot juhtis J. K.. Kohtuvälises menetluses toimunud ülekuulamise protokollist ja M. O. kohtus antud ütlustest nähtub, et ülekuulamisel näidati talle Fiati kasutaja - J. K. - fotot, eesmärgiga saada teada, kas fotol on kujutatud sama isik, keda ta nägi auto roolis. Tunnistajale isiku äratundmiseks esitamist reguleerib KrMS § 81, mille teise lõike kohaselt tuleb isik (või lõike 4 kohaselt vajadusel tema foto) esitada äratundmiseks koos vähemalt kahe sellega sarnase isikuga (või nende fotodega). Taolise nõude eesmärgiks on vältida äratundja suunamist ja tagada, et ta kaaluks otsustust tehes äratundmiseks esitatud objektide tunnuseid. Seda kinnitab asjaolu, et vastavalt KrMS § 81 lg-le 6 tuleb teha tunnistajale, kui ta tunneb äratundmiseks esitatud objekti ära või kinnitab selle sarnasust uuritava objektiga, ettepanek nimetada tunnused, mille alusel ta on oma järelduse teinud, ja selgitada objekti seost uuritava sündmusega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 82 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse tunnused, mille järgi tundis äratundja objekti ära, ära tundmiseks esitamise protokolli. Kriminaalkolleegium leiab, et kõnealune rikkumine ei muuda tõendit siiski lubamatuks. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
29. aprilli
30. a otsus väärteoasjas nr 3-11-19-05 p 7.4 - RT III 2005, 15, 148). Ei ole mingit alust eeldada, et ühe foto äratundmiseks esitamine tooks alati kaasa teise tulemuse kui vähemalt kolme sarnase isiku foto äratundmiseks esitamine. Kui äratundja lähtub otsustust tehes kindlatest tunnustest, tunneks ta ikkagi ära ühe ja sama isiku. Küll tõusetub siinkohal küsimus tõendi usaldusväärsusest. Juhul, kui isikule esitati äratundmiseks ainult üks foto, tuleb hinnata seda, kuivõrd tõenäoline on, et isik tegi objektiivse otsustuse. Eelkõige tuleb siin vaadata seda, kuidas on äratundja oma otsustust põhjendanud - kui palju ja milliseid tunnuseid on ta välja toonud. Käesoleval juhul on M. O. selgitanud vaid seda, et autojuht oli keskealine ja hallika peaga. Sellest tulenevalt ei saa M. O. kohtuvälises menetluses antud ütlusi lugeda usaldusväärseks tõendiks. 6.3 Toodud põhjendustel ei võinud maakohus otsuse tegemisel tugineda A. S.-i ja M. O. ütlustele. Siiski ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium selle tõttu vajalikuks väljuda kassatsiooni piiridest ega tunnistada seda väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes, sest see ei toonud kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust. Maakohtu otsusest nähtub, et peale A. S.-i ja M. O. ütluste tõendavad asjaolu, et
31. novembril
32. a kell 14.05 Rakvere vallas Vanamõisa-Veltsi-Paide mnt
33. kilomeetril eiras politseiametniku antud peatamismärguannet just J. K., veel ka tunnistaja A. R.-i ütlused ja Ida Politseiprefektuuri
34. detsembri
35. a jõustunud otsus väärteoasjas nr 2590,04,
36. Selle otsusega karistati J. K. liiklusõnnetuse põhjustamise eest
37. novembril
38. a kell 13.55 Rakvere-Haljala mnt
39. kilomeetril, mis tõendab seda, et J. K. juhtis
40. novembril
41. a sõiduautot Fiat Bravo, sõites Kuusalust Tallinna poole.
42. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes VTMS § 174 p-le 1 jätab kriminaalkolleegium kassatsiooni rahuldamata ja Lääne-Viru Maakohtu
43. detsembri
44. a otsus J. K. väärteoasjas LS § 7430 lg 1 järgi muutmata. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi