← Eesti

3-1-1-50-06

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-50-06 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 25. mai 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuas

§ 214lg 2 p‑de 1, 3, 4 ja 5 järgi ja V.

U.

§ 120

ja § 214 lg 2 p‑de 3, 4 ja 5 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu

  1. veebruari
  2. a määrus kriminaalasjas nr 1-1-244/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Jüri Kasesalu määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  3. aprill
  4. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
  5. Tallinna Ringkonnakohtu
  6. veebruari
  7. a määrus jätta muutmata, prokuröri määruskaebus jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Harju Maakohtu
  9. novembri
  10. a otsusega mõisteti A. S.

§ 120

järgi õigeks,

§ 214lg 2 p-de 1, 3, 4 ja 5 järgi mõisteti ta süüdi ning karistati vangistusega kaheksaks aastaks. Kar

S § 65 lg 1 alusel loeti selle karistusega kaetuks ka talle mõistetud varasem karistus. Sama otsusega mõisteti KarS § 121 järgi õigeks ning KarS § 120 ja § 214 lg 2 p-de 3, 4 ja 5 järgi süüdi V. U., keda karistati vastavalt vangistusega kuueks kuuks ja vangistusega kaheksaks aastaks. KarS § 64 lg 1 loeti kergem karistus raskemaga kaetuks ja § 65 lg 1 kohaselt loeti mõistetud karistusega kaetuks ka V. U-le varasema kohtuotsusega mõistetud karistus. V. U. mõisteti KarS § 120 järgi süüdi selles, et ta

  1. a detsembri lõpus tuli koos A. S-ga J. J. elukohta X linnas ning nad hakkasid trepikojas ähvardama J. J.-i raske tervisekahjustuse tekitamise ja tapmisega, tekitades oma ähvardustega kannatanul kartuse tapmise täideviimise suhtes. Trepikojas kostva müra peale tuli välja naaber, mistõttu V. U. ja A. S. lahkusid. A. S. ja V. U. mõisteti vastavalt KarS § 214 lg 2 p-de 1, 3, 4, 5 ja KarS § 214 lg 2 p-de 3, 4, 5 järgi süüdi selles, et
  2. a veebruaris pressisid nad J. J.-ilt välja raha 30 000 krooni suuruses summas. Selleks võttis V. U. füüsilist jõudu kasutades J. J.-ilt vabaduse, toimetades kannatanu X linnas ühte korterisse, kus tema suhtes kasutati järjepidevat ja suurt valu põhjustanud vägivalda. Seejuures ähvardas A. S. tekitada habemeajamisnoaga J. J.-ile tervisekahjustusi ja põhjuski kannatanule lõikehaavu kätel, kaelal ja näol. Samuti ähvardas ta J. J.-i vägistada, ära lõigata tema pea ja püüdis J. J.-i kägistada. Korterist pääsemiseks hüppas J. J. neljandal korrusel asuva korteri aknast välja, mille tagajärjel sai J. J. raske tervisekahjustuse.
  3. Maakohtu otsuse peale esitasid ringkonnakohtule apellatsiooni süüdistatav A. S. ja süüdistatava V. U. kaitsja N. Lausmaa. A. S. apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse osalist tühistamist tema süüdimõistmises ja uue otsusega talle mõistetud karistuse vähendamist. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei olnud kuritegu toime pandud grupi poolt, vaid süüdistatav üksi klaaris kannatanuga arveid. Ta ei sundinud kannatanut endaga kaasa tulema ega hoidnud teda ka kinni. Süüdistataval ei olnud põhjust ega tahtlust J. J.-i tappa ega talle raskeid kehavigastusi tekitada ning ta ei tekitanud olukorda, mis oleks olnud kannatanu elule või tervisele ohtlik. Apellandi hinnangul võttis juhtum traagilise pöörde üksnes seetõttu, et kõik olid alkoholijoobes ega käitunud mõistlikult. 2.
  4. V. U. kaitsja apellatsioonis taotleti maakohtu otsus tühistada ja V. U. õigeks mõista. Apellandi hinnangul ei ähvardanud V. U. kannatanut ega tarvitanud tema suhtes raha väljapressimise eesmärgil füüsilist vägivalda. Kannatanu tuli sündmuspaigaks olnud korterisse ise ja ta võis lukustamata välisukse kaudu sealt takistamatult lahkuda. Kaitsja hinnangul ei lange V. U. süüstavad tõendid detailides kokku ja sellest tekkivad vasturääkivused tulnuks tõlgendada V. U. kasuks. Kaitsja märkis, et kannatanu J. J-ile tekkis raske tervisekahjustus mitte kohtualuste tegevuse tõttu, vaid põhjusel, et kannatanu ise kukutas end neljanda korruse rõdult alla. Asjaolu, et süüdistatav A. S. tarvitas kannatanu suhtes sel määral vägivalda, mis väidetavalt takistas kannatanul korterist ukse kaudu lahkumast, ei või olla tõlgendatav vabadusevõtmisena. Vabadusevõtmine kvalifitseeriva tunnusena peab väljenduma süüdistatava mingis konkreetses tegevuses, mis on suunatud kannatanu tegevusvabaduse piiramisele eesmärgiga kallutada teda üle andma nõutavat summat, kuid mingit sellist tegevust süüdistuses kirjeldatud ei ole. Tõendamata on V. U. osavõtt vägivalla kasutamisest J. J.-i suhtes.
  5. Tallinna Ringkonnakohtu
  6. veebruari
  7. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et ta ei saa lahendada apellatsioonides tõstatatud küsimusi seoses tõendite hindamisega, sest kriminaalasja materjalidest ei ole võimalik aru saada, milliseid tõendeid on maakohtus vahetult uuritud ja millistele tõenditele tuginedes on maakohus otsuse teinud. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus A. S. ja V. U. süüküsimust lahendades lisaks süüdistatavate, kannatanu ja tunnistajate poolt kohtumenetlusel antud ütlustele aluseks võtnud ka süüdistatava V. U. ja kannatanu J. J.-i ning tunnistajate G. T., A. P., L. R., J. B., N. P. ja V. T. kohtueelsel menetlusel antud ütlused, samuti kohtueelsel menetlusel kogutud dokumentaalsed tõendid. Samas nähtub maakohtu istungiprotokollist, et kohtulikul arutamisel on maakohus tunnistajate ülekuulamise käigus avaldanud üksnes N. P. kohtueelsel menetlusel antud ütlused (I kd, lk 138, IV kd, lk 91). Istungiprotokollist nähtuvalt on kohus avaldanud ka tunnistaja A. P. kohtueelsel menetlusel antud ütlused viitega toimiku lehele 112 (IV kd, lk 66), kuid kriminaalasja kolmest köitest üheski ei sisaldu sellise numbriga lehel tunnistaja A. P. kohtueelsel menetlusel antud ütlusi. Ühtlasi on maakohus täpsema viiteta kriminaaltoimiku materjalile avaldanud süüdistatava A. S. kirjalikud ütlused, esitatud kohtuistungil (IV kd, lk 72), kuid kohtukolleegiumi arvates ei ole istungiprotokolli sellisest kandest võimalik aru saada, milliseid A. S. - kas kohtueelsel menetlusel või kohtumenetlusel - antud ütlusi on maakohus avaldamiseks määranud. Samas on maakohus kohtulikku uurimist lõpetades prokuröri taotlusel määranud avaldada kõik toimiku materjalid (IV kd, lk 91), avaldatut toimiku köite ja lehekülgede osas täpsustamata. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus kirjeldatud viisil toimides KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet ning rajas süüdimõistva kohtuotsuse tõenditele, mis ei ole vahetult olnud kohtuliku arutamise esemeks. Vastavalt KrMS § 294 sätetele võib süüdistatava poolt kohtueelsel menetlusel antud ütlusi avaldada vaid juhul, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast või kui kohtulik uurimine toimub süüdistatava osavõtuta. Ühtlasi võib KrMS § 293 lg 1 ja § 289 lg 1 kohaselt süüdistatava kohtueelsel menetlusel antud ütlusi ristküsitluse käigus kohtumenetluse poole taotlusel nende usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada ka juhul, kui need on vastuolus kohtumenetlusel antud ütlustega. Tunnistaja, sh kannatanu kohtueelsel menetlusel antud ütlusi võib aga kohtumenetlusel avaldada KrMS §-s 291 sätestatud alustel, kusjuures ka kohtus vahetult ristküsitletava tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi võib § 289 lg-st 1 tulenevalt avaldada ainult kohtumenetluse poole taotlusel nende usaldusväärsuse kontrolliks, kui need on vastuolus tunnistaja poolt ristküsitlusel antud ütlustega. Seega on KrMS § 289 eesmärk suunata kohut kriminaalasja lahendama eelkõige süüdistatava ja tunnistaja kohtulikul arutamisel antud ütluste pinnalt ning üksnes nende ütluste vastuolulisuse korral kohtueelsel menetlusel antutega, võib kohus, juhul kui seda taotleb kohtumenetluse pool, avaldada kohtumenetluses antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks ka kohtueelsel menetlusel antud ütlusi. Kuna maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt viibisid süüdistatavad A. S. ja V. U., kannatanu J. J. ning tunnistajad A. P., V. T., J. B., N. P. vahetult kohtuistungil ja kooskõlas KrMS §-ga 289 ei taotletud ristküsitlemisel nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamist, siis ei olnud nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamine koos kriminaalasja muude materjalidega kooskõlas KrMS §-de 289, 291 ja 294 nõuetega. Kohtueelsel menetlusel antud ütlustest oli maakohus KrMS § 291 p-de 1 ja 3 kohaselt õigustatud avaldama üksnes tunnistajate G. T. ütlusi, kes oli kohtumenetluse ajaks surnud, ning L. R. ütlusi, kes oli kohtumenetluse ajaks raskelt haigestunud (IV kd, lk 49). Puutuvalt kriminaalasja muude kirjalike tõendite avaldamisse märgib kohtukolleegium, et vastavalt Riigikohtu praktikale peab kohus toimiku materjali avaldades täpselt määratlema, millised tõendid, millises ulatuses ta avaldab ja millist lehekülje numbrit see tõend kannab. Käesolevas kriminaalasjas avaldas maakohus istungiprotokolli kohaselt kõik toimiku materjalid (IV kd, lk 91), mis ei võimalda ringkonnakohtul aru saada, millised käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendid on olnud kohtuliku arutamise esemeks. Sel põhjusel ei ole võimalik ka esitatud apellatsioone sisuliselt lahendada. Ringkonnakohus asus seisukohale, et süüdimõistva kohtuotsuse rajamine kohtus vahetult uurimata ja avaldamata tõenditele rikub kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet ning süüdistatava kaitseõigust, moodustades kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kuna kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul, siis leidis ringkonnakohus, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemise aluseks võetud tõendite vahetu uurimata jätmine esimese astme kohtu menetluses kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 341 lg 2 mõttes, mille kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole võimalik. Vastupidisel juhul kaotaks tõendite vahetu uurimise nõue esimese astme kohtumenetluse puhul igasuguse mõtte. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
  8. Ringkonnakohtu määruse peale esitas prokurör Jüri Kasesalu määruskaebuse, milles taotleb määruse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist. Määruskaebuses asutakse seisukohale, et ringkonnakohus, leides, et maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, milliseid tõendeid on maakohtus vahetult uuritud ja otsuse põhistamisel aluseks võetud, väljus apellatsiooni piiridest ebaseaduslikult ja põhjendamatult. Prokuröri hinnangul ei arvestanud ringkonnakohus seejuures esimese astme kohtuistungi protokolli ja kohtuotsuse sisuga. Nii ei nõustu prokurör tunnistaja A. P. kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamisele tehtud kriitikaga, leides, et see toimus täies kooskõlas KrMS § 289 lg 1 nõuetega ja et istungiprotokolli tehniline viga leheküljenumbri märkimisel ei saa segada tõendi kohtukõlblikkuse hindamist. Süüdistatav A. S. ütluste avaldamise osas asutakse määruskaebuses seisukohale, et erinevalt ringkonnakohtu kriitikast, toimus see viisil, mille kohaselt on avaldatud ütlused üheselt tuvastatavad. Seoses ringkonnakohtu etteheitega, nagu oleks maakohus peale kohtuliku uurimise lõpetamist prokuröri taotlusel avaldanud kõik toimiku materjalid, märgib prokurör, et avaldamist taotleti üksnes teatud konkreetsete tõendite osas koos täpsete viidetega vastavate tõendite asukohale kriminaaltoimikus, ning selle lisamata jätmine esimese astme kohtu protokollile on üksnes tehniline viga, mis ei saa kaasa tuua otsuse tühistamist. Prokurör märgib, et isegi eeldades, et maakohus tõepoolest avaldas kõik kriminaaltoimiku materjalid, peab analüüsima, kas KrMS §-de 289, 291 ja 294 nõuetega vastuolus avaldatud tõendid on olnud kohtuotsuse tegemise aluseks ja kas ringkonnakohus oleks neid kõrvale jättes saanud apellatsiooni piires kohtuotsuse teha. Prokuröri hinnangul ei ole maakohtu istungi protokolli vead käsitletavad kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ja ringkonnakohtu poolt KrMS § 340 lg-le 1 tuginev kriminaalmenetluse piiridest väljumine polnud põhjendatud, sest ringkonnakohus oleks saanud apellatsiooni piiresse jäädes otsuse teha ka esimese astme kohtu poolt ebaõigesti kasutatud tõendeid kõrvale jättes. Prokuröri määruskaebusele esitas vastuse J. S. kaitsja vandeadvokaat Juho-Enn Aule, kes taotleb määruskaebuse rahuldamata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  9. KrMS § 60 lg 2 kohaselt on tõendatus kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus selle kohta, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Sellise veendumuse õigeks kujunemiseks on vaja mitte ainult tõendeid koguda, vaid need ka seaduses ettenähtud korras fikseerida ja kinnistada. Kui seadus sätestab tõendina uurimistoimingu või kohtuistungi protokolli, peavad need dokumendid olema vastavuses vastavalt KrMS
  10. peatükis või KrMS § 155 esitatud nõuetega.
  11. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu määruses esitatuga selles, et kohtuistungite protokollid ei kajasta piisava täpsusega kohtuistungil toimunut ega võimalda jõuda tõepärase veendumuseni tõendamiseseme asjaolude suhtes, samuti ringkonnakohtu põhistustega. Kriminaalkolleegium ei jaga prokuröri arvamust, nagu oleks tegemist vaid pelgalt tehniliste vigadega protokolli vormistamisel ja rõhutab, et protokoll peab olema koostatud sellise täpsusastmega, et vajadusel oleks võimalik kontrollida asjaolusid, mis on temas fikseeritud - näiteks kohtuistungil avaldatud materjalide asukohta ning sisu. Selleks, et tagada kohtuistungi protokolli nõuetekohane täpsus, on KrMS §-s 158 kehtestatud kord, mille kohaselt kohtumenetluse pooled võivad taotleda protokolli parandamist ning selliste taotluste lahendamise kord. Käesoleva kriminaalasja menetlemisel selliseid taotlusi esitatud ei ole.
  12. Täiendavalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Täitmaks KrMS §-de 289 ja 291 nõudeid, on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine. Ka kohtuotsus tuleb vormistada nii, et oleks võimalik eristada, millised ütlused on saadud kohtuistungil, millised on aga antud eeluurimisel ning avaldatud kohtuistungil. Kui need ütlused on vastuolulised, peab kohtuotsusest selguma ka kohtu seisukoht, miks kohus võtab aluseks ühed või teised ütlused.
  13. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 388 lg-st 1 ja 4, § 352 lg-st 1,3 ja 4 ning § 361 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27.02.
  14. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.