Obsah (5)

§ 164§ 8§ 176§ 177§ 168

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-30-06 29. mai 2006 Eesistuja Tõnu A

) § 164 lg 1 alusel.

1. Kaitseministri
2. aprilli
3. a käskkirjaga nr 100 jäeti taotlus rahuldamata, sest S. P.-le ei olnud vastavuses Kaitseväe sisemäärustiku punktiga 14 antud käsku sooritada langevarjuhüpe ja ta ei täitnud
4. oktoobril 2003 langevarjuhüpet sooritades teenistusülesandeid.
5. L. P. ja M. P. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada kaitseministri
6. aprilli
7. a käskkiri nr 100 ning kohustada kaitseministrit maksma S. P. lastele L. P.-le ja M. P.-le S. P. kümne aasta palga

§ 164alusel kummalegi 384 780 krooni (kokku 769 560 krooni).

Kaebuses väideti, et S. P. osales ja hukkus Kaitseliidu organiseeritud sõjalise õppuse käigus ja riik on kohustatud maksma kaebuse esitajatele

§ 164lg-s 1 ettenähtud hüvitise.

Kaitseminister oli seisukohal, et S. P. ei hukkunud Kaitseliidu tegevliikmena teenistuskohustuste täitmisel, vaid teenistusest vabal ajal ning mitte teenistuskohustusi täites.

1. Tallinna Halduskohus jättis kaebused rahuldamata järgmiste põhjendustega: 1) Vabariigi Valitsuse
2. augusti
3. a määrusega nr 213 on kehtestatud Kaitseväelase teenistusülesannete täitmise tõttu hukkumise või töövõimetuks jäämise korral antava ühekordse toetuse maksmiseks taotluste esitamise, toetuse määramise ja väljamaksmise kord. Nimetatud korra § 2 lg 1 kohaselt makstakse toetust asjaomase ministri käskkirja alusel selle ministeeriumi eelarvest, kelle valitsemisalas asub kaitseväelase teenistuskoht. Korra § 3 kohaselt esitab isik, kellel on õigus saada toetust, taotluse koos sellele lisatud dokumentidega kaitseväelase teenistust korraldavale ülemale, kes vastavalt §-le 4 kontrollib, kas kõik §-s 3 sätestatud dokumendid on esitatud, lisab nimetatud dokumentidele teenistusliku juurdluse kokkuvõtte, muud § 4 lg-s 4 ettenähtud dokumendid ning esitab korra §-s 3 ja § 4 lg-s 4 ettenähtud dokumendid toetuse maksmise otsustamiseks asjaomasele ministeeriumile; 2) seega pidi S. P. teenistust korraldav ülem tulenevalt korra § 4 lg 4 esitama dokumendid, mis tõendaksid, et S. P. oli seotud teenistusülesannete täitmisega. Vastavalt kehtivale korrale koos taotlusega ühekordse toetuse määramiseks pidid kaitseministrile esitama dokumendid, mis tõendaksid tema hukkumist teenistuskohustuste täitmise tõttu, Kaitseliidu Harju Maleva pealik ja Kaitseliidu ülem. Vaidlustatud käskkirja kohaselt sellekohaseid dokumentaalseid tõendeid ministrile ei esitatud ning vastavaid tõendeid ei ole esitatud ka kohtule; 3) tõenditest ei nähtu, et S. P. täitis
4. oktoobril 2004 toimunud reservõppekogunemisel kaitseväe sisemäärustiku p-dest 134-140 tulenevaid teenistusülesandeid. Vastavalt Kaitseliidu seaduse (KLS) § 23 lg-le 1 loetakse teenistuskohustuse täitmiseks ülesande täitmist, mis Kaitseliidu tegevliikmele antakse käsu korras vastavalt kaitseväe määrustikele. Käesoleval juhul ei täitnud S. P. langevarjuhüpet sooritades käsu korras antud ülesannet; 4) Kaitseliidu Lääne Maleva pealiku Rapla Maleva pealiku ülesannetes
5. septembri
6. a käskkirjas nr 94, millega määrati kindlaks reservväelaste õppekogunemise läbiviimine Raplamaal ning õppuste juhtkond, instruktorkoosseis ja logistikakoosseis maleva kaaderkoosseisust, ülema käsutusse suunatud kaadrikaitseväelastest ning lepingulistest ja vabatahtlikest kaitseliitlastest, S. P. nime ei esine. Samuti ei ole S. P. nime maleva pealiku
7. septembri
8. a käskkirjas nr 95, millega määrati kindlaks reservõppekogunemisel osaleva lahingukompanii ohvitser- ja allohvitserkoosseis, ega
9. septembri
10. a käskkirjas nr 96, millega määrati kindlaks reservõppekogunemisel osaleva lahingukompanii reakoosseis; 5) et isik ei saa samaaegselt olla lepingulises tegevteenistuses ja reservis, siis on ebaõige väita, et S. P.-l oli kohustus reservõppekogunemisel osaleda ja seal langevarjuga hüpata. Kaitseliidu Rapla Maleva korraldatud reservõppekogunemisel osalesid vastutegevuse käigus langevarjurid. Kuna kaitseväe koosseisus puudub vastava spetsiifikaga (langevarjurid) allüksus, siis komplekteeriti õppustel langevarjuhüppe sooritajad vabatahtlikkuse alusel MTÜ Sõjaväe Langevarjuklubi kaudu. Klubi juhatuse liikme A. Sarapiku seletuse kohaselt osales peale S. P. vastutegevuse üksuse koosseisus langevarjuritena veel 4 kaitseväelast, ülejäänud olid tsiviilisikud. Kõik klubi liikmed osalesid langevarjuhüpetel vabatahtlikkuse alusel, käsku selleks kellelegi ei antud; 6) S. P. hukkumise asjaolude uurimiseks alustati Rapla Politseiprefektuuris menetlust KarS § 117 tunnustel. Uurija määrusega kriminaalasja menetlus lõpetati seoses kuriteosündmuse puudumisega. Uurija leidis, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga, kellegi süülist käitumist ei tuvastatud; 7) kaevatava käskkirja õiguslik põhjendus pole väär. Kaitseminister jättis E. P. taotluse ühekordse toetuse määramiseks rahuldamata

§ 164lg 1 alusel, kuna pole tõendatud kaitseväelase S.

P. hukkumine teenistuskohustuste täitmise tõttu; 8) antud juhul ei ole ühekordse toetuse maksmisest keeldumist põhjendatud KLS § 23 lg-ga 4, kuigi käskkirja põhjendavas osas on märgitud, et S. P.-le ei antud pealiku käsku langevarjuhüppe sooritamiseks, mis oleks lubanud lugeda S. P. kui Kaitseliidu tegevliikme teenistuskohustuste täitmisel olevaks alates hetkest, mil ta oleks asunud pealiku käsku täitma; 9) Kaitseministeeriumis on ette nähtud palgaline juriidiline teenistus, kes peab olema võimeline esindama kohtus ministrit ministeeriumi pädevusse kuuluvates küsimustes tekkinud vaidlustes. Ministeeriumil puudub seetõttu põhjendatud vajadus kasutada kohtus esindamiseks advokaadi õigusabi.

1. Apellatsioonkaebuses nõustus kaitseminister kaebuse rahuldamata jätmisega, kuid vaidlustas kohtukulude väljamõistmata jätmist ja osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. L. P. ja M. P. leidsid apellatsioonkaebuses, et halduskohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ning hinnanud tõendeid ebaobjektiivselt.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ega korranud neid. Vastuseks apellatsioonkaebustele märkis ringkonnkohus järgmist: 1) halduskohus ei tõlgendanud vääralt Vabariigi Valitsuse
3. augusti
4. a määrusega nr 213 kehtestatud Kaitseväelase teenistusülesannete täitmise tõttu hukkumise või töövõimetuks jäämise korral antava ühekordse toetuse määramise korda. Kohus on juhtinud tähelepanu, et taotluse lahendamine toimub kahes etapis. Ministri käskkirjas on õigesti jõutud järeldusele, et temale pole S. P. teenistust korraldava ülema poolt esitatud dokumente, millest nähtuks, et S. P.-le oli antud käsk langevarjuhüppe sooritamiseks kooskõlas Kaitseväe sisemäärustiku punktiga 14 ja et S. P. täitis
5. oktoobril 2003 teenistusülesandeid. Kohus märkis, et selliseid tõendeid pole esitatud ka kohtule. Seega kontrollis kohus ministri poolt temale esitatud tõenditele antud hinnangu õigsust ega välistanud teistsuguse lahendi tegemist, kui ministri hinnang osutub ebaõigeks; 2)

§ 164lg 1 kohaselt sõltub toetuse maksmine kannatanu lastele kahest asjaolust.

Kõigepealt peab olema tegu kaitseväelasega ning kaitseväelase surm peab olema saabunud teenistusülesannete täitmise tõttu. S. P. vastab esimesele tingimusele, sest tegu on lepingu alusel tegevteenistuses oleva kaadrikaitseväelasega (

§ 8lg 2 p 2).

Seega pole S. P. puhul vaja kontrollida, kas toetuse maksmine tema lastele oleks võimalik ka vastavalt Kaitseliidu seaduse §-le 32. S. P. ei kaotanud oma kaitseväelase staatust, kui määrati Kaitseliidu struktuuri kuuluvale ametikohale. 3) kuna S. P. ei hukkunud teenistusülesannete täitmise tõttu, siis pole

§ 164

lg 1 teokoosseis täidetud ja toetuse maksmisest keelduti õigesti.

§ 176

kohaselt algab kaitseväelase teenistuskohustuste täitmine tegevteenistuse käskkirjas märgitud päeval ja lõpeb tegevteenistusest vabastamise käskkirjas märgitud päeval. Teenistusülesanded tulenevad Kaitseväe sisemäärustikus sätestatud üldistest kohustustest (p 6), kaitseväelase ametikohast, vahetu ülema või kõrgema ülema käsust (

§ 177

); 4) langevarjuhüppe sooritamist ei saa käsitada sisemäärustiku p-s 6 sätestatud teadmiste ja oskuste täiendamisena, sest tegemist pole oskusega, mida kaitseväelane peaks arendama tulenevalt väljaõppeprogrammist. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ei täitnud laupäeval 4. oktoobril 2003 toimunud õnnetusjuhtumi ajal oma ametikohast tulenevaid ülesandeid. Tegemist oli kaadrikaitseväelasele Töö- ja puhkeaja seaduse § 21 lg-ga 1 ette nähtud üldise puhkepäevaga; 5) tulenevalt

§ 168

lg 5 määratakse kaadrikaitseväelase töö- ja puhkeaeg Töö- ja puhkeaja seaduse järgi. Esitatud dokumentidest ei nähtu, et S. P. tööaja graafik oleks teisiti ette näinud. Langevarjuhüpetel või reservväelaste õppekogunemisel osalemiseks S. P.-le käsu andmist ei tuvastanud ka teenistuslik juurdlus. Teenistusliku juurdluse kokkuvõte viitab õppekogunemise läbiviijate ja S. P. eelnevale kokkuleppele langevarjuhüppel osalemiseks. Kui sellisel kokkuleppel olekski õiguslik tähendus, siis tegelikult ei leidnud ka kokkuleppe olemasolu tuvastamist, sest MTÜ Sõjaväe Langevarjuklubi instruktor J. Tauram valis langevarjurid hüppeks välja iseseisvalt ning õppekogunemise korraldajate poolt talle selleks mingeid juhtnööre ei antud; 6) kaebajad on viidanud

§ 164

lg 9 loetelule olukordadest, mida ei loeta teenistusülesannete täitmiseks sama seaduse mõttes, ja leiavad, et kuna S. P. puhul ei tule kõne alla ükski sättes märgitud olukord, hukkus ta teenistusülesannete täitmise tõttu. Tegelikult võib S. P. puhul viidata ka 9. lõike punktile 1, mille kohaselt ei loeta teenistusülesande täitmiseks olukorda, kus kaitseväelane on puhkusel või lubatud ülema loal välja väeosa territooriumilt. Nagu eespool märgitud, kasutas S. P. õnnetusepäeval temale töögraafikuga ettenähtud puhkepäeva, seega oli ta ülema loal väljaspool väeosa territooriumi; 7) kaebajate tõlgendus ei oleks kooskõlas seaduse mõttega, mis näeb ette täiendavad tagatised kaitseväelase perekonnale, arvestades kaitseväes teenimisest lähtuvat kõrgendatud ohtu. Mõistlik ei ole eeldada, et kaitseväelase lapsele ettenähtud toetust saaks nõuda ka juhul, kui kaitseväelane hukkuks näiteks puhkepäeval olmetrauma või isiklike asjade ajamise käigus toimunud autoavarii tagajärjel. Sellisel juhul oleks kõrgendatud oht ja sellest tulenev toetuse saamise õigus seotud kaitseväelaseks olemisega, mitte teenistusülesannete täitmisega. Sõltumata seaduse normitehnilisest ülesehitusest annab sätete tõlgendamine aluse asuda seisukohale, et teenistusülesande täitmisena saab vaadelda ikkagi tegevust, mida kaitseväelane pidi sooritama tulenevalt tema kui kaitseväelase tegevust reguleerivatest õigusaktidest või ülema käsust; 8) S. P. osales küll õppekogunemisel, kuid mitte kaitseväelasena, vaid eraõigusliku klubi liikmena. Langevarjuhüppele kandideerimisel ja selle sooritamisel ei erinenud ta millegi poolest teistest eraisikutest klubiliikmetest. Asjaolu, et S. P. oli kaadrikaitseväelane, ei mõjutanud sündmuste kulgu ning seetõttu oli tegemist juhusliku kokkusattumusega. Kaebajate esindaja leidis kohtuistungil, et eraisikutest langevarjurite ülalpeetavatel poleks olnud õigust langevarjuhüppel hukkumise korral toetusele

§ 164lg 1 alusel.

Kui asuda seisukohale, et S. P. lastel on nimetatud sätte alusel õigus toetust nõuda, oleks jällegi tegemist toetuse maksmisega lähtuvalt asjaolust, et isik on kaitseväelane. See poleks kooskõlas

§ 164

lg 1 sätestatuga; 9) kohus jättis põhjendatult rahuldamata vastustaja õigusabikulu taotluse. Tegemist ei olnud lihtsa vaidlusega, kuid kuna vaidlus käis eelkõige kaitseväelase teenistusülesannete mõiste sisustamise üle, siis oleks Kaitseministeeriumi juristid ministri käskkirja kaitsmiseks olnud kompetentseimad. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 8. Kassatsioonkaebuses paluvad L. P. ja M. P. tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega tühistada kaitseministri vaidlustatud käskkiri ja kohustada kaitseministrit maksma L. P.-le ja M. P.-le

§ 164lg-s 1 ettenähtud toetust.

Kassaatorid väidavad järgmist: 1) mõiste "teenistusülesannete tõttu hukkumine" määratlemiseks tuleb hinnata, kas hukkumise tingis osalemine kaitseväe kui organisatsiooni tegevuses; 2) S. P. osales hukkumise ajal Kaitseliidu Rapla Maleva korraldatud Kaitseliidu reservõppekogunemise vastutegevuses. Maleva pealiku kohusetäitja kinnitatud õppekogunemise kava nägi otseselt ette langevarjurite rühma dessandi, sellele järgneva langevarjurite rünnaku reservväelaste positsioonidele ning langevarjurite poolt rünnaku käigus positsioonide hõivamise kui õppekogunemise osa. Vastutegevuse organiseeris Kaitseliidu Rapla Malev, et näidata õppustele kutsutud reservväelastele langevarjurite dessanti ja sellele järgnevat rünnakut; 3) käesoleval juhul pole tähtis, et lipnik S. P. oli vabatahtlikuna nõus osalema vastutegevuses ja sooritama langevarjuhüpet ning puudus sellekohane käsk. Vabatahtlikkus ülesande täimisel ei mõjuta vastutegevuse olemust. Langevarjurite rühma komplekteerimine vabatahtlikkuse alusel ei muuda reservõppekogunemise vastutegevust eraalgatuslikuks ürituseks. S. P. oli küll vabatahtlikuna nõus osalema vastutegevuses ja sooritama langevarjuhüpet, kuid sellega ka tema vabatahtlikkus piirdus. Nõuded langevarjuritele, hüppe aeg ja koht, langevarjurite edasine vastutegevus oli määratud Kaitseliidu Rapla Maleva ja Kaitseväe Lennubaasi poolt; 4) kuna langevarjurite rühm vastutegevuseks oli võimalik komplekteerida vabatahtlikkuse alusel, siis polnud vajadust määrata selle liikmeid käsu korras. 9. Kaitseminister on seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole selle üle, et S. P. osales õppustel vabast ajast ja vabatahtlikult ja ta ei saanud langevarjuhüppe sooritamiseks käsku, samuti selle üle, et S. P. eraeluliseks harrastuseks oli langevarjusport. Sooritades õppustel langevarjuhüpet, tegeles S. P. vabal ajal ja vabatahtlikult enda eraelulise harrastusega ja see pole käsitatav teenistuskohustuste täitmisena. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Käesolevas asjas vaieldakse selle üle, kas S. P. hukkus teenistusülesannete täitmisel ja kas tema lastele tuleb maksta Kaitseväeteenistuse seaduse (

) § 164 lg-s 1 sätestatud hüvitist.

§ 164

lg 1 sätestab: "Teenistusülesannete täitmise tõttu hukkunud kaitseväelase lastele, vanematele, lesele ja perekonnaseaduse alusel hukkunu ülalpidamisel olnud teistele isikutele kokku maksab riik ühekordset toetust hukkunu 10 aasta palga ulatuses."

1. Vaidlust pole järgmiste asjaolude üle: 1) S. P. oli lepingulises tegevteenistuses olev kaadrikaitseväelane, kelle teenistuskoht oli Kaitseliidus; 2) S. P. osalemine Kaitseliidu reservväelaste õppustel oli kirjalikult vormistamata, ka ei antud talle muus vormis käsku osaleda langevarjurite vastutegevuses õppuste käigus. S. P. hukkus graafikujärgsel puhkepäeval; 3) S. P. ei täitnud hukkumise ajal (hüppe sooritamisel) oma ametikohajärgseid ülesandeid. Tema ametikohajärgsete ülesannete hulka ei kuulunud ka osalemine langevarjurite vastutegevuses õppuste käigus; 4) langevarjuhüppe harjutamine ei olnud Kaitseliidu õppuste element; 5) õppekogunemisel osalesid maapealse vastutegevuse käigus langevarjurid. Kuna kaitseväe koosseisus puudus langevarjurite allüksus, siis komplekteeriti õppustel langevarjuhüppe sooritajad vabatahtlikkuse alusel MTÜ Sõjaväe Langevarjuklubi kaudu.
2. Kohtud ja vastustaja on otsustava tähtsuse omistanud sellele, S. P. hukkus vabatahtlikult sooritatud langevarjuhüppel, samuti sellele, et S. P. ei olnud lülitatud õppustel osaleva lahingukompanii koosseisu ja ta hukkus puhkepäeval. Neid asjaolusid ei saa aga kolleegiumi arvates

§ 164lg 1 lahtimõtestamisel üle tähtsustada.

Kolleegium on seisukohal, et tegevteenistuses olnud kaitseväelase hukkumine õppuste käigus saab teatud konkreetsetel asjaoludel olla käsitatav hukkumisena teenistusülesannete täitmise tõttu ka siis, kui tema osavõtt õppustest on jäetud nõuetekohaselt vormistamata.

1. Tuvastatud asjaolude pinnalt on kolleegiumile üheselt selge, et vastutegevuses osalev kaadrikaitseväelane pidi vastutegevuse käigus alluma õppustel antavatele käskudele, samuti see, et S. P. sooritas langevarjuhüppe selleks, et osaleda õppustel Kaitseliidus teeniva kaadrikaitseväelasena langevarjurite maapealses vastutegevuses. Kolleegium ei pea oluliseks seda, et langevarjuhüppe sooritajaid komplekteeriti MTÜ Sõjaväe Langevarjuklubi kaudu. Kolleegiumi jaoks on oluline see, et õppuste käigus maapealses vastutegevuses osalenud langevarjurite grupp komplekteeriti lennuklubi kaudu õppuste korraldajate teadmisel. Need asjaolud võimaldavad teha järelduse, et S. P. hukkus õppuste korraldajate teadmisel endale vabatahtlikult võetud teenistusülesannete täitmise tõttu.
2. L. P. ja M. P. kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohtu ja halduskohtu otsus ning kaitseministri
3. aprilli
4. a käskkiri nr 100 tühistatakse. Riigikohtu halduskolleegium ei pea võimalikuks kohustada kaitseministrit maksma L. P.-le ja M. P.-le

§ 164

lg-s 1 ettenähtud toetust, sest ta ei saa võtta seisukohta

§ 164lg 9 p-des 3 või 6 nimetatud asjaolude esinemise või puudumise kohta.

Kolleegium teeb kaitseministrile ettekirjutuse vaadata L. P. ja M. P. taotlus uuesti läbi. Kolleegium on seisukohal, et asja uuesti läbivaatamisel ei saa takistuseks olla see, et

1. aastal toetuse taotlemiseks esitatud dokumendid ei vastanud Vabariigi Valitsuse
2. augusti
3. a määrusega nr 213 on kehtestatud Kaitseväelase teenistusülesannete täitmise tõttu hukkumise või töövõimetuks jäämise korral antava ühekordse toetuse maksmiseks taotluste esitamise, toetuse määramise ja väljamaksmise korrale. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann