Obsah (4)

§ 308§ 92§ 213§ 94

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-41-06 Otsuse kuupäev Tartu, 5. juuni 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Kohtuasi M. A hagi Eesti Vabar

§ 308

lg 1 järgi vastu võtma tõendi, mida esimese astme kohus keeldus põhjendamatult vastu võtmast. Enne 1. jaanuari 2006.

§ 92järgi võtab kohus vastu üksnes asjas tähtsust omava tõendi.

Hageja ei ole kassatsioonkaebuses selgitanud, kuidas võinuks taotletud ekspertiis ja esitatud dokumentaalsed tõendid tõendada kostja III või kostja IV pahausksust kinnisasja omandamisel (vt ka käesoleva otsuse p 20 ja 21). Hageja viidatud Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-158-01 (RT III 2002, 3, 25) on leitud, et täiendavate tõendite esitamise võimalus tuleb apellatsioonikohtus tagada, kui apellatsioonikohus leiab erinevalt esimese astme kohtust, et esitatud tõendid ei ole väidetud asjaolu tuvastamiseks piisavad. Praegusel juhul nõustus apellatsioonikohus aga maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga.
3. Kolleegium ei nõustu hagejaga ka selles, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis rahuldamata hageja taotluse peatada asjas menetlus kuni teise asja lahendamiseni kriminaalmenetluses. Hageja põhjendas taotlust mh vajadusega saavutada kriminaalmenetluse vahendusel vajalikke tõendeid kinnisasja ostjate pahausksuse tõendamiseks. Kolleegiumi arvates toimis ringkonnakohus seaduse kohaselt ja põhjendatult. Enne
4. jaanuari 2006.

§ 213

lg 1 p 3 järgi peatab kohus tsiviilasja menetluse asja läbivaatamise võimatusel enne teise asja lahendamist, mis on läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluses, kriminaal- või haldusmenetluses. Riigikohus on leidnud, et võimatuse all tuleb mõista eelkõige olukorda, kus teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-168-04 (RT III 2005, 8, 77), p 11). Hageja ei ole põhjendanud, miks olnuks tsiviilasja lahendamine võimatu. Kriminaalasjas (mis pealegi polnud kohtumenetluse staadiumis) olemasolev hüpoteetiline täiendavate asjaolude tuvastamise võimalus ei saa tsiviilkohtumenetlust üldjuhul takistada. Pealegi oli enne
3. jaanuari 2006.

§ 94

lg 3 järgi kriminaalasjas tehtav võimalik kohtulahend kohtule tsiviilasja lahendamisel siduv üksnes piiratud ulatuses (vt ka nt Riigikohtu

1. mai
2. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 (RT III 2005, 17, 181), p-d 24�30), kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi ei ole aga sellist siduvust üldse ette nähtud. Lisaks muule ei nähtu kohtule esitatud Riigiprokuratuuri kirjast (toimiku II kd lk-d 77�79) asjaolusid, mis võiksid kinnitada hageja väiteid kostjate III ja IV pahausksuse kohta kinnisasja omandamisel. Kolleegium peab samuti vajalikuks märkida, et kriminaalmenetluse eesmärgiks ei ole tsiviilkohtumenetluse jaoks ühe või teise poole kasuks tõendite kogumine, vaid kuritegusid toime pannud isikute väljaselgitamine ja karistamine. Kolleegiumi arvates ei pea üldjuhul peatama tsiviilasja menetlust ainuüksi põhjendusega, et paralleelselt menetletakse mingit kriminaalasja ja sealt võib oodata uusi tõendeid.
3. Kohtukulude jaotuse otsustab kohus asja uuel läbivaatamisel, sõltuvalt läbivaatamise tulemustest. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik