← Eesti

3-3-1-36-06

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-36-06

  1. juuni 2006 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann M. B. kaebus Pirita Linnaosa Valitsuse poolt kaebajale eluruumi erastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, Tallinna Linnavalitsuse
  2. novembri
  3. a korralduse nr 2919-k tühistamiseks ja Tallinna Linnavolikogu
  4. veebruari
  5. a otsuse nr 34 tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  6. jaanuari
  7. a otsus haldusasjas nr 3-02-33 V. B. kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu
  8. jaanuari
  9. a otsus haldusasjas nr 3-02-33 muutmata. Arvata kautsjon riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. M. B. on väidetavalt alates
  11. a kasutanud Tallinnas elamut aadressiga Sarapuu tn 11 / Kase tn 57 (edaspidi: elamu). Tallinna Linna RSN TK
  12. novembri
  13. a otsusega nr 503 tunnistati elamu sanitaar-tehnilistele nõuetele mittevastavaks. Tallinna Linnavolikogu
  14. oktoobri
  15. a otsusega arvati elamu erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. M. B. esitas
  16. jaanuaril 1995 Pirita Linnaosa Valitsusele avalduse elamu erastamiseks.
  17. veebruaril 1995 sõlmisid M. B., V. B. ja N. S. lepingu selle kohta, et elamu ostab M. B.
  18. mail 1995 sõlmisid Pirita Linnaosa Valitsus ja M. B. elamu suhtes üürilepingu tähtajaga kuni
  19. detsember 1999 ja iseenesliku pikenemisega viieks aastaks.
  20. mail 2001 esitasid M. B., V. B. ja N. S. avalduse elamu erastamiseks. Pirita Linnaosa Valitsuse
  21. juuni 2001 kirjas keelduti elamu erastamisest ja viidati
  22. a otsusele elamu erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja kandmise kohta.
  23. novembril 2001 taotles M. B. veelkord, et linnaosavalitsus vaataks läbi tema taotluse. Pirita Linnaosa Valitsuse
  24. detsembri
  25. a kirjas leiti, et Tallinna Linnavolikogu
  26. oktoobri
  27. a otsus elamu erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja kandmise kohta on kehtiv ja seetõttu puudub alus M. B.
  28. mai 2001 taotluse läbivaatamiseks. Tallinna Linnavalitsuse
  29. mai
  30. a korraldusega nr 3579 määrati Haljaste tee, Pähkli tn, Kase tn ja Kuslapuu tn kvartali (edaspidi: kvartal) ehitiste teenindamiseks vajalik maa. Tallinna Linnavolikogu
  31. veebruari
  32. a otsusega nr 38 jäeti kvartali maa linna omandisse. Tallinna Linnavolikogu
  33. juuni
  34. a otsusega nr 192 seati kvartali maa-alale hoonestusõigus viiekümneks aastaks AS-i Maarjamäe Maja kasuks. Maa-alale jäänud hooned, nende hooldus ja haldamine anti hoonestajale üle.
  35. detsembril 2002 teatas AS Maarjamäe Maja kirjaga M. B.-le üürilepingu ülesütlemisest. M. B. kirja vastu ei võtnud. Tallinna Linnavalitsuse
  36. novembri
  37. a korraldusega nr 2919-k võeti vastu kvartali detailplaneering. Detailplaneeringu avalik väljapanek toimus Pirita Linnaosa Valitsuses
  38. detsembrist 2002 kuni
  39. jaanuarini
  41. jaanuaril 2003 esitasid M. B., V. B. ja N. S. linnaosavalitsusele teate, et on esitanud halduskohtule detailplaneeringuga seoses hagi ning kõik materjalid on esitatud halduskohtule. Detailplaneeringu avalik arutelu toimus
  42. jaanuari 2003 linnaosavalitsuses ning sellest võtsid osa AS Maarjamäe Maja esindajad, planeeringu autor ja linnaosavalitsuse teenistujad. Tallinna Linnavolikogu
  43. veebruari
  44. a otsusega nr 34 kehtestati kvartali detailplaneering.
  46. detsembri
  47. a kaebuses halduskohtule taotles M. B. linnavalitsuse korralduse, millega võeti vastu detailplaneering, tühistamist (haldusasi nr 3-440/2003),
  48. jaanuari
  49. a kaebuses halduskohtule taotles M. B. elamu erastamisest keeldumise õigusvastaseks tunnistamist (haldusasi nr 3-634/03) ning
  50. veebruari
  51. a kaebuses taotles M. B. detailplaneeringu kinnitamise otsuse tühistamist ja planeeringu täitmise peatamist (nr 3-766/2003). Tallinna Halduskohus liitis
  52. märtsi ja
  53. aprilli
  54. a määrustega asjad ühte menetlusse. Tallinna Halduskohtu
  55. juuni 2003 otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Kohus leidis, et M. B.-l puudus õigus eluruumi erastada. Tallinna Linnavolikogu
  56. oktoobri
  57. a otsusega on elamu kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Seda otsust ei olnud M. B. vaidlustanud. Kohus leidis, et M. B.-l puudus PES § 26 lg-st 1 tulenev kaebeõigus. Kaebusest lähtuvalt oli M. B. hiljemalt
  58. detsembril 2002 teadlik detailplaneeringu algatamisest. Tunnistaja Viktor B. sõnul sooviti
  59. jaanuari 2003 teatega üksnes teavitada linnaosavalitsust algatatud kohtuvaidlusest. M. B.
  60. jaanuari 2003 teadet ei saa pidada vastuväiteks detailplaneeringule.
  61. M. B. taotles apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Kohtus rikkus protsessinorme, jättes kontrollimata Tallinna Linnavolikogu
  62. oktoobri
  63. a otsuse seaduslikkuse. Elamu kordategemine ei saa EES § 3 lg 8 järgi olla erastamata jätmise põhjuseks. M. B.-le ei ole selgitatud otsuse vaidlustamise võimalusi. Elamu erastamata jätmiseks puudub avalik huvi. Linn on teeninud maa munitsipaliseerimise ja müügiga raha M. B. õiguse, erastada tema kasutuses olev elamu, arvelt. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  64. novembri
  65. a määrusega lubas kohus seoses M. B. surmaga astuda protsessi kaebaja õigusjärglasel V. B.-l. Tallinna Ringkonnakohtu
  66. jaanuari
  67. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et M. B. sai Tallinna Linnavolikogu
  68. oktoobri
  69. a otsusest teada hiljemalt
  70. jaanuaril
  71. Kaebuse esitamise hetkeni oli kõnealune otsus kehtinud juba 9 aastat ja M. B. oli olnud sellest otsusest teadlik juba ligi 2 aastat. Kaebetähtaja ilmselge möödalaskmise tõttu ei pidanudki kohus selgitama M. B.-le selle otsuse vaidlustamise vajalikkust. V. B. ei ole tõendanud, et planeeringu vastuvõtmine rikuks oluliselt tema subjektiivseid õigusi planeeringu menetluse lõpptulemusest sõltumata. Seetõttu puudub kaebajal kaebeõigus planeeringu vastuvõtmise korralduse vaidlustamiseks. M. B. oli detailplaneeringu menetlemisest teadlik, kuid ei esitanud kuni detailplaneeringu avaliku väljapaneku lõpuni kirjalikke vastuväiteid ega osalenud ka detailplaneeringu avalikul arutelul. Seega puudub M. B.-l kaebeõigus detailplaneeringu kinnitamise otsuse vaidlustamiseks ning tema subjektiivseid õigusi ei ole detailplaneeringuga rikutud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  72. V. B. taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Kassaator leiab, et Tallinna Linnavolikogu
  73. oktoobri 1993 otsuse vaidlustamine oli kaebuse eesmärgist algusest peale hõlmatud. Kohus on rikkunud uurimispõhimõtete ja vääralt määratlenud kaebuse piirid. Väär on ringkonnakohtu järeldus, et kaebetähtaja ilmselge möödalaskmise tõttu ei pidanudki halduskohus selgitama kaebajale Tallinna Linnavolikogu
  74. oktoobri 1993 otsuse vaidlustamise vajalikkust. Kaebuse eesmärgiga ei ole hõlmatud ainult Tallinna Linnavolikogu
  75. oktoobri 1993 otsuse tühistamine, vaid ka selle õigusvastaseks tunnistamine. Otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas ei olnud kaebuse esitamise hetkeks kaebetähtaeg veel möödunud. Seega piiritlesid kohtud kaebust valesti ning rikkusid uurimispõhimõtet. Eluruumide erastamise läbiviimist tuleb vaadelda erastamise kohustatud subjektile pandud kohustusena. Kohustatud subjekt peab tegema kõik endast oleneva, et eluruumid saaksid erastatud. Kui erastamisest keeldumise faktilised asjaolud hiljem ära langevad, langeb ära ka eluruumide erastamata jätmise alus. Kohtud on valesti leidnud, et M. B. ei ole esitanud vastavalt PES § 20 lg 1 vastuväiteid planeeringule. M. B. esitas planeeringu avaliku väljapaneku kestel kaebuse halduskohtusse ja teavitas sellest linnaosavalitsust. Linnaosavalitsus oleks pidanud uurimispõhimõtte raames selgitama välja, kas M. B.
  76. jaanuari
  77. a teates sisaldub tegelikult tahteavaldus planeeringut vaidlustada ning vajadusel laskma seda täpsustada. Seega on PES § 26 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse eeldused täidetud.
  78. Vastustajad ega kolmas isik ei ole oma kirjalikku arvamust kassatsioonkaebuse kohta esitanud. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  79. Kohtud on tuvastanud, et M. B. ei ole vaidlustanud Tallinna Linnavolikogu
  80. oktoobri
  81. a otsust erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja kohta. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus ei pidanud otsuse vaidlustamise vajalikkust kaebajale selgitama, kuna kaebuse esitamise tähtaeg oli ilmselgelt mööda lastud. V. B. leiab, et kaebus hõlmas algusest peale linnavolikogu
  82. a otsuse õigusvastaseks tunnistamise taotlust ning selle taotluse osas ei olnud HKMS § 9 lg-s 5 sätestatud kaebetähtaeg veel möödunud. Kohtud on analüüsinud kaebuse tähtaegust üksnes tühistamisnõude seisukohast. Kohus peab kaebuse eesmärgi kindlakstegemisel lähtuma kaebuse sisust ja kaebaja seletustest. Selles kohtuasjas on kaebaja taotlenud järjekindlalt elamu erastamist. Ainuüksi Tallinna Linnavolikogu
  83. oktoobri
  84. a otsuse õigusvastaseks tunnistamisega ei oleks saavutatud elamu erastamist. Seetõttu tegid kohtud õigesti, kui lähtusid tühistamiskaebuse tähtajast. Kohtuasja toimikust ei nähtu, et kaebaja on kaebustes või kohtuistungil taotlenud muu hulgas kahju hüvitamist või oleks ta kaebetähtaja jooksul esitanud kahju hüvitamise nõude. Nüüdseks on kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg möödunud. Kaebusest ei nähtu ka kaebaja muu põhjendatud huvi haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks. Seega ei ole kohtud rikkunud uurimispõhimõtet, jättes kaebajale kaebuse muutmise või täiendamise vajalikkuse selgitamata.
  85. Kohtud on leidnud, et M. B. ei esitanud detailplaneeringu avaliku väljapaneku kestel detailplaneeringu suhtes vastuväiteid. V. B. leiab kassatsioonkaebuses, et linnaosavalitsus on rikkunud uurimispõhimõtet, jättes välja selgitamata M. B.
  86. jaanuari
  87. a teatises sisalduva tegeliku tahte ning andmata võimalust oma tahteavalduse täpsustamiseks. Isik võib detailplaneeringu menetluse käigus esitada ettepanekud ja vastuväited planeeringu suhtes (PlanS § 20), vaidlustada planeeringut (PlanS § 26) või pöörduda haldusakti andmisest hoidumise nõudega otse kohtusse (RVastS § 5). Haldusakti andmisest hoidumise nõudega kohtusse pöördunud isik võib esitada samad vastuväited ka planeerimismenetluses. Sellisel juhul võib teade selle kohta, et samad vastuväited esitatakse ka planeerimismenetluses, olla piisav. Ainuüksi haldusorgani teavitamine kohtusse pöördumisest ei ole käsitatav vastuväite esitamisena planeerimismenetluses. M. B. vaidlustas planeeringu selleks, et kaitsta oma subjektiivset õigust erastada tema kasutuses olev elamu. Kohtud on leidnud, et selle subjektiivse õiguse kaitseks ei ole M. B. õigeaegselt kohtusse pöördunud. Seega on ta minetanud võimaluse elamu erastamiseks. Kuna M. B. õigusjärglasel V. B.-l puudub kehtiva õiguse kohaselt võimalus erastada elamut, siis ei ole planeeringu vaidlustamine kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend. Seetõttu ei anna kassatsioonkaebuse väited alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.