← Eesti

3-2-1-25-06

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-25-06 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. juuni
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Tõnu Anton ja Ants Kull Kohtuasi Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) hagi V. B vastu alusetu rikastumise teel saadu väljanõudmiseks ja kahju hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu
  3. novembri
  4. a otsus asjas nr 2-2109/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Hageja Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu) esindajad Riigikohtus Kostja V. B Asja läbivaatamise kuupäev
  5. mai
  6. a, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Ringkonnakohtu
  7. novembri
  8. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Eesti Vabariik esitas
  10. veebruaril
  11. a Ida-Viru Maakohtule hagiavalduse V. B vastu, milles palus kostjalt välja mõista alusetult saadud 41 776 krooni, tekitatud kahju hüvitamiseks 1888 krooni ning hageja kantud kohtukulu. Hagiavalduse kohaselt esitas V. B Tallinna Linnakohtule
  12. juunil
  13. a hagiavalduse, milles nõudis Eesti Vabariigilt talle alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Tallinna Linnakohtu
  14. mai
  15. a otsusega rahuldati V. B hagi osaliselt ning Eesti Vabariigilt mõisteti V. B kasuks välja 162 983 krooni 38 senti. Tallinna Ringkonnakohus vähendas väljamõistetud summat 160 678 kroonini. Rahandusministeerium kandis V. B arvele 118 902 krooni, pidades kohtuotsusega väljamõistetud summalt kinni 26% tulumaksu ehk 41 776 krooni. Kostja esitas 41 776 krooni osas ringkonnakohtu otsuse kohtutäiturile täitmiseks. Täitemenetluses nõuti hagejalt sisse 41 776 krooni ja kohtutäituri tasu 1888 krooni. Hageja leidis, et ta on tulumaksu kinni pidades käitunud õiguspäraselt ja kostja on 41 776 krooni suuruses summas alusetult rikastunud ning tekitanud hagejale kahju kohtutäituri tasu suuruses summas. Tulumaksu kinnipidamisel lähtus hageja tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lõikest
  16. Hageja leidis, et kostja on resident nii Eesti tulumaksuseaduse kui ka Eesti-Ukraina vahelise maksulepingu kohaselt. Kuna kostja taotles Eestis varjupaika, ei ole tema alaline elukoht Ukrainas. Tulumaksu kinnipidamine on hagejale seadusega pandud kohustus. Kostja pöördumine kohtutäituri poole täitemenetluse algatamiseks oli vastuolus hea usu põhimõttega. Tulumaksu kinnipidamisega mittenõustumisel oleks kostja pidanud teavitama hagejat, samuti oleks kostjal olnud õigus esitada kaebus hageja tegevuse peale halduskohtule. Hageja tugines võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043 ja leidis, et kahju tekitamise süülisus ja õigusvastasus seisneb praegusel juhul kostja pahausklikus käitumises, mis on vastuolus VÕS §-ga
  18. Kostja vaidles hagile vastu. Alusetult võetud vabaduse eest väljamõistetud hüvitis ei ole tulu, vaid kompensatsioon ning kostja ei ole alusetult rikastunud VÕS § 1027 mõttes. Jõustunud kohtuotsuse järgi saadu ei ole alusetu rikastumine, kuna kohtuotsuse täitmine on kohustuslik tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 242 lg-st
  20. Ida-Viru Maakohtu
  21. septembri
  22. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et kostja ei olnud maksustamisperioodil (
  23. ja
  24. aastal) ega tulumaksu kinnipidamise ajal resident TuMS § 6 mõttes. Kostjal puudub alaline elukoht Eestis. Pagulaste seaduse § 3 kohaselt on kostja varjupaigataotleja. Riigil on õigus varjupaiga andmisest keelduda, pagulasseisundit lõpetada ning anda varjupaigataotlejale tähtajaline elamisluba. Seega ei saa teha järeldust, et varjupaigataotleja alaline elukoht on Eestis. Alaline elanik on riigis elav kodanik või alalise elamisloaga välismaalane. Kostja oli ebaseaduslikult Tallinna Vanglas kinnipeetav varjupaigataotleja. Varjupaigataotleja ebaseaduslikku vahi all pidamist maksustamisperioodil 183 päeva või rohkem ei saa samastada TuMS §-s 6 tooduga. Tulumaksuseadus peab silmas olukorda, kus isikul oli võimalik vabalt liikuda ja tulu teenida. Pagulaste seadusest tulenevalt aga puudub varjupaigataotlejal õigus Eestis töötada, seega tulu teenida. Kohus leidis, et kostja ei olnud maksumaksja TuMS § 12 mõttes. Raamatupidamise seaduse § 3 järgi on tulu aruandeperioodi sissetulekud, mille tekkimisega kaasneb varade suurenemine või kohustuste vähenemine. Tulu mõistet ei saa käsitada liiga kitsalt. Hüvitis vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest on "valuraha" selle eest, et riik pidas kostjat ebaseaduslikult vahi all ning kostjal puudus vabadus määras, mis on ette nähtud varjupaigataotlejale. Kohus asus seisukohale, et "valuraha" maksustamine tulumaksuga ei ole õiglane, sest riik arvestab sel juhul maksu summalt, mille riik (kahju tekitaja) peab halduse õigusvastaste toimingute tõttu maksma isikule (kannatanule), kes taotles riigilt varjupaika ja kaitset, kuid keda koheldi vääralt.
  25. Apellatsioonkaebuse esitas Eesti Vabariik. Tulumaksuseaduse § 6 ei seosta Eestis viibimise aega tulu teenimise võimalusega. Tulu mõiste sisustamisel ei saa lähtuda raamatupidamise seadusest. Kohtu põhjendus selle kohta, miks ei ole alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitise maksustamine tulumaksuga õiglane, on vastuolus kehtivate õigusaktidega. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  26. Viru Ringkonnakohtu
  27. novembri
  28. a otsusega jäeti maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muudeti maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja leidis, et kostja on rikastunud 41 776 krooni võrra, mille hageja kui maksu kinnipidaja väljamõistetud hüvitise väljamaksmisel tulumaksuna kinni pidas. Pooltevaheline õigussuhe on kvalifitseeritav VÕS § 1041 järgi koostoimes VÕS § 1024 lg-ga 4, § 1023 lg-ga 1 ja § 1018 lg 1 pga 3, arvestades maksuõiguse erisusi (TuMS § 40). Asjas tuleb otsustada, kas kostja on rikastunud 41 766 krooni võrra, kuna oli kohustatud residendina maksma saadud hüvitiselt tulumaksu. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust kahju hüvitamise nõude osas. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kostja polnud resident. Kostja viibis maksustamisperioodil (
  29. ja
  30. aastal) kummalgi aastal Eestis üle 183 päeva. Kuigi nendel aastatel oli kostja ebaseaduslikult vahi all, ei anna see alust asuda seisukohale, et tegemist ei ole viibimisega Eestis TuMS § 6 mõttes. Viibimist Eestis ei ole alust seostada vaid vabaduses olemisega. Ka varjupaiga taotleja viibimine riigis on hinnatav viibimisena riigis TuMS § 6 mõttes. Maksuõigusest lähtudes võib residendiks osutuda ka illegaalselt riigis viibiv isik. Vastavalt TuMS § 1 lg-le 1 maksustatakse maksumaksja tulu, millest on tehtud seadusega lubatud mahaarvamised. Tulu mõiste sisustamisel ei piisa tulumaksuseaduse erinevate sätetele viitamisest. Tulumaksuseadus kui tulumaksu küsimusi reguleeriv eriseadus ei defineeri tulu mõistet. Samas ei saa maksustatavaks tuluks pidada igasugust raha laekumist. Maakohus pole tulu mõiste sisustamisel lähtunud vaid raamatupidamise seaduses toodud mõistest, kus osundatakse vara suurenemise või kohustuste vähenemise kriteeriumidele. Maakohus leidis, et tulu mõistet ei tohi tõlgendada liiga kitsalt ja arvesse tuleb võtta ka väljamakstud summa spetsiifikat, majanduslikku tähendust. "Valurahaga" kompenseeritakse vabaduse äravõtmist. Ringkonnakohtu arvates võis maakohus neid asjaolusid tulu mõiste sisustamisel arvestada. Tulu mõiste sisustamisel võib lähtuda maksuõiguse teoorias kasutatavatest tunnustest, mis võiks iseloomustada tulu: 1) sissetulek peab olema rahaliselt hinnatav, 2) sissetulek peab olema tagastamatu (tulu saaja vara peab sissetuleku saamisel suurenema), 3) saajal peab olema võimalik sissetulekut oma huvides kasutada, 4) sisetuleku tekkimine isiku majandustegevuse tulemusena � st isiku tegevuse eesmärgiks peab olema tulu saamine. Kostjale väljamakstud hüvitis ei ole maksustatav tulu, kuna hüvitis ei suurendanud isiku vara, polnud saadud tema majandustegevuse tulemusena. Hüvitise maksmise eesmärgiks on taastada isiku eelnenud olukord ja kaotatud hüve kompenseerimine rahaga. Vabaduse võtmise kompenseerimine rahaga ei ole iseenesest hinnatav veel isiku vara suurenemisena. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 4 kohaselt loetakse hüvitise maksmisega hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
  31. Eesti Vabariik esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja on seisukohal, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest makstav hüvitis on tulumaksuga maksustatav. Tulumaksuseadus tulu mõistet ei defineeri. Tulu on tagastamatu sissetulek. Tulumaksuseaduse § 12 lg 1 sätestab osalise loetelu tulu liikidest, mida maksustatakse erisätete alusel. Kui teatud liiki tulu maksustamine ei ole eraldi TuMS §-des 13�22 nimetatud, maksustatakse see TuMS § 12 lg 1 preambuli järgi koostoimes TuMS § 1 lg-ga
  32. Maakohus on ebaõigesti lähtunud tulu mõiste sisustamisel raamatupidamise seaduses antud tähendusest. Kostja ei ole raamatupidamiskohustuslane. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 sätestab seaduse eesmärgina isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise. Nimetatud seaduse järgi on kahjuks, mis tuleb hüvitada, saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju. Isikule makstakse hüvitist seitsme päevamäära suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Saamata jäänud tulu hüvitamise puhul isiku rikastub, ta saab tagastamatu sissetuleku.
  33. Kostja kassatsioonkaebusele vastanud ei ole. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  34. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb alates
  35. jaanuarist
  36. a kehtiva TsMS § 691 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium muudab TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
  37. Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu) esitas kostja vastu hagi alusetu rikastumise teel saadu väljanõudmiseks. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Viru Ringkonnakohus muutis otsuse põhjendusi, jättes maakohtu resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus on oma otsuses leidnud, et pooltevaheline õigussuhe on kvalifitseeritav VÕS § 1041 järgi koostoimes VÕS § 1024 lg-ga 4, § 1023 lg-ga 1 ja § 1018 lg 1 p-ga 3, arvestades maksuõiguse erisusi. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti tõlgendanud materiaalõiguse norme, kuid ringkonnakohtu resolutsioon on sellest sõltumata õige. Kolleegium muudab ringkonnakohtu õiguslikku põhjendust.
  38. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu antud hinnanguga pooltevahelisele õigussuhtele. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et hagejalt on 160 678 krooni välja mõistetud jõustunud kohtuotsusega. Selle üle pooled ei vaidle. Kolleegium jagab kostja arusaama, et kostja ei ole alusetult rikastunud, kui ta on saanud talle kohtuotsusega välja mõistetud hüvitise. Pooltevahelise vaidluse ajal kehtinud TsMS § 242 lg 1 järgi oli kohtuotsuse täitmine kohustuslik (vt Riigikohtu
  39. veebruari
  40. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-157-04 (RT III 2005, 5, 47)). Alates
  41. jaanuarist
  42. a kehtiva TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus kohustuslik menetlusosalistele osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui pool või pooled ei nõustu kohtuotsusega, on neil tsiviilkohtumenetluse raames võimalik esitada kaebus kohtuotsuse peale seaduses sätestatud alustel. Esimese astme kohtu otsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse ja seaduses sätestatud juhul teistmisavalduse. Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik kassatsiooni korras edasi kaevata ning samuti esitada teistmisavaldus. Asja materjalidest on näha, et kohtuotsus, millega Eesti Vabariigilt mõisteti kostja kasuks välja160 678 krooni, on jõustunud ja täidetud (kohtuotsuse jõustumise ja täitmise kohta vt Riigikohtu
  43. oktoobri
  44. a otsuse p 9 tsiviilasjas nr 3-2-1-104-04 (RT III 2004, 25, 277)). Seega ei ole enam võimalik kohtutel (ka Riigikohtul) selle vaidluse raames üle vaadata juba jõustunud ja täidetud kohtuotsusest tulenevaid asjaolusid.
  45. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et tulumaksu kinnipidamine on hagejale seadusega pandud kohustus. Samas ei saa aga riik olemuselt maksunõuet esitada hagimenetluses. Maksunõue tuleb esitada haldusmenetluses, täpsemalt maksumenetluses. Kolleegium selgitab, et maksukorralduse seadus (MKS), mitte aga võlaõigusseadus, sätestab maksuhalduri õigused, kohustused, vastutuse, maksumenetluse korra ning maksuvaidluste lahendamise korra. Maksuhalduri ülesandeks on MKS § 10 lg 2 p 3 alusel nõuda sisse maksuvõlad. Tasumisele kuuluva maksusumma sissenõudmiseks teeb maksuhaldur maksuotsuse (MKS § 95). Maksuotsust saab vaidlustada maksukorralduse seaduse
  46. peatükis sätestatud alustel. Seega juhul, kui maksuhaldur leiab, et tal on õigus maksukohustuslaselt sisse nõuda maksuvõlga, peab ta seda tegema maksukorralduse seaduses sätestatud alustel ja korras.
  47. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata otsuses toodud põhjendustel, ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda kassatsioonkaebuse sisulisi väiteid. Lea Laarmaa, Ants Kull, Tõnu Anton

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.