← Eesti

3-3-1-40-06

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-40-06 Otsuse kuupäev

  1. juuni 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi M. Ü. kaebus Harju maavanema
  2. juuni
  3. a korralduse nr 926-k tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a otsus haldusasjas nr 3-04-231 Menetluse alus Riigikohtus M. Ü. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada M. Ü. kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  6. veebruari
  7. a otsus haldusasjas nr 3-2019/2004 ja Tallinna Ringkonnakohtu
  8. märtsi
  9. a otsus haldusasjas nr 3-04-231 ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada M. Ü. kaebus. Mõista Harju maavanemalt M. Ü. kasuks välja kohtukulud 5861 krooni. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni
  11. jaanuari
  12. a otsusega tunnistati Harjumaal, Loksa vallas asuva Haldisaare A-89 talu maa tagastamise õigustatud subjektideks Leeni Kruusmaa, Karl-August Varma, M. Ü. ja E. P. Endine kinnistu kogusuurusega 6,61 ha koosneb kahest lahustükist, millest üks on 5,12 ha suurune Haldi saar. L. Kruusmaa ja K.-A. Varma loovutasid oma nõudeõiguse M. Ü.-le, E. P. loovutas nõudeõiguse O. P.-le. Mõlemal õigustatud subjektil valmis 90ndate keskel saarel maja.
  13. septembril 1999 sõlmisid M. Ü. ja O. P. kokkuleppe, mille kohaselt esimesele kuulub tagastamisele 3/4 ja teisele 1/4 Haldi saare maast.
  14. juunil 2003 sõlmitud kinkelepinguga kinkis O. P. talle kuuluva elamu oma pojale J. P.-le. Maa tagastamise nõudeõigust O. P. J. P.-le ei loovutanud.
  15. juunil 2006 esitas J. P. avalduse elamu juurde 2 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Loksa Vallavalitsuse
  16. juuli
  17. a korraldusega nr 338 kinnitati J. P.-le ostueesõigusega erastatava maa suuruseks 19 878 m
  18. Harju maavanema
  19. juuni
  20. a korraldusega nr 926-k otsustati erastada J. P.-le ostueesõigusega 19 878 m2 maad Haldi saarel.
  21. M. Ü. esitas
  22. augustil 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub Harju maavanema
  23. juuni
  24. a korralduse nr 926-k tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt rikub korraldus kaebuse esitaja õigust saada tagasi maa O. P.-ga sõlmitud kokkuleppes kindlaks​määratud ulatuses. J. P. ei saa taotleda maa ostueesõigusega erastamist suuremas ulatuses, kui kuulus tagastamisele O. P.le. Loksa vald on teinud kaebajale ettepaneku kaebajale kuuluva elamu juurde teenindusmaa määramiseks, ülejäänud maa tagastatakse tema ja O. P. kaasomandisse. Tegemist on O. P. ja J. P. õiguste eelistamisega kaebaja õigustele. Harju maavanem on seisukohal, et maa ostueesõigusega erastamine on toimunud seaduspäraselt. Õigustatud subjektide vahel sõlmitud kokkulepe tagastatava maa kohta pole realiseerunud, elamu omandi​õiguse üleminek J. P.-le muutis õiguslikku olukorda tagastatava maa suuruse ja piiride osas. Kolmas isik J. P. on seisukohal, et MRS ei kohusta maa tagastamise õigustatud subjekti, kes võõrandab talle tagastamisele kuuluval maal asuva ehitise, loovutama koos ehitisega ka selle juurde kuuluva maa tagastamise nõudeõigust. Kui kaebaja leidis, et maa ostueesõigusega erastamine rikub tema õigusi, oleks ta pidanud vaidlustama maa erastamise eeltoiminguid.
  25. Tallinna Halduskohtu
  26. veebruari
  27. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et AÕSRS § 13 lõigete 1 ja 6 alusel võis O. P. talle kuuluva elamu vallasasjana võõrandada. Kuna O. P. võõrandas elamu oma pojale, puudus kaebuse esitajal MRS § 9 lg-s 7 sätestatud eesõigus elamu omandamiseks. Koos ehitise omandamisega tekkis J. P.-l õigus esitada avaldus elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Erastatava maa suuruse ja piirid määrab MRS § 221 lg 6 kohaselt kindlaks kohalik omavalitsus, kes teostab maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud motiveeritud vastuväiteid erastatava maa piiride kulgemise ettepanekule ega vaidlustanud Loksa Valla​valitsuse
  28. juuli
  29. a korraldust nr
  30. Ostueesõigusega erastatava maa suurus on määratud seadusega lubatud piirides. Õigustatud subjektide vahel sõlmitud kokkuleppest enam lähtuda ei saa, kuna elamu omandiõiguse üleminek J. P.-le muutis õiguslikku olukorda. Vaidlustatud Harju maa​vanema
  31. juuni
  32. a korraldus nr 926-k on õiguspärane.
  33. M. Ü. esitas Tallinna Halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, mille põhjenduste kohaselt on halduskohus jätnud tähelepanuta kaebaja väite O. ja J. P. huvide eelistamisest kaebaja omadele. Kaebuse esitaja pole kunagi nõustunud J. P. elumaja juurde sellises ulatuses maa erastamisega, mis on ebaproportsionaalne nii Haldi saare üldpindalaga kui kaebaja õigusega maa tagastamiseks. Lisaks jäävad erastatavale maale ajalooline kaevukoht ning saarele randumisvõimalus. Hoolimata sellest, et kohalikule omavalitsusele on antud volitused teha maa ostueesõigusega erastamisel teatud toiminguid, lasub maavanemal maa erastamise korraldajana kohustus hinnata maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid. Vastustaja Harju maavanem leidis, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning palus selle rahuldamata jätta. Vastustaja jäi seisukohale, et maa ostueesõigusega erastamine on toimunud seaduspäraselt. Kolmas isik J. P. ei nõustunud apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega ning palus apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta.
  34. Tallinna Ringkonnakohtu
  35. märtsi
  36. a otsusega haldusasjas nr 3-04-231 jäeti apellatsioon​kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, tuginedes Vabariigi Valitsuse
  37. novembri
  38. a määrusega nr 267 kehtestatud Maa ostueesõigusega erastamise korrale, et erastatava maa suuruse ja piirid määrab kindlaks erastatava maa asukohajärgne linna- või vallavalitsus. Kohaliku omavalitsuse haldusakt erastatava maa suuruse ja piiride kohta on maa erastamise korraldajale maavanemale siduv. Kui isik soovib vaidlustada ostueesõigusega erastatava maa suurust, tuleb tal vaidlustada eelnimetatud kohaliku omavalitsuse eelhaldusakt. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud Loksa Valla​valitsuse vastavaid korraldusi. Halduskohus oleks pidanud selgitama kaebuse esitajale tõhusama taotluse esitamise võimalust, kuid võimalik selgitamiskohustuse täitamatajätmine ei oma asjas määravat tähtsust. Ajaks, mil kaebaja kohtusse pöördus, oli vastavate haldusaktide vaidlustamise tähtaeg juba möödas. Kaebuse esitajale pidi juba
  39. a sügisel olema äratuntav vajadus pöörduda Loksa Vallavalitsuse
  40. juuli
  41. a korralduse vaidlustamiseks kohtusse. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  42. M. Ü. esitas Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vaidluse lahendamisel kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ning rikkunud kohtumenetluse norme. Maavanemal lasub igal juhul kohustus hinnata sisuliselt maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asja​olusid. Juhul, kui kohalik omavalitsus pole viinud ostueesõigusega erastamist läbi õigusaktidega sätestatud korras, puudub maavanemal kohustus järgida kohaliku omavalitsuse eelhaldusakti erastatava maa suuruse ja piiride kohta. Ostueesõigusega erastatava maa suurus on vastuolus Vabariigi Valitsuse
  43. juuni
  44. a määrusega nr 144, millega kinnitati Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord. J. P. ehitise teenindamiseks pole määratud ehitist ümbritsevat vähimat tarvilikku ja piisavat maad. Haldi saare eripära arvestades oleks teenindusmaa pidanud olema oluliselt väiksem. M. Ü. ei ole kunagi nõustunud J. P.-le 19 878 m2 maa määramisega, piiriprotokollil kooskõlastuse puudumise tõttu ei saanud kohalik omavalitsus ja maavanem selliseid piire kinnitada. Ringkonnakohus oleks pidanud sisuliselt hindama kaebuse esitaja väiteid J. P.-le maa ostu​ees​õigusega erastamise seadusevastasuse kohta.
  45. Vastustaja Harju maavanem ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega ning palub kaebuse rahuldamata jätta.
  46. Kolmas isik J. P. vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, nõustudes ringkonnakohtu põhjendustega. Kolmas isik märgib, et kassaatori ligipääsuvõimalused saarele pole maa ostuees​õigusega erastamise tagajärjel muutunud. Ajalooline kaevukoht oleks ka maa esialgse kokkuleppe kohaselt tagastamise korral jäänud M. Ü. maalt välja. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  47. Käesolevas asjas vaidlustas M. Ü. Harju maavanema korralduse, millega otsustati erastada 5,12 ha suurusest Haldi saarest 19 878 m2 maad J. P.-le. Ostueesõigusega erastamise aluseks loeti asjaolu, et J. P.-le kuulub elamu Haldi saarel õigusvastaselt võõrandatud maal. Maa tagastamise õigustatud subjektid on J. P. isa O. P. ning kassaator M. Ü. Kassaator leiab, et maa ostueesõigusega erastamine rikub tema õigust saada tagasi maa O. P.-ga sõlmitud kokkuleppes kindlaksmääratud ulatuses. Ostuees​õigusega erastamise tagajärjel väheneb tagastatava maa suurus oluliselt. J. P.-le maa ostueesõigusega erastamise korraldus tugineb Maareformi seaduse regulat​sioonile, mille kohaselt ei tagastata maad õigustatud subjektile, kui sellel asuvad teisele isikule kuuluvad hooned (§ 6 lg 2 p 3). Väljaspool linna piire asuval õigusvastaselt võõrandatud maal paikneva elamu omanikul on sellisel juhul võimalus taotleda maa ostueesõigusega erastamist kuni 2 ha ulatuses (MRS § 9 lg 1 p 1, § 22 lg 1). Tallinna Halduskohus ning Tallinna Ringkonnakohus leidsid oma otsustes, et ostueesõigusega erastamine on toimunud õiguspäraselt.
  48. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et käesolevas asjas tuleb arvesse võtta ka seda, millistel asjaoludel J. P. omand õigusvastaselt võõrandatud maal asuvale vallasasjast elamule tekkis. Toimiku materjalidest nähtub, et õigustatud subjektidele tagastaval maal Haldi saarel on kaks elamut. Elamud ehitati 90ndate aastate keskel, pärast õigustatud subjektide kindlaksmääramist. Üks elamu kuulub M. Ü.-le, teise omanik oli algselt O. P., kes võõrandas selle
  49. juunil
  50. a sõlmitud kinkelepinguga oma pojale J. P.-le. Kinkelepingu esemeks oli ainult elamu, maa tagastamise nõudeõigust O. P. ei loovutanud. Seega on käesolevaks hetkeks tekkinud olukord, kus J. P.-le kuulub maja maal, mille tagastamise õigustatud subjekt ta ise ei ole, O. P.-le kuulub aga jätkuvalt maa tagastamise nõudeõigus.
  51. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kirjeldatud olukord erineb oluliselt tavapärasest olu​- korrast maa ostueesõigusega erastamisel. Kui O. P. poleks oma elamut J. P.-le kinkinud, oleks maa tagastamine kulgenud MRS § 12 lg-s 12 sätestatu kohaselt: kui tagastataval maal asuv ehitis on ühe õigustatud subjekti omandis ja maa tagastamise õigustatud subjekte on mitu, tagastatakse ehitise omanikule eraldi kinnistuna ehitise teenindamiseks vajalik maa või ehitise juurde kuuluv maa vastavalt tema nõudeõiguse osale tagastatavast maast. Ülejäänud maa tagastatakse teiste õigustatud subjektide kaasomandisse vastavalt õigustatud subjektide nõudeõiguse osadele tagastatavast maast, kui nad ei lepi kokku teisiti. Kui elamu omaniku nõudeõigusele vastavast tagastatava maa osast ei piisa ehitise teenindamiseks, on tal õigus omandada ehitise teenindamiseks vajalikku maad nõudeõiguse osa ületavas osas maa ostueesõigusega erastamist taotlevate isikutega samadel tingimustel eraldi erastamisavaldust esitamata. Seega vastab õigustatud subjektile kuuluva elamu juurde tagastatava maa suurus reeglina tema nõudeõiguse osale, erandiks on vaid juhtum, kui nõudeõigusele vastavast maast ei piisa elamu teenindamiseks. Eeltoodust tulenevalt oleks kinkelepingu esemeks olnud elamu juurde tagastatava maa suurus piirdunud O. P. nõudeõigusele vastava osaga Haldi saarest. Samuti oli M. Ü.-l õigus nõuda oma elamu juurde Haldi saare maast tema nõudeõigusele vastava osa tagastamist. Maa erastamise tagajärjel on tekkinud olukord, kus tagastatav maa 5,12 ha suurusel Haldi saarel väheneks ostueesõigusega erastatava 19 878 m2 võrra. Tagastamiseks jääks seega 3,1322 ha, mille tagastamise õigustatud subjektid on vastavalt oma nõudeõiguse osale nii M. Ü. kui O. P.
  52. Elamu võõrandamisega oma pojale J. P.-le ilma maa nõudeõiguse loovutamiseta lõi õigustatud subjekt O. P. ise olukorra, kus õigustatud subjektidele tagastataval maal asub kolmandale isikule kuuluv elamu. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et MRS § 6 lg 2 p-st 3, § 9 lg 1 p-st 1, § 22 lg-st 1 tulenev õigustatud subjektidele tagastamisele kuuluval maal asuva elamu omaniku maa ostueesõigusega erastamise regulatsioon kujunenud olukorras ei kohaldu. Maa erastamine kirjeldatud asjaoludel kahjustaks lubamatult teise maa tagastamise õigustatud subjekti M. Ü. õigusi maa tagasisaamisel. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et oma elamu võõrandamisega ei saa õigustatud subjekt tekitada olukorda, kus vähendatakse oluliselt ka teiste õigustatud subjektide nõudeõigusele vastavat osa. Kui ehitise uuel omanikul oleks alati võimalik nõuda maa ostueesõigusega erastamist üldistel alustel, ei oleks teised õigustatud subjektid aga selle ohu eest kaitstud. M. Ü. nõudeõigusele vastav osa Haldi saare maast väheneks oluliselt, tingituna üksnes O. P. ja J. P. vahelisest tehingust. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et J. P.-l elamuomanikuna MRS § 6 lg 2 p-st 3, § 9 lg 1 p-st 1, § 22 lg-st 1 tulenevat ostueesõigusega erastamise õigust ei ole. J. P. oleks ühes elamu omandamisega saanud elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise õiguse vaid juhul, kui selline õigus oleks olnud olemas ka elamu võõrandajal O. P.-l. Kuna O. P.-l Haldi saare maa tagastamise õigustatud subjektina MRS nimetatud sätetest tulenevat maa ostuees​õigusega erastamise õigust ei olnud, ei tekkinud seda õigust ka hoone uuel omanikul J. P.-l. Vastasel juhul oleks ühel õigustatud subjektil ehitiste võõrandamisega võimalik teiste õigus​tatud subjektide huve piiramatult kahjustada. Selline olukord oleks lubamatu ning vastuolus põhi​mõttega, mille kohaselt keegi ei saa tehinguga üle anda rohkem, kui talle enesele kuulub. Elamu üle​minek J. P. omandisse ei muutnud õiguslikku olukorda maa tagastamise osas, samuti ei muutnud see õigustatud subjektide nõudeõiguse ulatust, kui see oli enne nimetatud tehingut kindlaks määratud.
  53. Eeltoodut arvestades rahuldab Riigikohtu halduskolleegium M. Ü. kassatsioon​kaebuse ning tühistab ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused. Kolleegium peab võimalikuks teha asjas uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Kuna J. P.-l puudub õigus oma elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks, tuleb Harju maavanema
  54. juuni
  55. a korraldus nr 926-k maa ostueesõigusega erastamiseks tühistada. Lõpliku haldusakti tühistamisel kaotavad ka eelhaldus​aktid oma õigusliku mõju.
  56. HKMS § 93 lg 1 kohaselt mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtuotsus tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. HKMS § 93 lg 6 sätestab, et kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta ka kohtukulude jaotust. Kuna Riigikohus tühistab halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teeb asjas uue otsuse, tuleb lahendada ka kohtukulude väljamõistmise küsimus. Tallinna Halduskohtus tasus M. Ü. riigilõivu 10 krooni (tl 17). Apellatsioonkaebuse esitamisel Tallinna Ringkonnakohtusse tasus M. Ü. riigilõivu 10 krooni (tl 71) ning taotles kantud kohtukulude 5841 krooni ulatuses väljamõistmist vastustajalt (kulusid tõendavad dokumendid tl 101?103). Kassatsioonkaebuses taotleb kassaator kantud kohtukulude hüvitamist vastustaja poolt, samas pole kassaator esitanud ei asja läbivaatamise kulude summat ega selle tasumist tõendavaid dokumente. Sellest tulenevalt ei saa Riigikohus kohustada vastustajat nimetatud kulutusi hüvitama. Tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 tuleb vastustajal Harju maavanemal hüvitada kassaatorile M. Ü.-le kohtukulud kokku 5861 krooni. Kassatsioonikautsjon tuleb tagastada. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.