RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-20-06 Otsuse kuupäev 9. juuni 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Ilvest ja Indrek Koolmeister Koh

§ 7422lg 2 alusel rahatrahviga.

U. J. määratud karistust ei vaidlustanud. 30. aprillil 2005 koostas Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse Tartu büroo peaspetsialist juhtimisõiguse peatamise otsuse nr 3294, millega peatati U. J. juhtimisõigus

§ 413alusel 6 kuuks.

1. U. J. esitas
2. mail 2005 kaebuse Tartu Halduskohtusse, milles taotles Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse Tartu büroo
3. aprilli
4. a juhtimisõiguse peatamise otsuse nr 3294 tühistamist. Kaebuse motiivide kohaselt ei informeerinud ARK isikut käimasolevast juhtimisõiguse peatamise menetlusest, vaidlustatav otsus ei sisaldanud motiive ega olnud kontrollitav. Lisaks leidis kaebaja, et

§ 413on tervikuna põhiseadusevastane.

Kaebaja väitel viib kehtiv regulatsioon, mis ei näe ette kaalutlusõigust, proportsionaalsuse ja isikute võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseni. Kaebaja osundab asjaolule, et juhtimisõiguse peatamine osundatud alusel on väärteomenetlusest tulenev vääramatu järelm ja üks osa väärteo eest määratavast karistusest.

1. Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse vastuses U. J. kaebusele haldusasjas nr 3-209/05 leitakse, et kaebus on alusetu. Vastustaja väidetel on isikut informeeritud tema suhtes juhtimisõiguse peatamise võimalikkusest veel väärteomenetluses. Juhtimisõiguse peatamine ei oma tähendust karistusregistri mõttes ega loo karistusele omaseid tagajärgi. Antud juhul on kaebaja pannud toime uue väärteo enne eelnevate karistusandmete kustumist, mistõttu juhtimisõigus kuulus peatamisele kuueks kuuks. ARK ei ole eksinud seaduse formaalõiguslike normide vastu juhtimisõiguse peatamise vormistamisel.
2. U. J. täiendas oma kaebust halduskohtusse
3. augustil
4. Kaebuse täienduste kohaselt peaksid juhtimisõiguse peatamise otsustamise korral kuuluma kohaldamisele karistuse mõistmise üldised põhimõtted. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud.
5. oktoobril 2005 jõustub Väärteomenetluse seadustiku, karistusseadustiku ja liiklusseaduse muutmise seadus. Nimetatud seaduse kohaselt oleks U. J.-l tema poolt toime pandud rikkumise korral võimalik juhtimisõigus ära võtta kuni 3 kuuks ning kohtuvälisele menetlejale või kohtule on jäetud võimalus lisakaristust mitte kohaldada. Seega leevendab uus seadus oluliselt isiku olukorda ning kuulub kohaldamisele tagasiulatuvalt.
6. Tartu Halduskohtu
7. septembri
8. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-209/05 jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vastustaja eiranud haldusmenetluse sätteid, mis oleks rikkunud õigust heale haldusele. PS § 14 riive on proportsionaalne, kuna isiku ärakuulamata jätmine ei too üldjuhul kaasa ebaõiget lahendit. Kohus leidis, et vaidlustatud otsus ei kuulu tühistamisele ka tulenevalt
9. oktoobrist 2005 jõustuva Väärteomenetluse seadustiku, karistusseadustiku ja liiklusseaduse muutmise seadusest. Nimetatud seaduse rakendussätetest tulenevalt näeb
10. oktoobrist
11. a jõustuv

§ 773

lg 3 ette, et isiku suhtes, kelle juhtimisõigus on peatatud üheks kuni 12 kuuks enne

1. aasta
2. oktoobrit kehtinud alusel, kehtib otsuses märgitud juhtimisõiguse peatamise tähtaeg. Ei halduskohtul ega ARK-il ei ole seadusest tulenevalt õigus muuta varasemate otsustega määratud juhtimisõiguse peatamise tähtaegu või kohaldada ise
3. oktoobrist 2005 kehtivat seadust. ARK poolt juhtimisõiguse peatamise otsused ei ole Karistusseadustiku alusel määratud karistused süütegude eest.
4. U. J. esitas eelnimetatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtusse. Apellant taotles jätta Liiklusseaduse § 773 lg 3 kohaldamata ning tunnistada see Põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja palus tühistada Tartu Halduskohtu
5. septembri
6. a otsus haldusasjas nr 3-209/05 täielikult ning teha uus otsus, millega tühistada ARK Tartu büroo peaspetsialisti
7. aprilli
8. a juhtimisõiguse peatamise otsus nr
9. Apellatsioonkaebuse motiivide kohaselt on halduskohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse sätteid. Liiklusseaduse § 773 lg 3 on vastuolus Põhiseadusega. Apellant leiab, et
10. oktoobril 2005 jõustunud Väärteomenetluse seadustiku, karistusseadustiku ja liiklusseaduse muutmise seadus kuulub kohaldamisele tagasiulatuvalt. Mootorsõiduki juhtimise õiguse peatamine vastavalt kuni
11. oktoobrini 2005 kehtinud Liiklusseaduse §-le 413 on oma olemuselt karistus. Sellest tulenevalt peaksid kohaldamisele kuuluma ka karistuse mõistmise üldised põhimõtted. KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Liiklusseaduse § 773 lg 3 kohaselt kehtib isiku suhtes, kelle juhtimisõigus oli peatatud üheks kuni kaheteistkümneks kuuks Liiklusseaduse § 413 alusel, peatamisotsuses märgitud peatamise tähtaeg. Apellant leiab, et nimetatud säte on vastuolus Põhiseaduse §-ga 12, mis sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed, ning samuti Põhiseaduse § 23 lg-ga 2, mis näeb ette, et karistust kergendaval seadusel on tagasiulatuv toime. Liiklusseaduse 773 lg-st 4 ja lg-st 6 nähtub, et seadusandja on otsustanud teatud isikutel juhtimisõiguse peatamise tähtaega lühendada või hoopiski karistusest vabastada, samas aga teistele isikutele määratud karistus jätta muutmata. Liiklusseaduse § 773 lg 3 kohtleb isikuid ebavõrdselt sõltuvalt sellest, kas nad oma süüd väärteo toimepanemises vaidlustasid, ning vähendab vaid raskemaid rikkumisi toime pannud isikute karistust. Seadus ei tunne mõistet "karistuse vältimatu järelm". Juhtimisõiguse peatamise näol on tegemist karistusega ning samale järeldusele on põhimõtteliselt jõudnud ka Riigikohus.
12. ARK peab kirjalikus seletuses kaebust alusetuks ja põhjendamatuks.
13. Tartu Ringkonnakohtu
14. detsembri 2005 . a kohtuotsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
15. septembri
16. a otsus muutmata. Ringkonnakohus kontrollis halduskohtu otsust apellatsioonkaebuses vaidlustatud

§ 773lg 3 kohaldamise ning selle sätte põhiseaduslikkuse aspektist.

Kohus leidis, et

§ 773

lg 3 ei ole vastuolus Põhiseaduse § 23 lg-ga 2.

§ 773

lg 3 oleks vastuolus PS § 23 lg 2 teises lauses väljendatud põhimõttega siis, kui juhtimisõiguse peatamise näol oleks olnud tegemist karistusega. Riigikohus on

1. oktoobri
2. a otsuses nr 3-4-1-10-04 leidnud, et juhtimisõiguse peatamine on riiklik sunnivahend. Karistuse aluseks on vältimatult isiku süü, seevastu mittekaristusliku sunnivahendi kohaldamise aluseks ei ole isiku süü, vaid isikust lähtuv oht. Ringkonnakohus leidis samuti, et puudub vastuolu PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuse põhimõttega.

§ 773regulatsiooni eesmärk on, et isikuid, kelle juhtimisõigus peatati enne 1.

oktoobrit 2005, koheldakse ühtemoodi, ning isikuid, kelle juhtimisõigus ei olnud veel

1. oktoobriks peatatud, samuti koheldakse ühtmoodi, kuid uue regulatsiooni järgi. Selline isikute kohtlemine ei ole meelevaldne ning seetõttu ei saa rääkida ka isikute ebavõrdsest kohtlemisest.
2. Tartu Ringkonnakohtu otsusele esitas U. J. kassatsioonkaebuse. Kassaator taotleb, et kohus jätaks

§ 773

lg 3 kohaldamata ning tunnistaks selle sätte vastuolus olevaks Põhiseaduse § 12 lg-ga 1 ning § 23 lg-ga

1. Kassaator palub rahuldada U. J. kaebus ARK Tartu büroo peaspetsialisti
2. aprilli
3. a otsuse nr 3294 peale. Kassaator ei nõustu halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohtadega ning leiab, et kohtud on vääralt kohaldanud materiaalõigust. Kassaator põhjendab oma kaebust järgmiselt: 1) vastuolu Põhiseadusega ei seisne mitte juhtimisõiguse peatamise menetluse regulatsioonis, vaid selles, et juhtimisõiguse peatamine oli vältimatu osa väärteo toimepanemisele järgnenud karistusest, mis moodustas ülejäänud karistusega ühtse terviku; eeltoodust tulenevalt pole tegemist eriliigilise õiguste piiramisega, millele karistusõiguse sätted ei laiene; 2) Põhiseaduse § 23 lg 2 määrab, et karistust kergendaval seadusel on tagasiulatuv jõud ning kassaatori arvates peaks sama põhimõte kehtima nii põhi- kui lisakaristuse ning ilmselt ka karistusest tulenevate ja karistusega seotud õiguste piiramise suhtes; 3) ei saa nõustuda ka ringkonnakohtu seisukohaga, et

§ 773lg 3 ei ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.

Uue regulatsiooni sätetele on teatud isikute suhtes antud tagasiulatuv jõud, jättes teiste suhtes selle tegemata. Esineb vastuolu Liiklusseaduse § 773 erinevate lõigete vahel (lgd 3, 4, 6) ning samalaadseid rikkumisi toime pannud isikuid on koheldud ebavõrdselt.

1. ARK kirjalikus seletuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kaebus on alusetu ja põhjendamata. Vastustaja jääb oma seisukohtade juurde, mis on esitatud Tartu Halduskohtule. Vastustaja arvates on kassaator jätkuvalt ekslikul seisukohal Liiklusseaduse tõlgendamisel. Juhtimisõiguse peatamise vormistamine ARK-is on väärteomenetluses tehtud karistusotsuse vääramatu järelm. Juhtimisõiguse peatamise kestust, mis on imperatiivselt sätestatud, saab muuta seadusandja. Väited Väärteomenetluse seadustiku, karistusseadustiku ja liiklusseaduse muutmise seaduse sätete tagasiulatuvast mõjust on õiged, kuid üksnes isiku suhtes, kelle juhtimisõigus on peatatud pikemaks ajaks kui kaheteistkümneks kuuks. Kuni
2. oktoobrini 2005 kehtinud

§ 413regulatsioon sisaldas korduvuse nõuet.

Seetõttu pole juhtimisõiguse peatamise ja juhtimisõiguse äravõtmise regulatsiooni võimalik võrrelda aspektist, kas uus regulatsioon sätestab või ei sätesta kergema karistuse. Isikud, kes panid toime

§ 7422

lg-s 2 sätestatud väärteo enne ja kes on pannud või panevad selle väärteo toime pärast Väärteomenetluse seadustiku, karistusseadustiku ja liiklusseaduse muutmise seaduse jõustumist, pole õiguserikkumisele järgnevatest tagajärgedest lähtuvalt omavahel võrreldavad. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Halduskolleegium peab ekslikuks ringkonnakohtu seisukohta, et juhtimisõiguse peatamine ei kujuta endast karistust, vaid riiklikku sunnivahendit. Juhtimisõiguse peatamine on kahtlemata sunnivahend, kuivõrd tegemist on isiku õiguste piiramisega riigivõimu kandja poolt tema ülesannete täitmise raames. Riiklikud sunnivahendid on aga nii haldusõiguslikud sunnivahendid kui ka karistused. Riigikohtu üldkogu
2. oktoobri
3. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-04 leiti, et juhtimisõiguse peatamise aluseks on isiku süü ning seetõttu on tegemist karistusega materiaalses tähenduses.
4. Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ("Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat seadust") ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine

§ 413lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas.

Seejuures tuleb Riigikohtu üldkogu

1. märtsi
2. a otsuse (asi nr 3-1-3-10-02) kohaselt tõlgendada PS § 23 lg 2 teist lauset nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (viidatud otsuse p 26).
3. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõiguse riive tuvastamiseks vajab selgitamist, kas kehtiv seadus kohtleks U. J. tema teo puhul leebemalt kui varasem regulatsioon. U. J. juhtimisõigus peatati

§ 413

lg 4 alusel, mis nägi ette, et juhiloa väljastanud asutus peatab juhtimisõiguse kuueks kuuks, kui isikut on kolmandat korda karistatud käesoleva seaduse § 745 või § 7422 lõike 2 või 3 rikkumise eest ja selle kohta on jõustunud otsus ning karistusandmed eelmise karistuse kohta käesolevas lõikes loetletud paragrahvide rikkumise eest ei ole karistusregistrist Karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud. Praegu reguleerivad kiiruse ületamise eest juhtimise keelamist

§ 7422

lg-d 4 ja 5, mis võimaldavad lisakaristusena juhtimisõiguse ära võtta üheks kuni kolmeks kuuks. See tähendab, et ka juhul, kui isikul on varasemast kehtivad karistused kiiruse ületamise eest, ei saa juhtimisõigust ära võtta enamaks kui kolmeks kuuks, sõltumata sellest, kas eelnevatel kordadel lisakaristust kohaldati või mitte. Sellest tulenevalt on kehtiv õigus U. J. jaoks leebem ning

§ 773lg 3, mis välistab leebema seaduse kohaldamise, kujutab endast PS § 23 riivet.

1. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu (vt Riigikohtu üldkogu
2. märtsi
3. a otsuse nr 3-1-3-10-02 p-d 27 ja 28), kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. Seda probleemi käsitles Riigikohtu üldkogu oma
4. aprilli
5. a otsuse nr 3-3-1-69-03 p-des 31?
6. Üldkogu leidis, et sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Eelnevale tuginedes märkis üldkogu, et KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast
7. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav, on põhiseaduspärane.
8. Sarnaselt Riigikohtu üldkogu
9. aprilli
10. a otsusele asjas 3-3-1-69-03 leiab halduskolleegium, et ka käesolevas asjas on tegemist mõõduka riivega. Asjas nr 3-1-3-10-02, millele kassaator viitab, oli isiku õiguseks, mida piirati, üks olulisemaid põhiõigusi ? vabadus. Sõiduki juhtimisõigus ei ole aga isiku põhiõigus, kuigi juhtimisõiguse kaudu realiseerivad isikud mitmeid teisi põhiõigusi, eelkõige PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Juhtimisõiguse peatamine on ilmselgelt isiku õiguste leebem piiramine kui vabaduse võtmine.
11. Eeltoodule tuginedes tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Halduskolleegium jätab jõusse Tartu Ringkonnakohtu
12. detsembri
13. a kohtuotsuse haldusasjas nr 2-3-392/2005, asendades selle otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Indrek Koolmeister