RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-43-06 Otsuse kuupäev 14. juuni 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris ning liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

§ 117järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 16.

jaanuari

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-04-46 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. J. kaitsja vandeadvokaat Toomas Alpi, S. S. kaitsja vandeadvokaat Margo Normanni, I. S. kaitsja vandeadvokaat Nikolai Kõivu, R. T. kaitsja vandeadvokaat Vello Sikuti ja A. Ä. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikuti kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
2. mai
3. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
4. Tühistada Viljandi Maakohtu
5. oktoobri
6. a ja Tartu Ringkonnakohtu
7. jaanuari
8. a otsused M. J.-ile, S. S.-ile, I. S.-ile, R. T.-ile ja A. Ä.-le KarS §

§ 117järgi mõistetud karistuse osas.

1. Kriminaalasi saata Tartu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
2. Kassatsioonid rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. M. J., S. S., I. S., R. T. ja A. Ä. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 114 p 1 järgi. Süüdistuse kohaselt tungisid nad
4. augustil
5. a kallale M. P.-le ja peksid ta surnuks. Maaslamavat kannatanut peksti jalgadega kõhtu ja rindkeresse, tema kõhu peale hüpati jalgadega, tema peale visati jalgratas. Pärast peksmist veeti kannatanu poolelioleva ehitise keldrisse ja tema suunas visati veel kivi. Teadvusetu ja alasti kannatanu jäeti keldrisse, kus ta suri saadud vigastustesse.
6. Viljandi Maakohtu
7. oktoobri
8. a otsusega tunnistati kohtualused süüdi KarS §

§ 117järgi. Karistuseks mõisteti kõigile kohtualustele Kar

S § 63 lg 1 alusel kuus aastat vangistust. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kellelgi kohtualustest oleks olnud tahtlus kannatanu tappa. Peksmise eesmärgiks oli sundida M. P. nende kodukohast lahkuma. Tõendamist leidis aga raske tervisekahjustuse tahtlik tekitamine, mistõttu kohus kvalifitseeris kohtualuste käitumise KarS §

§ 117ideaalkonkurentsina.

Kohus märkis, et tema käsutuses olevate tõendite alusel ei ole võimalik kindlaks teha, kes kohtualustest põhjustas M. P. surma ja kes kui tugevasti kannatanut lõi. Seetõttu asus kohus seisukohale, et kõigi kohtualuste süü kannatanule tekitatud surmavate kehavigastuste tekitamisel on võrdne. Motiveerides kohtualustele mõistetavat karistust, märkis kohus, et puuduvad süüd raskendavad asjaolud. Kõiki kohtualuseid iseloomustas süüd kergendava asjaoluna aga puhtsüdamlik kahetsus, kahju hüvitamine ja uurimisasutuse tööle kaasaaitamine. Nad olid kriminaalkorras eelnevalt karistamata, kõik töötasid või õppisid. Kohus märkis, et vaatamata asjaolule, et teo toimepanemise ajal oli kohtualustest täisealine vaid A. H. ja teised vanuses 14-17 aastat, tuleb kõiki karistada võrdselt. Kohus ei pidanud õigeks karistada täisealist rangema karistusega kui alaealisi. Seejuures märkis kohus, et A. H. keelas teisi kohtualuseid, et nad lõpetaksid peksmise, kuid teda ei kuulatud. Kohus ei pidanud õiglaseks kohtualuste karistamist osalise vangistusega. Tegemist oli suure ühiskonnaohtlikkusega teoga, mis väljendas sadistlikku suhtumist inimellu. Seetõttu ei pidanud kohus ka põhjendatuks mõista karistus sanktsiooni alammääras. 3. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras kõigi kohtualuste kaitsjad. Kõigis apellatsioonides taotleti kohtualuste käitumise ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi ja kergema karistuse mõistmist. 4. Tartu Ringkonnakohtu 16. jaanuari 2006. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus leidis sarnaselt maakohtuga, et süüdistatavate ühise tegevuse tagajärjel kannatanule tekitatud vigastuste pinnalt ei ole võimalik täpselt öelda, kelle löökidest tekitatud vigastus oli ohtlik kannatanu elule. Vastavalt väljakujunenud praktikale hindas maakohus ühise peksmise tagajärjel tekitatud vigastusi kogumis, s.o saabunud tagajärje alusel. Ringkonnakohus leidis, et kohtualuste käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS §

§ 117järgi.

Ringkonnakohus leidis samuti, et mõistetud karistuste kergendamiseks puudub alus. Maakohus on mõistnud karistuse, mis jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Arvestatud on karistust kergendavaid asjaolusid ning soostudes maakohtu seisukohtadega, märkis ringkonnakohus, et tähendust ei ole osade kohtualuste alaealisusel. MENETLUS RIIGIKOHTUS

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni kõigi kohtualuste kaitsjad, kes paluvad tühistada maa-ja ringkonnakohtu otsused karistuse mõistmise osas. Kassatsioonides leitakse, et kohtud ei ole süüteo toimepanemise eest vastutavate isikute ringi kindlakstegemisel kohaldanud diferentseerimispõhimõtet, mille kohaselt tuleb välja selgitada iga kuriteost osavõtja roll ning tegevuse aste. Kohtu käsutuses on piisavalt andmeid selle kohta, millise intensiivsuse astmega keegi kohtualustest peksmises osales. Mõistes kõigile ühesuguse karistuse, on kohtud rikkunud sisuliselt süütuse presumptsiooni põhimõtet. Arvestatud ei ole piisaval määral asjaoluga, et neli kohtualust viiest olid alaealised. Kõik kohtualused kas töötavad või õpivad, seetõttu on pikaajalise vangistuse mõistmine ebavajalik.
2. Kassatsioonidele esitatud vastustes palub ringkonnaprokurör Milja Janson jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioonid rahuldamata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada kohtualustele mõistetud karistuse osas materiaal- ja menetlusõiguse rikkumise tõttu.
4. Kohtud on süüdistatavate käitumise õigesti kvalifitseerinud KarS §

§ 117ideaalkonkurentsina ning selles osas puudub alus otsuste tühistamiseks.

Õiguslikult adekvaatselt on kohtualuste käitumist vaadeldud ka kaastäideviimisena toimepandud kuriteona (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04, RT III 2005, 4, 36).

1. Kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (KarS § 21 lg 2 ls 1). Kuigi KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Seejuures ei seisne teopanuse olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-23-01 - RT III 2001, 8, 91), mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames. Võimaluse korral tuleb aga kindlaks teha, mil viisil ja millise intensiivsusega keegi kaastäideviijatest teos osales. Kriminaalkolleegium märgib, et kuigi asjaolul, kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise aspektist tähendust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik peksjad, on iga peksja teopanuse olulisusel ehk kaalukusel tähtsus karistuse mõistmisel.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub kaitsjate kassatsioonides esitatud seisukohaga, et kohtud ei ole piisava hoolikusega tuvastanud, kes millisel määral osales kannatanu peksmises. Lisaks otsese füüsilise vägivalla kasutamise ulatusele on seejuures oluline, kas kelleltki tulenes teo toimepanemise initsiatiiv või oli tegemist nn vaikival kokkuleppel toimepandud süüteoga, millel puudus kindel liider; kas keegi osales teo toimepanemises lihtsalt kaasajooksikuna, st mitte enda initsiatiivil, vaid olles allutatud või kaasa tõmmatud grupi teiste liikmete poolt; kas keegi proovis tagajärje saabumist suuremal või vähemal määral ära hoida, teisi manitseda jne. Käesolevas kriminaalasjas on näiteks maakohus leidnud, et A. Ä. keelas teisi kohtualuseid, kuid teda ei kuulatud (kd 2, tlk 138), võimalikule kaastäideviijate takistamisele on viidatud ka teiste kohtualuste ütluste edastamisel. Seejuures ei ole kohus võtnud selget seisukohta, kas selline keelamine reaalsuses ka esines ja kas tegemist oli tõsimeelse püüdlusega tagajärje ärahoidmiseks.
3. Mõistagi ei ole välistatud, et pärast asjaolude tuvastamist mõistab kohus kõigile kohtualustele võrdsed karistused nii, nagu on seda tehtud senises menetluses. Kohus peab aga sel juhul konkreetselt motiveerima, miks ta leiab kõigi teopanuse olevat võrdse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole seda senises menetluses tehtud, mistõttu maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb otsused tühistada ka põhjusel, et tähelepanu ei ole pööratud asjaolule, et viiest kohtualusest neli olid alaealised, vanuses 14-17 eluaastat. Maakohus on küll paljasõnaliselt märkinud, et ta nimetatud asjaoluga arvestab (kd 2, tlk 138), kuid konkreetse karistuse mõistmise juures ei ole aru saada, milline tähendus sellel tõdemusel kohtu jaoks on. Selles kontekstis muutub ainetuks ka ringkonnakohtu otsuses märgitu, et kohus soostub maakohtu motiividega (kd 2, tlk 199). Lisaks motiivide puudumisele on kohtud, aga samuti prokuratuur eiranud seaduses alaealiste kriminaalasja menetlemisele esitatavaid nõudeid.
5. Kuigi Eesti õigussüsteem ei tunne iseseisvat alaealiste karistusõigust ja alaealiste (vanuses 14-17 eluaastat) poolt toime pandud kuritegusid menetletakse samadel alustel nagu täiskasvanute poolt toimepanduid, ei tähenda see, et menetlemine toimuks igasuguste erisusteta. Nii Karistusseadustik kui ka Kriminaalmenetluse seadustik teevad alaealiste kriminaalasjade menetlemisel erandeid nn põhimenetlusest. Selgitavalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. 13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü. Alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral on rõhuasetus aga teistsugune - karistusõiguse jaoks on sellisel juhul enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Samuti on alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid. Seejuures tuleb lähtuda eeldusest, et alaealise poolt toimepandud kuritegu on episoodilist, juhuslikku laadi. Karistusõiguse ülesandeks on alaealise puhul just uue kuriteo toimepanemise ärahoidmine, tema sotsiaalne järeleaitamine ning integratsioon; karistusõiguse vahendusel toimub nn pedagoogilise defitsiidi tasakaalustamine. Alaealise mõjutamise eesmärgiks on esmajoones seega kasvatamine, aga mitte karistamine. Karistuse mõistmisel tuleb seetõttu tähele panna, et see kujundaks alaealises arusaama ühiskondlike normide sidususest ka tema suhtes ning ei muutuks takistuseks tema ühiskondlikul integreerumisel. 13.2 Karistusseadustik eeldab, et alaealine on küll süüvõimeline (KarS § 33), kuid tema süüvõime on piiratud. Tegemist ei ole piiratud süüdivusega KarS § 35 mõttes, vaid just ebapiisava sotsialiseeritusega. Isegi kui alaealine saab aru enda teo keelatusest, et tähenda see, et ta suudaks täiel määral enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Alaealine ei pruugi täiel määral eristada lubatut ja keelatut ning täielikult aduda oma tegude tagajärgi. Iseäranis aktuaalne on see küsimus juhul, kus alaealine paneb süüteo toime vahetult peale karistatavasse ikka jõudmist. Seetõttu tuleb igakordselt tuvastada, kas alaealine oli enda vaimse ja kõlbelise arengu tasemelt võimeline aru saama oma teo keelatusest ja vastavalt sellele arusaamisele käituma. Eriti tuleb grupiviisiliste süütegude korral otsustada, kas selles osalenud alaealine oli piisavalt iseseisev langetama täielikke omavastutuslikke otsuseid või pani ta süüteo toime grupisiseste sidemete toimel, nö kaasajooksikuna. 13.3 Kriminaalmenetluse seadustiku § 213 lg 4 sätestab, et alaealise kahtlustatava korral on prokuratuur kohustatud tegema kriminaalhooldusosakonna juhatajale ülesandeks nimetada kriminaalhooldusametnik, kes vastavalt Kriminaalhooldusseaduse (RT I 2002, 82, 478) § 23 lg-le 1 koostab kohtueelse ettekande. Vastavalt Kriminaalhooldusseaduse § 24 lg-le 1 peab see ettekanne sisaldama kokkuvõtet kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse isikuomadustest ja sotsiaalsest olukorrast ning arvamust katseaja ja kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse suhtes kohaldatavate kohustuste valiku kohta. Kohtusse saadetavale süüdistusaktile tuleb KrMS § 226 lg 4 p 4 kohaselt teha märge kriminaalhooldusametniku määramise kohta. Kohtunik peab kontrollima, kas alaealise süüdistatava kriminaalasjas on koostatud kohtueelne ettekanne. Kohtuniku korraldusel täiendab kriminaalhooldusametnik kohtueelset ettekannet (KrMS § 264 lg 2). Neid seaduse nõudeid kriminaalasja menetlemisel aga täidetud ei ole. Kriminaalkolleegium märgib, et sellised minetused toovad kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise esimese astme kohtusse uueks menetlemiseks, kus kohtunikul on kohustus teha kriminaalhooldusosakonna juhatajale ülesandeks nimetada kriminaalhooldusametnik. Kriminaalasja uuel menetlemisel peab kohus tegema kindlaks alaealiste kõlbelise ja vaimse arengu taseme. Seda ei tohi segi ajada kriminaalasja kohtueelses menetluses teostatud ambulatoorsete kohtupsühhiaatriliste - kohtupsühholoogiliste kompleksekspertiisidega (kd 1, tlk 38 jj), milles on tegeldud vaid süüdivuse küsimusega KarS § 34 mõttes. Kohus peab tegema kindlaks, kas ja millisel määral on alaealised süüteo toimepanijad ühiskondlike normidega adapteerunud. Kui kohus leiab, et alaealiste võime enda teo keelatusest aru saada või enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida oli selles tähenduses piiratud, võib kohus vastavalt KarS §-le 87 isiku karistusest vabastada ning kohaldada tema suhtes samas sättes loetletud mõjutusvahendeid.
6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viljandi Maakohtu
7. oktoobri
8. a ja Tartu Ringkonnakohtu
9. jaanuari
10. a otsused ja saadab kriminaalasja Tartu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi