RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-47-06 Otsuse kuupäev Tartu, 16. juuni 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Jerofejev ja V. Kõve K

) 35. peatükile.

§ 173

lg 1 ja § 174 kohaselt tuli kohustis täita nõuetekohasel viisil ja kindlaks määratud tähtajaks, ühepoolne täitmisest keeldumine ei olnud lubatud.

§ 394

lgte 1 ja 2 kohaselt kohustus üks pool (volinik) tegema teise poole arvel ja nimel juriidilisi toiminguid ning teine pool kohustus tasuma lepingus ette nähtud tasu. Kostja otsus maksta hagejale lepingu järgi vaid 35 400 krooni, ei ole millegagi põhjendatud. Hageja täitis lepingu nõuetekohaselt, kostja ei ole lepingu kohast täitmist kahtluse alla seadnud. Kokkulepitust madalama tasu maksmiseks ei ole kostja hageja poole pöördunud. Hageja poolt lepingu alusel arvestatud viivis ei ole ülemäärane, kuna see ei ületa lepingu järgi tasutavat summat. Kostja ei ole täitnud lepingut ulatuses, mis oleks proportsioonis hageja osutatud teenuse mahu ja selleks kulunud ajaga (alates 25. aprillist 2001. a kuni kindlustushüvitise laekumisteni 25. mail 2004. a ja 24. detsembril 2004. a). Kostjal oli võimalus asuda oma kohustusi kohe täitma või pöörduda hageja poole tasumise tingimuste muutmiseks. Neid asjaolusid arvestades asus kohus seisukohale, et puudub

§-s 194 sätestatud alus viivise vähendamiseks.

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Kolmandad isikud R. M, M. A ja K. K esitasid avalduse apellatsioonkaebusega ühinemiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus muutis
3. detsembri
4. a otsusega maakohtu otsust viivise väljamõistmise ja kohtukulude osas ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 30 000 krooni viivist ning 18 000 krooni kohtukulu. Ülejäänud osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kohaldas maakohus seadust õigesti. Halduri tehtud tehingust tekkinud võlga võib seadusest tulenevalt nõuda üldises korras. Kohtu põhjendused nii selle kui tehingu kehtivuse kohta on õiged. Selles osas ei ole vajalik tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-st 5 tulenevalt esimese astme kohtu motiive korrata. Arvestades vaidlusaluse tehinguga seotud asjaolusid kogumis, pidas ringkonnakohus õigeks ja õiglaseks väljamõistetud viivist vähendada ning mõista kostjalt välja viivist 30 000 krooni. Ringkonnakohus nõustus maakohtu hinnanguga õigusabilepingu kehtivusele. Maakohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud, leides õigesti, et tehing ei ole vastuolus ei seaduse ega heade kommetega. Apellandi sellekohased etteheited kohtule ei ole õiged. Kohus on otsuse tegemisel arvestanud nii asjaolu, et lepingut sõlmides puudus kostjal kui pankrotistunud äriühingul praktiliselt igasugune vara ning vaid hageja vahendusel peetud kohtuvaidlus võis võimaldada mingeidki nõudeid rahuldada, kui seda, et suurim võlausaldaja AS H andis lepingu sõlmimiseks oma nõusoleku (tl 26). Neid asjaolusid on tunnistanud oma esialgses vastuses kohtule ka kostja. Kohus leidis õigesti, et hagejal on õigus saada lepingus kokkulepitud tasu. Pooled olid leppinud kokku selles, et juhul, kui kostja ei saa kindlustushüvitist, ta hagejale tasu ei maksa (kohtumenetlusega seotud kulud jäävad hageja kanda). Põhinõude arvestusliku külje osas kostja vastuväiteid ei esitanud, küll aga vaidles muu kõrval vastu ka viivise suurusele. Maakohus märkis õigesti, et kostjal oli võimalik asuda kohustust kohe täitma, vältides sellega viivise tasumist. Kohtu järeldusega, et sellest tulenevalt puudub viivise vähendamiseks

§-s 194 sätestatud alus, ei saa aga nõustuda. Viivise kui leppetrahvi lepivad võlasuhte pooled kokku kohustuse täitmise tagamiseks ning see rakendub alati vaid siis, kui pool on lepingut rikkunud. See aga ei tähenda, nagu ei oleks kohtul teatud asjaoludel võimalik lepingust tulenevat viivist vähendada.

§ 194

lg 1 kohaselt, kui tasutav leppetrahv on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjuga, on kohtul õigus leppetrahvi vähendada. Praegusel juhul tuleb arvestada kõnealuse lepingu omapära ja lepingu sõlmimise asjaolusid ning väljamõistetavat viivist vähendada 30 000 kroonini. Lepingust nähtuvalt oli poolte kokkuleppe sõlmimisel arvestatud ka võimalikke riske (tekkida võivaid kahjusid jne), millele vastavalt oli kokku lepitud lepingujärgse tasu suurus. Seetõttu tuleb kostja taotlus viivise vähendamiseks rahuldada. Apellandi vastavad väited on õiged. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ning saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole esindaja tasu massivõlg - PankrS § 32 lg 4 on erinorm § 85 lg 1 p 1 suhtes. Võlgniku nõuete sissenõudmine on halduri kohustus, mille täitmise võis haldur üle anda oma esindajale, makstes tasu halduritasu arvel. Õigusabileping on tühine nii TsÜS § 66 lg 1 alusel (heade kommete vastane) kui ka eraldi alusena § 66 lg 2 alusel (seadusvastane, kuivõrd rikuti PankrS § 32). Puudub alus viivise väljamõistmiseks, kuna hagi on rahuldatud ebaõigesti. Viivise vähendamise ulatus oli ebapiisav, arvestades kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ning ka lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtud on jätnud analüüsimata tehingu tühisuse vastuolu tõttu heade kommetega, rikkudes seega TsMS § 227 lg-t
4. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud. Kolmandad isikud ei ole oma seisukohta kassatsioonkaebuse kohta väljendanud. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks TsMS § 692 alusel.
6. Kolleegium nõustub esmalt kohtute seisukohaga, mille järgi ei ole
7. aprilli
8. a õigusabileping heade kommete vastane. Hinnates tehingu võimalikku vastuolu heade kommetega tuleb arvestada kõiki tehingu sõlmimise asjaolusid kogumis, vt nt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 32-1-80-02 (RT III 2002, 27, 302). Kohtud on tuvastanud, et õigusabilepingut oli nõus ilma ettemaksuta sõlmima üksnes hageja. Samuti on tuvastatud, et tehingu sõlmimiseks tehingus kokkulepitud tingimustel andis oma nõusoleku ka kostja suurim võlausaldaja AS H. Lisaks on kohtud viidanud ka sellele, et tehingus lepiti tasu saamine kokku ainult selleks juhuks, kui kindlustushüvitis hageja asjaajamise tulemusel kostja kasuks välja mõistetakse. Kolleegium leiab, et neid asjaolusid kogumis arvestades on õige lugeda, et tehing ei olnud heade kommete vastane. Tehing tõi kaasa reaalse võimaluse pankrotivõlgniku kasuks vara saada ning see võimalus ka realiseerus. Kolleegium märgib, et ebaõige on kassatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt ei ole kohtud analüüsinud tehingu võimalikku vastuolu heade kommetega. Kohtuotsustest nähtuvalt on mõlema astme kohtud tehingu vastuolu heade kommetega analüüsinud ning leidnud, et tehing ei ole heade kommete vastane.
9. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et hageja nõutud summa tuleb lugeda halduri tehtud tehingust tekkinud võlaks vastavalt enne
10. jaanuari
11. a kehtinud PankrS § 85 lg 1 p-le
12. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et enne
13. jaanuari
14. a kehtinud PankrS § 55 lg 2 kohaselt on halduril juhatuse või seda asendava organi õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga. Haldur vastutab nagu juhatuse või seda asendava organi liige. Vastavalt PankrS §-le 311 on haldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid õigustoiminguid. Halduri esindusõigust on seadusandja piiranud üksnes PankrS § 55 lg-ga 3, millest tulenevalt võib haldur majandustegevuse korraldamiseks võtta laenu ainult võlausaldajate üldkoosoleku, üldkoosoleku otsusel aga pankrotitoimkonna, nõusolekul. Sellisele seisukohale on Riigikohus jõudnud ka oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-05-01 (RT III 2001, 5, 71). Seega, kui tegemist ei olnud laenu võtmisega, ei omanud enne
15. jaanuari
16. a kehtinud pankrotiseaduse kohaselt halduripoolsed võimalikud seaduserikkumised tehingute sõlmimisel ja täitmisel kolmandate isikute suhtes tähendust. Sellised tehingud ei ole reeglina tühised ning kolmandatel isikutel on õigus nõuda nende täitmist nn pankrotipesalt (võlgnikult). Võlgnikul omakorda võib tekkida tagasinõue pankrotihalduri vastu, kui pankrotihaldur on sõlmitud tehinguga tekitanud võlgnikule põhjendamatuid kulutusi. Kolleegium märgib, et ka PankrS 32 lg 4 kohaldamisel koostoimes § 98 lg 1 p-ga 4 ja lõikega 2 võib jõuda järeldusele, et halduri poolt ilma pankrotitoimkonna nõusolekuta tehtud tehingu tagajärjeks ei ole tehingu tühisus. Sellele järeldusele aitab jõuda eespool viidatud PankrS § 55 lõikes 3 ning § 98 lg 2 teises lauses sätestatu. Viimati mainitud normi kohaselt vastutavad haldurile põhjendamatute kulutuste tegemiseks nõusoleku andnud pankrotitoimkonna liikmed võlgniku ees solidaarselt halduriga. See näitab, et põhjendamatute kulutuste tegemisel tehingute kaudu jäävad need tehingud kolmandate isikute suhtes jõusse, kuid sisesuhtes võib võlgnikul tekkida tagasinõue nii pankrotihalduri kui ka pankrotitoimkonna liikmete vastu. Pankrotivõlgniku nõuet pankrotihalduri vastu põhjendamatute kulutuste tegemise tõttu on Riigikohus analüüsinud oma lahendites tsiviilasjades nr 3-2-1-123-04 (RT III 2004, 33, 345) ja 3-2-1-51-04 (RT III 2004, 16, 196).
17. Kolleegium märgib, et halduri tehtud kulutuste põhjendatuse hindamisel tuleb mh hinnata ka seda, kas pankrotihaldur oleks saanud oma ülesannete ringi kuuluva ülesande täitmisega ise hakkama, kasutamata teiste isikute abi. Halduril on PankrS § 32 kohaselt õigus kasutada teiste isikute abi, kuid sellise abi kasutamise vajalikkust tuleb vajaduse korral hinnata. Seejuures tuleb hinnata, kas tehtud kulutused olid asja keerukusest vms objektiivsest asjaolust lähtudes vajalikud. PankrS § 31 lg 4 sätestab, et halduril on õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest.
18. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on viivise väljamõistmise osas otsust piisavalt põhjendanud. L. Laarmaa, P. Jerofejev, V. Kõve