← Eesti

3-2-1-58-06

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-58-06 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. juuni
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi H. K. (K. K) hagi E AKTSIASELTSI vastu 500 000 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  3. detsembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1325/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H. K. kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Hageja H. K (isikukood xxxxxxxxxxx) ja tema esindaja esindajad Riigikohtus vandeadvokaat Natalia Lausmaa. Kostja E AKTSIASELTS (registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski. Asja läbivaatamise kuupäev
  5. mai
  6. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
  7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  8. detsembri
  9. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  10. Kassatsioonkaebus rahuldada.
  11. Tagastada J. J
  12. jaanuaril
  13. a H. K kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 5000 (viis tuhat) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. H. K esitas
  15. oktoobril
  16. a Tallinna Linnakohtule hagi E AKTSIASELTSI (AS) vastu pooltevahelisest laenulepingust tuleneva 500 000 krooni suuruse võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt leppisid pooled
  17. aasta augustis sõlmitud suulises laenulepingus kokku, et hageja kohustub andma kostjale
  18. aasta augustist kuni
  19. aasta juulini osade kaupa kokku 600 000 USA dollarit koos intressidega ja kostja maksab laenu koos intressidega tagasi
  20. juuliks
  21. a. Iga rahasumma üleandmisel andis kostja juhatuse liige hagejale raha saamise kohta kirjaliku võlakirja. Kostja kokkulepitud ajaks laenu ei tagastanud.
  22. juulil
  23. a vormistasid pooled laenusuhte kohta kirjaliku laenulepingu kogusummas 1 139 216 USA dollarit koos intressidega, tagastamise tähtajaga
  24. august
  25. a. Leping hõlmas kogu võlgnetava summa ja seetõttu hävitasid pooled varem üleantud võlakirjad. Kostja ei ole laenu praeguse ajani tagastanud ja võlgneb hagejale 18 124 926 krooni 60 senti. Hageja palus kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva võlgnevuse summas 500 000 krooni.
  26. Kostja hagi ei tunnistanud. Tema vastuväidete kohaselt ei ole ta hagejaga laenulepingut sõlminud ega hagejalt raha saanud.
  27. juuli
  28. a laenulepingust ei nähtu, et kostjal olid enne selle lepingu sõlmimist varem tekkinud kohustused hageja ees ja et laenuleping hõlmab kogu võlgnetava summa. Kostjale laenu andmine ei ole tõendatud. Hageja ei ole esitanud kirjalikke laenulepinguid, maksekorraldusi, neid asendavaid võlakirju ega kassa sissetuleku ordereid, mis kinnitaksid ajavahemikul
  29. aasta august kuni
  30. aasta juuli laenu andmist ja intressi maksmise kokkuleppe sõlmimist. Vaidlusalune laenuleping on rahatu. Seda kinnitab ka hageja, väites, et ta ei laenanud kostjale lepingus märgitud summat, vaid laenuna vormistati kostja varasemad kohustused. Hagi on pahatahtlik. Kostja nimel lepingu allkirjastanud juhatuse liige on tagasi kutsutud. Samuti on ta keeldunud kostja juhatusele ja aktsionäridele laenulepingu kohta selgituste andmisest. Kostja aktsionärid ja nõukogu vaidlusalusest lepingust ei teadnud ega ole andnud nõusolekut laenu võtmiseks. Kostja majandusaasta aruannetes ei ole laenu kajastatud. Hageja on ka varem esitanud kostja vastu nõudeid, kuid pole sealjuures vaidlusalust lepingut maininud.
  31. Tallinna Linnakohus jättis
  32. mai
  33. a otsusega hagi kostjalt 500 000 krooni saamiseks rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tekkinud poolte vahel
  34. juuli
  35. a lepingu sõlmimisel võlasuhet võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 2 ja 3 mõttes. Enne
  36. juulit
  37. a kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 273 kohaselt pidi laenuleping olema sõlmitud kirjalikus vormis. Tsiviilseadustiku üldosas seaduse (TsÜS) § 93 lg 1 sätestas, et seaduses kehtestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel oli tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna laenulepingu pooleks oli juriidiline isik, pidi laenu andmine olema vormistatud kirjalikult ja kajastuma kostja raamatupidamisdokumentides ja majandusaasta aruannetes. Hageja väitel olid kostja võlakohustused hageja ees kostja raamatupidamises kajastamata seetõttu, et kostjal ei olnud raamatupidamine korras. Laenulepingu sõlmimise ajal oli kostja ainsaks juhatuse liikmeks G. N, kelle kohustuseks oli korraldada äriseadustiku (ÄS) § 306 lg 4 järgi aktsiaseltsi raamatupidamist kuni
  38. septembrini
  39. a. Juhatuse liikme üldiseks kohustuseks on ÄS § 306 lg 2 kohaselt tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, samuti peab juhatuse liige kinni pidama nõukogu seaduslikest korraldustest ning ta võib teha igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid ainult nõukogu nõusolekul. Kostjale laenu andmine tema raamatupidamisdokumentides ei kajastunud. Teisiti ei ole selle olemasolu võimalik tõendada. Hageja võttis omaks, et
  40. juuli
  41. a laenulepingu allkirjastamisel ta kostjale selle lepingu alusel raha üle ei andnud. Kohtule esitatud
  42. juuli
  43. a kassa sissetuleku orderi kohaselt on kassapidaja hagejalt vaidlusaluse lepingu alusel vastu võtnud 1 139 216 USA dollarit. Kuna order on vormistatud aasta enne
  44. juuli
  45. a laenulepingut, siis pole see usaldusväärne ning kohus ei saa seda raha üleandmist tõendava dokumendina arvestada. Samuti on tõendamata kõik varasemad raha üleandmised.
  46. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  47. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  48. detsembri
  49. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-st 5 lähtudes ei korranud linnakohtu põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et laenu andmine ajavahemikus
  50. aasta augustist kuni
  51. a juulini koos intressidega ja selle väidetav osaline tagastamine ei ole tõendatud. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid teinud novatsiooni, asendanud kohustust või seda ümber vormistanud. Kohtule esitatud lepingust see ei selgu. Enne
  52. juulit
  53. a kehtinud TsK § 273 kohaselt pidi laenuleping olema vormistatud kirjalikult, kuid seda ei ole tehtud. Samuti jättis linnakohus õigesti arvestamata väidetavalt
  54. juulil
  55. a vormistatud kassa sissetuleku orderi, mille järgi on kostja kassapidaja vaidlusaluse lepingu alusel vastu võtnud 1 139 216 USA dollarit. Order on vormistatud aasta varem kui raha vastuvõtmise aluseks olev leping. Seega ei saanud seda arvestada hageja poolt äriühingule raha üleandmist tõendava dokumendina. Hageja esindaja selgitusel selle orderi alusel kassasse raha ei laekunud. Linnakohus järeldas õigesti, et poolte vahel laenulepingu sõlmimisega võlasuhet ei tekkinud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
  56. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 91 lg-t
  57. Hageja esitas võlasuhte tõendamiseks kirjaliku laenulepingu, mille allkirjastas kostja juhatuse liige. Leping kehtib ja seda pole vaidlustatud. Kostja pole esitanud tõendeid selle kohta, et laenulepingu alusel üleantud rahasummat ei ole kostja raamatupidamises arvele võetud. Kuna kostja oma vastuväiteid ei tõendanud, siis tuli kohtul jätta need arvestamata. Kohtud asusid seisukohale, et laenuleping on rahatu, tuginedes üksnes asjaolule, et lepingu sõlmimise päeval rahasummat tegelikult kostjale üle ei antud. Kohtud tõlgendasid lepingut ebaõigesti ja ei arvestanud VÕS §-ga
  58. Viidatud sätte järgi on leping, millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. Sellisena võib võlatunnistus olla kohustise täitmise nõude esitamise aluseks. Lepingupoolte tahteks oli fikseerida kostja kohustusena seni laenuna üleantud summa suurus. Kostja ei ole esitanud tõendeid eeltoodud väidete ümberlükkamiseks.
  59. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ning kassatsioonkaebuse rahuldamata. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  60. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
  61. Kohtud on tuvastanud, et pooled sõlmisid
  62. juulil
  63. a laenulepingu, mille kohaselt laenab hageja kostjale 1 139 216 USA dollarit tagastamise tähtajaga
  64. august
  65. a. Lepingu p 2.3 järgi toimub laenu üleandmine lepingu allakirjutamisel. Lepingu p 2.4 sätestab, et lepingu allakirjutamisega kinnitab kostja, et on kogu laenusumma kätte saanud. Kohtud ei ole tuvastanud, et kõnealune laenuleping ei kehtiks või oleks võltsitud. Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda viidatud laenulepingust.
  66. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja
  67. juuli
  68. a laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist 500 000 krooni suuruse summa ulatuses. Oma nõudes tugineb hageja aga sellele, et pooled on vaidlusaluse laenulepinguna vormistanud VÕS § 396 lg 2 järgi kostja varasema kohustuse hageja ees. Selle sätte kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Samas viitab hageja kassatsioonkaebuses, et
  69. juuli
  70. a kokkulepe on käsitatav VÕS § 30 järgse võlatunnistusena. Hageja ei ole varasemas menetluses sellele väitele tuginenud.
  71. Esmalt tuli ringkonnakohtul vaidluse lahendamiseks anda
  72. juuli
  73. a kokkuleppele õiguslik kvalifikatsioon. Kolleegium juhib tähelepanu, et VÕS § 396 lg-s 2 nimetatud kokkulepet saab sõlmida senise kohustuse tunnustamise kokkuleppena (deklaratiivne võlatunnistus). Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut kohustust, vaid üksnes kinnitatakse olemasolevat kohustust. Nii nimetatud võlatunnistuse kui ka VÕS §-s 30 sätestatud konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistuse õiguslikku olemust on kolleegium lähemalt analüüsinud oma
  74. aprilli
  75. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 (RT III 2006, 16, 154).
  76. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuli hagi jätta rahuldamata, sest hageja ei tõendanud, et pooled oleksid teinud novatsiooni, asendanud kohustust või seda ümber vormistanud. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. Ringkonnakohus on jaganud ebaõigesti asjaolude tõendamise koormise. Samuti tuleneb ringkonnakohtu põhjendustest, et asjas on jäänud ebaselgeks, millise konkreetse tähenduse hageja väidetavalt VÕS § 396 lg 2 alusel sõlmitud laenulepingule andis. Kolleegium on viidatud
  77. aprilli
  78. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 selgitanud, et üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või võlasuhe on lõppenud. Hageja väitis, et pooled vormistasid VÕS § 396 lg 2 järgi kostja varasema kohustuse hageja ees, ja esitas kostja võlakohustuse tõendamiseks
  79. juuli
  80. a laenulepingu ja kostja kassa sissetuleku orderi. Asjas ei ole vaidlust selles, et laenulepingu allkirjastamisel hageja kostjale raha üle ei andnud.
  81. juuli
  82. a kassa sissetuleku orderiga soovis hageja tõendada, et ta andis kostjale sellel kuupäeval 1 139 216 USA dollarit, mis vormistati
  83. juulil
  84. a laenulepinguna. Ainuüksi see, et hageja andis raha aasta varem, kui vormistati laenuleping, ei võimalda orderit kui raha üleandmist tõendavat dokumenti kõrvale jätta. Järgnevalt tuli kostjal kui võlgnikul hageja väited ümber lükata ja tõendada, et pooled ei ole laenulepingu sõlmimisega vormistanud omavahelist varasemat kohustust ning seetõttu tal laenu tagastamise kohustust ei ole või selline kohustus on lõppenud. Seejuures tuleb arvestada, et deklaratiivsele võlatunnistusele saab esitada ka püsima jäävast esialgsest võlasuhtest tulenevaid vastuväiteid.
  85. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 4 ja 5 on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega ning Riigikohtu menetluses ei uurita ega koguta tõendeid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hageja väidete alusel välja selgitada, milline oli väidetavalt VÕS § 396 lg 2 alusel kostja võlakohustust tõendava laenulepingu tähendus, ning anda kostjale võimalus oma vastuväidete tõendamiseks (vt tõendamiskoormise reeglid, otsuse p 12). Seejuures tuleb ringkonnakohtul hinnata poolte väidete ja vastuväidete alusel muu hulgas hageja esitatud orderit, tuvastamaks, kas see tõend kinnitab, et hageja andis kostjale
  86. juulil
  87. a raha ning kostjal tekkis hageja ees kohustus, mis vormistati väidetavalt
  88. juulil
  89. a laenulepinguna. Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.