← Eesti

3-1-1-6-06

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-6-06 Otsuse kuupäev

  1. juuni
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi D. R. väärteoasi liiklusseaduse § 7419 järgi Vaidlustatud kohtulahend Ida-Viru Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus väärteoasjas nr 4-188/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuväline menetleja Ida Politseiprefektuur, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  5. mai
  6. a RESOLUTSIOON
  7. Tühistada Ida-Viru Maakohtu
  8. oktoobri
  9. a kohtuotsus D. R. väärteoasjas liiklusseaduse § 7419 järgi ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule.
  10. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Ida Politseiprefektuuri
  12. septembri
  13. a otsusega karistati D. R. liiklusseaduse (LS) § 7419 järgi rahatrahviga 220 trahviühikut (13 200 krooni) selle eest, et ta
  14. augustil
  15. a kell 23.10 juhtis X Maakonnas X vallas X külas mootorsõidukit alkoholijoobes olles.
  16. D. R. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Ida-Viru Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaebuses väitis D. R., et pärast joobeseisundi tuvastamist indikaatorvahendiga soovis ta ka selle meditsiinilist tuvastamist, kuid politseiametnikud selgitasid, et joobeseisundi meditsiiniline tuvastamine maksab 3000 krooni ning maksta tuleb temal ja koheselt. Kuna tal nõutavat rahasummat ei olnud, andis ta joobeseisundi tuvastamise protokollile allkirja. Pisut hiljem sai D. R. aga teada, et joobeseisundi meditsiiniline tuvastamine maksab 290 krooni, mispeale sõitis ta koos abikaasaga Ahtme haiglasse. Haiglas kontrolliti ta joovet
  17. augustil kell 01.00 ning leiti, et ta ei ole joobeseisundis. Kaebuses seati kahtluse alla politseiametnike poolt kasutatud indikaatorvahendi näidu usaldusväärsus ka põhjendusel, et kontrollimisel kasutati kahte erinevat indikaatorvahendit, kusjuures menetlusaluse isikuga samaaegselt kontrollitud teisel juhil näitas üks neist vahenditest samuti alkoholisisaldust väljahingatavas õhus, teine aga mitte. Menetlusalune isik esitas väärteoprotokollile vastulause ja lisas sellele Ahtme haiglas koostatud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti. Kohtuväline menetleja vastulauset otsust tehes aga arvesse ei võtnud ega põhjendanud, miks ta vastulausega ei nõustunud.
  18. Ida-Viru Maakohus tühistas
  19. oktoobri
  20. a otsusega Ida Politseiprefektuuri otsuse ja lõpetas väärteoasjas menetluse. Kohus nentis, et kohtuvälise menetleja otsuses ei ole vastuväitega mittenõustumist põhjendatud. Kohtuistungil arvas politseiprefektuuri esindaja, et Ahtme haiglas võis D. R. asemel käia keegi teine. D. R-le koostati väärteoprotokoll kella 23.45ks, X küla ja Kohtla-Järve X linnaosa vaheline kaugus on 40 km, mistõttu on usutav, et D. R. joovet kontrolliti haiglas kell 01.
  21. Seda, et joobeseisundit kontrolliti just kaebuse esitajal, kinnitab asjaolu, et haiglas koostatud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti on märgitud D. R. ID kaardi number. Kohtuväline menetleja mingeid tõendeid selle kohta, et kontrollitav isik ei olnud D. R., esitanud ei ole. Asjaolu, et ekspertiisiaktist tulenevalt oli D. R. kell 01.00 kaine, seab kahtluse alla ka selle, et ta indikaatorvahendiga kontrollimise ajal kell 23.10 oli joobes. Lisaks märkis kohus, et indikaatorvahend ei ole mõõteriist ning selle näidu alusel ei saa kindlalt väita, et D. R. väljahingatavas õhus oli alkoholi 0,1 mg/l või enam.
  22. Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Ida Politseiprefektuur, kes palub kohtu otsuse tühistada ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks. Kaebuses leitakse, et kohus on põhjendamatult seadnud kahtluse alla joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamise protokolli. Joobeseisund tuvastati indikaatorvahendiga Vabariigi Valitsuse
  23. aprilli
  24. a määruse nr 120 "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" regulatsiooni järgides. Korraga kehtestatud joobeseisundi tuvastamise regulatsioon näeb ette, et indikaatorvahendiga saadud tulemuse saab koheselt vaidlustada. Vaidlustamise korral ei ole joobeseisundi tuvastamise protokollil õiguslikku tähendust ja sellega on tagatud menetlusaluse isiku õiguste kaitse. Kord lähtub eeldusest, et kaine inimene ei anna allkirja joobeseisundi tuvastamise protokolliga nõustumise kohta ega loobu joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest. Alkoholijoove on seisund, mida inimene ise väga hästi tajub, samuti on isik teadlik sellest, kui palju ta alkoholi tarvitanud on. D. R. indikaatorvahendi tulemust ei vaidlustanud ega nõudnud joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist. Seega nõustus ta, et on toime pannud LS §-le 7419 vastava teo. Kohus jättis tähelepanuta, et sündmuskohal tuvastati D. R-l ka välised joobetunnused (häiritud kõne, silmade sidekestade punetus, tasakaaluhäired, alkoholilõhn suust). Haiglas kontrolliti, kas D. Roštsupkin on joobes, kell 01.00, s.o ligi kaks tundi pärast väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist indikaatorvahendiga. See, et isik oli kaine kaks tundi hiljem, ei tähenda, et ta oli kaine ka kell 23.
  25. Kohtuväline menetleja leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, jättes rahuldamata tunnistajate kohtuistungile kutsumise taotluse. Seetõttu ei olnud uurimine objektiivne, igakülgne ja täielik. Kohus tekitas kunstlikult kõrvaldamata kahtlusi ning tõlgendas need siis menetlusaluse isiku kasuks.
  26. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid seaduse kohaldamisel põhimõttelist laadi eriarvamused, anti väärteoasi
  27. aprilli
  28. a määrusega läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  29. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et kuigi Vabariigi Valitsuse
  30. aprilli
  31. a määrusega nr 120 kehtestatud "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" (edaspidi Kord) ei näe ette menetlusaluse isiku õigust pöörduda joobeseisundi tuvastamiseks omal käel meditsiiniasutusse, on menetlusaluse isiku esitatud Ahtme haiglast saadud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt KrMS § 63 lg 1 kohaselt lubatav tõend. Taolisele seisukohale on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium ka varasemas praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-20-05, RT III 2005, 13, 131, p 9). Seega võis maakohus sellele tõendile tugineda. Kuivõrd tegemist ei ole aga Korra alusel saadud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga, ei astu see joobeseisundi tuvastamise protokolli asemele, vaid mõlemad kuuluvad tõendite kogumisse. 6.1 Kriminaalkolleegium nõustub kassaatori väidetega selle kohta, et maakohus on väärteoasja arutamisel rikkunud menetlusõigust sellega, et kohtuotsusest nähtuvalt lähtuski maakohus sisuliselt vaid Ahtme haiglas
  32. augustil kell 01.00 D. R-le koostatud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktist ja menetlusaluse isiku ütlustest selle kohta, et joonud oli ta üksnes võimalik, et käärinud kalja, ning et ta kahtleb politseiametnike indikaatorvahendi korrasolekus. Kohus tõdes, et need tõendid seavad kahtluse alla selle, kas menetlusalune isik sai
  33. augustil kell 23.10 olla alkoholijoobes. Sellega möönis kohus vastuolu Ahtme haiglast väljastatud tõendi ja joobeseisundi tuvastamise protokolli vahel. Eelistades selles olukorras esimesena nimetatud tõendit, ei selgitanud kohus, miks ta pidas seda usaldusväärsemaks ja jättis teised tõendid (s.h joobeseisundi tuvastamise protokolli) kõrvale. Seejuures ei analüüsinud kohus seda, et joobeseisundi tuvastamise protokollis oli kirjeldatud ka muid joobeseisundile viitavaid tunnuseid peale indikaatorvahendi näidu ega hinnanud ajavahet D. R. peatamise ja Ahtme haiglas toimunud joobe tuvastamise vahel. 6.2 Nõnda toimides on maakohus ebaõigesti sisustanud ka süütuse presumptsiooni põhimõtet. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. VTMS § 2 kohaselt on see põhimõte siduv ka väärteomenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-147-05, RT III 2006, 8, 69). Seega ei saa väärteomenetluses rääkida kõrvaldamata kahtluste tõlgendamisest menetlusaluse isiku kasuks olukorras, kus kohus jätab osa tõendeid uurimata ja hindamata ning seeläbi kasutamata olemasolevad võimalused nende kahtluste kõrvaldamiseks. 6.3 Kriminaalkolleegium kordab ka varasemat seisukohta selle kohta, et osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-105-03, RT III 2003, 30, 310).
  34. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 175 p-st 2 ja § 174 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Ida-Viru Maakohtu
  35. oktoobri
  36. a kohtuotsuse ja saadab väärteoasja Viru Maakohtule uueks arutamiseks. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.