Obsah (8)

§ 64§ 43§ 45§ 39§ 35§ 32§ 58§ 59

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 43 lg 1 p 5 ning § 64 lg 1 p

1. Kostja ehitas kaminat ilma projektita, paigaldades Saksamaal toodetud moodulkorstna �Arosta", millel puudus Päästeameti Tehnilise Sertifitseerimisbüroo väljastatud sertifikaat. Samuti ei vastanud moodulkorsten oma ehituselt EPN 10.4 nõuetele, kuna soojusisolatsiooni kiht oli 25 mm, mitte 50 mm. Kostja kinnitas moodulkorstna kinnitusklambriga laetalade külge, mille kaudu sai võimalikuks soojusülekanne ehitise süttivmaterjalidest konstruktsioonidele (laetaladele). Samuti ei täitnud AS H tehnilise projekti määratud tulekaitsenõudeid, mille kohaselt korstna välispind tuleb eraldada põlevast konstruktsioonist 100 mm kivivillast katikuga. Hagejad leidsid, et AS J vastutab solidaarselt AS-iga H kahju tekkimise eest, kuna ei järginud üldehitustööde tegemisel projekti nõuet jätta laekonstruktsiooni ja korstna välispinna vahele vähemalt 100 mm laiune vahe ning täita see sama paksu kivivillast isolatsioonikihiga.
2. Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Kostja AS J väitis, et ehitas suvila vastavalt A koostatud �Suvila rekonstrueerimise tehnilisele projektile". Ebaõige on hageja väide, et tulekahju tekkimise põhjustas puitkonstruktsioonide ehitamine kaminakorstnale ettenähtust lähemale. Eesti projekteerimisnormide EPN 10.4 p-s 2.5 on sätestatud, et põlevmaterjalist vooder võib ulatuda suitsulõõri seina välispinnani, kui laudise või voodri paksus on kuni 30 mm. AS J paigaldatud voodrilaua paksus on 9 mm, pealegi paigaldas kostja ümber kaminakorstna 600*600 mm mõõtudega vinkelrauast tugikorstna, mis kaitses puitkonstruktsioone süttimise eest. Kostja AS H eitas oma süüd kahju tekkimises ja ühines AS-i Kindlustusekspert eksperdi arvamusega, mille kohaselt suvila puitkonstruktsioonid võisid süttida liiga väikese vahekauguse tõttu metallkorstna pinnast. Vahelagi ja korsten paigaldati pärast kamina ehitamist ja selle eest AS H ei vastutanud. Metallkorsten oli ostetud AS-i W Kütteseadmed vahendusel Saksamaa Liitvabariigi sertifitseeritud korstnatorude tootjalt Arosta.
4. novembri
5. a kohtumäärusega kaasas Harju Maakohus protsessi kolmandate isikutena kostja poolel E AS-i ja OÜ A. E AS toetas hagi osaliselt ja leidis, et see tuleb rahuldada AS-i H suhtes. Samas tuleb arvesse võtta hagejate endi süüd kahju tekkimisel ja vähendada väljamõistetavat hüvitist TsK § 229 ja § 462 lg 1 alusel, kuna hagejad asusid ehitist ilma kasutusloata kasutama ja ehitise tuleohtlikule seisukorrale oli eelnevalt juhitud tähelepanu. Samuti jäi hagejate vastuseisu tõttu paigaldamata lae läbiviik, mis oleks süttimise vahelae kohalt välistanud. AS J ei vastuta kahju tekkimise eest. OÜ A välistas enda vastutuse ning asus seisukohale, et koostatud suvila rekonstrueerimise tehniline projekt oli kooskõlas tuleohutuse nõuetega ja EPN p-ga 10.
6. Kahju võis tekkida seetõttu, et ehitamisel kalduti projektist kõrvale.
7. Harju Maakohus rahuldas
8. veebruari
9. a otsusega hagi ja mõistis AS-ilt J ja AS-ilt H solidaarselt välja kahjuhüvitise 1 366 104 krooni 90 senti hagejate kasuks.
10. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kahju hüvitamise üldisteks alusteks TsK § 448 lg 1 ja TsK § 222 lg
11. Tsiviilkoodeksit ja teisi kahju tekkimise ajal kehtinud õigusakte tuleb asjas kohaldada VÕSRakS § 22 lg-st 1 tulenevalt. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejatele tekkis
12. detsembril
13. a suvila põlengu tagajärjel kahju suuruses 1 366 104 krooni 90 senti. Kohus leidis, et kahju vahetuks põhjuseks (tulekahju tekkepõhjuseks) oli hagejatele kuulunud suvila kaminaruumi kohal asunud katusetaskus paiknenud puitkonstruktsioonide süttimine, mille tingis kamina suitsulõõri välispinna kuumenemine üle lubatud piiri ja selle soojusenergia ülekandumine puitkonstruktsioonidele ebapiisava soojusisolatsiooni ja suitsulõõrile paigaldatud metallklambri kinnitushaarade kaudu, mis olid kinnitatud laetalade külge. Eeltoodut kinnitab kohtu määratud ekspertide arvamus. Pooled ei vaidle selle üle, et AS H ehitas kamina, paigaldades kõnealuse suitsulõõri ja kaminasüdamiku, ning AS J tegi suvilas üldehitustöid, mis vaidlusaluses osas seisnesid sarikate ja katusekatte paigaldamises ja esimese korruse laelaudise paigaldamises. Analüüsides kostjate tegude võimalikku õigusvastasust ja selle põhjuslikku seost kahju tekkimisega, jõudis kohus järeldusele, et kostjad rikkusid ehitustööde tegemisel kuni
14. detsembrini
15. a kehtinud planeerimis- ja ehitusseadust (

), siseministri

1. juuli
2. a määrusega nr 25 kinnitatud tuleohutuse üldnõudeid ja Vabariigi Valitsuse
3. septembri
4. a määrusega nr 182 kehtestatud ehitamise dokumenteerimise nõudeid ning kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses ülalnimetatud õigusaktide rikkumisega kostjate poolt. Täpsemalt ei olnud AS-i H tegevus kamina ehitamisel kooskõlas

§ 64lg 1 p-dega 1 kuni 3, § 43 lg-ga 1 ja § 45 lg-ga 1.

AS J rikkus

§ 43

lg 1 p 5 ja § 64 lg 1 p 2.

§ 43

lg 1 p 5 kohaselt peab ehitis olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ja üldtunnustatud ehitusreeglite järgi ning kehtivatele nõuetele vastavatest materjalidest nii, et see oleks piisavalt kaitstud tulekahju puhkemise ja levimise ning teiste õnnetuste eest. Vastavalt

§ 45

lg-le 1 tohib ehitusmaterjale ja -tooteid kasutada ehituses, kui nende vastavus normidele ja standarditele on kontrollitud ja tõendatud vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale.

§ 64

lg 1 p-de 1 kuni 3 kohaselt on ehitusettevõtja kohustatud tagama: 1) ehitamise käigu dokumenteerimise; 2) projektikohase ehitamise; 3) standarditele ja tehnilistele nõuetele vastavate ehitusmaterjalide ja -toodete kasutamise. AS H rikkus planeerimis- ja ehitusseaduse nõudeid sellega, et ehitas kamina ilma projektita eskiisi alusel, kuigi ehitise tehnoloogilise ümberseadistamisega seotud ehitus- ja paigaldustööde jaoks (

§ 39p 4) oli vajalik projekt.

Kamin moodustas omaette rajatise ja A koostatud suvila rekonstrueerimistööde tehnilises projektis oli ette nähtud küttekamina projekteerimine individuaallahendusena. Tuleohutuse üldnõuete p 56 kohaselt pidi paikne kütteseade vastama ehitiste projekteerimisnormidele.

§ 43

ja § 64 lg 1 mõttest lähtuvalt oli projekteerimine ehitaja kohustus ning projekti koostamist võis eeldada AS-ilt H. Teiseks kasutas kostja kamina ehitamisel standarditele mittevastavaid komponente.

§ 64

lg 1 p-s 3 on mõeldud Eestis kehtivaid standardeid ja nõuetele vastavaid tooteid. Kamina suitsulõõr "Arosta" oli toodetud Saksamaal ja kostja ei esitanud tõendeid, et see oleks vastanud standarditele. Tunnistaja A. S ütluste kohaselt hankis ta kamina ehitamiseks vajaminevad komponendid (kaminasüdamiku ja suitsulõõri), lähtudes vaid kaminasüdamiku klaasakna mõõtudest ja suitsulõõri välisviimistlusest. Ekspertiisiaktist nähtuvalt tõusis suitsulõõri välispinna temperatuur kamina kütmisel üle EPN 10.4 p-s 2.5 lubatud 80ºC ja suitsulõõri sisemine soojusisolatsiooni kiht oli 25 mm EPN 10.4 p-s 3.2.1 nõutud 50 mm asemel. Seega ei vastanud suitsulõõr "Arosta" Eesti projekteerimisnormidele. Kolmandaks rikkus AS H head ehitustava ja üldtunnustatud ehitusreegleid sellega, et kaminaehitustöid tegid vastava kvalifikatsioonita isikud ning puudus igasugune kontroll tööde tegemise üle. Kamina materjalide hankimisel projekti puudumise tingimustes ei seatud nõudeks tehnilisi parameetreid (vrd A. Saare ütlused). Projektijuht Ü. P kui ehitusalase väljaõppeta isik ei olnud teadlik ehitusprojekti koostamise ja tööde dokumenteerimise vajadusest, mis tulenes

§ 64lg 1 p-st 1 ja ehitamise dokumenteerimise nõuete p-dest 5 ja 26.

Ü. P ei pidanud vajalikuks kaminaehitusel tehtud tööde akte vormistada ega taganud järelevalvet ehituse käigu üle. AS H ei kindlustanud oma töötajaid vajaliku informatsiooniga, mis nähtub vahetult kamina ehitanud Kaarel Tomsoni ütlustest selle kohta, et kaminasüdamikuga kaasasolnud dokumendid olid võõrkeelsed ja neist ta aru ei saanud ning suitsulõõri kohta üldse ehitajale dokumente ei näidatud. Kohus leidis, et kamina projekti puudumine tõi kaasa Eesti standarditele ja normidele mittevastavatest materjalidest mittenõuetekohase ehitamise ja oli kahju tekkimise põhjuseks. Nimelt pidi

§ 35

lg 1 p 3 järgi projekteerija tagama projekteeritava ehitise vastavuse

§-s 43 sätestatud nõuetele. Projekteerijaks võis vastavalt

§ 32lg-le 1 olla kõrgharidusega arhitekt või ehitusinsener.

AS-i J vastutuse kohta leidis maakohus, et laelaudise paigaldamine vastu suitsulõõri ei olnud EPN 10.4 p-ga 2.5 otseselt vastuolus, kuna alla 30 mm paksuse laelaudise ulatumine suitsulõõri seina välispinnani on EPN 10.4 järgi lubatud (vastavalt projektile oli laelaudise paksuseks 9 mm). Seevastu rekonstrueerimistööde tehnilises projektis nõutud 100 mm soojusisolatsiooni paigaldamist suitsulõõri ja laetalade vahele ei ole kostja tõendanud. Kuigi see eksperdiarvamuse kohaselt ei oleks süttimist ära hoidnud (kamina normidele mittevastavuse tõttu), süttisid põlevmaterjalist ehituskonstruktsioonid ilma igasuguse isolatsioonita ilmselt veelgi kiiremini. AS-i J peamine süü hagejatele kahju tekkimises seisneb AS-i H tegevuse kontrollimata jätmises. Üldehitustööde tegijana ehk sisuliselt peatööettevõtjana rikkus AS J sellega head ehitustava (

§ 43lg 1 p 5).

AS J oleks pidanud välja selgitama kamina ehitamiseks projekti olemasolu ja ehitusnormid, millest kaaskostja kamina ehitamisel juhindus. Hea ehitustavaga on kooskõlas, kui ehitajad samal objektil kooskõlastavad omavahel ehitusstandardid ja tagavad standardite ühilduvuse. AS J ei pidanud kinni ka ehitamise dokumenteerimise nõuetest, mille p 10.2 kohaselt oli peatöövõtja ülesandeks koguda kokku ehitamise kohta dokumenteeritav materjal ja p 15 kohaselt oli ehitusettevõtjal kohustus nõuda materjali tarnijalt (praegusel juhul AS-ilt H) ehitusmaterjalide sertifikaatide ja teiste tooteid iseloomustavate dokumentide olemasolu ning tagada nende ja kogu ehituse dokumentatsiooni säilitamine ja üleandmine ehitise omanikule. Kui AS J oleks eelnimetatud nõudeid täitud, oleks ilmnenud kamina ehitamisel projekti puudumine ja materjalide normidele ja standarditele mittevastavus ning oleks olnud mõistlikult eeldatav, et kaminat ei oleks asutud kasutama. Seega oli kahju tekkimine põhjuslikus seoses ka AS-i J tegevusetusega. Kohus analüüsis, kas hagejate enda süü võis soodustada kahju tekkimist või suurenemist ja saada aluseks hüvitise suuruse vähendamisele või kahju hüvitamisest keeldumisele TsK § 462 lg 1 järgi. TsK § 462 lg 1 kohaldamiseks on vaja tuvastada hagejate süü vähemalt raske ettevaatamatuse vormis. Kohus leidis, et hagejate tegevuses oli küll kerge ettevaatamatuse (hooletuse) koosseis, mis aga kahjuhüvitise vähendamiseks alust ei anna. Hooletus seisnes selles, et hagejad asusid suvilat kasutama (sealhulgas kaminat kütma) enne

§ 58lg-s 4 ettenähtud kasutusloa saamist kohalikult omavalitsuselt.

Samas ei rikkunud hagejad tavapärast hoolsuskohustust, kuna nende teadmist mööda ja kostjate kinnituse kohaselt olid

1. detsembri
2. a elamu ülevaatuse protokollis fikseeritud kamina puudused (liiga väikesed konvektsiooniavad) kõrvaldatud ja Ü. P oli teinud proovikütmise. Kõrgendatud hoolsuskohustuse järgimist ei saa hagejatelt kui tarbijatelt selles õigussuhtes nõuda. Hagejad kasutasid kaminat eesmärgikohaselt ja mõistlikus ulatuses, st ei ole tõendatud kütmine liiga suure puukogusega. Raske ettevaatamatusega oleks tegemist juhul, kui hagejad oleksid asunud kaminat kasutama
3. detsembri
4. a protokollis fikseeritud puudusi kõrvaldamata. Lae läbiviigu paigaldamata jätmine süü hindamisel tähtsust ei oma, kuivõrd AS-i J vastutuse analüüsimisel tuvastas kohus, et laelaudise paigaldamine vastu suitsulõõri ei olnud põhjuslikus seoses tulekahju tekkimisega.
5. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale ühise apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kolmandad isikud kirjalikku seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohtu istungil märkis OÜ A esindaja, et neil ei ole kohtuotsuse sisulisele osale vastuväiteid. E AS-i esindaja leidis, et AS J ei vastuta üldse, 70% vastutab AS H ja 30% hagejad. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tallinna Ringkonnakohus muutis
7. oktoobri
8. a otsusega maakohtu otsust osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjustel ning sõnastas teisiti ka otsuse resolutiivosa. Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes AS-ilt H hagejate kasuks välja 546 441 krooni 96 senti ning AS-ilt J 546 441 krooni 96 senti.
9. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole kostjad otsust tulekahju tekkepõhjuse osas vaidlustanud, kuid ei nõustu kohtuotsusega selles, et kahjusumma on välja mõistetud neilt solidaarselt ning ei ole arvestatud hagejate vastutusega. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsusega, et ehitajad pidid ehitamise ajal järgima kehtinud

§ 43

lg 1 p 2 nõuded, mille kohaselt ehitis, mille koostisosa on ka kamin, peab olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ja üldtunnustatud ehitusreeglite järgi ning kehtivatele nõuetele vastavatest materjalidest nii, et ei tekiks ohtu elule, varale, tervisele ja keskkonnale. Maakohus asus tõendeid hinnates põhjendatult seisukohale, et mõlemad ehitajad rikkusid

§ 43lg 1 p 2 nõuet.

Maakohtus leidis tõendamist, et AS H, asudes kaminat ehitama ilma vastava projektita ning kasutades ehitamisel Eesti standarditele ja tehnilistele nõuetele mittevastavaid ehitustooteid, rikkus

§ 64lg 1 p 2 ja 3.

Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta eeltoodud järeldusele jõudis. 10. AS-i H väidetel on maakohtu seisukoht ekslik selles, et projekti tegemise kohustus oli nende aktsiaseltsil. Kaminat ehitati hagejalt saadud juhtnööride järgi. Vastavalt

§ 32

lg-le 3 võis suvilate ja ühepereelamute projekteerimistöid teha ka erihariduseta isik projekteerimisloa olemasolu korral. Seega hagejat saab pidada projekteerijaks

§ 32lg 3 tähenduses ning hageja kohustuseks oli taotleda projekteerimisluba.

Ka ei nõustuta sellega, et kahju tekkis seetõttu, et nende töötajad ei kontrollinud kaminaehitust. Üldehitustööd tegi AS J ning suhteid erinevate ehitajate vahel ei olnud hagejad reguleerinud. Õige on kostja väide, et

§ 32

lg 3 lubab ühepereelamut ja suvilat projekteerida ka erihariduseta isikul, kuid seejuures oli nõutav kohaliku omavalitsuse antud projekteerimisloa olemasolu. Toimikust ei ilmne, et hagejatel oleks vastav projekteerimisluba olemas.

§ 64lg 1 p 2 järgi on ehitusettevõtja kohustuseks tagada projektikohane ehitamine.

Seega kamina ehitaja pidi tellijalt nõudma vastava projekti esitamist, kui tal projekteerimiskohustust ei olnud. Praegusel juhul nõustus kostja kamina ehitama ilma projektita, mille tõttu kaebuses toodud väited ei anna alust tema vabastamiseks kahju hüvitamisest. Õige on kostja väide, et üldehitustöö üle järelevalvamine ei olnud AS-i H kohustuseks, kuid otsusest ei ilmne, et selline kohustus oleks kostjale pandud. Maakohus põhjendas, milles seisnes kostja töötajate asjatundmatus kamina ehitamisel. Nimelt kamina ehitamisega tegelenud kostja töötajad ei osanud lugeda kaminasüdamiku ja suitsulõõri osade kohta käivat võõrkeelset dokumentatsiooni, mis oli aga oluline välismaal valmistatud toote paigaldamiseks ja kasutamiseks. Samuti puudus vajalik järelevalve kamina ehitamise üle, mis ilmnes tunnistaja Ü. P ütlustest. Seega ei anna AS-i H väited alust jätta hagi tema suhtes rahuldamata.

1. AS-i J väidetel ei olnud tema peatöövõtja ning ta ei näe kahju tekkimise ja dokumenteerimise nõuete rikkumise vahel põhjuslikku seost. Kamina ehitamine ei olnud tema kohustuseks. Ringkonnakohus nõustus kostja seisukohaga selles, et toimikust ei ilmne, et AS-i J vastutus kamina ehitamise osas tulenes tema kui peatöövõtja kohustusest. Vastupidi, toimik sisaldab ehituse töövõtulepingut E-9916
2. maist
3. a, mille on sõlminud hageja S. H ja AS H. Nimetatud leping tõendab, et AS-il H oli tööettevõtuleping hagejatega. Õige on väide, et dokumenteerimise nõuete rikkumine iseenesest ei saanud olla tulekahju tekkimise põhjuseks, kuid süü puudumise tõendamiskoormis lasub kahju hüvitamise nõuetes kostjal. Seega oli AS-i J kohustuseks tõendada, et tulekahju tekkimises puudus tema süü. AS J ei suutnud tõendada, et oli paigaldanud projektis ettenähtud 100 mm soojusisolatsioonikihi ümber suitsulõõri. Kostja väidetel hävisid seda asjaolu tõendavad dokumendid tulekahjus, mistõttu ongi maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et süü puudumine jäi kostjal tõendamata ning ehitusalane dokumentatsioon tulnuks hoida kontoris. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et hea ehitustava kohaselt tulnuks üldehitust teinud tööettevõtjal välja selgitada kamina tehnilised tingimused ja selle paigaldamise nõuded üldehituse suhtes, seda enam, et kamin ehitati ajal, mil suvila ehitus oli pooleli ning AS J polnud laelaudist veel paigaldanud. Erinevate ehitajate poolt tööde tegemisel tuleks lugeda heaks ehitustavaks ehitajate poolt tööde kooskõlastamist eesmärgil tagada ehitise vastavus

§ 43lg 1 p 2 nõuetele.

Vaidluses leidis tõendamist, et esines mõlema tööettevõtja süü hagejale kahju tekkimises.

1. Kuivõrd kostjad on vaidlustanud nende vastutust tekkinud kahju osas, siis tuleb kontrollida, kas kostjate suhtes solidaarse vastutuse kohaldamine oli põhjendatud või mitte. Hageja ja kostjate vahel oli tööettevõtust tulenev õigussuhe. Seega kostjate vastutus tuleneb lepingust. Kostjate kohustus hüvitada hagejatele kui tellijale tekkinud kahju tuleneb TsK § 222 lg-st
2. Kuivõrd hagejad sõlmisid kostjatega eraldi tööettevõtulepingud, siis ei ole põhjendatud kostjate suhtes solidaarvastutuse kohaldamine. Kostjad vastutavad nendega sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest eraldi. Hagejatele tekkinud kahju on tekkinud mõlema kostja poolt nende kohustuse rikkumise tagajärjel ning esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja kohustuste rikkumise vahel, mistõttu tuleb kohaldada osavastutust. Kuivõrd ei ole võimalik täpselt tuvastada, millises ulatuses kumbki kostja põhjustas kahju tekkimise, siis tuleb kohaldada TsK § 186 lg-s 1 sätestatut ja jätta kahju kostjate kanda võrdses osas.
3. Ringkonnakohus nõustus kostjate väidetega selles osas, et hagejad ei oleks tohtinud asuda kaminat kütma enne ehitisele kasutusloa saamist ning nende käitumises esines raske ettevaatamatus. Kehtinud

§ 58

lg 4 järgi võis ehitist hakata kasutama pärast kasutusloa saamist kohalikult omavalitsuselt ning

§ 59

p 5 järgi oli ehitise omaniku kohustuseks tagada ehitise kasutusloakohane kasutamine.

§ 58

lg 2 järgi antakse kasutusluba pärast ehitise ülevaatamist, ehitusjärelevalve ettekirjutuste täitmist ja ehituse dokumentatsiooni üleandmist. Selle sätte mõtteks on tagada ehitise üldehitustööde ja eritööde vastavus õigusaktides toodud nõuetele. Hageja vastuväide selles, et kamin oli vastu võetud ning esinenud puudused kõrvaldatud, ei ole põhjendatud ega kooskõlas toimikus olevate tõenditega. Hagejale kuuluv ehitis ei olnud kamina kütmise ajal kasutusluba saanud, kusjuures hagejale oli teada suitsulõõri ülekuumenemine, mis oli fikseeritud arhitektuuribüroo elamu ülevaatuse aktis

1. detsembril
2. a (I kd, lk 202). Paigaldamata oli lae läbiviik, mis võimaldaks laelaudise suitsulõõrist eemale paigutada. Ehitis ei olnud vastu võetud. Kamin oli tuleohtlik seade, mistõttu selle kütmine enne lõplikku kontrollimist spetsialistide poolt oli ebamõistlik ja vastuolus kehtinud õigusnormidega ning sellega hagejad võtsid osa riskist enda kanda. Seega esineb kahju tekkimises ka hagejate süü, s.o raske ettevaatamatus, mis soodustas kahju tekkimist, ning see on TsK § 462 lg 1 järgi aluseks tekkinud kahju hüvitise vähendamiseks. Ringkonnakohus pidas õiglaseks ja mõistlikuks lugeda hagejate süüastmeks 20%, mistõttu hüvitist vähendati 273 220 krooni 98 sendi võrra.
3. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjate väitega selle kohta, et hagi tuleks täies ulatuses jätta rahuldamata. Toimikus puuduvad tõendid, et tulekahju tekkis sellepärast, et hagejad kasutasid ebaõigeid kütmisvõtteid. Tulekahju tekkepõhjuseks on eksperdid toonud tulekaitse nõuete eiramise ehitajate poolt (I kd, lk 19, lk-d 271�279). Tunnistaja Ü. P ütluste kohaselt ta informeeris hagejaid, et kaminat ei tohi rohkem kütta kui paari haluga (II kd, lk 145), kuid tunnistaja ütlustest nähtub ka, et kaminat köeti enne selle üleandmist. Seega on põhjendatud osaliselt hagejate väited selle kohta, et nad said aru, et kamin oli vastu võetud. Samas ei õigusta see hagejate käitumist, kes ei oleks tohtinud enne ehitise vastuvõtmist ise kaminat kütta. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Kassatsioonkaebuses paluvad hagejad tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.
5. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti tõlgendanud TsK § 187, leides, et tegemist on osavastutusega. Praegusel juhul on kahju tekitanud mõlemad kostjad ning tegemist on jagamatu kohustusega. TsK § 187 järgi tekib solidaarne nõue, kui see on ette nähtud lepingu või seadusega, eriti kohustise eseme jagamatuse korral. Osavastutuse põhimõtte rakendamine ei taga seda, et kahju kannatanud isikud pannakse olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, kus ta oleks viibinud, kui talle ei oleks kahju tekkinud. Ringkonnakohus ei ole korrektselt põhjendanud oma seisukohta, millega loeti hagejate süüastmeks 20%. Ringkonnakohus on toetunud üksnes arhitektuuribüroo koostatud elamu ülevaatuse aktile, jättes tähelepanuta tsiviilasjas kogutud muud tõendid.
6. Kostjad leiavad vastustes hagejate kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud. Kolmandad isikud ei ole oma seisukohta kassatsioonkaebuse kohta väljendanud.
7. AS J palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega mõisteti AS-ilt J välja 546 441 krooni 96 senti, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
8. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkusid hagejad oluliselt

§ 58

lg-t 4 ja hakkasid ekspluateerima poolelioleva ehitise kõige tuleohtlikumat osa enne kasutusloa saamist. Hagejaid oli ka hoiatatud kamina tuleohtlikkusest. Poolelioleva ehitise korral ei saa lugeda AS-i J süüks, et osa töid oli lõpetamata (soojusisolatsioonikihi paigaldamine ümber suitsulõõri). Kui kohus on tuvastanud hagejate raske ettevaatamatuse ja hagejad on kaminat kasutanud enne kasutusloa saamist, ei saa AS J vastutada tekkinud kahju eest. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et AS H on tasunud kogu riigilõivu. Toimikus olevatest kviitungitest on näha, et mõlemad kostjad tasusid 50% riigilõivust, kuivõrd nad esitasid ühise apellatsioonkaebuse.

1. AS H leiab, et AS-i J kassatsioonkaebus on põhjendatud. Hagejad leiavad, et AS-i J kassatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata.
2. Riigikohtu istungil jäi hagejate esindaja kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. AS H esindaja jäi vastuses esitatud seisukohtade juurde. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsust tuleb TsMS § 691 p 5 alusel osaliselt muuta põhjenduste osas ning osaliselt tuleb muuta ka ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa.
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud tsiviilkoodeksi norme, asudes seisukohale, et kostjad vastutavad TsK § 186 lg 1 järgi osavastutuse põhimõttest lähtuvalt. Kohtud on käesolevas tsiviilasjas tuvastanud, et mõlema kostja tegevus põhjustas kahju tekkimise hagejatele. Kohtud on leidnud, et hagejatele tekkinud kahju on tekkinud mõlema kostja poolt nende kohustuse rikkumise tagajärjel ning esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja kohustuste rikkumise vahel. Sellisel juhul tuleb kohaldada TsK § 459, mille kohaselt vastutavad ühiselt kahju tekitanud isikud kannatanu ees solidaarselt. TsK § 459 kohaldamise eeldused ? mitu isikut on põhjustanud sama kahju ? on tuvastatud. TsK § 459 on käsitatav üldise sättena ka lepingulistest suhetest tekkinud kahju juhtudel, kui kahju põhjustavad mitu isikut ühiselt. Võlaõigusseaduse kohaselt on analoogiline norm § 137 lg
5. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt on osavastutus põhjendatav sellega, et kostjad sõlmisid hagejatega eraldi töövõtulepingud. Solidaarvastutuse tekkimine ei sõltu pooltevahelise suhte õiguslikust alusest, määrav on see, et kaks või enam isikut tekitasid ühe ja sama kahju. Menetlusökonoomia huvides ei saada kolleegium tsiviilasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, vaid saab vastavalt muuta ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa, mõistes ringkonnakohtu otsuses märgitud summad kostjatelt hagejate kasuks välja solidaarselt.
6. Samuti peab kolleegium vajalikuks märkida, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud TsK § 462 lg-t 1, lahendades küsimust hagejate süüst kahju tekkimisel. Asjas tulnuks kohaldada TsK § 229 lg-t 2, mis on erinorm lepingulistest suhetest tekkinud kahju hüvitamise korral. TsK § 229 lg 2 kohaselt võib kohus vähendada võlgniku vastutuse määra, kui kreeditor tahtlikult või ettevaatamatusest soodustas mittetäitmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahjude suurenemist. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu TsK § 462 lg 1 alusel tuvastatud raske ettevaatamatus hagejate käitumises täidab ka TsK § 229 lg 2 koosseisu ning seetõttu ei ole vaja saata asja ringkonnakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.
7. Vastuseks kassatsioonkaebuste väidetele hagejate käitumise hindamise osas leiab kolleegium, et ringkonnakohus on otsust piisavalt põhjendanud. TsMS § 688 lg-tes 4 ja 5 sätestatud asjaolude tuvastamise ning tõendite kogumise ja uurimise lubamatuse tõttu Riigikohtu menetluses ei saa kolleegium ringkonnakohtu otsust selles osas sisuliselt hinnata. Menetlusnormide võimalikku rikkumist kolleegium ei leidnud.
8. Põhjendatud on AS-i J kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonkaebuse eest on riigilõivu tasunud ka AS J. Asja materjalide hulgas on riigilõivu maksmist tõendav maksekorraldus (III kd, lk 105), mille kohaselt on AS J tasunud apellatsioonkaebuse esitamise eest 29 000 krooni riigilõivu. Ringkonnakohus on pidanud põhjendatuks hagi osalise rahuldamata jätmise tõttu mõista hagejatelt AS-i H kasuks välja 15 000 krooni apellatsiooniastmes tasutud riigilõivu. Ringkonnakohus on põhjendanud riigilõivu väljamõistmist ka sellega, et AS H on tasunud kogu apellatsiooniastme riigilõivu. Kuivõrd 50% apellatsiooniastme riigilõivust on tasunud aga AS J, kelle suhtes jäi hagi samuti osaliselt rahuldamata, leiab kolleegium, et ringkonnakohtu väljamõistetud summa tuleb lugeda väljamõistetuks ka AS-i J kasuks. Kolleegiumi arvates on põhjendatud mõista riigilõiv hagejatelt kostjate kasuks välja solidaarselt.
9. Kuivõrd põhinõude osas vastutavad kostjad hagejate ees solidaarselt, kaitsesid end ühiselt hageja vastu ning on põhjustanud ka hageja kohtusse pöördumise (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1153-04, RT III 2005, 3, 30), tuleb kolleegiumi arvates vastavalt muuta ka ringkonnakohtu otsust kohtukulude osas ning mõista kohtukulud hagejate kasuks kostjatelt välja solidaarselt. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Jaak Luik