Obsah (8)

§ 87§ 29§ 150§ 123§ 28§ 19§ 21§ 174

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-53-06 Otsuse kuupäev 22. juuni 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher

§ 87, väljudes asja arutamisel väärteoprotokolli piirest.

Väärteoprotokolli kohaselt seisnes V. K. tegu selles, et ta pidas metsas jahikoertega jahti, omamata selleks vajalikke dokumente. Väärteoprotokollis märgitu kohaselt "olid kaks laikat lahti". See tähendab, et rihmast lahti olid kaks jahikoera. Väärteoprotokollis ei ole aga märgitud, et V. K. oleks viibinud metsas kahe koeraga, kes ei olnud jahikoerad. Kohus, olles tuvastanud, et tegemist ei olnud jahikoertega, oleks pidanud

§ 29

lg 1 p 1 alusel menetluse lõpetamata, kuid jättis selle tegemata.

§ 150

lg 1 p 2 kohaselt on sellisel juhul tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Samas leiab kassaator, et kuna kohtuväline menetleja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tegemist ei olnud jahikoertega, ei oleks kohus tohtinud asuda iseseisvalt sellekohaseid tõendeid koguma, kuivõrd tõendamiskoormis on kohtuvälisel menetlejal. Kassatsioonis väidetakse, et kohus lähtus põhjendamatult tunnistajate Sarapi ja Niisukese valeütlustest. Kohtuväline menetleja oleks pidanud koguma tõendeid selle kohta, et koerad olid rihma otsast lahti, kuid seda ei tehtud. Lõpuks märgitakse, et keskkonnainspektsiooni ametnikud ei viibinud metsas seoses töökohustustega, vaid viibisid jahil, mistõttu ei olnud neil ka sel ajal õigust teha menetlustoiminguid. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 5. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus ei ole lubamatult väljunud väärteoprotokolli piirest ega rikkunud menetlusõigust. Riigikohus on oma varasemates lahendites (sh Viru Maakohtu otsuses viidatud 29. mai 2003. a otsus asjas 3-1-1-75-03 - RT III 2003, 21, 200) selgitanud, et

§ 87

, mille kohaselt väärteoasja arutatakse väärteoprotokollis sätestatud ulatuses, tähendab seda, et kohtud on asja arutamisel seotud väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega, s.o kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud. Väärteoprotokolli kohaselt seisnes V. K. tegu selles, et ta viibis metsas kahe lahtise laika tõugu koeraga. Asja arutamisel selgus, et koerad, kellega V. K. jalutas, ei olnud laikad ning tegemist ei olnud jahikoertega. Seda kõrvalekallet ei saa aga lugeda oluliseks, kuivõrd tegu, mille eest V. K. karistati, jäi oma põhijoontelt samaks võrreldes väärteoprotokollis kirjeldatud teoga. Nii maakohtu otsuse kui väärteoprotokolli kohaselt seisnes V. K. tegu kahe lahtise koeraga metsas viibimises. 6. Kriminaalkolleegium peab aga vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et nimetatud vaidlus sai tekkida asja menetlenud kohtuvälise menetleja ametniku tegematajätmise tõttu.

§-s 4 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttest tulenevalt on väärteoasjades tõendamiskoormis kohtuvälisel menetlejal, kelle asi on seega välja selgitada väärteokoosseisus kirjeldatud asjaolude esinemine. Seega oleks käesolevas asjas kohtuvälises menetluses tulnud koguda tõendeid selle kohta, kas tegemist on jahikoertega. 7. Samas ei tähenda eelnevalt märgitu, et maakohus ei oleks tohtinud kontrollida, kas tegemist on jahikoertega või mitte. Vastavalt

§ 123

lg-le 2 kontrollib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, s.o selgitab välja, kas isik on pannud toime teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas. Seejuures tugineb kohus talle esitatud tõenditele. Tõendeid võivad kohtule esitada aga nii kohtuvälise menetleja esindaja (

§ 28

lg 2 p 2) kui ka menetlusalune isik (

§ 19

lg 1 p 4) ja tema kaitsja (

§ 21lg 1 p 3).

Käesoleval juhul esitas maakohtule tõendid selle kohta, et tegemist ei ole jahikoertega, menetlusalune isik. Seega on ekslik kassaatori seisukoht, justkui oleks kohus asunud ise koguma tõendeid selle kohta, et tegemist ei ole jahikoertega.

1. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et keskkonnainspektsiooni ametnikel puudus õigus menetlustoimingute tegemiseks, sest nad ei viibinud metsas seoses töökohustustega. Keskkonnajärelevalve seaduse (KJVS) § 12 lg 2 ja 13 lg 1 kohaselt on kohaliku omavalitsuse keskkonnainspektoril tegutsemisõigus töökohajärgse omavalitsusüksuse territooriumil, kusjuures tema tegutsemisõigust keskkonna kaitsel tõendab inspektori tõend. Keskkonnainspektori õigused ja kohustused sätestab KJVS § 16, mille
2. lõike kohaselt on keskkonnainspektoril muu hulgas õigus kontrollida füüsilist isikut ja tema tegevuskohta (koht kus toimub keskkonna kahjustamine KJVS § 16 lg 7), kui isiku tegevus mõjutab või võib mõjutada keskkonda ning ohustab või võib ohustada inimeste elu, tervist või vara või kui isik varub loodussaadust. Seejuures on KJVS § 16 lg 3 p 3 kohaselt keskkonnainspektoril õigus kella 6-st hommikul kuni kella 22-ni õhtul (päevasel ajal) õigus minna tegevuskohta, kui on alust arvata, et seal toimub keskkonda kahjustav või kahjustada võiv tegevus. Füüsilise isiku kontrollimise korra sätestab KJVS §
3. Muid piiranguid seadus keskkonnainspektorile oma kohustuste täitmiseks ei sea. Väärteoasja materjalidest nähtub, et kontrollimine toimus päevasel ajal ja Ida-Virumaa territooriumil. Samas ei nähtu asja materjalidest ega kassatsioonist, et keskkonnainspektori teenistussuhe oleks
4. detsembril
5. a olnud peatatud. Ametiasutuse (keskkonnainspektsiooni) normaaltööaja lõppemine ei tähenda, et keskkonnainspektori järelevalve volitused oleksid sellega peatunud.
6. Eelnevast tulenevalt ning lähtudes

§ 174

p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Viru Maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Peeter Vaher