Obsah (7)

§ 20§ 40§ 2§ 3§ 27§ 21§ 22

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-46-06 Otsuse kuupäev 29. juuni 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher Kohtuas

) § 20 lg 1 kohaselt osutavad eriarstiabi eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Sama seaduse § 21 lg 1 sätestab, et haiglavälist eriarstiabi võib osutada sellekohase loaga äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja või sihtasutus. Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 40 p 2 kohaselt on tegevusloa taotlemine eriarstiabi osutamiseks kohustuslik. Vastavalt

§-le 27 annab registreerimine tervishoiutöötajale õiguse osutada tervishoiuteenuseid kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis ja registreerimisel väljastatavas tõendis märgitud erialal. S. L.-K. ei ole arsti kvalifikatsiooni. Tervishoiuamet ega ükski teine riigiasutus ei ole talle väljastanud tegevusluba eriarstiabi tervishoiuteenuste osutamiseks. Samuti ei ole S. L.-K. Tervishoiuametis registreeritud. Järelikult polnud S. L.-K. õigust tervishoiuteenust osutada.

1. Tartu maakohtu
2. septembri
3. a otsusega tunnistati S. L.-K. KarS § 372 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati kuuekuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga kohaldamata. Maakohus tuvastas, et S. L.-K. osutas kuni
4. aastani füüsilisest isikust ettevõtjana erinevates kohtades nõelraviteenust. Ehkki nõelraviprotseduurid viis pärast S. L.-K. poolset "psühholoogilist ettevalmistust" vahetult läbi S. L.-K. abikaasa M. K., kellele kliendid ka raha üle andsid, toimus nõelraviteenuse pakkumine ja teenuse osutamiseks vajalike tingimuste loomine S. L.-K. initsiatiivil, korraldusel ja vahendusel (füüsilisest isikust ettevõtja vormis). Kohus leidis, et nõelravi on ühe taastusravi liigina käsitatav eriarstiabina. Tuginedes

§ 20

lg-le 1, § 21 lg-le 1 ja § 40 p-le 2 asus maakohus seisukohale, et eriarstiabi osutamiseks peab olema tegevusluba kas seda vahetult osutaval isikul või eriarstiabiteenust pakkuval juriidilisel isikul või füüsilisest isikust ettevõtjal, kellele väljastatud tegevusluba katab temaga sõlmitud lepingu alusel töötavaid tervishoiutöötajaid. S. L.-K. pidanuks olema tegevusluba eriarstiabi osutamiseks, kuna tema korraldamisel tegi nõelravi M. K., s.o tervishoiutöötaja Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses. Kohus leidis, et S. L.-K. pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuna ta jätkas nõelravi osutamist ka pärast

1. detsembril
2. a läbiviidud kontrolli, mille käigus talle selgitati, millised dokumendid on teenuse osutamiseks vajalikud ning tehti korraldus tegevus kontrollaktis kirjeldatud puuduste kõrvaldamiseni peatada.
3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonid S. L.-K. ja tema kaitsja Anne Vissak, kes palusid maakohtu otsuse tühistada ja S. L.-K. õigeks mõista.
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. jaanuari
6. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Ringkonnakohus leidis, et S. L.-K., tegutsedes tegevusloata valdkonnas, kus oli nõutav tegevusloa olemasolu. Kohtukolleegium ei nõustunud apellantide seisukohaga, et kuna nõelravi arstiteaduskonnas ei õpetata ja sotsiaalministri kehtestatud tervishoiuteenuste loetelus nõelravi ei nimetata, pole ka tegemist akadeemilise meditsiini meetodi ja tervishoiuteenusega, mille osutamiseks oleks vajalik tegevusluba. Lugedes nõelravi eriarstiabiks kui üheks tervishoiuteenuse liigiks, viitas ringkonnakohus Sotsiaalministri kirjas väljendatud arvamusele, mille kohaselt moodustavad traditsioonilises Hiina meditsiinis kasutatavad ravimeetodid nagu nõelravi, ravivõimlemine ja massaaž ühe osa ambulatoorsest ja statsionaarsest taastusraviteenusest. Nimetatud raviprotseduurid kuuluvad ühtsesse taastusravipaketti ning neid ei saa vaadelda üksikute eraldiseisvate teenustena, millel on eraldi teenuse kood Sotsiaalministri
7. oktoobri
8. a määruse nr 121 mõttes. 4.2 Oma seisukoha kinnituseks osutas ringkonnakohus järgmistele õigusaktidele. Sotsiaalministri
9. oktoobri
10. a määruse nr 121 "Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika" § 12 sätestab taastusravi ambulatoorse ravipäeva eest tasumise. Selle määruse § 12 lg-st 1 nähtub, et haigekassa tasub sellekohast tegevusluba omavale tervishoiuteenuse osutajale ravipaketi hinna alusel. Määruse § 12 lg 2 p 4 loetleb taastusravi liike, milleks on muuhulgas ka nõelravi. Kuna kõnealuse määruse § 19 kohaselt hüvitatakse nõelravi ka statsionaarse taastusravi puhul, on tegemist igati aktsepteeritud ja ka haiglates kasutatava raviliigiga. Sotsiaalministri
11. jaanuari
12. a määruse nr 25 "Nõuded haiglavälise eriarstiabi osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele ja aparatuurile" § 55 sätestab miinimumnõuded taastusravi ruumidele, sealhulgas nõelravi ruumidele. Ka see kinnitab ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et nõelravi on üks taastusravi liike. Sotsiaalministri
13. novembri
14. a määrus nr 110 "Eriarstiabi erialade loetelu" § 3 p 29 loeb eriarstiabi alla kuuluvaks muuhulgas ka taastusravi ja füsiaatria. Sotsiaalministri
15. juuli
16. a käskkirjaga nr 91 kinnitatud "Tervishoiualase tegevuse litsentseerimise juhendi" lisaks olnud tervishoiuerialade loetelus nimetati ka taastusravi. Sotsiaalministri
17. aprilli
18. a määrusega nr 14 kinnitati tasuliste meditsiiniteenuste hinnad, sh hind nõelravi seansile kui üldmeditsiinilisele protseduurile. Sotsiaalministri
19. jaanuari
20. a määrusega nr 13 kehtestati tervishoiuteenuste loetelu. Selle määruse § 1 p 1 kohaselt on tervishoiuteenuseks rahvusvahelises haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise klassifikatsiooni kümnendas väljaandes (RHK-10) loetletud haiguste diagnoosimise ja ravimisega seotud tervishoiuteenused. Akupunktuur ehk nõelravi on tervishoiuteenus sellisel juhul, kui seda rakendatakse viidatud loetelus toodud haiguse või tervisega seotud probleemi diagnoosimiseks või ravimiseks. 4.3 Ringkonnakohus leidis, et eriarstiabi osutamiseks oli tegevusluba vajalik nii enne Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse jõustumist kui ka pärast seda. Vastavalt
21. detsembrini
22. a kehtinud Eesti NSV Valitsuse
23. mai
24. a määruse nr 90 lisa 1 p-le 6 oli igasuguse arstiabi osutamisega tegelev ettevõtja kohustatud taotlema endale ettenähtud korras riikliku tegevuslitsentsi. Kuigi viidatud määrus eraldi nõelravi mõistet ei sätesta, on see hõlmatud litsentsimisele kuuluvate tegevusalade loetelu punktis 6 kasutatud mõistega "kõik arstiabi liigid". Seda kinnitab mõistete filoloogiline tõlgendamine.
25. jaanuaril
26. a jõustunud

§ 20

lg 1 sätestab, et eriarstiabi osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Tulenevalt sama seaduse § 21 lg-st 1, võib haiglavälist eriarstiabi osutada sellekohase tegevusloaga äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja või sihtasutus. Vastavalt

§ 40ple 2 on tegevusloa taotlemine eriarstiabi osutamiseks kohustuslik.

Eeltoodust tuleneb, et haiglavälist eriarstiabi võib osutada ainult sellekohase tegevusloa alusel ja eriarstiabi osutaja peab olema tervishoiutöötaja. Seega kui arst tahab haiglaväliselt eriarstiabi korras osutada nõelraviteenust, siis peab tal selleks olema tegevusluba. Sellest tulenevalt ei ole loogiline, et S. L.-K., kes enda sõnade kohaselt on alternatiivmeditsiini vallas tegutsev ravitseja, ei pea omama nõelravi teostamisel vastavat tegevusluba. Seadus kehtib iga meditsiiniteenuse osutaja kohta, olenemata sellest kas tegemist on füüsilise või juriidilise isikuga. Kui selle ettevõtja tegevusalaks on arstiabi andmine, siis on ettevõtja tegevuse seaduslikkuse eelduseks tegevusloa olemasolu. Eriarstiabi osutamine hõlmab ka sellekohase tegevuse korraldamist. 4.4 S. L.-K. tegeles nõelraviteenuse osutamisega. Tegemist oli majandustegevusega, kuna raviteenuse osutamise eest saadi tasu. Asjaolul, kas S. L.-K. ka ise konkreetselt kellelegi nõelu peale pani, ei ole tähtsust. Maakohus on õigesti leidnud, et nõelraviteenuse osutamine toimus S. L.-K. korraldusel ja initsiatiivil. S. L.K. poolt tehtavale psühholoogilisele ettevalmistusele järgnes alati nõelravi tegemine M. K. poolt. Seega oli tegemist ühtse teenusepaketiga. Erinevad tõendid kinnitavad S. L.-K. ja M. K. kooskõlastatud tegevust, milles juhtiv roll oli S. L.-K. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. L.-K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja S. L.-K. õigeks mõista. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Akupunktuur ei ole tervishoiuteenus, vaid igaühele lubatav alternatiivmeditsiini meetod. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 alusel kehtestatud tervishoiuteenuste loetelus nõelravi eraldi tervishoiuteenusena puudub. Järelikult ei ole nõelravi tegemiseks litsents vajalik ja selle tegija ei pea olema tervishoiutöötaja. Tervishoiuteenuste korraldamise seadus ei ole S. L.-K. suhtes kohaldatav, kuna

§ 2kohaselt on tervishoiuteenus üksnes tervishoiutöötaja tegevus.

S. L.-K. ei ole tervishoiutöötaja. 5.2 Käesoleval ajal puudub Eestis ühtne seisukoht alternatiivmeditsiini kohast tervishoiuteenuste seas. Kohtute poolt viidatud Sotsiaalministri

1. augusti
2. a kirjas on asutud seisukohale, et sellised raviprotseduurid nagu nõelravi, ravivõimlemine ja massaaž kuuluvad ühtsesse taastusravi paketti ja neil teenustel puudub eraldi kood Sotsiaalministri
3. oktoobri
4. a määruse nr 121 mõttes. Kassaator leiab, et teenuse koodi puudumine ja nõelravi asetamine massaaži ja ravivõimlemisega ühele tasandile viitab sellele, et seadusandja ei ole pidanud nõelravi ja massaaži riiklikku litsentsi vajavaks tegevuseks. Seda tõendab ka riiklikku litsentsita töötavate massööride tohutu hulk. Käesoleval ajal puudub nõelraviga tegelemist käsitlev normistik, mille väljatöötamist on alles alustatud. 5.3 Maakohus ja ringkonnakohus tuvastasid, et nõelraviprotseduuri viis tegelikult läbi M. K. ning S. L.-K. tegeles üksnes nõelraviteenuse osutamise korraldamisega. Samas ei ole kriminaalmenetluse käigus püütud välja selgitada, kas M. K. oli tegevusluba või mitte. Karistusseadustiku § 372 lg-s 1 on ette nähtud spetsiifilise teokirjeldusega koosseis. Selle kuriteo täideviijaks saab lugeda üksnes isiku, kes ise sooritab koosseisus kirjeldatud erilise teo. Kui nõelravi tegemine eeldab riiklikku litsentsi, siis saab KarS § 372 lg 1 järgi täideviijana vastutada üksnes isik, kes ilma litsentsita nõelravi teeb, mitte aga isik, kes näiteks teenust reklaamib või vajalikud ruumid organiseerib. 5.4 Kriminaalasjas pole tõendatud, et S. L.-K. pani talle inkrimineeritava teo toime tahtlikult.
5. Kassatsioonivastuses palub Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saksa jätta maakohtu ja ringkonnakohtu otsused muutmata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. S. L.-K. on tunnistatud KarS § 372 lg 1 järgi süüdi selles, et ta tegutses alates
7. aastast kuni
8. aasta oktoobrikuuni tegevusloata valdkonnas, kus tegevusluba on nõutav. Seoses sellega märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt, et KarS § 372 ("Tegevusloata ja keelatud majandustegevus") jõustus
9. septembril
10. a. Enne seda kehtinud Kriminaalkoodeksis oli sarnane kuriteokoosseis ette nähtud §-s 148 ("Ebaseaduslik ettevõtlus"), mis sätestas vastutuse tootmis- või teenindustegevuse eest alal, mille kohta kehtib erikeeld, samuti tegevusloa või litsentsita tegutsemise eest alal, kus selline tegevusluba või litsents on nõutav, kui nimetatud tegevuse eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust ja puudusid Kriminaalkoodeksi paragrahvides 1487 või 1523 ettenähtud kuriteo tunnused. Seega oli enne
11. septembrit 2002 nõutava tegevusloata tegutsemine kuriteona karistatav üksnes tingimusel, et selle tegevuse eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et S. L.-K. suhtes oleks nõelraviteenuse tegevusloata korraldamise eest kohaldatud halduskaristust. Järelikult ei saa S. L.-K. poolt nõelraviteenuse osutamist ajavahemikul 1997 kuni
12. august 2002 kvalifitseerida KrK § 148 järgi sõltumata seisukohast küsimuses, kas nimetatud perioodil oli nõelraviteenuse osutamiseks tegevusluba nõutav või mitte. Karistusseadustiku § 372 esimesel lõikel, mis tunnistab tegevusloata majandustegevuse varem karistamata isiku poolt kuriteona karistatavaks, ei ole vastavalt KarS § 5 lg-le 3 tagasiulatuvat jõudu. Seetõttu on välistatud S. L.-K. karistamine nõelraviteenuse korraldamise eest ajavahemikul 1997
13. august
15. Tulenevalt eelmises punktis märgitust ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium käesoleva kriminaalasja raames vajalikuks käsitleda küsimust, kas enne Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse jõustumist
16. jaanuaril 2002 oli nõelraviteenuse korraldamiseks nõutav tegevusloa olemasolu.
17. Süüdistus ja kohtud on S. L.-K-le ette heitnud nõelraviteenuse osutamist ilma

§ 40p-s 2 nimetatud tegevusloata.

Viidatud sätte kohaselt on tegevusluba nõutav eriarstiabi osutamiseks. Kontrollimaks kohtute poolt S. L.-K. käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu õigsust, tuleb selgitada, kas nõelravi on käsitatav eriarstiabina ja kas S. L.-K. tegevus on vaadeldav eriarstiabi osutamisena

§ 40p 2 mõttes.

1. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 20 lg 1 kohaselt on eriarstiabi ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kehtestab eriarstiabi erialade loetelu sotsiaalminister. Sotsiaalministri
2. novembri
3. a määruses nr 110 "Eriarstiabi erialade loetelu" nimetatakse 33 eriarstide eriala, sealhulgas taastusravi ja füsiaatria (§ 3 p 29). Kohtud ongi asunud seisukohale, et nõelravi näol on tegemist ühe taastusravi liigiga. Ringkonnakohus on seda seisukohta põhistades viidanud sotsiaalministri määrustele, milles käsitatakse nõelravi ühe taastusravi alaliigina. Nii sätestab sotsiaalministri
4. jaanuari
5. a määruse nr 25 "Nõuded haiglavälise eriarstiabi osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele ja aparatuurile" § 55 lg 1 p 6, et "Taastusraviruumide pindala peab olema: /.../ 6) nõelravi, manuaalteraapia 12 m2". Sotsiaalministri
6. oktoobri
7. a määruse nr 121 "Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika" § 12 lg 2 p 4 näeb ette, et "Ambulatoorse taastusravi ravipaketi piirhind sisaldab järgmisi tegevusi ja kulusid: /.../ 4) kolm taastusravi liiki järgmistest: liikumisravi, vesiravi, lokaalne käsimassaaž, sooja- või külmaravi, soolakamber, manuaalteraapia, nõelravi."
8. Kriminaalkolleegium leiab, et viidatud määrustes nõelravi käsitamine taastusravina on üks, ent mitte ainumäärav tõlgendusargument, mis räägib selle kasuks, et nõelravi näol on tegemist taastusraviga sotsiaalministri
9. novembri
10. a määruse nr 110 § 3 p 29 tähenduses ja seega ka eriarstiabiga

§ 20mõttes.

Kuna ei sotsiaalministri

1. jaanuari
2. a ega
3. oktoobri
4. a määruse eesmärk pole Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaldamisala täpne määratlemine, ei saa välistada, et nendes määrustes loetletakse ühe või teise raviliigi all ka mõni tegevus, mis ei ole käsitatav tervishoiuteenusena Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses, kuid mida on konkreetse määruse eesmärki silmas pidades otstarbekas reguleerida koos teatud liiki tervishoiuteenustega.
5. Otsustamaks kas nõelravi näol on tegemist eriarstiabiga

§ 20

tähenduses, tuleb täiendavalt arvestada seda, kas nõelravi vastab sisuliselt tervishoiuteenuse mõistele. Nimelt on eriarstiabi

§ 20lg 1 kohaselt üks tervishoiuteenuse alaliike.

Tervishoiuteenus on vastavalt

§ 2

lg 1 esimesele lausele tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Sama lõike teise lause kohaselt kehtestab tervishoiuteenuste loetelu sotsiaalminister. Sotsiaalministri

1. jaanuari
2. a määruse nr 13 § 1 sätestab, et tervishoiuteenuste loeteluna käsitletakse järgmisi tervishoiuteenuseid:
3. Rahvusvahelises haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise klassifikatsiooni kümnendas väljaandes (RHK-10) loetletud haiguste diagnoosimise ja ravimisega seotud tervishoiuteenused (kättesaadav arvutivõrgus: http://213.184.49.171/rhk/);
4. Põhjamaade Meditsiinistatistika Komitee kirurgiliste protseduuride klassifikatsioonis loetletud kirurgilised protseduurid. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja sotsiaalministri
5. jaanuari
6. a määruse pinnalt võib mõista, et tervishoiuteenusena tuleb lisaks Põhjamaade Meditsiinistatistika Komitee kirurgiliste protseduuride klassifikatsioonis loetletud kirurgilistele protseduuridele käsitada meditsiinilisi toiminguid, mis on suunatud RHK-10-s loetletud haiguste ennetamisele, diagnoosimisele või ravimisele. Seejuures on kolleegium seisukohal, et mitte igasugune tegevus, mille eesmärk on ennetada, diagnoosida või ravida mõnd RHK-10-s loetletud haigust, pole veel vaadeldav tervishoiuteenusena

§ 2lg 1 mõttes.

Esiteks tuleb silmas pidada, et haiguse ravi või diagnoosimine on tervishoiuteenus ja sellele laienevad Tervishoiuteenuste korraldamise seadusest tulenevad nõuded üksnes juhul, kui diagnostiline- või ravitegevus toimub majandus- või kutsetegevuse raames. Samas ei ole tervishoiuteenus näiteks isikliku teenena osutatav esmaabi. Teiseks kvalifitseerub tervishoiuteenuseks üksnes selline majandus- või kutsetegevuse raames haiguse ennetamisele, diagnoosimisele või ravimisele suunatud toiming, mille nõuetekohane tegemine eeldab vältimatult arstiteaduslikke teadmisi ja oskusi ning mille võimalik mõju organismile on sedavõrd intensiivne, et selle toimingu ebaõige läbiviimine võib tuua kaasa meditsiinilisi komplikatsioone.

1. Käesoleval juhul oli tegemist nõelraviga, mida tehti alkoholi-, nikotiini- ja hasartmängusõltuvuse ravimiseks. Psühhoaktiivsete ainete, sh alkoholi ja tubaka tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired on loetletud RHK-10 alampeatükis F10-F
2. Patoloogiline hasartmängimine on nimetatud RHK-10 alajaotises F63.
3. Järelikult oli nõelravi suunatud RHK-10-s loetletud haiguste ravimisele. Et lugeda mingi tegevus suunatuks RHK-10-s nimetatud haiguse ravimisele pole nõutav, et see tegevus oleks konkreetse haiguse ravimiseks meditsiiniliselt näidustatud. Samuti on kohtud tuvastanud, et nõelravi osutamine leidis aset majandustegevuse raames.
4. Kriminaalkolleegium märgib, et nõelravi tegemine eeldab vältimatult vähemalt arstiteaduslike üldteadmiste ning -oskuste olemasolu. Ühtlasi on tegemist protseduuriga, millega kaasneb inimese kehasse tungimine ja mille tegemine reeglitele mittevastavavalt (sh hügieeninõudeid eirates) võib seada inimese tervise tõsisesse ohtu. Näiteks sätestab sotsiaalministri
5. aprilli
6. a määruse nr 65 "Isiku doonoriks sobivuse kriteeriumid, hindamise tingimused ja kord ning vere loovutamist välistavate või piiravate haiguste ja muude tegurite loetelu" § 8 lg 1 p 2, et "Vere loovutamine on piiratud 6 kuud või 4 kuud tingimusel, et hepatiit C viiruse ja HI-viiruse NAT metoodikal tehtud uuring oli negatiivne, järgmiste protseduuride ja asjaolude järgselt: /.../ 2) nõelravi, välja arvatud kui ravi teostas arst, kasutades spetsiaalseid steriilseid ühekordseks kasutamiseks ettenähtud nõelu".
7. Eeltoodust tulenevalt asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et käesoleval juhul oli süüdistuses kirjeldatud nõelraviteenuse näol tegemist tervishoiuteenusega

§ 2lg 1 tähenduses.

Arvestades otsuse punktis 10 viidatud sotsiaalministri määrustes sätestatut on kohtud klassifitseerinud nõelravi õigesti taastusravina kui eriarstiabi ühe alaliigina. 16. Maakohus ja ringkonnakohus tuvastasid, et ehkki vahetult tegi nõelraviprotseduuri M. K., toimus teenuse pakkumine ja teenuse osutamiseks vajalike tingimuste loomine füüsilisest isikust ettevõtja vormis tegutsenud S. L.-K. korraldusel ja vahendusel. Seega tuleb järgnevalt selgitada, kas S. L.-K. tegevus on vaadeldav nõelravi kui eriarstiabi osutamisena

§ 40p 2 mõttes.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et Tervishoiuteenuste korraldamise seadus kasutab mõistet "eriarstiabi osutamine" kahes erinevas tähenduses.
2. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 20 lg 1 sätestab, et eriarstiabi on ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida "osutavad" eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. See säte määratleb ammendavalt nende subjektide ringi, kellel on õigus vahetult läbi viia eriarstiabi mõiste alla kuuluvaid haiguse ennetamisele, diagnoosimisele või ravimisele suunatud meditsiinilisi toiminguid. Järelikult tähendab tervishoiuteenuse "osutamine"

§ 20lg 1 mõttes vahetult meditsiiniliste toimingute tegemist.

Seejuures tuleb silmas pidada järgmist. Eriarstiabi on vastavalt

§ 20lg-le 1 üks tervishoiuteenuse alaliik.

Tulenevalt

§ 2

lg-st 1 on tervishoiuteenus "tervishoiutöötaja tegevus".

§ 3

lg 1 kohaselt on tervishoiutöötajad arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud Tervishoiuametis.

§ 3

lg 2 sätestab, et tervishoiutöötaja võib osutada tervishoiuteenuseid omandatud eriala piirides, mille kohta talle on väljastatud Tervishoiuameti tõend tervishoiutöötajana registreerimise kohta. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse 3. peatükis, mis reguleerib tervishoiuteenuste osutamiseks esitatavaid nõudeid, sätestatakse, et registreerimine annab tervishoiutöötajale õiguse osutada tervishoiuteenuseid kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis ja registreerimisel väljastatavas tõendis märgitud erialal (

§ 27

). Viidatud sätetest järeldub, et haiguse ennetamisele, diagnoosimisele või ravimisele suunatud meditsiiniline toiming, mis vastab käesoleva otsuse punktis 12 nimetatud tingimustele, on kõikidel juhtudel käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamise õigus on üksnes Tervishoiuametis registreeritud ja omandatud eriala piires tegutseval arstil, hambaarstil, õel ja ämmaemandal. Ka Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eelnõu seletuskirjas märgitakse, et "esmane nõue tervishoiuteenuse osutajale seisneb selles, et iga tervishoiuteenust osutav isik peab olema registreeritud Tervishoiuametis. Siinjuures ei oma tähtsust, kas tervishoiutöötaja osutab tervishoiuteenust iseseisvalt või on palgaline töötaja". 19. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 21 lg 1 näeb ette, et haiglavälist eriarstiabi võib "osutada" sellekohase tegevusloaga äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja või sihtasutus. Mõistetavalt ei sätesta

§ 21

lg 1 võrreldes

§ 20

lg-ga 1 täiendavat eriarstiabi alla kuuluvate meditsiiniliste toimingute tegemiseks õigustatud isikute ringi, vaid reguleerib seda, millises õiguslikus vormis võib

§ 20

lg-s 1 nimetatud isikute poolt osutatavaid meditsiinilisi toiminguid majandus- ja kutsetegevuse raames teenusena pakkuda. Seega tähendab haiglavälise eriarstiabi "osutamine"

§ 21

lg 1 mõttes - analoogiliselt "haigla pidamisele"

§ 22

lg 2 tähenduses - oma majandus- või kutsetegevuse raames eriarstiabiteenuse pakkumist. Eriarstiabiteenuse pakkuja ehk

§ 21

lg 1 mõttes eriarstiabi osutaja ei pea ise vastama

§ 20

lg-s 1 ette nähtud tingimustele, kuid ta peab tagama, et tema majandus- ja kutsetegevuse raames tehtavaid meditsiinilisi toiminguid viiksid läbi üksnes

§ 20lg-s 1 nimetatud isikud.

Muu hulgas ei ole näiteks välistatud olukord, kus haiglavälist eriarstiabiteenust pakkuva ettevõtte omanik on füüsilisest isikust ettevõtja, kes ise tervishoiutöötaja ei ole, kuid kelle korraldusel osutavad eriarstiabi

§ 20lg-s 1 nimetatud tervishoiutöötajad.

Eriarstiabi osutaja

§ 21

lg 1 mõttes on üldjuhul käsitatav tervishoiuteenuse osutajana Võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1 tähenduses. Nimelt sätestab VÕS § 758 lg 1 esimene lause, et tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Seevastu eriarstiabi osutajat

§ 20

lg 1 mõttes tuleb vaadelda kui tervishoiuteenuse osutamisel osalevat kvalifitseeritud tervishoiutöötajat, kes tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel (VÕS § 758 lg 2). 20. Eelnevast nähtub, et isik, kes osutab eriarstiabi

§ 20

lg 1 tähenduses (s.o teeb käesoleva otsuse punktis 12 nimetatud tingimustele vastavaid eriarstiabi mõiste alla mahtuvaid meditsiinilisi toiminguid), peab olema Tervishoiuametis registreeritud eriarst, hambaarst või nendega koos töötav tervishoiutöötaja, kes tegutseb oma eriala piires. Täiendavat tegevusluba tal oma tööks tarvis ei ole. Seevastu eriarstiabi osutamine

§ 21

lg 1 tähenduses (s.o eriarstiabiteenuse pakkumine oma majandusja kutsetegevuse raames) on sama sätte kohaselt lubatav üksnes "sellekohase tegevusloa" alusel. Seega tuleb asuda seisukohale, et

§ 40

p-s 2, mis nõuab eriarstiabi osutamiseks tegevusluba, on eriarstiabi osutamise mõistet kasutatud samas tähenduses nagu

§ 21

lg-s 1, mitte aga tähenduses nagu on eriarstiabi osutamist mõistetud

§ 20lg-s 1.

Teisisõnu on

§ 40

p-s 2 nimetatud tegevusluba nõutav selleks, et pakkuda oma majandus- ja kutsetegevuse raames eriarstiabiteenust, mitte aga selleks, et teha teise isiku korraldamisel eriarstiabi mõiste alla mahtuvaid meditsiinilisi toiminguid. Seda järeldust kinnitab ka

§-s 41 sätestatud loetelu andmetest, mis tuleb

§-s 40 nimetatud tegevuslubade taotlemisel esitada. 21. Kolleegium märgib, et eriarstiabi teenuse pakkumiseks on

§ 40

p-s 2 nimetatud tegevusluba nõutav nii siis, kui eriarstiabiteenuse pakkuja on ise

§ 20

lg 1 nõuetele vastav eriarstiabi ravitoimingute tegija kui ka juhul, mil tema korraldusel teevad ravitoiminguid töö- või muu sellesarnase lepingu alusel tegutsevad pädevad tervishoiutöötajad. 22. Kuna käesolevas kriminaalasjas tuvastatu kohaselt korraldas füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsenud S. L.-K. oma majandustegevuse raames nõelraviteenuse pakkumist, oli tegemist eriarstiabi osutamisega

§ 40p 2 tähenduses, mistõttu pidanuks S.

L.-K-l olema samas sättes ette nähtud tegevusluba. Kuna ravitegevuse vahetu läbiviimine pädeva tervishoiutöötaja poolt ei vabasta eriarstiabi osutajat

§ 21

lg 1 mõttes kohustusest taotleda

§ 40

p-s 2 ette nähtud tegevusluba, pole käesolevas kriminaalasjas tähtsust sellel, kas M. K. kui nõelravi vahetu tegija näol oli tegemist omandatud eriala raamides tegutseva tervishoiutöötajaga või mitte. Isik, kes pakkus oma majandustegevuse raames nõelraviteenust, oli S. L.-K., mitte M. K., kes viis läbi üksnes raviprotseduuri. Seega oli ka

§ 40p-s 2 nimetatud tegevusloa taotlemise kohustus just S.

L.-K., mitte M. K. 23. Kuna S. L.-K. pakkus majandustegevuse raames nõelraviteenust ilma

§ 40p-s 2 ette nähtud tegevusloata, vastab tema käitumine Kar

S § 372 lg-s 1 sätestatud tegevusloata majandustegevuse objektiivsele koosseisule. Kassaatori argumendid ei kummuta ka maa- ja ringkonnakohtu seisukohta, et S. L.-K. pani talle süüksarvatava kuriteo toime tahtlikult. Kaitsja väide, et S. L.-K. polnud tegevusloa nõudest teadlik, ei saa seada kahtluse alla S. L.-K. käitumise tahtlikkust, vaid võiks viidata üksnes võimalikule keelueksimusele (KarS § 39). Kuna Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt faktilisi asjaolusid tuvastada, ei saa kolleegium anda ka hinnangut, kas S. L.-K. teadis või ei teadnud tegevusloa vajalikkusest. Kuid isegi juhul, kui selline eksimus oleks S. L.-K. puhul tuvastatud, olnuks see antud asjaoludel - eriti pärast

1. detsembril
2. a toimunud kontrolli - kergesti välditav ega annaks seetõttu isegi alust KarS § 39 lg 2 ja § 60 alusel S. L.-K. karistust kergendada.
3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a ja Tartu Maakohtu
6. septembri
7. a otsused osas, millega S. L.-K. tunnistati süüdi tegevusloata nõelraviteenuse osutamise eest ajavahemikul 1997-
8. august
9. Arvestades S. L.-K-le süüksarvatava kuritegeliku käitumise perioodi märkimisväärset lühenemist, tuleb kohtuotsused tühistada ka S. L.-K-le mõistetud karistuse osas. Kriminaalkolleegium mõistab S. L.-K-le KarS § 372 lg 1 järgi karistuseks kolm kuud vangistust. Karistusseadustiku § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätab kolleegium mõistetud vangistuse täies ulatuses täitmisele pööramata, kui S. L.-K. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu. Ülejäänud osas jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu ja maakohtu otsused muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Lea Kivi Jüri Ilvest Peeter Vaher