← Eesti

3-1-1-55-06

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-55-06 Otsuse kuupäev 30. juuni 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vahe

§ 17lg-te 5 ja 6 järgi, M. H. süüdistuses Kr

K §

§ 17lg 6 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 9.

veebruari

  1. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-431 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. P. kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel ja M. H. kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova, kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
  2. juuni 2006, kirjalik menetlus Resolutsioon
  3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  4. veebruari
  5. a otsus täies ulatuses ja saata kriminaalasi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
  6. A. P. ja M. H. kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. A. P. anti kohtu alla süüdistatuna enne
  8. juunit
  9. a kehtinud KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 järgi alljärgneva teo toimepanemises. A. P. laskis end eksitada M. L. selgitusest, nagu ei tohiks ühe inimese nimele olla registreeritud rohkem kui üks äriühing, ja nõustus end 2000 krooni eest vormistama OÜ X ainuosanikuks ning juhatuse liikmeks.
  10. jaanuaril
  11. a kirjutas ta notaribüroos alla varem ettevalmistatud dokumentidele, mis olid vajalikud OÜ X osa omandamiseks ja äriühingu juhatajaks saamiseks. Samal päeval andis A. P. AS-i Hansapank kontoris M. L. juhendamisel allkirjad, mis olid vajalikud tema vormistamiseks OÜ X allkirjaõiguslikuks isikuks. Samuti allkirjastas ta internetipanga-lepingu, deebetkaardi ja tšekiraamatu vormistamiseks vajalikud dokumendid. OÜ X juhatajana jättis A. P. maksuhaldurile esitamata OÜ X käibedeklaratsioonid maksustamisperioodide jaanuar 1999 kuni jaanuar 2000 kohta, samuti
  12. a tuludeklaratsiooni, mille tagajärjel jäi OÜ-l X deklareerimata käibemaksu summas 1 760 412 krooni ja tulumaksu summas 2 535 486 krooni. Samuti ei tasunud A. P. nimetatud maksusummasid riigieelarvesse. A. P. ei pidanud OÜ X tegevuse kohta nõutavat arvestust, ei säilitanud arvete koopiaid ega täitnud maksuhalduri ettekirjutusi OÜ X käibedeklaratsioonide ja raamatupidamisdokumentide esitamise kohta, kuna tal puudus selleks võimalus põhjusel, et nõutavad dokumendid olid M. L. käes. Perioodil
  13. juuni 2000 kuni
  14. august 2002 oli A. P. käitumine süüdistuse kohaselt kuriteona karistatav KrK § 1481 lg-te 1, 5, 8 ja 10 järgi ning alates
  15. septembrist 2002 KarS § 390 lg 1 järgi.
  16. M. L. anti kohtu alla süüdistatuna enne
  17. juunit
  18. a kehtinud KrK §

§ 17lg-te 5 ja 6 järgi alljärgneva teo toimepanemises.

M. L. kaasas kuriteo toimepanemisele A. P. ja M. H. Kasutades ära A. P. mõjutatavust ja soovi kergelt raha teenida, lubas M. L. maksta A. P-le 2000 krooni ja eksitas teda selgitusega, et seadus ei luba M. L. enda nimele teist firmat registreerida, mistõttu tuleb firma registreerida A. P. nimele. Seeläbi veenis M. L. A. P-t registreerima end OÜ X ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks. Selleks viis M. L. A. P.

  1. jaanuaril
  2. a dokumentide vormistamiseks notaribüroosse ja maksis ise OÜ X osa eest 10 000 krooni, samuti notaritasu. Samal päeval esitas M. L. A. P. poolt allkirjastatud ja notari tõestatud avalduse koos teiste A. P. poolt alla kirjutatud dokumentidega Tallinna Linnakohtu registriosakonnale. Nende dokumentide alusel registreeriti OÜ X juhatuse esimeheks A. P. Pärast dokumentide vormistamist viis M. L. A. P. AS-i Hansapank Tallinna kontorisse, kus A. P. andis M. L. juhendamisel vajalikud allkirjad OÜ X allkirjaõigusliku isiku vormistamiseks, internetipanga lepingu sõlmimiseks ja pangakaartide ning tšekiraamatu vormistamiseks A. P. nimele. Olles maksnud A. P-le 2000 krooni, võttis M. L. enda kätte OÜ X asutamisdokumendid, A. P. allkirjadega tšekiraamatu, lepingud ja pitsati.
  3. jaanuaril viis M. L. A. P. uuesti AS-i Hansapank kontorisse. Sealt saadud OÜ X arvelduskonto deebetkaardi võttis M. L. enda kätte ja hakkas faktiliselt korraldama OÜ X majandustegevust. M. L. tegi tehinguid, mille tulemusel tekkis osaühingul käive ja osaühingu pangakontole laekus raha. M. L. valduses olid kõik OÜ X raamatupidamise dokumendid, mille alusel oli võimalik koostada maksudeklaratsioone. M. L. veenis M. H-d koostama A. P. nimel OÜ X müügidokumente ja sularahatšekke. M. L. juhendamisel koostasid M. H. ja tuvastamata isikud müügiarveid mitmetele äriühingutele. Pärast raha laekumist OÜ X pangakontole koostas M. H. A. P. nimel OÜ X sularahatšeki, mille alusel välja võetud raha andis ta M. L-le. Ajavahemikul
  4. märtsist
  5. septembrini
  6. a koostas M. H. viiskümmend sularahatšekki, mille alusel OÜ X arveldusarvelt välja võetud 11 133 731 krooni edastas ta M. L-le, kes maksis M. H-le iga tehingu eest 150-300 krooni. Lisaks eeltoodule võttis M. L-le ajavahemikul märts kuni september 1999 OÜ X pangakontolt deebetkaardiga välja 200 000 krooni. Ajavahemikul jaanuar 1999 kuni jaanuar 2000 oli OÜ X kogukäive 11 540 481 krooni, millelt tulnuks deklareerida ja tasuda käibemaksu summas 1 760 412 krooni. M. L. kihutamisel ja kaasabil eiras OÜ X pädev ametiisik A. P. Maksukorralduse seadusest ja Käibemaksuseadusest tulenevaid kohustusi, jättes maksustamisperioodidel jaanuar 1999 kuni jaanuar 2000 esitamata OÜ X käibedeklaratsioonid ja tasumata käibemaksu summas 1 760 412 krooni. M. L. kihutamisel ja kaasaaitamisel ei esitanud A. P. maksuhaldurile ka OÜ X
  7. a aastaaruannet ega ettevõtte tuludeklaratsiooni. OÜ-l X puudus tulusid tõendav dokumentatsioon 9 751 870 krooni kohta, mistõttu tulnuks sellelt summalt tasuda 2 535 486 krooni tulumaksu. Eelkirjeldatud asjaoludel kihutas M. L. A. P. maksuhaldurile deklaratsioone ja muid dokumente mitte esitama. Kuriteole kaasaaitamine seisnes selles, et M. L. tegi koos M. H-ga tehinguid, mille tulemusel tekkis OÜ-l X käive. M. L. tegevuse tagajärjel jäi riigile laekumata 1 760 412 krooni käibemaksu ja 2 535 486 krooni tulumaksu. Alates
  8. juunist 2000 oli M. L. käitumine süüdistuse kohaselt kvalifitseeritav KrK § 1481 lg-te 1, 5, 8 ja 10 § 17 lg-te 5 ja 6 järgi, alates
  9. septembrist 2002 aga KarS § 390 lg 1 - § 22 lg-te 2 ja 3 järgi.
  10. M. H. anti kohtu alla süüdistatuna enne
  11. juunit
  12. a kehtinud KrK §

§ 17

lg-te 5 ja 6 järgi maksukuriteole kaasaaitamises, mis seisnes selles, et ta koostas M. L. kihutamisel ja kaasabil A. P. nimel OÜ X müügiarveid ja sularahatšekke. Ajavahemikul

  1. märtsist
  2. septembrini
  3. a koostas M. H. viiskümmend sularahatšekki, mille alusel OÜ X arveldusarvelt välja võetud 11 133 731 krooni edastas ta M. L-le, kes maksis M. H-le iga tehingu eest 150-300 krooni. Alates
  4. juunist 2000 oli M. L. käitumine süüdistuse kohaselt kvalifitseeritav KrK § 1481 lg-te 1, 5, 8 ja 10 § 17 lg 6 järgi, alates
  5. septembrist 2002 aga KarS § 390 lg 1 - § 22 lg 3 järgi.
  6. Rapla Maakohtu
  7. jaanuari
  8. a otsusega mõisteti A. P., M. L. ja M. H. neile esitatud süüdistuses õigeks. Kohus leidis, et ehkki OÜ X rikkus Maksukorralduse seadusest, Käibemaksuseadusest ja Tulumaksuseadusest tulenevaid kohustusi, ei ole tõendatud, et OÜ X juhataja A. P. pani rikkumised toime tahtlikult. Kuna ei ole tõendatud kuriteo täideviimine A. P. poolt, ei saa ka M. L-d ja M. H-d tunnistada süüdi samale kuriteole kihutamises ja kaasaaitamises.
  9. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Aarne Pruus, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja A. P., M. L. ja M. H. neile esitatud süüdistuses süüdi tunnistada.
  10. Tallinna Ringkonnakohtu
  11. mai
  12. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti maakohtule uueks arutamiseks.
  13. Rapla Maakohtu
  14. novembri
  15. a otsusega mõisteti A. P. KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 järgi õigeks. Sama kohtuotsusega tunnistati M. L. süüdi KrK §

§ 17

lg 6 järgi ja teda karistati kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Süüdistuses KrK §

§ 17lg 5 järgi mõistis kohus M. L. õigeks. Maakohus tunnistas M. H. süüdi Kr

K §

§ 17lg 6 järgi ja karistas teda samuti kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega.

Karistusseadustiku § 65 lg 1 alusel mõistis kohus M. H-le liitkaristuseks neli aastat vangistust, mis jäeti tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. M. L-lt ja M. H-lt mõisteti solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja 4 295 898 krooni. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 7.1 On tõendatud, et OÜ-s X ei olnud sisse viidud raamatupidamist ja et äriühing ei esitanud deklaratsioone maksustatava käibe ja tulu kohta. Riigil on jäänud OÜ-lt X saamata 1 760 412 krooni käibemaksu ja 2 535 486 krooni tulumaksu. 7.2 Kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg-s 2 sätestatud erisubjekti tunnustele vastas A. P. Õige on nii A. P-le esitatud süüdistuses kui ka kohtuistungil prokuröri poolt väljendatud seisukoht, et A. P. lasi end M. L. poolt eksitada. Erinevalt prokurörist asus maakohus aga seisukohale, et selline eksimus oli A. P. jaoks vältimatu. A. P-l puudub põhikoolile vastav haridus ning oma elukogemuse on ta saanud erikooli ja lihttöölise keskkonnas. Seega ei ole põhjust kahelda A. P. seletuses, et firma enda nimele vormistamine tähendas tema jaoks vaid hulka arusaamatuid pabereid ja toiminguid, mille õiguslikke tagajärgi ta ei olnud võimeline ette nägema. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et pärast

  1. a jaanuarikuud oli A. P-l võimalus saada mingit informatsiooni OÜ X või M. L. tegevuse kohta. OÜ X enda nimele vormistamisega ei pannud A. P. toime midagi keelatut. Tema eksimus seisnes selles, et ta ei saanud aru, millisel eesmärgil temalt sellist teenet sooviti.
  2. aastal ei olnud maksukuritegude toimepanemine nn tankistide värbamise kaudu veel üldteada asjaolu, mistõttu on alusetu arvata, et A. P. taoline isik pidi sellisest kuritegude toimepanemise viisist teadlik olema ja midagi sellist kahtlustama. Kohus ei nõustunud prokuröri seisukohaga, et A. P. pani talle inkrimineeritud kuriteo toime kaudse tahtlusega, s.o et ta pidas võimalikuks ja möönis süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist. A. P. usaldas M. L-d kui oma õe tuttavat ja võis tema jutust aru saada, et tema osa firmas piirduks üksnes ärimaailmas mingil põhjusel vajaliku formaalsusega. Arvestades A. P. subjektiivset ebapädevust ja objektiivset informeerimatust, oleks talle raske ette heita isegi ettevaatamatust hooletuse vormis. Eeltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et A. P. ei saanud aru oma teo keelatusest ja see eksimus oli tema jaoks vältimatu (KarS § 39 lg 1). 7.3 Kohus leidis, et kuriteo täideviija õigeksmõistmine süü puudumise tõttu ei välista kuriteost osavõtjate vastutust. Maakohus asus seisukohale, et usutav pole süüdistuse versioon nagu olnuks M. L. näol tegemist OÜ X ainukese tegeliku juhiga. Samuti ei ole piisavalt tõendatud, et OÜ X pangakontolt välja võetud raha anti üle M. L-le. Seega on alust arvata M. L-le süüks ainult A. P. värbamist nn tankistiks ja OÜ X registri- ja pangadokumentide vormistamist A. P. nimele. M. L. sellist tegevust tuleb vaadelda kaasaaitamisena kahe tuvastamata isiku poolt toime pandud KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 järgi kvalifitseeritavale kuriteole. Kohus luges tõendatuks ka M. H. tahtliku osavõtu maksukuriteo toimepanemisest.
  3. Rapla Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör A. Pruus ja süüdistatav M. H. Prokuröri apellatsioonis paluti maakohtu otsus tühistada ja tunnistada nii A. P., M. L. kui ka M. H. süüdi kogu süüdistuse mahus. Samuti palus prokurör mõista kuriteoga tekitatud kahju välja ka A. P-lt. M. H. palus maakohtu otsuse tema süüdimõistmise osas tühistada ja teda õigeks mõista.
  4. Tallinna Ringkonnakohtu
  5. veebruari
  6. a otsusega tühistati Rapla Maakohtu otsus A. P. õigeksmõistmises, M. L. õigeksmõistmises süüdistuses KrK § 1481 lg-te 2, 7 - § 17 lg 5 järgi ja M. L-lt ning M. H-lt solidaarselt tsiviilhagi väljamõistmise osas. Ringkonnakohus tunnistas A. P. KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 järgi süüdi ning karistas teda ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Samuti tunnistas ringkonnakohus M. L. süüdi KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 järgi, jättes muutmata M. L-le maakohtu otsusega mõistetud karistuse. Kohus mõistis A. P-lt, M. L-lt ja M. H-lt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja 4 295 898 krooni. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 9.1 Seadusest tulenevalt oli OÜ X maksude deklareerimise ja maksmise kohustus pandud osaühingu juhatuse liikmele A. P-le. A. P. seda kohustust ei täitnud ning tema tegevusetuse tagajärjel jäid OÜ X deklaratsioonid esitamata ja maksud maksmata, mistõttu tekkis riigil kahju summas 4 295 898 krooni. A. P-l oli ajal, kui ta vormistas M. L-ga koos notari juures ja pangas oma nimele OÜ X dokumendid ning sai osaühingu ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks, võimalus nõuda enda kätte ka vastavad juriidilised dokumendid. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei huvitunud A. P. tema nimele registreeritud OÜ X dokumentidest ja ta jättis need M. L. kätte. Samas pidas A. P. võimalikuks, et osaühingu omamine toob kaasa õiguslikke tagajärgi ja vastutuse osaühingu tegevuse eest. Loobudes OÜ X dokumentidest näitas ta üles soovimatust vastutada osaühingu edasise majandustegevuse eest ning möönis maksukohustuse mittetäitmist. Ringkonnakohus märkis, et A. P-l oli vajalik haridus ja arusaam osaühingu oma nimele vormistamisest ja sellega kaasnevatest võimalikest juriidilistest probleemidest. Kohtukolleegium ei nõustunud maakohtu järeldusega, et M. L. viis A. P. osaühingu omandamisel vältimatusse eksitusse. A. P-l oleks soovi korral olnud võimalus kontrollida sisuliselt talle võõra M. L., tegevust OÜ-ga X seonduvalt maksuameti või politsei kaudu või pöörduda teiste isikute poole asjatundliku ja pädeva nõu saamiseks. A. P. jättis selle tegemata, mistõttu on tema suhtes vältimatu eksimus välistatud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et A. P. sai notaribüroos ja pangas allkirju andes aru, et tegemist on tema kui osaühingu ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks vormistamise dokumentidega, mis toovad kaasa juriidilisi tagajärgi ja kohustusi. A. P. pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu - maksudeklaratsioonide mitteesitamise ja maksude mittemaksmise - saabumise võimalust ja möönis seda, kuid sellest hoolimata, jätkas süüteokoosseisupärast tegevusetust. Seega pani ta kaudse tahtlusega toime KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis seisnes selles, et ta jättis ajavahemikul jaanuar 1999 kuni jaanuar 2000 igakuiselt esitamata käibedeklaratsioonid ja tasumata käibemaksu 1 760 412 krooni, samuti ei esitanud aastaaruannet ega ettevõtte tuludeklaratsiooni ning jättis maksmata tasumisele kuuluva tulumaksu 2 535 486 krooni. 9.2 Olukorras, kus maakohus mõistis täideviijana õigeks A. P., kellel oli ainukese isikuna õiguspädevus ja ametiseisund OÜ-s X, ei saanud kohus tulenevalt kuriteost osavõtu aktsessoorsusest tunnistada samale kuriteole kaasaaitamises süüdi M. L-d ja M. H-d. Kuivõrd ringkonnakohus asus A. P. süüdimõistmises maakohtust erinevale seisukohale, lähtus ta sellest ka M. L. ja M. H. käitumisele hinnangut andes. Kolleegium leidis, et süüasja materjalidega on kindlaks tehtud, et M. L. eksitas A. P-t sellega, et ta ei saa enda nimele kirjutada rohkem kui ühe osaühingu ning veenis A. P-t registreerima end OÜ X osanikuks, tasudes ise osaühingu osakapitali. Ta toimetas A. P. sellel eesmärgil varem ettevalmistatud dokumentidega notari juurde, kus A. P. vormistati OÜ X ainuosanikuks. Samamoodi viis ta A. P. panka, kus A. P. vormistas end OÜ X allkirjaõiguslikuks isikuks. Makstes A. P-le selle eest 2000 krooni ja võttes enda kätte osaühingu dokumendid, tekitas M. L. A. P-le tahtluse jätta maksuametile vajalikud deklaratsioonid ja dokumendid esitamata ja maksud tasumata. Sellega M. L. kihutas A. P. kuriteole. Samuti leidis ringkonnakohus, et M. L. ja M. H. panid omavahelisel kokkuleppel toime A. P-le inkrimineeritud kuriteole kaasaaitamise. M. L., kes valdas osaühingu asutamise ja raamatupidamise dokumente, tegi M. H. kaasabil tehinguid. M. H. koostas M. L. kaasabil OÜ X müügiarved ja sularahatšekid ning võttis nende alusel pangast välja raha M. L-le edastamiseks. 9.3 A. P-le mõistetavat karistust puudutavates põhistustes märkis ringkonnakohus muu hulgas, et A. P. karistust on võimalik KarS § 60 alusel kergendada motiivil, et kuritegu on toime pandud tegevusetusega ning A. P. oli eksitusse viidud toimunu tehioludest, mis oli välditav. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  7. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid A. P. kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel ja M. H. kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova.
  8. A. P. kaitsja palub ringkonnakohtu otsuse A. P. süüditunnistamise osas tühistada ja A. P. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Esmalt leitakse otsuses, et A. P. sai notaribüroos ja pangas allkirju andes aru, et tegemist on tema kui osaühingu ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks vormistamise dokumentidega, mis toovad kaasa juriidilisi tagajärgi ja kohustusi. Samas väljendas kohus seisukohta, et A. P. oli viidud toimunu tehioludest eksitusse, mis oli välditav. Kassaator märgib, et arvestades maakohtu otsuses tuvastatud asjaolusid, oli A. P. eksimus vältimatu. Kui isegi nõustuda seisukohaga, et A. P. eksimus ei olnud tema jaoks vältimatu, puudus A. P-l kaudne tahtlus.
  9. M. H. kaitsja palub ringkonnakohtu otsuse M. H. süüditunnistamise osas tühistada ja M. H. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kassaator leiab, et M. H. on süüdi tunnistatud konkretiseerimata süüdistuses. Süüdistuse tekstist ei nähtu, kuidas aitas tšekkide ja arvete koostamine ning sularaha väljavõtmine pangast kaasa A. P-le süüksarvatud teo toimepanemisele. Samuti leiab kaitsja, et kriminaalasjas ei ole tõendatud M. H. otsene tahtlus jätta maksudeklaratsioonid esitamata ja maksusummad tasumata.
  10. Kassatsioonidele esitatud vastustes palub ringkonnaprokurör A. Pruus jätta need rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  11. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et A. P-le, M. H-le ja M. L-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegudest on käesoleval ajal kuriteona karistatav üksnes käibe- ja tuludeklaratsioonide esitamata jätmine. Maksumaksja (Maksukorralduse seaduse § 6 lg 2) poolt enda maksukohustusest tuleneva maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmist või ettenähtust väiksema maksusumma tasumist ei käsita Karistusseadustik kuriteona (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. veebruari
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-123-03 - RT III 2004, 8, 84, p 17). Seega ei saa kuriteona käsitada ka OÜ X käibe- ja tulumaksusummade ülekandmata jätmist. Kuna KarS § 390 lg-s 1 sätestatud koosseisuline tagajärg - maksude vähemlaekumine vähemalt 500 000 krooni ulatuses - saabus tervikuna vahetult käibe- ja tuludeklaratsioonide tähtaegse mitteesitamise tagajärjel, puudub käesoleval ajal alus käsitada iseseisva kuriteona süüdistuses nimetatud maksuhalduri ettekirjutuste täitmata jätmist ja arvestuse pidamise nõuete eiramist OÜ-s X, samuti OÜ X
  14. a majandusaasta aruande maksuhaldurile esitamata jätmist. Lisaks tuleb märkida, et alates
  15. maist
  16. a ei ole osaühingu majandusaasta aruande maksuhaldurile esitamata jätmine enam nõutav, mistõttu ei saa tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 sellise teo eest - isegi kui see on toime pandud enne
  17. maid 2004 - isikut enam karistada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu
  18. juuni
  19. a otsus asjas nr 3-1-1-23-04 - RT III 2004, 20, 228, p-d 10-12).
  20. Käibe- ja tuludeklaratsiooni maksuhaldurile esitamata jätmine on nii süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg 2,
  21. juunist
  22. a kehtinud KrK § 1481 lg 1 kui ka praegu kehtiva KarS § 390 lg 1 järgi kuriteona karistatav üksnes juhul, kui see toimus tahtlikult - s.o vähemalt kaudse tahtlusega. (Kriminaalkoodeksi järgi oli küll kuriteona karistatav ka deklaratsiooni ettevaatamatu esitamata jätmine, kuid seda üksnes juhul, kui süüdlase suhtes oli samasuguse rikkumise eest kohaldatud halduskaristust. Käesoleval juhul sellist asjaolu tuvastatud ei ole.)
  23. Rapla Maakohus ei nõustunud oma
  24. novembri
  25. a otsuses prokuröri seisukohaga, et A. P. pani talle inkrimineeritud kuriteo toime kaudse tahtlusega, leides, et A. P. subjektiivset ebapädevust ja objektiivset informeerimatust arvestades oleks talle raske ette heita isegi ettevaatamatust hooletuse vormis. Vastuolus selle järeldusega ei mõistnud maakohus A. P-t õigeks mitte kuriteo subjektiivse koosseisu, vaid hoopis süü puudumise tõttu, märkides, et A. P. ei saanud aru oma teo keelatusest ja see eksimus oli tema jaoks vältimatu, mistõttu pole A. P. tulenevalt KarS § 39 lg-st 1 talle inkrimineeritud kuriteos süüdi.
  26. Tühistades maakohtu otsuse A. P. õigeksmõistmises, asus ringkonnakohus seisukohale, et:
  27. A. P. pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu - maksudeklaratsioonide mitteesitamise ja maksude mittemaksmise - saabumise võimalust ja möönis seda, kuid sellest hoolimata, jätkas süüteokoosseisupärast tegevusetust, pannes seega kaudse tahtlusega toime KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo;
  28. "A. P-l oleks soovi korral olnud võimalus kontrollida sisuliselt talle võõra M. L. tegevust OÜ-ga X seonduvalt maksuameti või politsei kaudu või pöörduda teiste isikute poole asjatundliku ja pädeva nõu saamiseks. A. P. jättis selle tegemata, mistõttu on tema suhtes vältimatu eksimus välistatud." Samuti on ringkonnakohus märkinud, et A. P. karistust on võimalik KarS § 60 alusel kergendada muu hulgas motiivil, et A. P. oli "eksitusse viidud toimunu tehioludest, mis oli välditav".
  29. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et eelmises punktis viidatud ringkonnakohtu kaks seisukohta on teineteist välistavad. Kui ühelt poolt leidis ringkonnakohus, et A. P. pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastavate asjaolude esinemist ja möönis neid, siis samas võib kohtuotsusest järeldada ka vastupidist, kuna kohtu arvates oli A. P. viidud "välditavasse eksimusse" toimunu "tehioludest". Tehiolude all mõistetakse üldtunnustatult süüteokoosseisule vastavaid faktilisi asjaolusid. Samasuguse tähenduse annab tehiolude mõistele ka KrMS § 62 p
  30. Muljet, et ringkonnakohus pole A. P. eksimuse objektiks olnud "tehiolude" all silmas pidanud A. P. õiguslikke kohustusi OÜ X juhatajana, võib kohtuotsuse lugejas süvendada ka ringkonnakohtu seisukoht, et A. P. puhul on vältimatu eksimus välistatud, kuna ta jättis kontrollimata "sisuliselt talle võõra M. L. tegevuse OÜ-ga X seonduvalt". A. P. eksimus M. L. tegevuses viitab eksimusele faktilistes asjaoludes, mitte eksimusele õiguslikes kohustustes.
  31. Riigikohtu kriminaalkolleegium meenutab taaskord, et Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimusel (KarS § 17) ja keelueksimusel (KarS § 39) (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  32. oktoobri
  33. a otsus asjas nr 3-1-1-95-05 - RT III 2005, 36, 347, p 8). Vastavalt Karistusseadustikus omaks võetud deliktistruktuurile välistab koosseisueksimus teo vastavuse tahtlust eeldavale süüteokoosseisule (mitte aga isiku süüd, mille olemasolu või puudumise kontrollimiseni koosseisueksimuse tuvastamisel ei jõutagi). Seevastu keelueksimus välistab - kuid seda üksnes vältimatuse korral - koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse. Kui isik paneb teo toime koosseisueksimuses, s.t ta ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks ega mööna seda, ei kuulu kõnealune faktiline asjaolu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest. Järelikult ei saa sellisel juhul olla juttu tahtlikust käitumisest, mistõttu on koosseisueksimuse puhul õiguslikult ainetu püstitada küsimus, kas eksimus oli isiku jaoks välditav või mitte. Sellist mõistet nagu "välditav koosseisueksimus" Eesti karistusõigus ei tunne. Seega tähendab ringkonnakohtu seisukoht, et A. P. tegutses "välditavas eksimuses toimunu tehioludest", samas kohtuotsuses väljendatuga vastuolus olevat väidet, et A. P. ei pannud tegu toime tahtlikult.
  34. Kriminaalkolleegium märgib, et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks selle, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Vaadeldavas kriminaalasjas vastavad ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa järeldused täielikult käesoleva otsuse
  35. punkti esimeses alapunktis osutatud ringkonnakohtu seisukohale, ent on samas vastuolus teises alapunktis viidatud seisukohaga. Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Seega ei saa kolleegium anda hinnangut, kumb ringkonnakohtu järeldustest on õige. Sel põhjusel tuleb kriminaalasi saata kõnealuse vastuolu kõrvaldamiseks ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
  36. Kriminaalasja uuel arutamisel peab ringkonnakohus eeskätt ühemõtteliselt tuvastama, kumb käesoleva otsuse punktis 17 osutatud seisukohtadest on õige. Selleks tuleb lahendada küsimus, kas A. P. tegu toime pannes teadis või vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et OÜ-l X võib tekkida käive ja tulu, mida ei deklareerita.
  37. Kuna M. L-d ja M. H-d süüdistatakse A. P. täideviimisteost osavõtus, sõltub ka nende käitumisele antav karistusõiguslik hinnang ringkonnakohtu seisukohast A. P. käitumise tahtlikkuse küsimuses. Kuna Riigikohtul puudub võimalus näha ette, kas apellatsioonikohus tuvastab kriminaalasja uuel arutamisel A. P. käitumise tahtlikkuse või mitte, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka M. H-d ja - KrMS § 352 lg-st 6 lähtudes - M. L-d puudutavas osas.
  38. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  39. veebruari
  40. a otsuse täies ulatuses ja saadab kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. A. P. ja M. H. kaitsjate kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt. Jüri Ilvest Eerik Kergandberg Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.