Obsah (5)

§ 1043§ 30§ 396§ 1028§ 578

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nime Kohtuasja number 3-2-1-69-06 Otsuse kuupäev Tartu, 6. september 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tam

) § 1045 lg 1 p-st 5 tulenevalt tõendatuks ka õigusvastasust. Kostja ei ole tõendanud õigusvastasust välistavaid asjaolusid ja endal süü puudumist. A. V korter oli hageja juures kindlustatud ning hageja tasus A. V kindlustushüvitisena kokku 150 000 krooni. Hagejale on A. V nõue kostja vastu üle läinud ning

§ 1043ja § 492 lg 1 alusel peab kostja kahju hagejale hüvitama.

Kostja kohustus maksta hagejale 150 000 krooni tuleneb samuti lepingulisest suhtest. Kostja tunnistas oma võlgnevust hageja ees, sõlmides hagejaga 12. mail 2004. a võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe. Kokkulepe on võlatunnistus

§ 30mõttes, kuna kostja on kokkuleppes tunnistanud kohustuse olemasolu hageja ees.

Kostja on kokkuleppe tühistanud, tuginedes asjaolule, et sõlmis lepingu eksimuse tõttu. Kohtu hinnangul leping kehtib ja kostjal ei olnud õigust seda tühistada, kuna ei ole tuvastatud, et kostja oleks teinud tehingu olulise eksimuse mõjul tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 lg-te 1 ja 3 tähenduses. Kostja seletustega on tõendatud, et enne võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe sõlmimist oli ta teadlik kriminaalasja nr 03231700451 lõpetamise määruse sisust. Seega ei ole kostja tõendanud, et hageja jättis enne kokkuleppe sõlmimist teatamata kostjale asjaolud, mille teatavakstegemine oli nõutav. Kostja väited, mille kohaselt hageja kinnitas talle, et ta on süüdi ja peab niikuinii kahju hüvitama, ei ole võlatunnistuse tühistamise aluseks.

1. Kostja esitas
2. aprillil
3. a apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendas linnakohus seadust vääralt ja hindas tõendeid ekslikult. Kostja on loetud kahju eest vastutavaks olukorras, kus tuvastamata on tema süü ja tekkinud kahju põhjuslik seos kostja tegevusega. Kohus ei ole kindlaks teinud, millise hoolsuskohustuse kostja täitmata jättis, mis oleks põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Linnakohus jättis tähelepanuta kriminaalasjas tehtud tulekahjuekspertiisi aktis selle, et ekspertiis ei selgitanud välja elamus toimunud tulekahju tekkepõhjust.
4. mai
5. a võlasumma perioodilise tasumise kokkulepe oli sõlmitud olulise eksimuse mõjul ja on tühistatud.
6. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
7. Kostja suri
8. mail
9. a ja tema üldõigusjärglasena astus protsessi pärija H. V. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, tunnistas hageja ja kostja
11. mai
12. a võlgnevuse perioodilise tasumise kokkuleppe kehtivust ning luges H. V kostja õigusjärglasena kokkuleppe kohustatud isikuks. Samuti mõistis ringkonnakohus H. V välja lepingujärgse võlgnevuse 28 000 krooni ja riigilõivu 2100 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei vaielda selle üle, et tulekahju sai alguse kostjale kuulunud korterist, tulekahjus sai kahjustusi ka A. V korter ja hageja hüvitas kindlustuslepingu alusel A. V 150 000 krooni. Vastavalt

§-le 492 läks kindlustusvõtjale kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue hagejale üle. Kostja sõlmis hagejaga

1. mail
2. a kirjaliku kokkuleppe, mille järgi pidi kostja tasuma hagejale igakuiste maksetena kokku 150 000 krooni. Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga selles, et kostja vastutab A. V korteri kahjustamise eest lepinguvälise kahju tekitamisest tuleneva kohustuse (

§ 1043

) alusel, sest tuli sai alguse tema korterist ja ta ei ole tõendanud, et ta ei ole tulekahju tekkimises süüdi. Samuti nõustus ringkonnakohus linnakohtuga selles, et

1. mai
2. a võlatunnistus ehk leping 150 000 krooni suuruse kahju perioodilise tasumise kohta kehtib. Ringkonnakohus ei nõustunud aga hagi rahuldamisel üheaegselt nii lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise kohustusele kui ka kostjaga sõlmitud võlatunnistuse kokkuleppele ehk lepingule tuginemisega. Võlgnevuse perioodilise tasumise kokkuleppega (võlatunnistusega) kujundasid pooled omavahelised lepinguvälised suhted ümber lepingulisteks ja võlatunnistus ei sisalda mitte üksnes kostja poolt võla tunnistamist, vaid ka kokkulepet, mille kohaselt kostja hüvitab kahju igakuiste perioodiliste maksetega
3. maist
4. a kuni
5. märtsini
6. a. Selline kokkulepe on laenuleping, sest leppides kokku rahalise kohustuse täitmises perioodiliste maksetega, andis hageja kostjale krediiti (laenu). Oma olemuselt kujutab selline võlatunnistuse kokkuleppe novatsiooni, kus poolte kokkuleppel endine kohustus lõppes ja asendus teisega (

§ 396lg 2).

Riigikohus on

1. oktoobri
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04 selgitanud, et võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Seetõttu ei ole vaja võlatunnistuse olemasolul tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Võlatunnistuse järgi kohustatud isikul on

§ 1028

lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi võimalik nõuda võlausaldajalt viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist juhul, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole. Kostja ei ole esitanud vastuhagi võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmiseks. Võlgnevuse perioodilise tasumise

1. mai
2. a kokkuleppe kohaselt pidi kostja tasuma hagejale võla igakuiste perioodiliste maksetena
3. maist
4. a kuni
5. märtsini
6. a. Kokkuleppes ei ole võlausaldajale antud õigust nõuda kogu võlgnetava summa ühekordset tasumist. Samuti ei ole hageja

399 lg 1 alusel võlgnevuse perioodilise tasumise kokkulepet erakorraliselt üles öelnud. Seega oli hagi täies ulatuses rahuldamine põhjendamatu ja hagi tuleb rahuldada osaliselt ulatuses, milles võlatunnistuse kokkuleppe järgsete maksete tähtaeg on saabunud ja muutunud sisenõutavaks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohtud tuvastanud kostja kohustuste rikkumist ning on jätnud kõrvale vastutuse aluseks oleva süü, teo õigusvastasuse ja põhjusliku seose küsimused, tuginedes üksnes

§-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 5. Kostja ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, et võlatunnistusega antud õiguse tagasikandmist tulnuks nõuda

§ 1028

lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel, sest kostja esitas hagejale kokkuleppe tühistamise avalduse, millega kokkulepe muutus tühiseks algusest peale.

1. Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja kohtukulud. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes peab kohus TsMS § 438 lg 1 järgi hindama tõendeid ning otsustama, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi tuleb rahuldada. Nimetatu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Lisaks tuleb TsMS § 654 lg 4 kohaselt ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Sama paragrahvi
4. lõike järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on nimetatud menetlusõiguse norme rikkunud, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.
5. Ringkonnakohus tuvastas, et tulekahju sai alguse kostja korterist ja et tulekahju tõttu sai A. V korter kahjustatud. Hageja hüvitas A. V kindlustuslepingu alusel 150 000 krooni. Kostja sõlmis hagejaga
6. mail
7. a kirjaliku kokkuleppe, mille kohaselt kostja kohustus tasuma hagejale igakuiste maksetena
8. märtsini
9. a kokku 150 000 krooni. Ringkonnakohus ei võtnud põhjendatud seisukohta apellatsioonkaebuse väite kohta, et kostjal oli TsÜS § 90 alusel õigus
10. mai
11. a kirjalik kokkulepe tühistada. Jättes käsitlemata kostja apellatsioonkaebuse selle väite, rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lg-t
13. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et hagi ei saa üheaegselt rahuldada nii lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise sätete kui ka lepingu alusel. Hagi esitati aga KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et kokkuleppe tühistamiseks polnud alust, siis kokkulepe kehtib ning tuleb hinnata, millise kokkuleppega on tegemist ja kas lisaks kokkuleppele tuleb kohaldada ka KOS § 11 (vt käesoleva otsuse p 15). Ringkonnakohus asus seisukohale, et kokkuleppega kujundasid pooled omavahelised lepinguvälised suhted ümber lepinguliseks suhteks, täpsemini laenulepinguks, mis oma olemuselt on novatsioon (

§ 396lg 2).

Seejuures viitas ringkonnakohus Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04 (RT III 2004, 27, 295), kus käsitleti

§-s 30 sätestatud võlatunnistuse olemust. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks on poolte

1. mai
2. a kokkulepe käsitatav võlatunnistusena, mille järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus. Riigikohus asus
3. aprilli
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 (RT III 2006, 16, 145) seisukohale, et mitte igasugune võlatunnistus ei ole konstitutiivne, s.t

§ 30ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme.

Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Muu hulgas märkis kolleegium, et sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones

§ 396lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna.

Seega on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud

§ 396lg-t 2.

Ringkonnakohus ei ole tuvastanud poolte tahet

1. mai
2. a kokkuleppes ning on alusetult eeldanud, et igasuguse võlatunnistuse kehtivus ei sõltu selle aluseks oleva kohustuse kehtivusest. Samuti on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et

§ 396lg-s 2 sätestatu on käsitatav novatsioonina.

Poolte tahe luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada uuega peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. 14. Poolte kokkuleppe tõlgendamisel tuleb muu hulgas välja selgitada ka kokkuleppes sisalduva maksegraafiku õiguslik tähendus. Kolleegium leiab, et kui võlatunnistusega (

§ 30

) tekib kostjal kohustus tasuda maksegraafikujärgsed summad, siis nn deklaratiivse võlatunnistuse korral tuleb maksegraafikut käsitada eraldi kui tingimuslikku kompromissilepingut (

§ 578) maksetähtaja pikendamise kohta juhuks, kui kohustus on sissenõutav.

Kompromissi puhul eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused (

§ 578lg 2).

1. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tuleb lisaks võlatunnistuses sätestatule kontrollida ka vastutuse aluste olemasolu. Seejuures on korteriomaniku kohustus hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest reguleeritud korteriomandiseaduses erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena KOS § 11 kõrval teisi sätteid, sh deliktiõiguse sätteid (vt ka
2. mai
3. a Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05 (RT III 2005, 18, 187)). Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et vaidlust KOS § 11 alusel lahendades ei ole oluline kahju tekitaja süü. Juhul, kui korteriomanik kahjustab KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuste rikkumisega teise korteriomaniku omandit ja kannatanu nõuab omandi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, saab rikkuja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav. KOS § 11 lg 3 esimene lause sätestab, et korteriomanik ei vastuta oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist temalt kui korteriomanikult oodata. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu