3-1-1-60-06

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-60-06 Otsuse kuupäev

1. september
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi T. J. väärteoasi Liiklusseaduse § 7419 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsus väärteoasjas nr 4-05-69 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T. J. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. august
6. a Istungil osalenud isikud T. J. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson RESOLUTSIOON
7. Tühistada Harju Maakohtu
8. jaanuari
9. a kohtuotsus T. J. väärteoasjas ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
10. T. J. kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Põhja Politseiprefektuuri
12. aprilli
13. a otsusega karistati T. J. Liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2 järgi 15 trahviühiku (900 krooni) ja LS § 7419 järgi 200 trahviühiku (12 000 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et ta
14. märtsil
15. a kell 23.50 X mnt
16. kilomeetril, juhtides sõiduautot Jeep Grand Cherokee (123 ATK), ületas lubatud sõidukiirust (70 km/h) vähemalt 24 km/h ning oli autot juhtides joobeseisundis.
17. Menetlusaluse isiku kaitsja Indrek Sirk esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Harju Maakohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist T. J. karistamise osas LS § 7419 järgi. Kaebuses märgiti, et T. J. ei nõustunud kohapeal kasutatud indikaatorvahendi näiduga ning nõudis joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist. T. J. toimetati Kallavere haiglasse, kus kontrolliti alkoholijoobe esinemist kliinilise pildi alusel ning alkomeetri abil. Kaebuses ei nõustuta arsti otsusega, mille kohaselt T. J-l oli kerge joove. Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktist nähtuvalt ei esinenud kliinilises pildis otseseid alkoholijoobele viitavaid tunnuseid, kasutatud alkomeeter ei olnud aga läbinud nõuetekohast metroloogilist kontrolli.
18. Harju Maakohtu
19. jaanuari
20. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohus leidis, et T. J. kerge alkoholijoove on tõendatud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga nr
21. Kõnealuses aktis on kliiniliste leidudena nimetatud alkoholi lõhn suust, näo punetus ja kerge värin sõrmedes. Ühtlasi tuvastas arst alkomeetriga väljahingatavas õhus alkoholisisalduse 0,46 mg. Vastuseks kaebuses esitatud väitele, et alkomeeter ei olnud nõuetekohaselt kalibreeritud, leidis kohus, et kuigi Kallavere haigla alkomeeter oli kalibreeritud akrediteerimata ettevõtte poolt, ei tõenda see, et alkomeetri näit ei vasta tegelikkusele. Kuna vahetult peale sõiduki kinnipidamist näitas politseiametniku kasutatud alkomeeter T. J. väljahingatava õhu alkoholisisalduseks 0,41 mg/l, on alust arvata, et kasutatud alkomeetrid peegeldavad tegelikku olukorda. Arvestades, et vastavalt LS § 20 lg-le 4 ei või mootorsõidukit juhtida isik, kelle väljahingatavas õhus on alkoholi 0,1 mg/l või enam, ei ole tegemist ka piiripealse näiduga, mis oleks arstil otsusele jõudmist raskendanud. Lisaks märkis kohus, et menetlusalune isik ei nõudnud vereproovi ning on omakäeliselt joobeseisundi tuvastamise akti kirjutanud, et nõustub aktiga, kuid leiab, et 0,46 mg/l on alkoholi jääknäht. MENETLUS RIIGIKOHTUS
22. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. J. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist, leides, et maakohus kohaldas LS § 7419 alusetult. Tuginedes Riigikohtu
23. novembri
24. a otsusele väärteoasjas nr 3-1-1-89-04, leiab kassaator, et LS § 7419 kohaldamiseks tuleb esiteks välja selgitada, kas isik on tarvitanud alkoholi ja seda sellises koguses, et tema vere või väljahingatava õhu alkoholikontsentratsioon ületab lubatud piirmäärasid. Samuti tuleb tuvastada, kas tarbitud alkohol on põhjustanud muutusi või häireid isiku kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Kassaator ei vaidle vastu, et T. J. oli
25. märtsi
26. a õhtul tarvitanud alkoholi - joonud klaasi veini. Ebaõigesti on aga tuvastatud, et alkoholi tarvitamine tõi kaasa tema kehaliste või füüsiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumise. Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti kohaselt on arst tuvastanud, et uuritav orienteerub oma isikus, ajas, kohas ja situatsioonis hästi, mälu on hea, artikulatsioon on normis, pulsikiirus on 80 korda minutis, vererõhk on 160/90, hingamissagedus on normis, pupillide suurus on normis, nüstagm puudub, iiveldus puudub, rombergi asend on kindel, kandvarvas kõnd on normis, sõrme-nina katse on normis, täpsemad liigutused on normis, neuroloogiline või muu kliiniline leid puudub. Ainsate joobeseisundile viitavate kliiniliste tunnustena on arst märkinud näo punetuse, kerge värina sõrmedes ja uuritava suust tuleva alkoholi lõhna. Ükski nendest ei ole käsitletav ainuüksi alkoholijoobe seisundile viitava tunnusena. Alkoholi lõhn suust kaasneb küll alati alkoholi tarvitamisega, kuid igasugune alkoholi tarvitamine ei too vältimatult kaasa joobeseisundit. Arsti järeldus, et nimetatud tunnused on tingitud just alkoholist, tugines joobe meditsiinilise tuvastamise käigus kasutatud alkomeetri näidule. Kassaator leiab aga, et lugemaks näo punetust, värinat sõrmedes ja alkoholilõhna joobe tunnusteks, tuli kindlaks teha veres või väljahingatavas õhus sisalduva alkoholi täpne kogus. Ignoreerides mõõteseaduse regulatsiooni, pidas maakohus ebaõigesti usaldusväärseks arsti kasutatud alkomeetri näitu, mille kohaselt oli T. J. väljahingatava õhu alkoholikogus 0,46 mg/l. Tulenevalt majandus- ja kommunikatsiooniministri
27. aprilli
28. a määruse nr 112 "Metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite taatluskehtivusajad, mõõtevahendite täpsus- ja üldnõuded" lisa p-st 7.5 peab alkomeeter süüteomenetluses väljahingatava õhu täpse alkoholikontsentratsiooni tõendamiseks olema taadeldud. Lisaks eelnevale ei nõustu kassaator maakohtu seisukohaga, et T. J. alkoholijoovet kinnitab asjaolu, et ta ei protestinud arsti otsuse vastu. Sunnile allutatud isikul on õigus eeldada, et tema suhtes tehakse toiminguid õigusaktides esitatud nõuete kohaselt.
29. Kassatsioonivastuses leiab kohtuväline menetleja, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kohtuväline menetleja ei nõustu kassaatori seisukohaga, et arst tugines otsuse tegemisel vaid alkomeetri näidule. Arst on joobeseisundi tuvastamisel sõltumatu ning teeb otsuse vastavalt isiku terviseseisundile ja oma teadmistele. Joobeseisundi tuvastamise regulatsioonist nähtub, et politseiametnike teadmisi ja oskusi ei ole peetud isiku terviseseisundi hindamiseks piisavaks, vaid see pädevus on antud arstile. Seega ei saa pidada õigustatuks, et väärteoasjas lahendit tegev politseiametnik hindaks isiku terviseseisundit teisiti kui meditsiinilise kõrgharidusega spetsialist. Asjakohatu on hilisemas vaidluses esitatud nõue, et kindlaks oleks tulnud määrata T. J. organismis olnud alkoholi täpne kogus. See on võimalik vaid vereproovi alusel. Isikult vereproovi võtmine riivab aga tõsiselt tema õigust kehalisele puutumatusele ning seda ei või teha isiku tahte vastaselt. Ka joobeseisundi tuvastamise korra § 15 p 2 annab isikule õiguse vereproovist keelduda. Erinevalt kassaatorist leiab kohtuväline menetleja, et Kallavere Haiglas kasutatud alkomeeter oli indikaatorvahend, mille kasutamine joobeseisundi tuvastamisel ei ole keelatud. Joobeseisundi tuvastamise korra § 12 p 17 kohaselt märgitakse joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti laboratoorse uuringu (milleks võib olla ka alkoholi koguse kindlaksmääramine väljahingatavas õhus) tulemus, kuid kord ei näe ette, et uuring tuleks teha taadeldud alkomeetriga.
30. Riigikohtu istungil jäi T. J. kaitsja kassatsioonis esitatud seisukohtade juurde ja palus maakohtu otsuse tühistada ja väärteomenetluse lõpetada. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
31. Kõnealuses väärteoasjas luges maakohus usaldusväärseks tõendiks joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti, mille üheks ja eeldatavasti peamiseks joobe jaatamise põhjuseks oli joobeseisundi tuvastamise käigus kasutatud alkomeetri näit 0,46 mg/l. Kohus küll tõdes, et arsti poolt kasutatud alkomeeter ei vastanud seaduses esitatavatele nõuetele, s.o ei olnud nõuetekohaselt taadeldud ega kalibreeritud, kuid leidis, et arst ei tuginenud ainult alkomeetri näidule vaid ka kliinilisele pildile. Arsti arvamust alkoholikontsentratsiooni kohta T. J. väljahingatavas õhus toetas ka politseiametnike poolt kasutatud indikaatorvahendi näit - 0,41 mg/l. Seoses selle asjaoluga leidis maakohus, et kuna nii arsti kui politseiametniku indikaatorvahendi näidud olid sarnased, siis on arsti kasutatud indikaatorvahendi näit usaldusväärne.
32. Seoses maakohtu järeldusega menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus alkoholisisalduse tuvastamise kohta taatlemata alkomeetriga kordab Riigikohtu kriminaalkolleegium väärteoasjas nr 3-1-1-15-06
33. aprillil
34. a tehtud kohtuotsuses väljendatud seisukohti. Selles lahendis leidis kriminaalkolleegium, et: "indikaatorvahendi näidu alusel ei saa mõõteseadusest tulenevalt tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. See tähendab, et isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada ainult seda, kas isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle kontsentratsiooni. Selle kindlaksmääramine, kui palju isiku väljahingatavas õhu ühes liitris on alkoholi, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus. Kuni
35. a
36. jaanuarini piisas selleks MõõteS § 50 lg-st 5 tulenevalt nõuetekohaselt kontrollitud seadme kasutamisest. MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud majandusja kommunikatsiooniministri
37. aprilli
38. a määruse nr 112 "Metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite taatluskehtivusajad, mõõtevahendite täpsus- ja üldnõuded" järgi on tõenduslike alkomeetrite nõuetekohaseks kontrolliks nende regulaarne taatlemine. Seega saab alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus tõendada väärteomenetluses ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või (vt Riigikohtu
39. oktoobri
40. a otsus asjas nr 3-1-1-87-05, RT III 2005, 32, 319 p 5). Just seetõttu, et politseiametnike kasutatavad alkomeetrid on indikaatorvahendid ja nendega ei saa tõendada alkoholikogust ühes liitris isiku väljahingatavas õhus, tulebki anda isikule võimalus taotleda alkoholikontsentratsiooni kindlaksmääramist veres." (RT III 2006, 17, 158, p 8).
41. Kriminaalkolleegium märgib täiendavalt, et Mõõteseaduse regulatsiooni eiramist ei saa õigustada asjaoluga, et indikaatorvahendit kasutatakse joobe tuvastamise käigus arsti poolt, ega ka sellega, et sarnane näit on saadud mitme erineva indikaatorvahendiga - ka nendel juhtudel saab indikaatorvahendi näiduga tõendada üksnes seda, kas isiku väljahingatavas õhus on alkoholi, mitte aga selle kontsentratsiooni. Käesolevas väärteoasjas ei ole maakohus tõendite hindamisel Mõõteseaduse nõudeid järginud ning see rikkumine on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse tegemise. Selle rikkumise kõrvaldamine on võimalik maakohtus väärteoasja uuel arutamisel - maakohtul tuleb kontrollida, kas joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis loetletud joobe tunnused võimaldavad, ilma indikaatorvahendi näitu arvestamata, teha ühest järeldust T. J-l alkoholijoobe esinemise kohta.
42. Seoses kohtuvälise menetleja kassatsioonivastuses esitatud väitega selle kohta, et kohtuvälise menetleja ametnik ei saa seada kahtluse alla meditsiinitöötaja poolt joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis kirjapandut, märgib kriminaalkolleegium, et selline väide on ekslik ega tulene menetlusseadustikest. Vastupidi - Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 31 lg-st 1 tulenevalt järgitakse väärteomenetluses tõendamisel kriminaalmenetluse sätteid, KrMS § 61 sätestab aga põhimõtted, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja tõendeid tuleb hinnata nende kogumis ning siseveendumuse kohaselt. Seega tuleb tõendite hindamisel väärteomenetluses ka kohtuvälisel menetlejal lahendada küsimused iga tõendi lubatavuse ja lubatavate tõendite usaldusväärsuse kohta (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-19-05, RT III 2005, 15, 148).
43. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 175 p-st 2, § 150 lg-st 2 ning § 174 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
44. jaanuari
45. a kohtuotsuse T. J. väärteoasjas ja saadab selle uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi