3-1-1-62-06

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-62-06 Otsuse kuupäev

1. september
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi R. T. väärteoasi KarS § 276 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. veebruari
4. a otsus väärteoasjas nr 4-2144/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik kohtuväline menetleja Põhja Politseiprefektuur, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. august
6. a Istungil osalenud isikud kohtuvälise menetleja ametnik Ainvar Rahe RESOLUTSIOON
7. Tühistada Harju Maakohtu
8. veebruari
9. a kohtuotsus R. T. väärteoasjas ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
10. Põhja Politseiprefektuuri kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. R.T. karistati Põhja Politseiprefektuuri
12. augusti
13. a otsusega KarS § 276 järgi 75 trahviühiku (4500 krooni) suuruse rahatrahviga politseiametniku seadusliku korralduse eiramise eest. Rikkumine, mille eest R. T-st karistati, seisnes selles, et ta
14. augustil
15. a kell 02.15 Tallinnas X tn N juures keeldus õiguserikkumises kahtlustatavana esitamast politseiametnikele oma isikuandmeid ning minemast politseiautosse, millega taheti teda toimetada politseiosakonda asjaolude selgitamiseks. Seejuures osutas kerges joobes R. T. politsei-ametnikele füüsilist vastupanu.
16. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas R. T. kaebuse Tallinna Linnakohtule, milles taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaebuses viidati mitmele menetlusõiguse rikkumisele kohtuvälises menetluses. Nimelt ei nähtu väärteoprotokollist, et menetlusalusele isikule oleks tutvustatud tema õigusi ja kohustusi. Lisaks ei võtnud otsuse teinud kohtuvälise menetleja ametnik arvesse väärteoprotokollile esitatud vastulauset ega põhjendanud, miks ta selles esitatud argumentidega ei nõustu. Sellega rikuti Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 74 lg 1 p 8 ning põhiõigust õiglasele menetlusele. Politseiametnikud rikkusid VTMS § 19 lg 1 p 5 ja Põhiseaduse § 21 sellega, et ei selgitanud, miks tahetakse teda politseiosakonda toimetada. Kaebuse esitaja väitis, et ta ei keeldunud isikuandmete esitamisest. Ta ütles kohe oma nime, kuid tal ei olnud kaasas isikuttõendavat dokumenti. Ta pakkus politseinikele võimalust, et toob dokumendid kodust kas ise või teeb seda keegi teine. Ka ei eiranud ta korraldust minna politseiautosse. Ta soovis vaid esmalt teada, mille jaoks on vajalik tema toimetamine politseiosakonda. Põhjuseks ei saanud olla vahejuhtumi asjaolude väljaselgitamine, milleks politsei kutsuti, sest politseiametnikud ei võtnud kuulda asetleidnud sündmuse juures viibinud tunnistajaid. Pealegi ei näe VTMS § 44 ette sellist isiku kinnipidamise alust nagu asjaolude väljaselgitamine. Ka puudus politseiametnikel põhjus käeraudade kasutamiseks. Seetõttu kasutas R. T. tema käte raudu panemisel passiivset füüsilist vastupanu, surudes käed külgedele. Samuti leiti kaebuses, et jättes hindamata mitmete tunnistajate ütlused, ei olnud kohtuväline menetleja asjaolusid hinnates objektiivne.
17. Harju Maakohus rahuldas
18. veebruari
19. a otsusega kaebuse, tühistas kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetas väärteoasja menetluse. Kohus leidis, et R. T. joobeseisundi tuvastamine ei toimunud õigusaktides ettenähtud nõuete kohaselt. Kuigi menetlusalune isik taotles vere alkoholisisalduse määramist, arst talle seda ei võimaldanud. Arst on alkomeetri näidu alusel tuvastanud menetlusalusel isikul 1,36-promillise joobe, kuid alkomeetriga saab tuvastada alkoholisisaldust väljahingatavas õhus milligrammides liitri kohta, mitte aga seda, mitu promilli alkoholi on isiku veres. Seega tuleb joobeseisundi tuvastamise akt lugeda ebausaldusväärseks. Esitatud materjalidest ja kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlustest ei nähtu, et menetlusalune isik oleks eiranud politseiametnike korraldusi - ta ütles neile oma nime ja taotles luba dokumendi esitamiseks. Samuti märgib kohus, et R. T. suhtes lõpetati väärteomenetlus sündmuse suhtes, mille tõttu politseiametnikud välja kutsuti. Kohtuotsuses on toodud välja ka mitmed kohtuvälise menetleja menetluslikud eksimused - menetlusalune isik ei saanud tagasi kinnipidamisel ära võetud 500 krooni, talle ei edastatud menetluse lõpetamise määrust väärteoasjas, mille asjaolude selgitamiseks politsei sündmuskohale saabus ning väärteoprotokoll koostati mitme erineva isiku poolt.
20. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Põhja Politseiprefektuur, taotledes selle otsuse tühistamist. Kassatsioonis leitakse, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 tähenduses, sest jättis kohaldamata KarS § 276, s.o sätte, mida oleks pidanud kohaldama. Samuti rikkus kohus menetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses. Kohus motiveeris menetluse lõpetamist sellega, et menetlusaluse isiku joove tuvastati ebaõigesti, kuid joobeseisund ei ole KarS § 276 koosseisutunnus. R. T. eiras politseiametniku korraldust minna koos politseiametnikega koheselt politseiasutusse. Tegemist oli seadusliku korraldusega tulenevalt Politseiseaduse § 13 p-st 4, mis lubab isikuid õiguserikkumise asjaolude väljaselgitamiseks politseiasutusse toimetada. Asjaolu, et menetlus teises väärteoasjas, mille raames menetlusalusele isikule korraldused anti, lõpetati, ei tähenda, et selles menetluses antud korraldused muutuks ebaseaduslikeks. Lisaks märgitakse kassatsioonis, et kohus rikkus VTMS § 110 p 2, sest otsuses ei põhjendatud, miks jäeti arvestamata tunnistajate N. Z. ja E. V. ütlused. Tegemist on menetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses. Riigikohtu istungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja kassatsioonis esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
21. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et VTMS § 123 lg 2 kohaselt tuleb kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse kohtulikul arutamisel maakohtus arutada väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest ja kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seejuures tuleb kohtul selgitada välja VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kõnealuses väärteoasjas ei ole maakohus lahendanud isegi selliseid VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, nagu, kas on aset leidnud tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud menetlusalune isik, kas see tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. Need rikkumised on kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtulahendi, mistõttu Harju Maakohtu
22. veebruari
23. a kohtuotsus R. T. väärteoasjas tuleb tühistada.
24. Maakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud menetlusaluse isiku joobe tuvastamist ja kohus on jõudnud ka järeldusele, et joobeseisundi tuvastamine ei toimunud õiguspäraselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et selles osas ei ole kohtu argumendid asjassepuutuvad. Tulenevalt VTMS §-st 87, on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, s.o teokirjeldusega. Kuigi kõnealuses asjas on väärteoprotokollis tõepoolest märgitud ka seda, et R. T. oli kerges joobes, ilmneb sellest protokollist üheselt, et menetlusalusele isikule ei arvata süüks joobes olekut, vaid politseiametnike korralduste eiramist. KarS § 276, mis näeb selle eest ette vastutuse, joobeseisundit koosseisutunnusena aga ei sisalda. Maakohus on esitanud otsuses ka väited väärteomenetlusõiguse rikkumisest kohtuvälise menetleja poolt. Nii on kohus märkinud, et menetlusalune isik ei saanud tagasi kinnipidamisel ära võetud 500 krooni, talle ei edastatud menetluse lõpetamise määrust väärteoasjas, mille asjaolude selgitamiseks politsei sündmuskohale saabus ning väärteoprotokoll koostati mitme erineva isiku poolt. Samas ei selgu otsusest, milline on nende puuduste esiletoomise asjassepuutuvus millised on puuduste tagajärjed ehk kuidas need võisid mõjutada väärteoasjas tehtavat otsust. Kohus ei ole põhjendanud ka väidet selle kohta, miks tuleb lugeda väärteomenetlusõiguse rikkumiseks väärteoprotokolli koostamine kohtuvälise menetleja mitme ametniku poolt.
25. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et KarS § 276 näeb ette vastutuse üksnes võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest. Väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, et politseiametnikud andsid R. T-le korraldusi. Seda, kas need korraldused olid ka seaduslikud ja kas menetlusalune isik keeldus neid täitmast, maakohtu otsusest ei selgu. Kohus on küll pealiskaudselt märkinud, et esitatud materjalidest ja kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlustest ei nähtu, et menetlusalune isik oleks eiranud politseiametnike korraldusi. Otsusest ei selgu aga, kuidas on kohus sellisele järeldusele jõudnud ja millistele tõenditele see tugineb. Selles osas puudub otsuses kohtu arutluskäik, kohus ei ole tõendeid hinnanud ega kõrvaldanud ka nendevahelisi vastuolusid. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on jätnud otsuse põhistamata ning rikkunud sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
26. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 175 p-st 2, § 150 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2 ning § 174 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
27. veebruari
28. a kohtuotsuse R. T. väärteoasjas ja saadab selle uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi