) § 476 lg 1 järgi kahjukindlustuse puhul kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju.
lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.
lg 2 kohaselt kehtib eeldus, et kui tüüptingimustega kaldutakse kõrvale seaduses vastava lepingutüübi kohta sisalduva standardregulatsiooni olulisimatest põhimõtetest, on tüüptingimused teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad ning seetõttu vastavalt lõikele 1 tühised. Kindlustuslepingu puhul ei või
lg 2 p 1 kohaselt kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja on rikkunud muud kui kindlustusmakse tasumise kohustust, mis tuleb kindlustusandja suhtes täita enne kindlustusjuhtumi toimumist, ja rikkumine toimub muul põhjusel kui kindlustusvõtja süü tõttu või kui rikkumine ei mõjutanud kahju tekkimist või kahju suurust.
lg 2 p-st 1 tuleneb, et pooled võivad kehtivalt leppida kokku üksnes selles, et kindlustushüvist võib vähendada juhul, kui kindlustusjuhtum toimub kindlustusvõtja süül ning süüline käitumine mõjutas kahju tekkimist või kahju suurust. Praegusel juhul on kostja tingimuste KT punktis 5.1 kehtestanud endale võimaluse vähendada kindlustushüvist ka juhul, kui kindlustusvõtja võimalik süüline ja õigusvastane käitumine ei ole seotud kindlustusriski suurenemise või kahju tekkimisega. Selline abstraktne õigus ühepoolselt kohustuse täitmisest keelduda on ebamõistlik. Tingimuse KT punkt 5.1 oleks kehtiv, kui kindlustushüvitise vähendamise õigus oleks seotud liikluseeskirjade rikkumise mõjuga kahju tekkimisele. Õige on hageja seisukoht, et tingimuste KT punkt 5.1 on tühine. Tegemist on üldsõnaliselt kehtestatud sättega, mis annab kindlustusandjale sisuliselt piiramatu võimaluse kohustuse täitmisest keelduda. Nimetatud säte annab tüüptingimuste kasutajale formaalse aluse keelduda kohustuse täitmisest asjaoludel, mis ei ole seotud kindlustusjuhtumiga. Hüvitise vähendamine või selle maksmisest keeldumine on tühine, kuna punktis 5.1 sätestatu kahjustab ebamõistlikult tarbijat. Praegusel juhul puudus kahju tekkimisel sõiduautot juhtinud isiku süü, mistõttu puudus ka alus kahjuhüvitise vähendamiseks. Õige on hageja seisukoht, et kostja ei toiminud oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 kohaselt heas usus. Nimetatud sätte kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Seega peab lepingu pool õiguskaitsevahendite valikul lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest. Kostjal oleks õigus täielikult keelduda hüvitise maksmisest üksnes juhul, kui hageja tekitas kahju tahtlikult. Hüvitise vähendamisel peab lähtuma hageja süü astmest ja õnnetusega seonduvatest asjaoludest. Tõendamist ei leidnud, et hageja põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult. Tõendatud on, et R. S tegi sõiduauto juhina asjaolusid arvestades mõistlikult võimaliku, hoidmaks ära kindlustusjuhtumit, järgides seega käibes vajalikku hoolt.
Sellest tulenevalt ei olnud R. S pingutused selles olukorras piisavad ning ta ei suutnud talle võõrast sõiduautot kontrolli all hoida (tegemist oli tundliku juhitavusega sportautoga). Praegusel juhul esinenud asjaolude tõttu tekkinud kahju vastu oligi kostjaga kindlustusleping sõlmitud. Tõendamata on kostja väide, et kui juht oleks liikluseeskirja järginud, ei oleks kahju tekkinud. Kohus tugines R. S tunnistajana antud ütlustele, jättes tähelepanuta tema seletuse kostjale, mis ei ole tõend tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 117 lg 1 tähenduses (tl-d 33-34). Hageja rahaline nõue on osaliselt põhjendatud. Tingimuste KT punkti 4.1.1 kohaselt hüvitatakse kindlustuse alusel kahju, mis on tekkinud teelt välja- või ümberpaiskumisel. Tingimuste ÜL punkti 10.4 kohaselt pidi kostja hüvitama kahju või teatama maksmisest keeldumisest hiljemalt ühe kuu jooksul päevast, mil ta sai oma vastutuse määramiseks vajalikud andmed ja dokumendid. Kostjal ei olnud erinevalt hageja väidetust juba juulis 2003. a täielikku ülevaadet kõigist olulistest asjaoludest otsustamaks, millise alternatiivkohustuse kostja täidaks, kui ei esineks väidetavat punkti 5.1 rikkumist, ning et hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 18. augusti 2003. a hüvitisotsusest. Kuna kostja keeldus kahju hüvitamisest, ei tekkinud tal alternatiivkohustust tasuda hagejale sõiduauto remondikulu summas 102 652 krooni 48 senti ning hageja nõue ei muutunud sissenõutavaks.
§de 86 ja 87 ning tingimuste KT punkti 7.3 kohaselt puudub kostjal alternatiivse kohustuse täitmise kohustus tasuda hagejale sõiduauto taastamise kulud summas 102 652 krooni 48 senti. AS-i Japauto
Praegusel juhul on tuvastatud, et sõiduautoga toimus liiklusõnnetus, mille vastu oli sõiduauto kindlustatud. Tulenevalt
lg-st 1 on kindlustusjuhtumiks eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Seega on kindlustusriskiks käesolevas asjas liiklusõnnetus, mille toimumisel (kindlustusjuhtumi saabumisel) tuleb põhimõtteliselt välja maksta kindlustushüvitis.
sätestab alused, mil kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise korral. Nimetatud paragrahvi teise lõike p 2 kohaselt ei tohi kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Seega vabaneb kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohutusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud § 423 lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele § 452 lg 2 p 2 tähenduses. Viimati mainitust kõrvalekalduvatele kokkulepetele kindlustuslepingutes ei tohi kindlustusandja tugineda. Kindlustusvõtjale pandud kohustus täita muu hulgas liikluseeskirja ei ole vastuolus
lg 2 p 2 nõuetega, sest selle rikkumine võib olla teguriks, mis mõjutab kindlustusjuhtumi saabumist. Kindlustusvõtja (sõiduauto juhi) käitumine enne kindlustusjuhtumi saabumist võib avaldada mõju kindlustusjuhtumi saabumisele. Ülaltoodust lähtuvalt on vaidluse lahendamisel oluline see, kas kindlustusvõtja on rikkunud mõnda kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele.
lg 1 ei keela kokkuleppeid, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohutusest, kui kindlustusvõtja on põhjustanud kahju raske hooletuse tõttu. Nimetatud sätte eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Linnakohus pidi tuvastama, kas sõiduauto juht rikkus süüliselt (tahtlikult, raskest hooletusest või hooletusest) liikluseeskirja nõudeid ning kas see rikkumine omas mõju kahju tekkimisele või selle suurusele. Kindlustuslepingu sõlmimine ei tähenda seda, et kindlustusvõtja ei pea järgima käibes vajalikku hoolt ega täitma ohutusnõudeid. See, et tingimuste KT punktis 5.1 ei ole täpsustatud, millist konkreetset rikkumist ja süü astet silmas on peetud, ei võimalda pidada seda tingimust tühiseks. Kuigi nimetatud punktis ei seostata kindlustushüvitise vähendamist liikluseeskirja rikkumise mõjuga kahju tekkimisele, ei muuda see tingimust tühiseks. Vastava mõjutuse puudumise korral oli linnakohtul võimalik kaaluda hüvitise maksmisest keeldumise põhjendatust. Ebaõige on linnakohtu seisukoht, et nimetatud punkt kahjustab tarbijat ebamõistlikult. Tüüptingimustes ei ole kõrvale kaldutud seaduses vastava lepingutüübi kohta sisalduva regulatsiooni olulistest põhimõtetest, mistõttu ei ole vaidlusalune tingimus
Linnakohus rikkus tõendite hindamisel protsessiõiguse normi. Kostja esitas tõendeid selle kohta, millistel asjaoludel liiklusõnnetus toimus, ning väitis, et liiklusõnnetus toimus seetõttu, et sõiduauto juht R. S rikkus liikluseeskirja. Linnakohtul ei olnud alust jätta tähelepanuta R. S kahjukäsitluse käigus antud seletust. Enne
Kahju tahtlik põhjustamine ja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse tahtlik rikkumine ei ole samastatavad. Tulenevalt
Lepinguliste kohustuste rikkumine ühe poole poolt ja selle rikkumise mõju peab olema proportsionaalne teise poole võimalusega oma kohustustest vabanemiseks. Praegusel juhul on tuvastatud, et R. S rikkus LE § 126 p 3 ja § 123, kuna sõitis kiiruse piirangu alas lubatud sõidukiirusest kiiremini ega suutnud halbade sõiduolude tõttu sõiduautot enne puuga kokkupõrget peatada. Kostja esitas kohtule asja tundva isiku Ain Leppiku arvamuse, mille kohaselt oli sõiduauto avariieelne kiirus vähemalt 20 km/h (tl 35). Sama arvamuse kohaselt ei oleks lubatud sõidukiiruse korral liiklusõnnetust toimunud (tl 40), sest liikudes kiirusel 10 km/h märjal asfaltkattega teel moodustab arvestuslik peatumisteekond 3,6 m ja märjal liiva- ja murukattega pinnal 3,8 m. Kahjukäsitluse käigus võetud seletuses on R. S rikkumist sisuliselt tunnistanud. Tunnistajana kohtus antud ütlustes on ta küll püüdnud rikkumist eitada, kuid siiski möönnud, et puu vastu põrgates võis sõiduauto kiirus olla 40-50 km/h. Lubatust suuremat sõidukiirust kinnitab ka tunnistaja järgnev ütlus: �...külglibisemisse läksin ilmselt teise käiguga". R. S linnakohtu istungil antud ütlustest võib järeldada, et ta ei teinud sõiduauto juhtimisel kõike endast sõltuvat, hoidmaks ära liiklusõnnetust (tegemist oli tundliku juhitavusega sportautoga, mille roolis oli ta esimest korda, pedaalide paiknemine erines tavapärasest, nähtavus oli halb, liiklusmärki polnud korralikult näha jne). Kuna eeltoodu avaldas mõju liiklusõnnetuse tekkimisele ja võis kahju suurust mõjutada, siis pidas ringkonnakohus põhjendatuks kohaldada tingimuste KT punkti 5.1 ja kindlustushüvitist vähendada. Sõiduauto juhi süü hindamisel tuleb arvestada kõiki tõendeid. Tingimuste KT punktist 5.1 tulenevat õigust kasutades ei põhjendanud kindlustusandja, miks ta ei kaalunud nimetatud punktis sätestatud hüvitise vähendamise võimalust ja milliste tingimuste korral oleks võinud seda teha. Kuna menetluses tuvastatud asjaolud annavad alust kindlustushüvitist vähendada, mitte aga selle tasumisest keelduda, tuleb pidada õigeks vähendada hüvitist 50% võrra. Hüvitise suuruse osas tuleb nõustuda hageja kaebuses väljendatud seisukohaga, et kostja minetas oma õiguse valida, mil viisil ta tekkinud kahju selle põhjendatuse korral hüvitaks. Linnakohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et vaidlusaluse sõiduauto remondikulud moodustasid 110 023 krooni, milles 50% on 55 011 krooni 50 senti. Nimetatud summast tuleb maha arvata kokkulepitud omavastutus 3000 krooni ja tasumata osad kindlustusmaksetest 4370 krooni 52 senti. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 47 640 krooni 98 senti. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks 20 011 krooni 50 sendi ja sellele vastavate menetluskulude väljamõistmise osas ning teha uue otsuse, millega jätta hageja kindlustushüvitise nõue 27 629 krooni 48 senti ületavas osas rahuldamata ning jaotada vastavalt rahuldamata jäetud osale ümber menetluskulud. 9. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus TsMS § 436 lg-t 1, § 654 lg-d 1, 4 ja 5 rikkudes põhjendanud hüvitamise viisi valikuõiguse üleminekut ega andnud vaidlusalusele suhtele õiguslikku kvalifikatsiooni. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata kindlustustingimuste KT punktid 1.1 ja 7.3,
ÜS § 138. Kostjal oli kindlustuslepingust tulenevalt tegeliku varalise kahju hüvitamise kohustus, mitte alternatiivkohustused, nagu võib järeldada ringkonnakohtu otsusest. Selline seisukoht on vastuolus KT p-ga 1.1 ning
Pooled ei olnud kokku leppinud alternatiivses kohustuses. Kahju tegelikuks suuruseks on samaväärse kahjustamata sõiduauto ning kahjustatud sõiduauto turuväärtuste vahe (110 000 - 40 000 = 70 000 krooni), mitte sõiduauto remondikulud. Kuna sõiduauto parandamise eeldatavad kulud olid sõiduauto juhtumieelse väärtusega võrreldes mitte lihtsalt suured, vaid ka ületasid sõiduauto väärtust, tuleb kohaldada
lõikeid 1 ja 3 ning täiendavalt tuleb lähtuda
Valikuõiguse hagejale ülemineku korral oleks kostjalt 27 629 krooni 48 senti ületavas osas hüvitise väljamõistmine KT punkti 7.3 ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega vastuolus. Hageja oleks pidanud valima kahju kõrvaldamiseks mõistliku viisi.
Viimasel juhul peab ringkonnakohus tõlgendama KT p 7.3 koos KT muude kahju hüvitamise ulatust reguleerivate punktide ja seaduse sätetega ning otsustama, kas kahju tuleb hüvitada kostja väidetud viisil või nii, nagu hageja nõudis. Seadusest ei tulene, et kahju hüvitamise nõude rahuldamisest põhjendamatu keeldumise korral kaotab kohustatud subjekt õiguse vaielda vastu kannatanu nõutud kahju hüvitamise viisile. 14. KT p-des 7.2.1 - 7.3 reguleeritakse kindlustushüvitise määramist ja maksmist ning hüvitise maksmise variante. KT p 7.3 kohaselt: "Lähtudes kahju suurusest ja remondivõimalustest hüvitab Seesam kahju kas: - tasudes remondikulud vastavalt remondiarvetele; - tasudes avariilise ja kahjustamata sõiduki turuhindade vahe; - ostes kahjustatud sõiduki välja p-des 7.2.4 ja 7.2.5 mainitud juhtudel kas õnnetusjuhtumieelse turuhinnaga või uue sõiduki hinnaga, kusjuures Seesamil on õigus, kuid mitte kohustus sõiduk välja osta; - hankides kahjustunud või kadunud kindlustusobjekti asemele samasuguse või sama hinnaga sõiduki, selle lisa või erivarustuse /.../" Seega võisid pooled olla kokku leppinud, et kahju hüvitamise viisi osas on valikuõigus kindlustusandjal. Samas aga ei saa jätta tähelepanuta, et osade KT p-s 7.3 nimetatud kahju hüvitamise viiside osas on KT-s valikuõiguse teostamise eeldused täpsustatud. Näiteks KT p 7.2.4 järgi on kindlustusandjal õigus auto välja osta turuhinnaga, kui kahju suurus oli üle 50%. KT p 7.2.5 kohaselt on sätestatud neli tingimust, mil kindlustusandja võis kahjustatud sõiduauto välja osta uue samalaadse sõiduauto hinnaga, nt pidi selleks auto hinnanguline remondikulu või kahju suurus olema üle 50% uue sõiduauto hinnast. KT p 7.2.2 järgi on kahju suuruseks remondikulud, kui kahjustatud kindlustusobjekti saab remontida. Nendest KT sätetest võib järeldada, et kostjal kui kindlustusandjal ei olnud siiski piiramatut õigust kahju hüvitamise viisi valimisel. Samas ei ole KT-s täpsustatud, milliste eelduste korral tuleb kindlustusvõtjale hüvitada avariilise ja kahjustamata sõiduauto turuhindade vahe. Kahju hüvitamise kohustuse ulatuse, sh hüvitamise erinevate viiside kindlakstegemisel tuleb lisaks poolte kokkulepitule arvestada ka võlaõigusseaduse üldisi kahju hüvitamise reegleid ning kahju hüvitamise eesmärki.
lg 3 (mis reguleerib kahju hüvitamist asja kahjustamise korral) esimese lause järgi hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Sama lõike teise lause kohaselt, kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt § 132 lõikele 1.
lg 1 esimese lause kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele.
lg 1 teise lause kohaselt, kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel võrreldes uue samaväärse asja väärtusega oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada.
Samas aga ei ole
imperatiivne ning seega võisid pooled iseenesest kahju hüvitamise viisi osas kokku leppida kahjustatud ja kahjustamata asja turuhindade vahe hüvitamise. Sellisel viisil kahju hüvitamine ei tohi aga sattuda vastuollu kahju hüvitamise eesmärgiga, milleks on
lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuna kokkulepe kahjustatud ja kahjustamata asja turuhindade vahe hüvitamises on kannatanu jaoks ebasoodsam võrreldes seaduses (
lg 3) sätestatuga, võib selles osas iseenesest tõstatada KT p 7.3 kui tüüptingimuse kehtivuse küsimuse. 15. Otsustamaks, kas hagejale tuleb hüvitada sõiduauto taastamisremondi maksumus, tuleb arvestada
Nimetatud sätte kohaselt (vt eespool p 14) mõistetakse hagejale asja kahjustamise korral asja taastamise kulude asemel välja uue samasuguse asja soetamise kulud. See, et kahjustatud asja taastamise kulu ületab asja kahjustamise eelset väärtust, ei anna iseenesest alust
Sõiduauto taastamise kulude hüvitamise nõude korral tuleb
lg 3 teise lause kohaldamisel muu hulgas arvestada seda, kas konkreetne sõiduauto võib olla selle omaniku jaoks subjektiivselt väärtuslikum, näiteks seetõttu, et talle on teada selle sõiduauto tehnilised probleemid.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.