← Eesti

3-2-1-68-06

RIIGIKOHUS KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nime Kohtuasja number 3-2-1-68-06 Otsuse kuupäev Tartu, 14. september 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Kohtuasi Osaühing

§ 95lg 2 ei ole äriühingu juhatuse liikmete volituse suhtes kohaldatav.

Kuna tegemist on esinduse üldsättega, kehtib sellest tulenev põhimõte ka äriühingute suhtes. Kuna kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud L. Forsile selle sõlmimiseks volitust antud, ei olnud tal õigust hageja nimel vastavalt tegutseda.

  1. novembri
  2. a otsusega juhatuse liikmele antud õigus teha tehinguid hagejaga, mille esindajaks juhatuse liige samal ajal oli,
  3. a enam ei kehtinud. Stålrör AB omandas L. Forsilt hageja ainuosa
  4. detsembril
  5. a ja samal ajal kutsuti L. Fors tagasi juhatusest. See, et samal päeva nimetati ta uuesti juhatuse liikmeks, ei võimalda järeldada ainuosaniku
  6. novembri
  7. a otsuse jätkuvat kehtivust ning ainuosaniku iseendale antud volituse kestmist. Asjaolu, et äriregistri kanne nimetatud isiku juhatuse liikmest tagasi kutsumist ei peegelda, ei oma tähendust. Sellel kandel ei ole õigustloovat tähendust. Juhatuse liige oli toimunust teadlik. Kohtule ei esitatud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks pidi ainuosaniku varasem otsus jätkuvalt kehtima ning juhatuse liikmele laienema seaduses sätestatust erinev esindusõigus, kui uus ainuosanik pidas samal ajal vajalikuks juhatuse liikmete esindusõigust piirata. Asjaolu, et ainuosaniku otsusega antud volitusel ei olnud tähtaega määratud, ei võimaldanud järeldada selle kehtimist ka pärast juhatuse liikme tagasikutsumist ja uueks tähtajaks nimetamist. L. Forsi volitus teha tehinguid isikuga, kelle esindajaks ta samal ajal on, oli tema juhatusest tagasikutsumisega lõppenud. Sellest ei tulene, nagu muutuksid äriühingu organi koosseisu muutmisel kehtetuks kõik selle organi otsused. Ainuosanik andis otsusega juhatuse liikmele erivolituse, mille tähtaeg lõppes volitatu juhatusest tagasikutsumisel. Seetõttu ei vajanud nimetatud otsus ka sama organi või kohtu täiendavat kehtetuks tunnistamist. Sama isiku nimetamine uuesti juhatuse liikmeks ei kinnita hageja tahet võimaldada L. Forsil teha tehinguid hagejaga, kelle seaduslikuks esindajaks ta samal ajal oli. Kui juhatuse liikme seadusest tuleneva esindusõiguse mahtu ja ulatust on tehinguga muudetud, saab niisugune muutmine kehtida üksnes senise juhtimiskorralduse raames, kuivõrd juhtorgani töö ümberkorraldamisega (näiteks juhatuse liikmete arvu suurendamine) väljendab äriühing selget tahet muuta senikehtinud juhtimis- ja esindusõiguse jaotust. Kuna ringkonnakohus jättis vastuhagi osas kohtuotsuse muutmata, tühistas ta vastuhagi tagamiseks seatud abinõu, millega keelati hagejal kõik tehingud ja toimingud kostja valduses oleva hageja vallasvaraga vastuhagi hinna ulatuses. Hageja õigusabikulude välja mõistmata jätmise osas tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse ja mõistis hageja kasuks välja kohtukulu 161 870 krooni 64 senti, leides, et hageja ei jätnud täitmata enne
  8. jaanuari
  9. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg-s 3 ettenähtut. Seadusest ei tulene nõuet õigusabi eest kantud kulutusi tõendava dokumendi vormile. Samuti mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud 28 080 krooni ja riigilõivu 60 krooni. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
  10. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada ja saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus kostja jätta jõusse hagi tagamine ning mõista hagejalt kostja kasuks välja kõigis kohtuastmetes kantud kohtukulud. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga juhatuse liikmele antud tehingulise volituse tähtaja, kehtivuse ja lõppemise osas. L. Forsile
  11. novembril
  12. a antud volitus ei lõppenud
  13. detsembril
  14. a. Tegemist on tähtajatu volitusega, mida on võimalik realiseerida juhatuse liikme ametiaja lõpuni. Kuna L. Fors kuulus hageja juhatusse ka pärast
  15. detsembrit
  16. a, ei lõppenud tema ametiaeg nimetatud kuupäeval. Osaühingu antud volituse kehtivust ei mõjuta asjaolu, et muutus ainuosanik, ega see, et uus osanik valis juhatusse uusi liikmeid ja kehtestas kahe juhatuse liikme ühise esindusõiguse. Meelevaldne on ringkonnakohtu seisukoht, et juhatusse uue liikme valimine viitab osaühingu tahtele muuta senist juhtimiskorraldust ja see omakorda viitab tahtele tunnistada vaikimisi kehtetuks kõik juhatusele antud volitused. Osanike
  17. detsembri
  18. a otsusest ei nähtu tahet piirata L. Forsi volitusi teha tehinguid kostjaga, kelle esindajaks ta samal ajal oli. Kostja oli hageja peamine lepingupartner. Tehing peab TsÜS § 64 lg 4 järgi jääma kehtima võimalikult suures ulatuses. Äriseadustiku § 181 lg 1 järgi võivad juhatuse kaks liiget koos esindada osaühingut kõigis õigustoimingutes, sh teha tehinguid isikuga, kelle esindaja ta samaaegselt on. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et TsÜS § 95 lg 2 eesmärk on vältida osaühingu ja juhatuse liikme vahelisi huvide konflikte. See oleks osaühingu sisesuhte küsimus, TsÜS § 95 lg 2 reguleerib aga välissuhet ja osaühingu juhataja volitus teha kõiki tehinguid tuleneb ÄS § 181 lg-st
  19. Pealegi on TsÜS § 95 lg 2 kohaldatav vaid juhul, kui juhatuse liige tegutseb üksi, mitte ühisvolituse korral, v.a juhul, kui mõlemad esindajad on samal ajal ka teise poole esindajad. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest sellest ei ole võimalik aru saada, kas
  20. novembri
  21. a otsusest tulenev juhatuse liikme volitus oli tähtajaline või tähtajatu. Lisaks ei ole ringkonnakohus vastanud kõigile apellatsioonkaebuse väidetele. Ringkonnakohus muutis ebaõigesti maakohtu otsust kohtukulude väljamõistmise osas ja kohaldas vääralt TsMS § 60 lg-t 3, pidades kuludokumendiks advokaadibüroo juhatuse liikme kirjalikku kinnitust hageja väidetavalt tasutud õigusabikulude kohta. Kuludokumendiks on raamatupidamise algdokument, mitte advokaadibüroo juhataja kinnitus raha tasumise kohta. Samuti rikkus ringkonnakohus TsMS § 61 lg-t
  22. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks on kohtu hinnangul kogu õigusabikulu vajalik ja põhjendatud.
  23. Hageja palub jätta kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning mõista kostjalt välja hageja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud 17 055 krooni. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  24. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
  25. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada kaevatavad maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ja saata asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu otsusega rahuldati hagi põhiosas ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 1 591 838 krooni 10 senti. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja maakohtu otsuse üksnes osas, millega jäeti rahuldamata tema vastuhagi 1 679 410 krooni 89 sendi ulatuses (toimiku II kd, lk 202, vt ka käesoleva otsuse p 6). Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Eelnevast nähtub, et kostja vaidlustab kassatsioonimenetluses nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse suuremas ulatuses kui apellatsioonimenetluses. Lähtudes TsMS § 668 lg-st 1 ning § 688 lgtest 3 ja 4, ei saa Riigikohus kontrollida ringkonnakohtu otsust osas, milles apellatsioonkaebust ei esitatud ja ringkonnakohus seetõttu seisukohta ei võtnud. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsust üksnes kaevatud osas. Samasugune regulatsioon tulenes apellatsioonikohtu otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 319 lg-st
  26. Hagi rahuldamisele ja vastuhagi rahuldamata jätmisele 1 679 410 krooni 89 senti ületavas osas kostja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seetõttu ei ole maakohtu otsus selles osas enam vaidluse all ning kassatsioonkaebus jääb juba ainuüksi sellel põhjusel rahuldamata osas, mis puudutab maakohtu otsuse osa, mille peale apellatsioonkaebust ei esitatud.
  27. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et kassatsioonimenetluses vaieldakse jätkuvalt kostja vastuhagi üle apellatsioonkaebuses nimetatud ulatuses, s.o 1 679 410 krooni 89 sendi ulatuses, samuti kostja nõude üle tunnustada tema õigust realiseerida hageja vallasasjad ja rahuldada tema nõue saadud raha arvel sama summa ulatuses. Kuna hagi rahuldamise üle enam ei vaielda, on kostjalt juba välja mõistetud 1 591 838 krooni 10 senti, mis tuleks isegi vastuhagi rahuldamise korral tasaarvestada vastuhagi nõudega. Seega saaks kaebuse põhjal hagejalt reaalselt välja mõista maksimaalselt 87 572 krooni 79 senti. Üksnes selle summa ulatuses saaks kõne alla tulla ka kinnipidamisõiguse (pandiõiguse) ja asjade realiseerimise õiguse tunnustamine.
  28. Apellatsioonkaebuses on kostja selgitanud, et nõutavast 1 679 410 kroonist 89 sendist moodustab üürivõlgnevus 512 545 krooni 25 senti, leppetrahv 1 126 028 krooni 31 senti ja kahjuhüvitis 40 837 krooni 33 senti (toimiku III kd, lk 193). Nimetatud nõuded põhinevad vastuhagi järgi kõik kokkuleppel. Seega saab vastuhagi rahalisi nõudeid rahuldada vaid juhul, kui kokkulepe kehtiks. Vastuhagi nõuded kinnipidamisõiguse (pandiõiguse) ja asjade realiseerimise õiguse tunnustamiseks on vahetult seotud rahaliste nõuetega, s.t ka neid saab rahuldada vaid rahaliste nõuete rahuldamisel, seega kokkuleppe kehtivuse korral. Sellest tulenevalt on keskseks vaidlusküsimuseks kokkuleppe kehtivus. Kohtud leidsid, et kokkulepe on tühine seetõttu, et selle allkirjastanud L. Forsil ei olnud tehingu tegemiseks esindusõigust, sest ta esindas tehingu tegemisel selleks õigustamatult nii hagejat kui kostjat. Kassatsioonkaebuses on kostja selle seisukoha vaidlustanud.
  29. Asja lahendamiseks on tuvastatud järgmised olulised asjaolud: hageja (varasema ärnimega Osaühing L) ainuosanik ja juhatuse liige oli enne
  30. detsembrit
  31. a L. Fors; L. Fors oli hageja ainuosanikuna võtnud
  32. novembril
  33. a vastu otsuse, mille kohaselt ta andis iseenesele juhatuse liikmena õiguse teha hageja nimel tehinguid kostjaga, kelle esindajaks ta samal ajal on; L. Fors võõrandas hageja osa
  34. detsembril
  35. a Stålrör AB-le; Stålrör AB otsustas hageja ainuosanikuna
  36. detsembril
  37. a muuta hageja põhikirja selliselt, et hagejat võivad kõigis õigustoimingutes esindada kaks juhatuse liiget ühiselt ning vastav piirang kanti ka äriregistrisse, samuti otsustas ainuosanik kutsuda juhatusest tagasi L. Forsi ja valis uue juhatuse, kuhu nimetas mh uuesti L. Forsi; kokkuleppele on hageja esindajatena alla kirjutanud hageja juhatuse liikmed A. N ja L. Fors, kostja poolelt juhatajana L. Fors.
  38. Kohtud ei ole tuvastanud dateerimata kokkuleppe allkirjastamise aega, vaid on lähtunud asja lahendamisel kostja väitest, et kokkulepe sõlmiti
  39. a esimesel poolel. Seetõttu on kohtud lähtunud asja lahendamisel enne
  40. juulit
  41. a kehtinud seadusest, nagu tuleneb ka VÕSRS §dest 2, 8 ja
  43. Äriseadustiku § 181 lg 1 järgi võib osaühingut kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt. Sama sätte teise lause järgi kehtib ühine esindus kolmandate isikute suhtes ainult siis, kui see on kantud äriregistrisse. Asjas on tuvastatud, et hageja põhikirjaga oli ette nähtud juhatuse liikmete ühine esindus ja vastav kanne oli tehtud ka äriregistrisse. Samuti on tuvastatud, et hageja nimel allkirjastasid kokkuleppe kaks juhatuse liiget. Seega on ÄS § 181 lg 1 üldised tingimused kokkuleppe sõlmimisel iseenesest täidetud. Kolleegium nõustub alama astme kohtutega, et ühise esinduse ettenägemisel kehtivad esindajate tehtud tehingud vaid siis, kui kehtivad kõigi ühiseks esinduseks vajalike esindajate tahteavaldused. Kokkuleppe kehtivuseks oli vajalik vähemalt kahe hageja juhatuse liikme tahteavaldus lepingu sõlmimiseks. Kui vähemalt ühel kokkuleppe allkirjastanud juhatuse liikmel ei olnud õigust seda hageja nimel teha, on kokkulepe sõlmitud esindusõiguseta ja seega tühine enne
  44. juulit 2002.

§ 103lg 1 järgi.

Kohtud ei ole tuvastanud, et hageja oleks kokkuleppe hiljem heaks kiitnud. Kokkuleppe allkirjastanud hageja juhatuse liikme A. N esindusõigust ei ole kahtluse alla seatud. Küll on vaidluse all teise juhatuse liikme L. Forsi esindusõiguse olemasolu. 18. Enne 1. juulit 2002.

§ 95

lg 2 järgi võib esindaja teha tehingu esindatava nimel iseenda või isikuga, kelle esindaja ta samal ajal on, ainult siis, kui see tuleneb seadusest või esindatava antud volitusest. Nimetatud säte kehtib ka äriühingute kohta. Äriseadustiku § 168 lg 1 p 4 näeb lisaks ette, et kui ühingul ei ole nõukogu, kuulub osanike pädevusse mh tehingute tegemise otsustamine juhatuse liikmetega ja nendeks tehinguteks osaühingu esindaja määramine. Ka ÄS § 168 lg 1 p 10 sätestab, et osanike pädevuses on juhatuse liikmega tehingu tegemise ja selle tingimuste otsustamine ning tehingus osaühingu esindaja määramine. Nimetatud sätetest tuleneb, et ilma nõukoguta osaühingu juhatuse liige võib teha tehingu iseendaga üksnes juhul, kui osanikud on andnud sellise tehingu tegemiseks nõusoleku, sh nõustunud tehingu tingimustega ning otsustanud, kes võib ühingut esindada, või tehingu vähemalt tagantjärele heaks kiitnud. Tuvastatud ei ole, et hagejal olnuks 2002. a esimesel poolel nõukogu, seega pidi tehingud juhatuse liikmetega otsustama osanik. Järelikult ei ole juhatuse liikmel selliste tehingute puhul osaühingu esindamise õigust vastavalt ÄS § 181 lg-le 1, mille suhtes on enne 1. juulit 2002.

§ 95lg 2 ning ÄS § 168 lg 1 p-d 4 ja 10 erinormideks.

Kolleegium märgib, et samad põhimõtted on selgelt fikseeritud

  1. jaanuarist
  2. a jõustunud ÄS § 181 lg-tes 3 ja
  4. Kolleegiumi arvates tuleb ÄS § 168 lg 1 p-e 4 ja 10 mõista enne
  5. juulit 2002.

§ 95

lg-ga 2 koostoimes selliselt, et osaühingu juhatuse liikmel ei ole osaühingu esindusõigust mitte üksnes tehingute puhul, mis tehakse temaga, vaid ka tehingute puhul, mis tehakse küll kolmanda isikuga, keda aga esindab osaühingu juhatuse liige. Kolleegium märgib, et kehtiva TsÜS §-s 131 on sätestatud esindatava võimalus tühistada esindaja tehing, mis on tehtud n-ö huvide konfliktis.

  1. Ühe osanikuga osaühingu suhtes kehtib eriregulatsioon. Kui ÄS § 177 lg 1 järgi ei või osanik hääletada mh tema ja osaühingu vahel tehingu tegemise otsustamisel ja tehingus osaühingu esindaja määramisel, ei kohaldata seda ÄS § 177 lg 2 järgi tehingute tegemisele, kui osaühingul on ainult üks osanik. Sel juhul peavad osaühingu ja ainuosaniku vahel sõlmitud lepingud sama sätte teise lause (enne
  2. jaanuari
  3. a kehtinud redaktsioonis) järgi olema kirjalikud. Kui nt osaühing soovib sõlmida lepingu oma ainuosanikuga, kes on nt ühtlasi juhatuse liige, on tal selleks õigus ja osanik ei pea seda eraldi otsusena vormistama. Küll peavad sellised tehingud olema kirjalikult dokumenteeritud. Samasugune regulatsioon tuleneb Euroopa Liidu
  4. detsembri
  5. a ühe osanikuga osaühingute kohta kehtestatud direktiivi (89/667/EMÜ) art-st
  6. Kolleegiumi arvates kehtivad sarnased põhimõtted ka juhul, kui tehing tehakse osaühingu ja kolmanda isiku vahel, keda esindab ainuosanik.
  7. Eelneva põhjal nõustub kolleegium alama astme kohtutega, et kui L. Forsil ei olnud kokkuleppe sõlmimiseks hageja osaniku nõusolekut või kui hageja kokkulepet heaks ei kiitnud, ei olnud tal hageja esindamise õigust ja kokkulepe on seega tühine. Alama astme kohtud on tuvastanud, et hageja ainuosanik Stålrör AB ei ole L. Forsile andnud nõusolekut kokkuleppe sõlmimiseks ega ole seda heaks kiitnud. Kolleegiumi arvates ei saa selliseks nõusolekuks lugeda L. Forsi poolt hageja varasema ainuosanikuna vastu võetud otsust, mille kohaselt ta andis iseenesele juhatuse liikmena õiguse teha hageja nimel tehinguid kostjaga, kelle esindajaks ta samal ajal on. Enne
  8. juulit 2002.

§ 95

lg-st 2 ning ÄS § 168 lg 1 p-dest 4 ja 10 tuleneb, et juhatuse liikmega või tema esindamisel teise poolega tehtud tehingu kehtivuseks on vajalik osanike nõusolek tehingu tingimustega ja ühingule esindaja nimetamine või tehingu hilisem heakskiit. L. Forsi ainuosanikuna tehtud otsus on tehtud ajal, kui ta võis ÄS § 177 lg 2 järgi teha iseendaga või enda esindatud äriühingutega tehinguid eraldi otsuseta või volituseta, kui tehingud olid kirjalikult dokumenteeritud. Seega oli

  1. novembri
  2. a otsus sisult tähenduseta ega saanud tähendust omandada osanike vahetumisel uue osaniku suhtes. Teistsugune seisukoht oleks vastuolus ÄS § 168 lg 1 p-dest 4 ja 10 tuleneva osanike kaitse-eesmärgiga. Pealegi ei olnud osanik saanud otsustada kokkuleppe tingimuste üle. Kolleegium nõustub alama astme kohtutega ka selles, et L. Forsi suhted juhatuse liikmena lõppesid hagejaga tema tagasikutsumisega
  3. detsembril
  4. a ning tema uuel valimisel juhatuse liikmeks ei "taastunud" tema varasemad õigused ja kohustused. Tähendust ei oma, et juhatuse liikme tagasikutsumine ja uuestimääramine ei kajastunud äriregistris. Juhatuse liikme registrikande näol ei ole ÄS § 34 järgi tegemist konstitutiivse kandega (vt nt Riigikohtu
  5. aprilli
  6. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-39-05 (RT III 2005, 15, 155), p 15).
  7. Kostja väited menetlusõiguse normide rikkumise kohta ringkonnakohtus ei võimalda kolleegiumil arvata, et väidetud rikkumised võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse ja olla seetõttu aluseks apellatsioonikohtu otsuse tühistamisele TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Ringkonnakohtu otsuse p-s 28 on kohus leidnud, et volituse tähtaeg lõppes vaatamata sellele, et volitusel endal ei olnud tähtaega määratud. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus samuti piisavalt vastanud kostja apellatsioonkaebuse põhjendustele, mh analüüsinud kostja väiteid varasema volituse edasikehtivuse kohta. Lisaks nõustus ringkonnakohus otsuse kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid.
  8. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka kostjalt hageja õigusabikulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja esimeses kohtuastmes kantud õigusabikuludena 161 870 krooni 64 senti ja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikuludena 28 140 krooni. Õigusabikulude väljamõistmisel sai kohus lähtuda hageja esitatud kinnitusest õigusabi eest tasumise kohta kui kohtukulu tõendavast dokumendist enne
  9. jaanuari
  10. a kehtinud TsMS § 60 lg 3 tähenduses. Seadus ei sätesta, milliseid dokumente võib lugeda kantud kulude tõendamiseks tsiviilkohtumenetluses piisavaks. Seega kehtib dokumentaalsete tõendite kohta üldiselt sätestatu (enne
  11. jaanuari
  12. a kehtinud TsMS § 117, kehtiva TsMS § 272). Kolleegiumi arvates on kulude tõendatuks lugemine jäetud igakordselt kohtu hinnata, arvestades kõiki asjaolusid, mh esitatud dokumentide usaldusväärsust. Seaduses ei ole nõutud tingimata õigusabiarvete või muude raamatupidamise algdokumentide kohtule esitamist. Kui esitatud kuludokumendid ei ole kohtu arvates kulude tõendamiseks piisavad, võib ta nõuda täiendavate dokumentide, mh arvete või pangaväljavõtete esitamist. Kolleegium ei ole seotud õigusabikulude väljamõistmise praktikaga halduskohtumenetluse seadustiku järgi, nagu nähtub ka kostja enda viidatud Riigikohtu lahenditest haldusasjades (vt nt Riigikohtu
  13. aprilli
  14. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-03 (RT III 2003, 15, 142), p 12). Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus kostjalt hageja õigusabikulusid välja mõistes samuti eksinud enne
  15. jaanuari
  16. a kehtinud TsMS § 61 lg 1 vastu ega ületanud diskretsioonipiire vajalike ja põhjendatud kulude kindlaksmääramisel, arvestades mh kostja enda õigusabikulude suurust kui eeldatavat näitajat, kuidas kosja ise menetluse kulukust hindas. Kolleegium märgib, et õigusabikulude võrdlemisi suur maht on vähemalt osalt seotud ilmselt kostja taotlustest tingitud menetluse kestusega esimeses kohtuastmes.
  17. Kolleegium peab tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 ja enne
  18. jaanuari
  19. a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel vajalikuks mõista kostjalt hageja kasuks kassatsioonimenetluses kantud õigusabikuludest (28 140 krooni) välja 14 000 krooni, arvestades hagejal kaebusele vastamiseks eeldatavasti kulunud töömahtu. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.