Obsah (6)

§ 436§ 692§ 688§ 654§ 351§ 2

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nime Kohtuasja number 3-2-1-65-06 Otsuse kuupäev Tartu, 25. september 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tam

§ 436

, § 442 ja § 654, kui asus linnakohtust teistsugusele seisukohale, kuid jättis oma järeldused põhjendamata. Ringkonnakohus tugines asja lahendamisel asjaoludele, mida linnakohtus ei uuritud ja mille suhtes pole hageja saanud esitada vastuväiteid. Nii ei ole kostja linnakohtus ega ringkonnakohtus viidanud oma tervislikule seisukorrale ega ka korteri asukohale I korrusel. Dokumendid oma tervisliku seisundi ja 40% töövõimetuse kohta esitas kostja vastuhagis riigilõivust vabastamise taotluse juurde. Ringkonnakohus ei arvestanud hageja põhjendustega ja leidis ebaõigesti, et korter tuleb jätta kostjale. Korteri ülalpidamise kulusid kandsid pooled võrdselt ning seda on ka kostja ise tunnistanud. Kostja ei teinud korteris remonti. Toiminguid korteriomandi seadmiseks sai teha kostja, kuna poolte kokkuleppel oli korter abielu kestel erastatud tema nimele. Kostja andis nõusoleku, et kinnistusraamatusse kantakse hageja sisse kaasomanikuna. Hageja kasutab üürnikuna eluruumi teisel aadressil, sest kostja ei lase teda vaidlusalusesse korterisse. Ringkonnakohus ei arvestanud, et tegelikult vajas kostja korteri eest raha, mitte aga korterit. Seda kinnitab asjaolu, et kostja tegi vastuses apellatsioonkaebusele ettepaneku müüa korter ja jagada raha pooleks. Samuti nõustus kostja

1. novembril
2. a, et pooled saavutavad kompromissi, kui korter ümber hinnatakse. Hageja laskis korteri ümber hinnata
3. novembril
4. a.
5. veebruaril
6. avaldas kostja kohtus, et ta pole uue hindamisega nõus, sest tema arvates maksab korter 250 000 krooni. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et pooled on nõus korteri jätmisega ühe poole omandisse ning 20 740 krooni väljamõistmisega teise poole kasuks. Hageja on ringkonnakohtu istungil kinnitanud, et soovib korteri jätmist enda omandisse ning on nõus kostjale hüvitist maksma korteri turuhinna järgi. Kostja nõustus vastuses apellatsioonkaebusele kompensatsiooniga turuhinna järgi ja kinnitas oma nõusolekut kompromissi saavutamiseks
7. novembril
8. a, kuid mõtles siis ümber.
9. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud. Kostja palus hagejalt välja mõista kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu katteks 1000 krooni. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada

§ 692

lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 11. Tulenevalt

§ 688

lg-st 1 kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes kassatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Kõnealusel juhul on vaidluse all poolte ühisvaraks oleva korteri kui vallasasja jagamine. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis vaidlusaluse korteri kostja omandisse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise summas 20 740 krooni. Ringkonnakohus tugines otsuse põhjendustes järgmistele asjaoludele: 1) kostja on osaliselt töövõimetu, mistõttu korteri asukoht esimesel korrusel on talle oluline; 2) kostja on kandnud pärast abielusuhete lõppemist

1. aastal korteri majandamisega seotud kulud; 3) kostja on teinud korteris remonti; 4) kostja on alustanud toiminguid korteriomandi seadmiseks; 5) kostja kasutab koos uue abikaasa, tütre ja selle lapsega kahetoalist korterit teisel aadressil ning sinna on sisse registreeritud ka kostja tädi, kes tegelikult elab vaidlusaluses korteris; 6) hageja seevastu kasutab koos uue abikaasaga teisel aadressil asuvat kolmetoalist korterit.
2. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme. Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta

§ 654

lg-st 4 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused, ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.

§ 654

lg 5 sätestab, et kohus peab võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohtu otsus ei vasta eeltoodud nõuetele. Ringkonnakohus jättis analüüsimata hageja väiteid, et korteri haldamise eest on ta alates

1. aastast tasunud osaliselt ja makseid jäi tasumata põhjusel, et korteriga seotud kulutused tuli kanda selles elaval üürnikul. Ka kostja kinnitas oma vastuses hagiavaldusele (linnak. tlk 25), et hageja tasus korteri hooldusega seotud kulutusi kuni
2. aasta septembrini. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta hageja väited ja esitatud tõendid selle kohta, et kostja tehtud remont seisnes ümberehituses, millega tehti hagejale korteri kasutamine võimalikult ebamugavaks. Ringkonnakohus järeldas, et kostja on alustanud toiminguid korteriomandi seadmiseks, selgitamata välja, mida kumbki pool korteriomandi seadmiseks tegelikult ette võttis. Ringkonnakohtu toimikusse on võetud hageja ja Narva Linnavalitsuse vaheline kirjavahetus (ringk tlk-d 19 ja 20), mis puudutab vaidlusalusele korterile korteriomandi seadmist. Ringkonnakohus jättis ka need tõendid analüüsimata.
3. Kolleegium märgib, et perekonnaasjas ei ole kohus seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega (

§ 436lg 6).

Kõigi asjas tuvastatud asjaolude suhtes peab pooltel olema võimalik avaldada oma arvamust. Nimelt võib

§ 436

lg 3 järgi kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi 4. lõige sätestab, et otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti sätestab

§ 351

lg 1, et kohus arutab menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võimaldab kohus pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Hageja kassatsioonkaebuse kohaselt rajas ringkonnakohus oma otsuse muu hulgas sellele, et vaidlusalune korter asub esimesel korrusel ning kostja on osaliselt töövõimetu. Neid asjaolusid ja sellekohaseid tõendeid linnakohtus ei uuritud. Ringkonnakohtu istungi protokollidest (ringk tlk-d 29�31 ja 49�50) nähtub, et neid asjaolusid ei ole arutatud ka apellatsioonimenetluses. Kolleegium nõustub hagejaga, et eeltooduga rikkus ringkonnakohus

§ 436

lg-d 3 ja 4, samuti

§ 351lg-d 1 ja 2.

1. Põhjendatud on ka kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta poolte tegeliku tahte arvestada ühisvaraks oleva korteri eest hüvitise määramisel selle turuhinda. Toimiku materjalide kohaselt teatas hageja
2. detsembril
3. a ringkonnakohtule (ringk tlk 39), et ta on lasknud
4. novembril
5. a korteri uuesti hinnata, kuid pooled ei saavutanud asjas kohtuvälist kokkulepet. Ringkonnakohtu toimikus viidatud eksperdihinnangut ei ole. Ringkonnakohtu istungil (ringk tlk 50) leidis kostja, et Narva Kinnisvarabüroo hinnangul on vaidlusaluse korteri ja sarnaste korterite turuväärtused praegu 200 000 krooni ning ta on nõus maksma hagejale poole korteri hinnast. Eeltoodu kinnitab, et apellatsioonimenetluses olid mõlema poole seisukohad ühisvaraks oleva korteri väärtuse kohta, võrreldes menetlusega linnakohtus, oluliselt muutunud. Samas oli ebaselge, milline võiks olla vaidlusaluse korteri väärtus, millega mõlemad pooled on nõus hüvitise maksmisel arvestama. Olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad olid ebaselged, pidi kohus asjas põhjendatud lahendi tegemise eesmärgil pooli küsitlema ja saadud vastustest tulenevalt selgitama neile võimlust esitada oma väidete kinnituseks tõendeid. Kolleegium juhib tähelepanu, et tulenevalt

§-st 348 on kohtu üheks kohustuseks selgitada välja menetlusosaliste arvamused asjas tähtsust omavate asjaolude suhtes.

§ 2järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesandeks tagada asja õige lahendamine.

1. Kolleegium märgib lisaks, et Riigikohus on käsitlenud ühisvara jagamisel omandist ilma jäänud abikaasale hüvitise määramise problemaatikat
2. aprilli
3. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06 (RT III 2006, 14, 129). Riigikohus jääb selles lahendis avaldatud seisukoha juurde, et omandi kaotamise eest tagatakse õiglane hüvitis juhul, kui omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.
4. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda pooltele võimalus tõendada oma väiteid ühisvaraks oleva korteri väärtuse kohta ning otsustada esitatud tõendite ja poolte väidete ning vastuväidete alusel PKS § 19 lg 3 kohaselt ühisvara jagamise üle.
5. Kostja taotlus kassatsiooniastme kohtukulude väljamõistmiseks tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemustest. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu