Obsah (13)

§ 200§ 207§ 208§ 297§ 273§ 307§ 14§ 331§ 33§ 66§ 61§ 186§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-67-06 Otsuse kuupäev 26. september 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Ker

§ 200. A.

L. on kannatanuna kasutanud ka

§ 207

fikseeritud õigust kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamiseks Riigiprokuratuuris. Edasist vaidlustamist, milleks annab aluse

§ 208, A.

L. ei kasutanud. Prokurör ei kahelnud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses toodud seisukohtades, sh kohtuarstliku ekspertiisi aluseks olnud dokumentide usaldusväärsuses, ning seetõttu ei pidanud vajalikuks esitada kohtule tervet kriminaaltoimiku nr 04760000066 koopiat. Maakohus ei põhjendanud, miks tõendite usaldusväärsuses tekkinud kahtluste korral ei realiseeritud

§-dega 273 ja 307 antud õigust. Kohtuarstliku eksperdi arvamus on prokuröri arvates piisavalt motiveeritud. Kuna maakohus selles siiski kahtles, on vajalik ekspert T. V. ringkonnakohtu istungile välja kutsuda, et täpsustada kohtul tekkinud kahtlused eksperdi arvamuse kujunemisel. Maakohtu kahtlused tunnistaja T. M. ütluste usaldusväärsuses on prokuröri arvates oletuslikud.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. veebruari
3. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja A. L. tunnistati KarS §-de 319 lg 1 ja 320 lg 1 järgi süüdi. Teda karistati vangistusega vastavalt üheks aastaks ja üheks aastaks ning kuueks kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. L-le liitkaristuseks vangistus üheks aastaks ja kuueks kuuks. KarS § 65 lg 1 alusel suurendati talle varem mõistetud karistust ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti talle vangistus kolmeks aastaks ja kuueks kuuks. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et käesolevas kriminaalasjas on kõrvaldamata kahtlused, mille süüdistatava kasuks tõlgendamisel tuli ta õigeks mõista. Maakohtu jaoks osutusid sellisteks kahtlusteks asjaolu, et maakohtule ei esitatud andmeid erivahendite väljavõtmise kohta T. M. ja T. L. poolt, samuti leidis maakohus, et tal puudusid piisavad andmed hindamaks ekspertiismaterjalide adekvaatsust kohtumeditsiini ekspertiisi tegemisel ning et tal puudus võimalus hinnata, kas kohtumeditsiini ekspert oma arvamuse andmisel arvestas ka A. L-l seljas olnud riietust. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine kriminaalasjas kahtlusi, milliseid maakohus ei saanuks kõrvaldada.

§ 297

lg 1 kohaselt võinuks maakohus pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist kohtumenetluse poole taotlusel või oma algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise.

§ 273

lg 1 p 2 kohaselt lükatakse kriminaalasja kohtulik arutamine määrusega edasi, kui on vaja koguda täiendavaid tõendeid.

§ 307

sätestab, et kui kohus nõupidamistoas kohtuotsust tehes tunnistab vajalikuks täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu, uuendab ta kohtuliku uurimise määrusega. Nimetatud võimalusi maakohus aga ei kasutanud, mistõttu osutus kohtulik uurimine käesolevas kriminaalasjas puudulikuks. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitas A. L.

1. novembril
2. a Tartu Prokuratuuri kaebuse, milles taotles tema kumminuiaga löömise osas kriminaalmenetluse algatamist Tartu Vangla valvuri suhtes. A. L. sellekohased väited on aga kriminaalasjas kogutud tõenditega ümber lükatud. Seejuures ei nõustunud ringkonnakohus ka maakohtu kriitilise hinnanguga tunnistajate T. M. ja T. L. ütlustele, pidades nimetatud tunnistajate ütlusi usaldusväärseiks ja muude kriminaalasjas kogutud tõenditega riimuvaks. Nii nähtub Tartu Vangla poolt väljastatud õienditest, et
3. novembril
4. a ei ole T. M. välja võtnud erivahendeid, mille hulka kuulub ka kumminui (kriminaalasja nr 04760000066 toimik, lk 62). Seega nähtub kriminaalasja materjalidest, et T. M. ei olnud
5. novembril 2004, s.o päeval, mil ta A. L. väidete kohaselt teda kumminuiaga lõi, isegi erivahendeid väljastatud. Kohtumeditsiini eksperdi arvamuse kohaselt ei saa kumminuiaga, millega A. L. väidete kohaselt talle vigastus tekitati, süüdistataval tuvastatud vigastust tekitada. Ringkonnakohtu arvates lükkab taoline ekspertarvamus üheselt ümber A. L. väite tema kumminuiaga löömise kohta. Ringkonnakohus leiab, et A. P. ütluste, milliste kohaselt ta nägi kuidas A. L. kumminuiaga löödi, usaldusväärsuse seab olulisel määral kahtluse alla tema enda ja A. L. ütluses esinev vastuolu sündmuskohal toimunu kohta. Ringkonnakohus leidis, et A. L., kes esitas prokuratuuri kaebuse, süüdistas selles alusetult T. M.-i tema löömises, esitas seega teadvalt vale kaebuse, milles süüdistas teist isikut kuriteo toimepanemises. A. L. kuulati kriminaalasjas nr 04760000066 üle kannatanuna, kusjuures eelnevalt hoiatati teda teadvalt valeütluse andmise eest. Vaatamata hoiatamisele valeütluste andmise eest järgneda võivale vastutusele, väitis A. L., et
6. novembril 2004 lõi valvur teda kumminuiaga. Oma taoliste ütlustega avaldas A. L. tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid. Selle käitumisega realiseeris A. L. KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 koosseisud. POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. L. kaitsja vandeadvokaat Li Uiga, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kaitsja märgib, et võistleva kriminaalmenetluse raames ei olnuks maakohtul omal algatusel võimalik otsustada täiendavate tõendite kogumise motiivil istungi edasilükkamist, sest tõendeid esitavad pooled. Maakohus ei saanud ka menetlust uuendada ja omal algatusel uusi tõendeid koguma asuda, sest sellega kaotaks kohus oma erapooletuse ja rikuks võistlevuse põhimõtet. Kaitsja hinnangul oli lubamatu, et ringkonnakohus võttis tõenditena vastu prokuröri esitatud lõpetatud kriminaalasja toimiku, mida ta maakohtus ei pidanud vajalikuks tõendina esitada. Kaitsja leiab ka, et olukorras, kus ringkonnakohtu arvates ei selgitanud maakohus välja kõiki kriminaalasja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid, tulnuks kohtuotsus tühistada ja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata. Kaitsja arvates on väär ringkonnakohtu arusaam, et isikut, kes on olnud lõpetatud kriminaalasjas potentsiaalnegi kahtlustatav, võiks teises kriminaalasjas samade asjaolude kohta tunnistajana üle kuulata. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus hindas süüdistatava ja tunnistaja P.-i ütlusi ühekülgselt ning suhtus tõenditesse üleüldse põhjendamatult valikuliselt.
8. Prokuratuur esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist ja märgib, et ei nõustu kassaatori hinnanguga võistlevuse põhimõtte väidetava rikkumise osas ringkonnakohtus. Prokuröri arvates ei tinginuks ringkonnakohtu poolt maakohtu menetluse ühekülgsuse tuvastamine vajadust kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata. Prokurör peab vääraks kaitsja seisukohta, et T. M. ja T. L. olid lõpetatud kriminaalasja potentsiaalsed kahtlustatavad ja seetõttu ei olnud nende ütlused tõenditena usaldusväärsed. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja väited ringkonnakohtu poolse tõendite hindamise ühekülgsusest ja valikulisusest on asjakohatud ning need kassatsiooni argumendid ei too kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamist. 7.
10. Sellegipoolest peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu arusaamaga, et maakohus, leides prokuröri esitatud tõendid süüdimõistmiseks puudulikud olevat, pidanuks omal initsiatiivil tõendeid juurde koguma.

§ 14

sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, nähes ette, et süüdistus- ja kaitsefunktsioon ning kriminaalasja lahendamise funktsioon on kriminaalmenetluses lahutatud. Nimetatud printsiibist lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendamise protsessi. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Siinkohal tuleb märkida, et

§ 297

lg-s 1 ja § 307 sätestatud kohtu õigust omal algatusel määrata täiendav tõendite kogumine või täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu kujutab endast pigem erandit ning selle õiguse mittekasutamine ei ole kohtule etteheidetav. Selline tõendite kogumise viis peaks aktualiseeruma juhul, kui kohus soovib kohtumenetluse pooltele selgitada, milliseid täiendavaid tõendeid oleks tõendamisesemesse kuuluvate küsimuste lahendamiseks vajalik kohtule esitada. Kohtu omaalgatuslikku tõendite kogumist tuleks lugeda aktsepteeritavaks eestkätt ka selliste asjaolude tuvastamiseks, mis nii teokoosseisu, õigusvastasuse kui ka süü tuvastamisel ei ole esmase tähtsusega, kuid mida - tulenevalt

§-des 306 ja 311-314 kohtuotsusele esitatavatest nõuetest ei saa kohus jätta tähelepanuta. 7.2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on aga ebaõige kassaatori väide, et ringkonnakohus ei tohtinud tõendina vastu võtta prokuröri poolt esitatud lõpetatud kriminaalasja toimikut. Vastavalt

§ 297sätetele võib pool taotleda täiendavate tõendite kogumist.

Selleks peab pool aga põhjendama, miks ei esitatud nimetatud tõendit õigeaegselt.

§ 331

lg-te 1 ja 2 kohaselt toimub ringkonnakohtus kriminaalasja arutamine apellatsiooni piires samade reeglite alusel nagu esimese astme kohtus. Seega on ka ringkonnakohus põhimõtteliselt õigustatud vastu võtma poolte esitatud uusi tõendeid. Käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus hinnanud prokuröri selgitusi tõendina esitatud toimiku osas veenvaks ja seega on eelnimetatud nõuded täidetud. Käesoleval juhul oli prokurör maakohtus tõendina esitanud kriminaalasja nr 04760000066 lõpetamise määruse, mida maakohus ka tõendina hindas ja ebausaldusväärseks pidas. Sisuliselt ei käsitlenud maakohus oma hinnangus aga mitte üksnes nimetatud kriminaalasja lõpetamise määrust, vaid kogu kriminaalasja nr 04760000066 toimikut tervikuna, sest määrus ei ole toimikust lahutatud, vaid selle materjalidele tuginev ja toimikust tulenevat teavet kokkuvõttev dokument. 7.3. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei jaga kaitsja arusaama, et isik, keda on ühe kriminaalasja raames potentsiaalse kahtlustatavana üle kuulatud, ei võiks teise kriminaalasja raames olla nende samade asjaolude suhtes tunnistaja. Kriminaalmenetluses ei tunta potentsiaalse kahtlustatava kategooriat.

§ 33

lg 1 on kahtlustatav isik, kes on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud, või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Käesoleval juhul ei allutatud T. L.-i ja T. M.-i aga kahtlustatavana menetlustoimingule ega peetud ka kahtlustatavana kinni, vaid neid kuulati üle

§ 66

lg-le 1 vastavalt kui füüsilisi isikuid, kes võivad teada tõendamiseseme asjaolusid. Nimetatud tõendite hindamisel on kriminaalasja arutav kohtukoosseis

§ 61sätete kohaselt aga vaba.

8. A. L. kaitsja määratud korras, vandeadvokaat Li Uiga esitas Riigikohtule taotluse 1062 krooni õigusabikulude hüvitamiseks. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt tuleb advokaadibüroo Valge ja Uiga kasuks välja mõista 1062 krooni.

§ 186lg 2 alusel tuleb see summa välja mõista A.

L-lt riigi kasuks. 9. Eelnevale tuginedes ning juhindudes

§ 361p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Ringkonnakohtu 7.

veebruari 2006. a otsuse muutmata ja A. L. kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg Tartu