← Eesti

3-2-1-67-06

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-67-06 Otsuse kuupäev Tartu, 27. september 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja T

§ 57lg-te 2 ja 3 ning § 64 lg 2 kohaldamisest.

  1. Kostjad palusid jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista hagejalt välja kohtukulud. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  3. Hageja palus hagiavalduses mõista kostjalt 1 välja laenulepingujärgse võlgnevuse 1 790 036 krooni 22 senti, millest põhiosa võlgnevus on 300 000 krooni, intressid 178 528 krooni 52 senti, põhiosa viivis 1 051 500 krooni ja intressi viivis 260 007 krooni 70 senti. Kostja 1 vaidles hagile vastu ja väitis, et laenulepingut ei ole sõlmitud, sest talle ei ole raha üle kantud ja tema ei ole andnud ka korraldust raha ülekandmiseks kostjale
  4. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas laenulepingus märgitud summa on kostjale 1 TsK § 272 lg 2 järgi üle antud ja laenuleping sellega sõlmitud või mitte. Vaidluse lahendamisel on kohtud tuvastanud järgnevad asjaolud:
  5. oktoobril
  6. a allkirjastasid hageja õiguseelneja ja kostja 1 laenulepingu nr 35, mille kohaselt pidi hageja kostjale 1 laenama 300 000 krooni (maakohtu tl 6);
  7. oktoobril
  8. a kanti maksekorraldusega nr 342 kostja 1 laenukontolt 297 000 krooni üle kostjale 2 (maakohtu tl 38); kostja 2 1996.�
  9. a majandusaasta aruannetes on kajastatud pikaajalise kohustusena 300 000 krooni suurune laen kostjalt 1 (maakohtu tl-d 55, 75, 104, 128);
  10. aasta novembrist
  11. aasta maini on kostja 2 tasunud hagejale kostja 1 laenulepingujärgseid intresse (maakohtu tl-d 196�215).
  12. Kohtud leidsid nimetatud asjaolude alusel õigesti, et vaidlus tuleb lahendada TsK § 272 lg 2 alusel. Samuti on õige kohtute järeldus, et TsK § 272 lg 2 järgi on laenuleping sõlmitud nii raha üleandmisel laenusaajale kui ka raha laenusaaja käsundi alusel kolmandale isikule üleandmisel. Laenuleping loeti TsK § 272 lg 2 järgi sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Pangalaenulepingu võis lugeda sõlmituks selles kokku lepitud raha laenuvõtja kontole ülekandmise momendist (vt Riigikohtu
  13. detsembri
  14. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-143-01 (RT III 2002, 3, 17)). Kuigi TsK § 272 lg 2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist, ei järeldu sellest, et pangalaenulepingu sai lugeda sõlmituks ainult siis, kui selles kokku lepitud summa oli kantud laenusaaja kontole. Raha sai pidada üleantuks ja laenulepingu sai lugeda sõlmituks ka näiteks siis, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule (vt Riigikohtu
  15. detsembri
  16. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02 (RT III 2003, 1, 11)). Seega tuli kohtutel vaidluse lahendamisel tuvastada raha üleandmine kas kostjale 1 või kostja 1 korraldusel kolmandale isikule. Kohtud asusid seisukohale, et puuduvad tõendid selle kohta, millal ja kui suur laenusumma anti kostja 1 käsutusse. Tõendatud on see, et kostja 1 laenusumma kanti
  17. oktoobril
  18. a üle kostjale 2, kuid tõendamata on asjaolu, et kostja 1 andis korralduse laenuraha ülekandmiseks kostjale
  20. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on sellistele järeldustele jõudes rikkunud menetlusõiguse norme. Vastavalt maa- ja ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal, enne
  21. jaanuari 2006.

§ 227lg-le 1 pidi kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes pidi kohus Ts

MS § 228 järgi hindama tõendeid ning otsustama, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi tuleb rahuldada. TsMS § 231 lg 4 kohaselt tuli otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus pidi otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus pidi otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvestanud, pidi ta seda otsuses põhjendama. Tõendiks oli TsMS § 90 lg 1 järgi igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte või teiste protsessiosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud (sama tuleneb ka kehtiva TsMS § 229 lg-st 1). Kohus pidi TsMS § 95 järgi hindama kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (sama nõue sisaldub ka kehtiva TsMS § 232 lg-s 1). Vastavalt enne 1. jaanuari 2006.

§ 330

lg-le 4 tuli ka ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele rajati kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Jättes esimese astme kohtu otsuse muutmata, ei pidanud ringkonnakohus TsMS § 330 lg 5 kohaselt esimese astme kohtu põhjendusi kordama, kuid pidi sama paragrahvi

  1. lõike kohaselt vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele (sarnane regulatsioon sisaldub ka kehtiva TsMS § 654 lg-tes 4�6). Hageja vaidlustas maakohtu otsuse muu hulgas põhjusel, et maakohus ei hinnanud ega analüüsinud kõiki asjas esitatud tõendeid (ringkonnakohtu tl 11). Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus jõudis kõiki tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et hagi on tõendamata, analüüsimata iga üksikut tõendit eraldi. Ringkonnakohus nimetatud asjaolule tähelepanu ei pööranud ega analüüsinud ka ise otsuses kõiki asjas esitatud tõendeid ega põhjendanud, miks üks või teine tõend tuleb vaidluse lahendamisel jätta tähelepanuta. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks esitatud tõenditega ei ole tõendatud raha üleandmine kostjale
  2. Kuna Riigikohus TsMS § 688 lg 5 järgi tõendeid ei uuri, tuleb asi saata tõendite hindamiseks ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Seejuures juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et kehtiva TsMS § 229 lg 1 järgi on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel teeb kohus seaduses sätestatud korras kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Hageja nõude tõendamiseks on kohtule esitatud poolte
  3. oktoobri
  4. a laenuleping nr 35 (maakohtu tl 6), millest nähtuvad kostja 1 laenuarve nr 778521, laenusumma 300 000 krooni ning teenustasu laenu vormistamise eest 3000 krooni. Samuti on esitatud maksekorraldus nr 342 (maakohtu tl 38), millega on
  5. oktoobril
  6. a kantud kostja 1 laenuarvelt nr 778521 kostjale 2 üle 297 000 krooni. Maa- ega ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohtud oleksid nimetatud tõendeid asjas oluliste asjaolude tuvastamiseks analüüsinud. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel kõiki asjas esitatud tõendeid analüüsides selgitama, kas raha anti kostjale 1 üle, st kanti kostja 1 kontole (mh laenukontole) või kanti kostja 1 korraldusel kohe kolmanda isiku pangakontole, ning põhjendama, miks üks või teine tõend hageja väiteid ei tõenda. Asja lahendamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et kostja 2 ei olnud kostjale 1 tundmatu. Kostja 1 seletuste kohaselt töötas ta kostja 2 varustusosakonna juhatajana ning ta on lepingu sõlmimise asjaolude kohta andnud järgneva selgituse: "Kui juba kokkulepped olid panga ja N vahel sõlmitud, siis ma tahtsin kaasa aidata firmale." (maakohtu tl-d 225�226). Samuti nähtub kostja 2 majandusaasta aruannetest, et kostjalt 1 saadi 297 000 krooni (maakohtu tl-d 55, 75, 104, 128), mida kostja 2 käsitab kostjalt 1 saadud laenuna. Lisaks on kostja 2 tasunud kostja 1 eest laenu intresse (maakohtu tl-d 196�215). Kolleegium leiab, et korraldus raha ülekandmiseks kolmandale isikule ei pidanud olema kirjalik. Maksekorralduse tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 91 lg 1 järgi võisid pooled teha tehingu mis tahes vormis või kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha, kui seaduses ei sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Korralduse kirjaliku vormi nõue ei tulenenud ei korralduse tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksist ega ka poolte laenulepingust. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et poolte väiteid võivad lisaks otsestele tõenditele tõendada kogumis ka kaudsed tõendid. Vastavalt kehtiva TsMS § 232 lg-le 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Lisaks tuleb TsMS § 654 lg 5 kohaselt võtta põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta ning selgitada lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust.
  7. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse tervikuna, tuleb asja uuel läbivaatamisel lahendada ka hagejalt välja mõistetava riigilõivu küsimus. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et enne
  8. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 47 lg-te 24, § 60 lg 8 ja § 64 lg 2 ning RLS § 37 lg-te 1 ja 3 ning lisa 2 alusel tuli pankrotis äriühingult hagi rahuldamata jätmisel mõista riigilõiv riigituludesse. Tulenevalt ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud RLS § 16 lg 1 p-st 10 oli pankrotihalduril automaatne vabastus riigilõivu tasumisest, mida enne
  9. jaanuari 2006.

§ 57lg-te 2 ja 3 alusel eraldi taotleda ei tulnud. Ts

MS § 57 lg 1 järgi ei pidanud kohus riigilõivuseaduses märgitud juhtudel, sh pankrotimenetluses vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise hagides kaaluma, kas isik vabastada riigilõivu tasumisest või mitte. TsMS § 57 lg-te 2 ja 3 alusel võis pankrotihaldur taotleda riigilõivust vabastamist ka muudes asjades kui vara tagasivõitmine ja tagasinõudmine. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.