RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-81-06 Otsuse kuupäev 27. september 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris ning liikmed Eerik Kergandberg ja

§ 218lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 16.

märtsi

1. a otsus väärteoasjas nr 4-05-533 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.O. kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. september
3. a Istungil osalenud isikud M.O. kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu Resolutsioon
4. Tühistada Pärnu Maakohtu
5. märtsi
6. a kohtuotsus M.O. väärteoasjas

§ 218järgi ja lõpetada menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

1. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Lääne Politseiprefektuuri
3. novembri
4. a otsusega karistati M.O.

§ 218lg 1 järgi kümne trahviühiku (600.krooni) suuruse rahatrahviga.

Otsuse kohaselt möödus M.O. P Säästumarketi kaupluse kassast, jättes tasumata kaupade eest 89.- krooni väärtuses.

1. M.O. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Pärnu Maakohtule kaebuse, milles palus otsuse tühistada ja väärteomenetluse lõpetada. Kohtuistungil palus ta lõpetada menetlus otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. M.O. seletuste kohaselt puudus tal igasugune soov varastada, kauba eest maksmata jätmine oli unustamine ja hooletus.
2. Pärnu Maakohtu
3. märtsi
4. a otsusega jäeti M.O. kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Otsuse kohaselt on tõendatud, et M.O. möödus kaubaga, mille eest ta ei olnud tasunud, kaupluse kassast ning peeti pärast seda kinni. Kui tal paluti asjade läbivaatamiseks minna kaupluse tagaruumi, üritas ta sealt turvamehe äraolekul lahkuda, kuid peeti tänaval uuesti kinni. Kohus märkis, et kaup on kaupluse omand seni, kuni pole saavutatud kokkulepet valduse ülemineku kohta. Uus valdus on aga kehtestatud, asi ära võetud ja varguse objektiivne koosseis täidetud, kui asja hõivaja on saavutanud võimu asja üle. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale viidates sedastas kohus, et vargus on üldreeglina lõpule viidud kauba valdaja kontrolli all olevast ruumist (nt kauplusest) väljumisega, samuti selvekaupluses turvavärava kaudu müügisaalist väljumisega. Käesoleval juhul oli seega tegemist lõpuleviidud uue valduse kehtestamisega. Menetlusaluse isiku ütlused kinnitasid seda, et ta ei tegutsenud kaupluse kassas kauba eest tasumisel piisava tähelepanelikkuse ja kohusetundega. Seega pani ta

§ 218

lg 1 tunnustele vastava teo toime ettevaatamatusest hooletuse vormis, st ta küll ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kuna

§ 15

lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu, on täidetud ka süüteokoosseisu subjektiivne koosseis. Menetlusaluse isiku taotlust lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel ei pidanud kohus põhjendatuks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Maakohtu otsuse peale esitas M.O. kaitsja vandeadvokaat M. Reinsalu kassatsiooni, milles palub maakohtu otsus tühistada ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel. Kassatsioonis leitakse, et kuna M.O. jättis kauba eest tasumata hooletusest, oleks olukorra lahendamiseks piisanud turvatöötaja meeldetuletusest. Kuigi formaalselt on süütegu ettevaatamatuse tõttu toime pandud (

§ 15lg 3), ei ole tuvastatud asjaolusid arvestades M.O.

karistamine põhjendatud, mistõttu tuleks menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetada. 5. Kassatsioonivastuses palub kohtuväline menetleja jätta kassatsioon rahuldamata. Vastuses leitakse, et M.O. pani sisuliselt toime

§ 199

lg-s 1 sätestatud süüteo - võõra vara äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil,

§ 218järgi kvalifitseeriti see üksnes kauba vähese väärtuse tõttu.

Kuigi süütegu pandi toime hooletusest, on kauplustest väheväärtuslike asjade vargus pidev probleem ning ei saa rääkida menetlemise lõpetamise üheks aluseks olevast avaliku menetlushuvi puudumisest. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. M.O. kaitsja kassatsioonis esitatud väited ei saa olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja lõpetada väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel. Tegemist on seadusandja poolt menetlejale antud õiguse, mitte aga kohustusega. Lähtuvalt KrMS §-st 6, mis on VTMS § 2 kohaselt kohaldatav ka väärteomenetluses, on menetlejal reeglina süüteo asjaolude ilmnemisel menetlemise kohustus, millest VTMS § 30 näeb ette erandid. Eeltoodust tuleneb seega, et süüteo toimepanemisel tuleb avalikku menetlushuvi ja menetluse läbiviimist ka eeldada. Järelikult ei ole menetlusalusel isikul õigust väärteomenetluse lõpetamisele otstarbekuse kaalutlusel ning menetlejale ei saa ette heita seda, et ta on menetlenud süüteoasja lõpuni. Väärteomenetlus ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada KrMS §-st
2. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Mõlema kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-146-03 - RT III 2004, 1, 5). Käesolevas väärteoasjas ei ole kohus leidnud menetluse lõpetamise aluseks olevaid kriteeriume, kuigi nimetatud alusel menetluse lõpetamist on taotletud algusest peale. Selliseks aluseks ei saa olla iseseisvalt ka varastatud eseme vähene väärtus. Õigushüve vähemat kahjustamist sellel argumendil on seadusandja arvestanud sanktsioonipiiride määratlemisel, mis näeb väärteo toimepanemise eest ette märkimisväärselt leebemad õigusjärelmid võrreldes kuriteo (

§ 199) toimepanemisega.

1. Vastavalt VTMS § 166 lg-le 2 vaatab Riigikohtu kriminaalkolleegium väärteoasja läbi esitatud kassatsiooni piires. Sama paragrahvi
2. lõikes on aga ette nähtud Riigikohtu kohustus kassatsiooni piiridest väljuda, kui ilmneb väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega raskendati süüdlase olukorda. Käesolevas väärteoasjas väljub Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni piiridest ja lõpetab väärteoasja menetluse materiaalõiguse väära kohaldamise argumendil, põhjendades seda järgmiselt.
3. Nii maakohus, kohtuväline menetleja kui ka kaitsja on seisukohal, et M.O. pani

§ 218järgi kvalifitseeritava teo toime ettevaatamatusest hooletuse vormis.

Kuna

§ 15

lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu, on asutud seisukohale, et vargust on võimalik toime panna ka ettevaatamatusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et materiaalõiguslikult on selline seisukoht väär. 9. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses 3-1-1-116-02 (RT III 2002, 35, 376) selgitanud, et

§ 218

lg 1 sätestab kriminaalvastutuse varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või varalise õiguse vastu, välja arvatud röövimine või väljapressimine, kui puuduvad süüteokoosseisus märgitud raskendavad asjaolud. Seega on

§ 218lg 1 viitelise iseloomuga ja käsitatav Karistusseadustiku 13.

peatüki suhtes üldosalise sättena. Eeltoodust järeldub, et

§ 218

lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse nt varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine ja väljapressimine) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu. Kirjeldatud seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium korranud ka lahendis 3-1-1-9-03 (RT III 2003, 5, 50). 10. Eeltoodust järeldub, et nii nagu pole ettevaatamatusest võimalik panna toime

§ 199

järgi kvalifitseeritavat vargust, on see võimatu ka

§ 218järgi kvalifitseeritava varguse korral.

Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik asi, on varguse toimepanemise korral

§ 199

ja

§ 218objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed.

Sarnaselt on võimatu toime panna ka nt omastamist ja kelmust ettevaatamatusest. Seega peab teo toimepanija subjektiivses küljes olema tuvastatud vähemalt kaudne tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Varguse näol on tegemist kärbitud tagajärjedeliktiga, st omastamine kui tagajärg ei kuulu objektiivsesse koosseisu, vaid esineb koosseisus ainult eesmärgina ja on seega subjektiivse külje tunnuseks. Omastamine kui senise valdaja kestev ilmajätmine asjast ja asja enda kasuks pööramine nõuab subjektiivsest küljest aga kavatsetust - sellele viitab

§ 199

lg 1 kasutatud formulatsioon "omastamise eesmärgil" (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-14104 - RT RT III 2005, 9, 82).

1. Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes VTMS § 174 p-le 4 ning VTMS § 175 p-le 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu
2. märtsi
3. a otsuse ja lõpetab väärteoasjas menetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaitsja kassatsiooni rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium vaid osas, milles taotletakse käesolevas väärteoasjas menetluse lõpetamist. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar